Raili

Suvi …

2011-09-01T22:32:00.000+03:00

Suvi on siis läbi. See füüsiline osa suvest. Jah. Täna algas kool. Kuigi kool polnud minu pildil, saabus see ikka taas minu ellu. Ma polnud piisavalt täpne oma soovi väljendama ja saingi. Tegelesin just oma firma augustikuu raamatupidamisega ja seepärast pole ime, et ka siin nüüd arvud mu pähe kargavad. Ligi 87% oma elust olen olnud kooliga tihedamalt seotud – 11 aastat õpilasena, siis 5 aastat ülikooli ja ülejäänud aja oma teadmisi edasi jagades. Viimased ligi 10 aastat küll mitte enam põhikohaga. Miski hoiab mind kooli küljes ja tõmbab ikka ja jälle sinnapoole. Ütlen küll endale, et aitab, ja siis olen eneselegi märkamatult taas oma jah-sõna andnud. Seekord siis kaks päeva nädalas 11 tundi gümnaasiumiastmes.

Suvi oli kaunis, võrratult kaunis. Väga mitmes mõttes. Tegus. Täis elamusi ja tundeid. Ka õppetunde. Oli piisavalt hetki, mida oleks võinud siin jagada, kuid miskipärast arvuti taha asudes polnud selleks enam tahtmist. Võib-olla pididki need jääma ainult minu hetkedeks. Ainult mina nägin neid hetki sellistena. Teiste jaoks polnud neis ehk seda võlu ja sära. Võib-olla. Mis-iganes.

Suvi jätkub mu hinges, mu mõtteis. On ju mu enda teha, milliseid mõtteid ja tundeid endasse lasen, milliseid soove välja saadan. Põnev on jälgida, kuidas need soovid manifesteeruvad, vahel kiiremini kui oodata oskan. Armastus ja andestamine on kõikvõimsad ja panevad energiad liikuma. Kehas saab olla ainult üks emotsioon. Ei saa nutta, kui suunurgad on ülespoole, naeratuse asendis. Ja oma suunurkade tõstmine on meie kõigi võimuses.

Mõnus, oi kui mõnus on olla!

Domeeni karantiin

2011-07-27T09:59:00.001+03:00

Ei, mitte garantii, ikka karantiin. Nagu haiguste puhul. Ennekuulmatu minu jaoks. Ja nii ennekuulmatu, et pani lausa taas kirjutama. Peale kahekuulist vaheaega.

Niisiis: möödunud suvel registreerisin enda nimele neli domeeni, millede aastane aeg hakkas järjest otsa saama. Otsustasin kahte neist pikendada, ühte hiljem pikendada (eeldan, et seda keegi peale minu ei vaja) ja neljandast loobuda. Ja aitäh Zonele ja Veebimajutusele, kes mulle juba aegsasti meeldetuletusi saatsid. Miks ma aga ikkagi kirjutan? Mis pani minus kõik nii lainetama, et üle ääre hakkas ajama? See, et nendes meeldetuletustes polnud mitte poole sõnagagi juttu karantiinist. Ka pole ma seda kohanud üheski uudises ega hakanud silma ka eelnimetatute veebilehtedel. Ma mõistan, et firmadel on nende domeenide registreerimise ja hoidmisega omad kulud, kuid kuna kõik see domeenide värk on ju tegelikult uus asi, siis üks hea firma, kes hoolitseb oma klientide eest, võiks klienti teavitada ka sellest, mis edaspidi juhtub. Piisanuks ühest reast meeldetuletuskirjas ja lojaalsus oleks olnud garanteeritud. Hetkel on minu usaldus kõikuma löönud.

Mida siis tähendab domeeni karantiin? Seda, et kui domeeni registreerimise aeg ümber saab ja pole vormistatud pikendust, siis uue pikenduse saamiseks ei piisa ainult aastatasu maksmisest, vaid tuleb tasuda ka karantiinist vabastamise eest 19 eurot.

Minu õnneks juhtus see lugu domeeniga, millest kavatsesin loobuda.

2011-05-22T09:02:00.008+03:00

MMI 2011 London,
T. Harv Eker ise laval, mina esireas,
3 korda 13 tundi inglise keele intensiivi ja eneseületust - it was great!

Nii palju ja mõni veel oli meid, eestlasi seekord kohal. Brittide ja londonlaste järel suuruselt kolmas grupp. Eestlased on õpihimulised ja seda osatakse Londonis hinnata. Piisas ainult Eestit mainida ja kohe avanesid uued uksed.

1200 inimest erinevatest maailma nurkadest - kilomeetrid ei loe kui on tahtmine.
VIP-pilet "jalutas" tänu Kaiale ise kätte. Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Energy and power! Astusin uuele levelile.

KÕIK ON VÕIMALIK!

Äratuntav

2011-04-29T20:37:00.003+03:00

Leib, punaste südamete järgi. Juba mitmeid kordi mainitud. Ja mul on selle üle ääretult hea meel. Palju häid asju tuleb meie juurde pealtnäha juhuslikult. Tegelikult hõljuvad nad kogu aeg meie ümber, kuid sageli me ei märka neid. Mina napsasin ühest neist kinni, novembris, vahetult enne oma esimesele laadale minekut. Ja minu brändiks ta jäigi.

Seekord kuulub mu tänu Evelile, kes vihje andis. Ise ma televiisorit ei vaata, ka mitte interneti kaudu. Leidsin otsitava saate siiski üles: ETV 23.04 „Sõida maale.“ Tartu Lõunakeskuse taluturu lugu algab 25-ndal minutil, minu leibadel peatub kaamerasilm mõneks sekundiks minutil 31,23. Kaks neid ainult ongi seekord veel korvi jäänud.

Vaata siin:

Juhiloa vahetus

2011-04-27T19:34:00.002+03:00

Tekkis juba tunne, et mu juhiluba kehtib igavesti, sest aeg-ajalt tuli vahetada pangakaarte uute vastu, juhiluba aga kehtis ja kehtis. Siiski jõuavad ka mu juhiloa teenistuspäevad peagi lõpule. Märkasin seda juba talvel ja vastupidiselt oma tavapärasele tegutsemisele käivitasin vahetusprotsessi üsna aegsasti. Polnud aimugi, mida selleks vaja ja kui palju see kõik maksab. Oletasin, et pilte vaja. Hea siiski, et ennatlikult fotograafi juurde ei tormanud. Muidugi oleks võinud ju googeldada ka, aga kuna olin ARK-i büroost möödumas, astusin sisse ja sain kiirelt ja lahkelt juhtnöörid.

Perearst, kelle käest oli algatuseks vaja saada tervisetõend, oli selleks päevaks oma töö juba lõpetanud. Teadsin, et praksis peaks olema veel avatud ja õde seal. „Saan vähemalt vastuvõtuaja“, mõtlesin. - „Tulge sisse, teeme mõõtmised ära, homme hommikul saab arsti käest allkirja ka.“ – Uh, see käis küll kiiresti.

Hommikul olin kokkulepitud ajal kohal, vahetasin 13 eurot juba allkirjastatud paberi vastu ja suundusin ARK-i büroosse. Kapis sai pildid tehtud – naljakas oli, häälega anti juhatust. Taburetti ei jõudnud ma piisavalt kiiresti üles kerida (enne mind oli tõenäoliselt keegi väga pikk mees end pildistanud), et saada oma silmad pildimasina silmadega ühele joonele ja esimene pilt tuli minu varrukast, mis taburetti kerib. Teisele ja kolmandale jäi juba mu nägu ka ikka peale. Kästi valida enda jaoks kõige meeldivam ja see märgistada. Tegelikult ei oma minu jaoks mingit tähtsust, milline ma dokumendi pildil välja näen. Peaasi, et olen äratuntavalt mina.

Klienditeenindaja teiselpool klaasi toksis miskit mu tervisetõendilt arvutisse. Uudistasin ajaviiteks imelikku aknakesega aparaadikest letil ja ei osanud tema funktsiooni ära aimata. Sain aga õige pea vastuse. Seadme vahele lükati valge paberileht, kirjutasin sellele oma allkirja ja see skänniti otsekohe arvutisse. Lahe. Dokumendile siis ei peagi enam ise allkirja panema, kõik saab tehtud digitaalselt. Pildid tulid ka pildimasinast otse arvutisse. Raha küsiti 25.56.

Nädala pärast saan uue juhiloa kätte. Rahakotis tuleb väike ümberkolimine, vana juhiluba oli veel suuremõõtmeline ja sobis tegelikult päris hästi oma lahtrisse. Küll ka uuele koha leiame.

Kogu protseduur läks üsna kiiresti. Ja raha tuli ka välja käia vähem kui paagitäie tankimise eest.

Avatud süda

2011-04-24T20:42:00.003+03:00

Võid ju küll mõelda, et oled avatud ja puha, suudad armastada kõiki olenemata sellest, kes nad on või mida nad teinud on. Kuid kui olukord käes, alles siis saad teada, kas see ka tegelikult nii on. Eilse proovikatsumise läbisin edukalt. Jälgisin hoolega oma mõtteid ja tundeid ning naeratust. Ei, ma ei kontrollinud neid, ei tekitanud teadlikult endas head tunnet. Ma tõepoolest jälgisin nagu kõrvaltvaataja, mis minu sees toimus. Ja olen rahul ning tänulik selle muutuse eest. Veel aasta tagasi vaatasin ma sellistele inimestele kui mitte põlguse, siis pahameelega küll. Nii avatud süda kui andestamine tekitavad ütlemata hea tunde.

See hetk, millest ma räägin, oli laadal, kus oma leibu müüsin. Märkasin eemal kahte meest, kes erinesid teistest laadakülastajatest oluliselt. Nende välimus rääkis sellest, et nemad on valinud tavalisest teistsugusema elu. „Kindlasti tulevad nad ka siia,“ mõtlesin. „Tõenäoliselt on nad ka näljased ja söövad kogu mu degusteerimiseks välja pandud leiva ära. Ja potentsiaalseid ostjaid peletavad nad ka kindlasti eemale.“ Vana programm oli käivitunud, eelarvamused jõudsid hetkest ette, kuid nüüd ma oskasin juba seda vana programmi välja lülitada ja hoiduda enda üleskütmisest, olla hetkes.

Nii oligi. Ühtäkki seisid nad minu laua ees. Noorem, kes oma nägu ainult põgusalt mütsinoka alt paista lasi, paistis vaid pealt kahekümnene olevat. „Me oleme metsast,“ kostis vanem. „Kas tohib proovida?“ osutas ta mu leivataldriku poole. Ulatasin talle tiku, sest need olid taldrikul just otsa saanud. „Proua, kui te ei pahanda, ma võtan veel ühe“. Noogutasin naeratades. Nad tänasid maitsva suutäie eest ja lahkusid. Taldrik polnudki tühi. Ja ma tean, et mu süda on tõepoolest avatud.

Vari eneses

2011-04-16T21:58:00.003+03:00

Foto: Rosie Hardy

Vari meis endis on kõik see, mida me ei taha, et teised näeksid. Sageli toimub see varjamine tahtlikult, kuid see võib toimuda ka tahtmatult. Valetame nii teistele kui endale, uskudes, et seda pole olemas. Meie vari sünnib meie varajases nooruses läbi sõnumite, mida saame meid ümbritsevatelt inimestelt. Vari kasvab koos meiega. Vari muudab meie arusaama iseendast ja haavab meie tervet minapilti. Kui me neid omadusi alla surume, eitame kogu oma olemust.

Kõigis meis on olemas see vari, tume pool ja kui me ei lase tal end ohutul viisil väljendada, teda pidevalt alla surume, hakkab ta kuhjuma ja sellest saab tohutu jõud, mis võib hävitada nii meie enda kui ka teiste elud.

Mõnikord on see vari meis nii sügavale alla surutud, et me ei teagi tema olemasolust. Me ei pruugi karta mitte ainult teiste poolt taunitavaid omadusi ehk väiksust, vaid ka oma suurust. Me kanname need omadused teadmatult üle teistele, selle asemel, et neid omaks tunnistada. Me näeme teiste vigu ja imetleme teiste mingeid omadusi märkamata, et need on tegelikult meie enda vead ja omadused. Vaadates neile otsa, tunnistades neid, neid mitte häbenedes saad olla tõeliselt vaba. Kui sa ei tegele oma varjuga, tegeleb tema sinuga. See, millele sa vastu seisad, jääb püsima.

Pirukas

2011-04-09T22:47:00.002+03:00

Ketlyni pirukas neljapäeval oli nii suurepärane, et vääris järeletegemist. Kohe täna. Pikemalt venitades oleks tõenäoliselt meelest läinud. Poeskäik sattus küll esialgu veidi ohtu, kuna Lota keeldus järjekindlalt sukkpükse jalga panemast, kuid pärast uinakut oli ta meeleldi nõus välja minema. Ketlyni retsept sai muidugi ära väänatud, nagu mul ikka kombeks on. Ja ega ma kõigi koguste kohta ka väga täpselt ei oska kosta, mul käib söögitegemine tunde järgi. Üldjuhul õnnestub. Kassatšeki pealt näen, et suvekõrvitsat oli 500 g ja hakkliha üle 300 g.

Hakkisin kaks sibulat ja praadisin pannil kergelt läbi, lisasin hakkliha ja riivitud porgandi. Suvikõrvitsa koorisin ja riivisin. Kogu eelnevale lisasin ühe muna, klaasitäie jahu, soola, pipart, riivitud juustu. Panin kõik võiga määritud vormi ja valasin üle viiest lahtiklopitud munast ja piimast seguga, värviks puistasin peale pizzamaitseainet. Küpsetasin ahjus ca 50 minutit. Ahjuust praotades tulvas kööki äärmiselt isuäratav lõhn, välimus ja maitse ainult kinnitasid veel seda.

Sellesse vormirooga sobib suvikõrvitsa kõrvale veel palju teisi köögivilju – täpselt nii nagu parasjagu tahtmist ja võimalusi. Suurepärane suutäis taimetoitlastele, kui hakkliha ära jätta.

Kaitse

2011-04-09T22:06:00.002+03:00

Parim kaitse on rünnak. Kas ikka on? Ego jaoks küll. Sest ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded – mulle tehakse liiga. Järgneb kaitsehoiak, siis rünnak. Kaitstakse illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet.

Ego ajab arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Ego ei oska vahet teha sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduse alal.

Kuid tõde ei vaja kaitset. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda ja inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.

Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su enda ebateadlikuks. Ebateadlikkust ei saa kunagi võita seda rünnates. Sa tugevdad seda, mille vastu võitled ja püsima jääb see, millele vastupanu osutad.

Sõdivast mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab vaenlast või võidu korral loob peagi uue, sageli veelgi hullema.

Olles Olemises pole miski elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Ära kaob olukorra absoluutne tõsidus. Ära kaob vajadus kaitseks ja sõdimiseks. Toimuvasse suhtun lugupidamisega.

Kõik, mida vajad on olemas

2011-04-03T13:06:00.004+03:00

Ainult et selle leidmine ja kättesaamine käib mõnikord väga suure ringiga.

Viimane nädal, nagu suur osa eelmistestki on möödunud internetis surfates ja Tartus kodutehnika poode kammides. Leibade küpsetamiseks vajan suuremat ahju. Olin juba välja valinud ahju, mis mahult ja hinnalt mulle täiesti sobis, kui selgus, et majas, kus ma oma tegevust arendan, on tööstusvool välja võetud ja pole lootustki seda sinna tagasi saada. Kaks valikut – leida uus ruum või proovida toime tulla väiksema võimsusega ahjuga. Valisin viimase variandi, et püsikuludelt kokku hoida. Kui tahad saada võrdlustabeleid ahjude kohta, siis tuleb need sul endal teha. Erinevad tootjad kasutavad erinevaid tehnilisi kirjeldusi, seega on tabeli koostamine äärmiselt loominguline töö. Joonistelt saab kätte ahju välismõõdud millimeetrites, küpsetusruumi suurust näidatakse aga liitrites, minul vaja teada seda ka millimeetrites, et arvutada, mitu vormi ja kuidas nad ahju mahuvad.

Minu soov tavaahjust suuremat saada tekitas enamikes müüjates hämmingut. 68-liitrisest, tavalisele kodutarbijale mõeldud ahjust polnud nad kuulnudki, rääkimata 90-liitrisest. Tellimisvõimalust poe kaudu enamasti pole või on see piiratud neil müügis olevate tootjate omaga. Baumatic, mis minule internetis silma jäi, nende hulka ei kuulu. Miele pakub ka suuremaid ahjusid, lisaks veel mõned tootjad. Sain paar vihjet.

Otsin käsikaudu edasi ust, mis mind pimedast ruumist välja aitab.

Millest toitub ego?

2011-03-29T09:02:00.000+03:00

Üks ego meelisstrateegiaid enda tugevdamisel on kurtmine. Iga kaebus on mõttemeele loodud väike lugu, millesse sa täielikult usud. Pole tähtis, kas kurdad kuuldavalt või ainult oma mõttes, ego toidad ikkagi. Kurtmist ei tohi muidugi segi ajada veast või ebakohast teada andmisega, mida tehakse millegi heastamiseks. Kurtmisest loobumine ei pea tähendama kehva kvaliteedi või käitumisega leppimist.

Ego kleebib suurima mõnuga teistele negatiivseid silte, öeldes seda neile otse näkku, rääkides teistele või ka ainult oma mõtetes. Ja ego paisub …

Kurtmise ja sildistamisega käib kaasas halvakspanu, mis väljendab kibestumust, meelepaha, solvumist, haavumist. Mõnikord ei eksisteerigi seda „viga“, mida kellegi juures märganud oled, vaid see on sinu mõttemeele, ego poolt esile kutsutud väärtõlgendus. Egol on kalduvus näha vaenlasi, näha teisi ekslikena ning ennast õige ja kõrgemalseisvana. Egol on vajadus tunda üleolekut.

Egole on olulised lood. Mida suurem draama, seda suurem energia. Samastumine, ohvrimentaliteet annavad egole jõudu juurde.

Haiguse üle kurtmine ja haigusega samastumine (mina, südamehaige) tugevdavad ego, mistõttu võtabki paranemine rohkem aega või haigus muutub krooniliseks. Kaasaegne meditsiin tunnistab, et on olemas seos negatiivsete emotsionaalsete seisundite ja füüsiliste haiguste vahel. Tuleb aga vahet teha ego poolt esile kutsutud positiivsetel emotsioonidel ning sügavamatel tunnetel, mis tulenevad sinu loomulikust Olemisest. Ego positiivsetes emotsioonides sisalduvad juba vastandid, milleks need tunded kiiresti muutuda võivad, kui oodatud sündmus läbi saab või ego ootustele ei vasta (armastusest saab vihkamine, ootusest saab altveetuse või pettumustunne).

Ego toitub omamisest, asjadest, kuulsatest tuttavatest, tähtsatest sündmustest – kõigest, millega ta saab kiidelda, mis tekitavad temas üleolekutunde.

Millele reageerid teistes, see on olemas sinu enese egos. Millele reageerid teistes, seda tugevdad enese egos.

Ego

2011-03-26T09:53:00.001+02:00

Meid kõiki saadab ego, mis tähendab mina. Ühel pool on mina ja teisel pool kõik teised, kõik muu. Ego püüab kaitsta iseennast ja määrata oma ümbrust. Ego määrab, kuidas me näeme iseennast suhetes teistega. Ego on inimese mõtteharjumuste summa. Egol on vorm ja sisu. Ego ei ole tegelikult ei hea ega halb, oluline on ta ära tunda ja mitte samastuda egoga. Oluline on egoga tegeleda, teda arendada, lahustada.

Üks peamisi egokeskseid mõttemudeleid on enda õige ja teiste ekslikena nägemine, aga ka kalduvus võrdsustada omamine Olemisega: oman, järelikult olen. Ego elab võrdlustes. See, kuidas teised sind näevad, muutub selleks, kuidas ise ennast näed. Ego arusaam enese väärtustest on enamasti seotud teiste silmis omatava väärtusega. Isegi kui ütled, et sulle ei lähe korda, mida teised sinust arvavad, siis kas oled ikka enda vastu aus? Kuigi ma tean oma väärtusi, vajasin ma veel mõni aeg tagasi aeg-ajalt tagasipeegeldust teistelt, kinnitust, et ma olen tubli ja õigel teel. Hetkel saan ma ilma nende peegeldusteta hakkama.

Sageli samastub ego asjadega, nagu ma mõned postitused tagasi ka kirjutasin. Kuid omandist lahtiütlemine egost automaatselt ei vabasta. Ego on visa ja otsib samastamiseks midagi muud, otsib äravõetu asemele uue. Klammerdumine asjadesse kaob iseenesest, kui sa ei otsi nendest enam iseennast. Klammerdumist näitab, kui tunned ennast millegi kadumise puhul häirituna ja ärritatuna. Kui näed oma klammerdumist, pole samastumine asjadega enam täielik. See on teadvuse muutumise algus. Varu kannatust selleks teekonnaks. Ego sisu võib muutuda, teda elus hoidev mõttestruktuur aga mitte nii kergesti. Pärale jõudes valdab sind aga imeline tunne, minuga vähemalt oli nii. Minu kappides on palju ruumi ja mul on selle üle väga hea meel. Mhm, mul pole hea meel mitte iseenda ja oma saavutuse üle, vaid et kappides on ruumi!

Egost kirjutan ma veel ja veel, Eckhart Tolle inspireerib mind.

Reageerimisest

2011-03-23T09:08:00.003+02:00

Kiire reageerimine on edukate inimeste üks tunnuseid. Kuid reageerimisel ja reageerimisel on vahe. Kiire otsustamine ei tähenda alati kiiret reageerimist. Edukad inimesed on lapsepõlvest saadik harjutanud orienteerumist valikuvõimaluste mitmekesisuses. Enamik inimesi seevastu ei märka valikuvõimalusi ja see ongi paljude probleemide põhjuseks.

Muidugi on hetki, kus on vaja kiiresti reageerida. Seda aitab meil teha reptiilaju, nagu krokodillil näiteks. Reptiilajul on sisse- ja väljalülitus: on toit – ei ole toitu, on oht – ei ole ohtu. Imetaja limbilisel ajul on mitmeastmeline lülitus, koer uriseb enne haukuma hakkamist. Inimese aju on juba järgmine tasand. Elu poolt pealesurutud tempo mängib valdavalt meie reptiil- ja limbilise ajuga, me oleme ses suhtes siis üsna primitiivsed. Elu provotseerib meid.

Mis siis teha? Võta tempo korraks maha, istu ja sul tulevad palju paremad mõtted ja täpsemad lahendused, sa ei reageeri üle. Vastused hakkavad sinust endast esile kerkima. Hommik on õhtust targem, teame me kõik. Jah, endasse vaadates näen hulgaliselt hetki, kus oleks tahtnud kiiresti reageerida, olen aga aja korraks maha võtnud ja seejärel mõistnud, et mu reageering oleks olnud täiesti kohatu ja vale, ma oleks teinud täiesti valesid otsuseid valede järelduste põhjal. Aeg, mis kulub endast vastuste leidmisele, lüheneb üha. Selleks on aga vaja järjekindlalt endaga tegeleda.

Kuidas leida rahu endas

2011-03-21T10:06:00.002+02:00

Vaatasin eile hommikul videot, kus Janno Seeder ja Kaido Pajumaa vestlesid endas rahu leidmise teemal. Kaido oli selle FB-sse postitanud. Mulle läks pihta. Üksjagu. Sest olen ise teemaga tegelenud ja enda peal praktiseerinud, pea aasta jagu juba. Edukalt. Sellest räägivad mulle minu enesetunne ja teiste kommentaarid (Sa särad! Sinust kiirgab nii palju energiat! Imetlen su julgust selliseid samme ette võtta! Jne. jne).

Rahu leidmisel endas ei saa olla läbematu, ei saa kunagi valmis. Need soovid tuleb minetada, ära unustada. Me oleme alati teel, liikudes samm sammult suurema eneseleidmise poole.

Kõige lihtsam on muuta oma suhtumist. Mis tundega ma käin tööl? Mis tundega ma teen seda või teist? Mis tundega ma suhtlen inimestega? Selle tunde muutmine on igaühe enda võimuses. Jah, on küll. Kas sa keskendud mõtetes tööle, mis sulle tegelikult ei meeldi? Olukordadele, mis sind närvi ajavad? Raskustele, millega kokku puutud? Või hoopis meeldivatele töökaaslastele? Õppetundidele, mida seda tööd tehes saad? Vabadusele? Palgale, mis võib-olla on küll väike, aga kui poleks seda töökohta, poleks ka ehk sedagi raha? Töökoht asub kodu lähedal? Kindlasti on veel mingid meeldivad tegurid, mida sügavalt järele mõeldes leiad. Jälgi oma tundeid erinevatele asjadele mõeldes. Ja ma olen kindel, et märkad peagi erinevusi.

Meile on peale surutud tempo, mis muutub üha kiiremaks kuni ühel hetkel ei suuda sellele enam vastu panna ja lõng katkeb. Inimestele meeldib selle tempoga kaasa minna, teadlikult pauside loomine on tunduvalt raskem. Tormamise käigus on meie tähelepanu viidud meist endist välja – meil on tingimuslik õnn, tingimuslik armastus, tingimuslik tark olemine jne. jne. Ollakse õnnelik alles siis, kui saavutatakse see või teine olukord, asi. Kuid siis avastatakse, et õnnest on ikka veel miskit puudu, asutakse seda taga ajama, tekib nõiaring. Rahulolematus tekib inimeses hetkel, kui ta ei saa oma tahtmist. Rahulolematus saab alguse ka sellest, kui me paneme oma meelerahu sõltuvusse eesmärgist. Eesmärgistamine peab välja kasvama meelerahust.

Meelerahu ja õnnes olemist luuakse hetkes olemisega – naudi seda, vajadusel kohandu. Ka vaikuses olemisega.

Vaikuses olemist võib alustada vähesest – minut või kaks, aega pidevalt pikendades. Algul mõtted ründavad, kuid neid jääb üha vähemaks. Luues endale vaikuse hetki, hakkad kasutusele võtma elu teisi osasid, saad endast teadlikuks, terviklikumaks. Üha rohkem räägitakse mediteerimisest, kuid teadlikke vaikusehetki võib oma päevadesse luua ka meeldivate tegevuste kaudu, nagu näputöö, joonistamine, maalimine, suusatamine vms. Kui selliseid tegevusi pole, võib neid hakata teadlikult looma. Vaata endasse ja sa leiad üllatavaid asju. See on nagu kolikamber või pööning, kus paksu tolmukihi alla on peidetud suured väärtused.

Igas päevas on võimalik leida hetki enda jaoks, neid on küll ja küll. Hommikul dušši all ei pea me mõtlema tegevustele, mis on vaja päeva jooksul ära teha, võib hoopis vaadata endasse. Sama on ühistranspordiga tööle sõites või autos kõrvalistmel istudes. Rooli taga istudes tuleb siiski olla mitte vaikuses, vaid hetkes. Sellekohase õppetunni sain nädal tagasi. Vaikuse hetkedes me õpime armastama ennast sellisena nagu me oleme. Me teeme ruumi altruistlikele meeleseisunditele, mis on seotud armastuse ja tänulikkusega, inspiratsiooni, geniaalsuse ja entusiasmiga. Neis loomulikes seisundites peaksime viibima kogu aeg.

Janno lubas lahkelt video linki jagada.

Tee

2011-03-20T09:30:00.006+02:00

Lubasin eilses postituses anda teada, kuidas maitses uus tee, mille Selverist ostsin. Suurepäraselt, julgen soovitada. Tegemist oli siis musta teega, millele oli lisatud rukkilille ja bergamoti õisi. London earl grey. Urban teagarden. 75 grammine pakk. Lahtine tee loomulikult, ma tahan ise oma tee kangust doseerida. Toodetud Sri Lankas. Midagi sarnast sain kunagi Selverist kampaaniatootena sinises metallkarbis, aga ka hiljuti Prismast. Karbi võrra kallim.

Ja veel soovitan Tartust Aardla hulgist ostetud kuivatatud mustikatega Tseiloni rohelist teed. Hi Choice. Tootjamaa samuti Sri Lanka.

Mu lemmiktee on aga Taanist toodud leedripuu õitega roheline tee. Oskab keegi juhatada, kas taolist ka Eestimaal kusagil saada on?

Toit

2011-03-19T20:18:00.003+02:00

Toidu teemal on loodud tohutult palju – raamatuid ja ajakirju, teaduslikke ja populaarteaduslikke, lühisõnumeid ja artikleid, filme ja pilte, laule ja … Korraldatakse hulgaliselt messe ja üritusi. Mind ajendas oma mõtteid sel teemal kirja panema eile õhtul nähtud film „What if?“ („Mis oleks kui“ , v.t. www.lektoorium.ee).

Keha vajab energiat, teadagi. Meie programmid ütlevad, et energiat saame toidust. Nii on meid kasvatatud ja õpetatud. Kui tunneme end loiuna, tuleb süüa. Kui oleme stressis ja energiat kulub palju, sööme. Pingelise mõttetegevuse kõrvale šokolaadi näksimine tundub andvat laengu. Vähemalt korra päevas tuleb süüa sooja toitu, ütleb enamike programm. Erinevaid asju. Taimseid ja loomseid. Tooreid ja küpsetatud. Väikestes kogustes, aga sageli. Siis püsime terved ja energilised. Miks aga sellegipoolest neid nõuandeid järgivad inimesed tunnevad kevadväsimust? Neil jääb vajaka energiast? Ja mina, kes ma eelnimetatud reegleid eiran, käin enamasti ringi nagu Duracelli jänes? Et siis toit polegi ainuke energiaallikas? Või pole toit üldse energiaallikas?

Filmis kõlanud mõte, et söömine on rohkem mõnu kui vajadus tundub mulle vägagi tõesena. Miks otsitakse siis poest järjest erinevaid maitseid? Kui toit oleks vajadus, piisaks meile ju ühest jogurtisordist, ühest leivasordist, ühest juustusordist, ühest vorstisordist jne. jne. Erinevad juurviljad sisaldavad erinevaid mineraale, seetõttu päris ühe juurviljaga hakkama ei saa. Võib järeldada, et inimene rahuldab toiduga hoopis mingeid muid vajadusi kui energia saamise vajadust. Vaata mida ja millal sa sööd, jälgi ennast. Mina avastasin, et ma tõepoolest söön mõnutunde saamiseks – olgu see siis täiskõhutunne või mõni eriliselt meeldiv maitseelamus. Või asendustegevusena mõtlemise ajal.

Aeg-ajalt on kuulda olnud inimestest, kes juba aastaid pole midagi söönud ega joonud. Arstid on neid igati uurinud, nad on olnud valvekaamerate valvsa pilgu all, kuid pettusi pole tuvastatud ja need inimesed on täie tervise juures. Väidetavalt saavad nad oma eluks vajaliku energia mujalt. Paljud meist on kogenud, et millegi äärmiselt meeldivaga tegeledes unustatakse söömine sootuks, kuid energiatase on laes. Ja armunud - toituvad õhust ja armastusest! Samas teame ka buliimikutest ja anorektikutest, kelle elupäevad kiirelt lõppevad kui nad ravi ei saa ja sööma ei hakka.

Miks siis ikkagi selline vastuolu? Millest inimene ammutab oma eluks vajaliku?

Filmis väideti, et oluline on energia, mitte toit. Meie toit on muundatud päikeseenergia, kõige lähedasem sellele on toores ning elav taimetoit. Lihatoit on kolmandajärguline. Päikeseenergia abil arendame me oma ajuripatsit ja käbinääret, kus toimub metabolism (ainevahetus) ja energia jagunemine. Ajust liigub see energia kõikidesse meeleorganitesse ja laeb neid.

Kas sellepärast kiputaksegi alateadlikult soojale maale päikese alla ja varakevadel esimeste päikesekiirte kätte? Või loodusesse? Mere äärde? Tuleb meelde üks aastatetagune suvi, kus teadlikult vältisin päikese käes olemist, toast väljusin alles õhtul ja oi kui raske oli järgnev talv!

Vaatasin ennast kõrvalt kui täna asju poes korvi ladusin, teadlikult - kõik ainult mõnutunde rahuldamiseks: kaks tahvlit šokolaadi, kohupiimapasta, sulatatud juust ja rukkililleõitega must tee. Seda viimast valisin ikka päris kaua, otsisin suurepärast maitseelamust, selle õnnestumisest võin homme pajatada.

Millest siis mina oma energiat ammutan? Mu enda küpsetatud rukkileivast, mis moodustab mu põhitoidu ning minust kiirguva tänulikkuse ja armastuse tagasipeegeldustest, ka päikesest.

Asjad

2011-03-14T19:31:00.001+02:00

Võtsin ette oma riidekapi. Ühe kotitäie tõstsin prügikonteinerisse, teine ootab edasijagamist. Sorteerimisel lähtusin sellest kuidas need riided mulle selga passivad. Muidugi võiks ju suureks jäänud asju väiksemaks teha, kuid lihtsam on need ära anda ja saada asemele veidi väiksemad. Jälgisin end selle tegevuse juures ja märkasin, et erinevalt varasemast ei vallanud mind konkreetsete riidetükkide puhul enam mingid mälestused ega emotsioonid. Need küll meenusid, kuid ei sundinud mind aastaid kasutult kapis seisnud kampsuneid-pluuse neid sinna tagasi panema. Sama tunnen ma oma teiste asjade vastu. Raamaturiiulist kirjutasin millalgi hilissügisel juba.

Mu mõttestruktuurid ja sisu on muutunud. Mul pole enam vaja ennast läbi asjade identifitseerida ega asju oma enesetähendusele lisada. Minu puhul ei toimi reklaamitrikk, mis veenab inimesi, et asjad annavad palju juurde sellele, kuidas inimesed end näevad või kuidas teised neid näevad. Ja nii ei ostetagi paljudel juhtudel mitte toodet, vaid identiteeti. Disainerkaubad kaotaksid oma psühholoogilise väärtuse, kui igaüks võiks neid osta. Nende materiaalne väärtus ulatub kõigest murdosani makstud summast.

Erinevad inimesed samastuvad erinevate asjadega, see sõltub vanusest, soost, sissetulekust, sotsiaalsest klassist ja paljudest muudest teguritest. Tegelikkuses aga enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja seetõttu toidetakse aina tarbimisühiskonda, jätkates otsimist ja ostmist. Samas peab tõdema, et selles füüsilises dimensioonis, kus meie väline „mina“ elab, on asjad osaliselt ka vältimatud ja vajalikud. Nii vajame me elukohta, riideid, mööblit, tööriistu, liiklusvahendeid. Iseasi milliseid. Mõningaid asju väärtustame nende ilu või mõne omaduse tõttu. Kuid täites oma elu asjadega kaotatakse ära tegelik „mina“.

Kas väärtustan ennast seotuse pärast omatavate asjadega? – Ei, ma väärtustan ennast oma oskuste, avatuse ja armastuse pärast. Kuid ma luban endale vahetevahel siiski enda meelest ilusaid riideid, eelkõige mugavaid. Ma justkui premeerin ennast oma väärtuste eest.

Kas mingid asjad annavad mulle tähtsus- või üleolekutunde? – Ei, mul pole selliseid asju ja ma isegi ei tea, mis need võiks olla. Ma saan väga hästi hakkama ilma selle tundeta.

Kas ma tunnen end mõnede asjade puudumise tõttu alaväärsena? – Ei. Mu auto on küll kohati üsna roostetanud, kuid tähtis on, et ta on sõidukorras. Mul pole iPad-i ega muid taolisi vidinaid, pole tundnud praktilist vajadust nende järele. Mu telefon ja läpakas on mitmeid aastaid vanad. Hetkel aktuaalne printeri ostmine tuleneb sellest, et mul on seda riistapuud oma töös lihtsalt vaja. Ka tolmuimejaga on sama lugu.

Kas ma tunnen vimma või viha, kui teistel on midagi, mida minul pole? – Ei, milleks.

Mul on hea meel seda kõike ausalt tõdeda. Ma olen kontaktis iseendaga ja tean, milline on minu tegelik „mina“. Vahel püüab ego seda küll varjutada, kuid järjest enam tunnen ma tema trikitamised ära. Mina valin oma mõtted ja tunded, mitte minu ego. Ja ma olen õnnelik.

Naeratus

2011-03-09T20:20:00.002+02:00

„Sul on kaunis naeratus,“ ütles mulle täna hommikul üks võõras mees, ootas ära mu „Aitäh!“ ja astus edasi. Harjumatu oli eesti mehe suust sellist lauset kuulda. Täna polnud ei naistepäev ega ka mu sünnipäev.

Igatahes oli päev juba hommikul täie ette läinud!

Naised armastavad lilli

2011-03-08T23:19:00.002+02:00

Refereerides Eckhart Tolle’ t:

Taimestik oli maakera pinda katnud juba miljoneid aastaid, kui esimene lill avas oma õie päikesele. Tõenäoliselt ei püsinud ta kaua ning õied jäid edaspidigi üksikuteks ja haruldasteks, sest ümbritsevad tingimused ei soosinud veel laialdast õidepuhkemist. Nagu esimesed vara-varakevadised õied, mis oma peakesed lumevaiba alt välja pistavad.

Palju hiljem hakkasid need õrnad ja aromaatsed lilled etendama olulist osa teiste liikide teadvuse arengus. Järjest enam paelusid nad inimolendeid, mõjudes lummavalt. Inimteadvuse arenedes olid lilled ilmselt esimesed, mida inimesed kasu saamata väärtustasid. Ilma et oleksid neist oma ellujäämises kuidagi sõltunud. Ja kuna mehed tunnevad vastutust pere ellujäämise, sealhulgas toidulaua eest, kas siis siit ongi arenenud meeste ütelus: „Ärge kinkige mulle lilli, ma ei söö neid“ …

Lilled inspireerisid lugematuid kunstnikke, poeete ja müstikuid. Lillede lõhn polnud mitte ainult õrn ja inimeste jaoks meeldiv, vaid tõi hõngu ka vaimuilmast.

Lilles ilu nägemine võib kas või põgusalt avada inimolendite silmad ilule, mis on oluliseks osaks nende enda sisemisest olemusest, nende tõelisest loomusest. Ilu esmakordne äratundmine oli üks tähtsamaid sündmusi inimteadvuse arengus. Rõõmu- ja armastusetunne on selle äratundmisega sisemiselt seotud. Ilma et seda täielikult mõistaksime, hakkavad lilled meile kehastama kõige kõrgemat, kõige pühamat ja kõige vormimatut meis endis. Lilleõied, kaduvamad, õhulisemad ja õrnemad kui taimed, millest nad on võrsunud, saavad otsekui sõnumitoojateks , otsekui sillaks füüsilist kuju omava maailma ja kujus väljendamatu vahel.

Lilledel, nagu ka kristallidel, vääriskividel ja lindudel on olnud inimhingele eriline tähendus.

Enamik inimesi näeb vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemist olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga.

Mõtisklegem lillede üle ja õppigem neilt elamist …

Maraton jätkub

2011-03-06T17:01:00.001+02:00

Suusamaraton läks sujuvalt üle töömaratoniks. Kokkulepped olid küll juba varem tehtud, kuid nüüd realiseerusid. Tasuvalt. Isegi e-hääletuse magasin maha. Täna pole ka veel välja jõudnud, kuid kodanikukohus vajab siiski täitmist. Mina ju otsustan, keda ma tahan Toompeal näha. Aega on veel kolm tundi. Jõuan.

Korrastasin oma raamatupidamist. Kui ikka järjekindlalt tabelisse ei kanna, on hiljem tunduvalt ajakulukam. Arved ja tšekid olid õnneks kõik kenasti olemas. Külmkapimeetod töötab. Täiustasin oma tabelit, et oleks ülevaatlikum. Või läheks siiski üle raamatupidamisprogrammi peale? Tõenäoliselt.

Homseks on veel hulk ülesandeid täita. Tegudele!

Ja maraton saigi läbi

2011-02-21T12:41:00.003+02:00

Super! Järgmine aasta taas stardis! Ja muidugi arvestades tänavusi õppetunde. Neid oli üksjagu.

Üks suuremaid, mis mult enne starti väga palju energiat röövis, oli otsus vahetada saapaid. Mõtlesin, et suuremad on külma ilmaga etemad, neile mahub kaks paari paksemaid sokke sisse. Tegin hommikul lühikese proovisõidu, klappis. Ja stardis äkitsi ei tunnistanud klambrid neid saapaid, plõksis muudkui lahti. Kiire hädakõne Otepääle – tooge mu teised saapad! Pooletunnine hilinemine stardiga aga võimaldas mul teha oma sõitu – keegi ei jäänud mulle jalgu ja mina teistele. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem suusatajaid jäi mu selja taha, ka lühema raja sõitjaid. Numbri järgi sai tuvastada. Üksjagu poolikuid suusakeppe leidus rajal. Ja kindaid, ka mütse.

Ilm oli super, päike paistis parasjagu, nii et lumi ei pimestanud. Päikeseprille polnudki vaja. Riietus võimaldas teha kiiret sõitu, kui ainult libisemine ja pidamine oleksid paremad olnud. Viimase häda vastu sai toidupunktis abi.
Jagasin teekonna etappideks, vastavalt toidupunktidele. Eesmärk jõuda järgmisesse, et siis vastavalt enesetundele uus otsus teha. Kuni lõpuni välja. Pisarad hakkasid voolama pärast finišipiiksu, emotsioonid olid laes. Kas ma tõesti sain sellega hakkama?!?! Üks medal pandi kaela ja teine, šokolaadist pisteti pihku, ju siis ikka sain.

Suusad tahtsid veel jätkata, ei lasknud saapaid lahti. Üks abivalmis noormees oli nõus oma kuuma kohvi ohverdama. Sai siiski ilma hakkama, mehelikule jõule andsid jäätunud klambrid järele. Kuivad riided selga. Supiisu polnud. Asusin bussi otsima. Vabatahtlikud kollastes jopedes tegid suurepäraselt oma tööd, aga bussiparkla osas oli neil teine teadmine. Kui lõpuks rohkem kui poole tunni pärast jalgu järgi vedades suure ringiga bussini jõudsin, olid näpud külmunud, valu oli kohutav. No nii – terve päev oli sõrmede-varvastega ok, ja nüüd siis alles pärast võistlust selline jama. Lõpp hea, kõik hea, sõrmed soojenesid üles ja valu andis järele.

Täna on imeline tunne, ikka veel, hoolimata sellest, et väljas on raske jalga jala ette saada. Ja et minu sõiduaja sisse on arvestatud ka see pool tundi, mil ma oma saapaid ootasin. Aitäh kõigile mu toetajatele! Like-de ja kommentaaride arv küündis sünnipäevaõnnitluste tasemeni. Olen üliõnnelik nii enda kui toetajate üle!

Maratoniks valmis

2011-02-19T18:29:00.001+02:00

Jah, vaimus juba ammu, füüsiliselt ka. Varustusega on nagu on. Tuleb võtta halvimast parim. Sageli saab ka kodukootud vahenditega hakkama, ei pea profivarustus olema. Homne päev siiski testib seda minu teooriat.

Maratoni toimkond soovitas korralikult süüa ja energiat koguda. Täna päev otsa olen ma seda hoolega teinud. Vormitäis sooja magusat rosinatega mitmeviljakaraskit kadus üsna kiiresti mu kõhtu. Shokolaadist rääkimata. Nüüd on vastikult raske olla. Magamaminekuni on veel aega ja varsti olen oma köögist väga kaugel, mis tähendab, et läheb ainult kergemaks.

Soovitatakse soojalt riidesse panna. Alustuseks tuleb vist endast korralik kubujuss teha. Stardipaigas pidi kõvasti aega minema enne kui rajale saab. Igatahes pakkisin ma kõikvõimalikud soojemad riided kotti, homme vaatan, mis selga läheb. Ajaleht veel kõige alla? Mhm … soovitatakse küll. Ühe pleedi võtan igaks juhuks ka kaasa, finišis hea ümber võtta, arvan. Tegelikult on mul ju olemas ainult paarikordne pealtvaataja kogemus, sedagi paarikümne aasta eest. Suusatajana lähen esmakordselt maratonirajale.

Iga natukese aja tagant tsekkasin ilmaportaali. Kõige olulisem leht täna minu jaoks. Homme päevaks lubab ilmataat.ee -11, mis peaks ju päris ok olema suusatamiseks. Teised portaalid hirmutavad kohutavate numbritega. Näis. Plaastri kõrvade ja nina kinniteipimiseks unustasin osta, ehk saab ilma hakkama. Päikeseprillid … kus need mul veel on? Uh, leidsin ühed, kummist sai kiirelt turvavöö meisterdatud. Kui segavad, lähevad esimeses vahepunktis annetuseks …

Varsti on aeg hakata Otepääle sõitma. Homseks valmis. Ma tulen, Maraton!

Martsipani-kohupiima tort

2011-02-14T17:34:00.004+02:00

Mulle meeldib küpsetada. Enamasti on need olnud lihtsad vormikoogid, nii magusad kui soolased. Kunagi väga ammu sai suviti tehtud ka marjatorti, põhjaks biskviit ja katteks tarretis. Aga see oli tõesti väga ammu, oma paarkümmend aastat tagasi. Ja ega ma tookord oma saavutustega eriti rahul polnud. Väljanägemine oli hea, süüa kõlbas, aga miskit oli nagu puudu. Viimasel ajal tulevad minu ahjust leivad ja mu leivaäril läheb väga hästi.

Umbes paar nädalat tagasi palus üks tuttav facebooki kaudu poja sünnipäevaks torditegija abi. Ise oli ta tervisega pahuksis ja tordimeistrid ülekoormatud. Muidugi oleks ju võinud leppida ka poetordiga, aga …

Mhm, aitan teda? Vajatakse torti, mina aga olen teinud kooke. Maitsvaid, suus sulavaid. Kuid tordil on teine mekk ja välimus.

Suuskadel mäest alla vuhisedes oleks nagu tuul mulle pähe sõnumi toonud – sa saad hakkama, võta ainult ette. Ok, kui ta pole veel kedagi leidnud, annan endast märku, otsustasin. Kuid abilisi oli teisigi. Aga otsus kohupiima-martsipanitorti teha oli sündinud. Laupäeval sai see ka siis teoks. Maitses suurepäraselt, maasika toormoos lisas oma nüansi, välja nägi selline:

Mahl. Mahl?

2011-02-08T20:16:00.005+02:00

Poeriiulid on täis mahlapakke ja –pudeleid. Üks kirjum kui teine, üks ilusam ja kutsuvam kui teine. Pakil kenasti kirjas, mis sees. Vahepeal väga peenes kirjas, et silm ei seleta lugeda. Teavitamisnõue aga täidetud. Erinevad nimetused nagu mahlajook, mahl, mehu ja teab mis veel. Klaaritatud või hägune. Kontsentraadist või nn. naturaalne. Igaühel meist oma põhjus, miks ta just seda või teist mahla ostab.

Kuivõrd me üldse süveneme sellesse, mida me mahla juues endale sisse kallame. Usaldame tootjat – ega ta meile ju halba taha. Loomulikult ei taha. Kuid suurtootmine on suurtootmine, kus olulist rolli mängib ikkagi raha. Ka teadus on sageli rakendatud rahavankri ette – kuidas saada marjast või puuviljast kätte võimalikult palju vedelikku. Erinevate marjade kestarakkudel on erineva paksusega membraanid, mis tähendab seda, et kättesaadav mahlakogus on üsnagi erinev, isegi alla 50%. Heal juhul läheb ülejäänu kuivatamisele, siis jahvatamisele ja jõuab ringiga toidulauale. Halvemal juhul rändab jääk lihtsalt komposti. Mida vähem saadakse marjadest mahla, seda kõrgemaks kujuneb mahla omahind.

Nii ongi leiutatud erinevaid trikke ja võtteid, mis aitavad või võimaldavad marjadest saada oluliselt rohkem mahla kätte kui lihtsalt pressimise teel.. Sõstarde puhul on teatud-tuntud aurutamine. Vähem aga teame, et sama hästi aitab rakumembraani lõhkuda ja seega rohkem mahla pressida, kui marju eelnevalt sügavkülmutada. Täitsa ok minu meelest.

See, millest ma aga alles möödunud nädalal esmakordselt kuulsin, mis seadusega on täiesti lubatud ja millest ei pea isegi pakendil teavitama, kuna see pole mahla koostisosa, vaid tehnoloogilise protsessi osa, on ensümeerimine. Marjadele lisatakse ensüüme ehk teatud liiki baktereid, mis paari tunni jooksul lõhustavad membraanid ja nii võib näiteks mustadest sõstardest kätte saada isegi üle 70% mahla. Kuumutamisel pidid need bakterid hävima ja olema meie organismile siis täiesti kahjutud. Kas ikka on? Tehnoloogia pole ju sadu aastaid vana …

Veel üks tähelepanek. Eriti õunamahla puhul. Millist mahla eelistatakse? Hägust? Selget? Enamasti vist selget, tundub mulle. Aga kas ka teate, kuidas seda selget mahla saadakse? Klaaritatakse. Saviga näiteks. Või želatiiniga. Raskusjõu mõjul vajuvad mahlas heljuvad viljaliha osakesed koos saviga põhja. Vähemalt silmale nähtavaid saviosakesi ei peaks mahlas leiduma. Aga mittenähtavaid?

Mina igatahes eelistan nüüd veelgi rohkem kodus aurutatud ja pressitud mahlu, olgugi see tegevus aja- ja energiamahukas. Vähemalt ma tean, mida endale sisse kallan.

Kohvi(ku)elamus

2011-02-04T10:22:00.000+02:00

Päris hulk aastaid ei joonud ma üldse kohvi. Mulle meeldis küll kohvi lõhn ja seda jooki teistele valmistada, kuid ise piirdusin teega. Odavatest teesortidest poeriiulil vaatasin ma alati mööda, otsisin peenemaid ja eksklusiivsemaid maitseid. Ega valikut väga palju polegi, peab tunnistama. Eredamalt on mällu sööbinud Lübecki martsipanitee ja mõned Taanist pärit teed, mida aga meie kaubanduses ju pole. Minu kohvikogemused piirdusid ainult sellega, mis varasemalt poest saada oli või mida igal pool söögikohtades pakuti. Seepärast polnud ka kohvi joomisest loobumine mingi raskus, nagu ma tagantjärele näen. Viletsast asjast saab ju kergesti lahti lasta. Oktoobrist alates olen taas hakanud rohkem kohvi poole vaatama, eriti kui vaja und peletada.

Pärast eilset aga ei saa ma seda tumedat ollust kruusis enam kohviks nimetada. Oli üks kokkusaamine Tallinnas Gourmet Coffee´s Koidula tänaval Kadriorus, veel tänagi igatsen ma taga seda aroomi, neid maitseid. Kohviku poolt pakutavast suurest kohvivalikust jõudsin proovida ainult kahte – Kenya Kangunu AA ja Panama Los Lajones. Maitsevahe oli selgelt tuntav. Kuigi väga maitsvad mõlemad, meeldis Kenya kohvi mulle siiski veidi rohkem. Sellised head tummised joogid (andke kohvigurmaanid mulle andeks, kui sõna *tummine* ei sobi). Parimatest kohviistandustest, kohapeal klaasseina taga röstimiskojas röstitud ubadest. Gourmet Coffee kodulehel http://www.gourmetcoffee.ee saad lugeda ligi paarikümne erineva sordi kohta – mis istandusest, kuidas töödeldud, millal korjatud, kohvi iseloomustus ja palju muud infot. Kõike saab kohapeal proovida ja poekesest kaasa osta. Lisaks kohvile erinevaid teesorte. Ja nagu sageli juhtub – kui valikuvõimalus on liiga suur, jääbki ostmata. Ma tean siiski kindlalt, et käike sinna tuleb veel.

Mitte ainult kohvi polnud see, mis mind hurmas – interjöör, teenindus, väga maitsvad quiched (neli erinevat sorti sai ära proovida) ja Anni Arro võrratud kirsi- ja mustsõstratordid olid äärmiselt motiveerivad.

Suur aitäh kohviku- ja Comeniuse rahvale!

Suusatamine – täna ei. Aga väärtustatud klient.

2011-02-03T18:10:00.001+02:00

Minu viimased postitused keerlevad kõik suusatamise ümber. Nagu ka minu päevad. Kuni niikaugele välja, et täna hommikul kell 7 silmi lahti lüües lugesin ja arvutasin kokku minuteid, kas jõuan enne Tallinna poole startimist veel ka oma 10 km suusaringi ära teha. Mis siis, et asfalt oli lompides ja taevast tuli ka üsna märga ollust. Minutitest jäi siiski väheseks. Võtsin rahulikult. Suusavaba päeva. Esimese alates 1.jaanuarist. Tallinnas läbisin vahemaad jalgsi, sai mingigi koormuse.

Startisin Tartu suunas rahulikult. Esmaspäeval sain kiirustamise tõttu oma õppetunni. Piisab. Päris kõiki tulemusi veel ei tea. Nädala-paari jooksul selgub, kuivõrd see pangakontot mõjutab.

Tartus hommikul väga meeldiv kogemus. Ootamatu lahendus. Kiidan ja ülistan. Selgituseks: pühapäeval unustasin oma kliendikaardi Aardla Hulgilattu. Kui avastasin, oli pood juba kinni. Alles esmaspäeva hilisõhtul saatsin juhatajale meili. Vastuses andis ta teada, et nad olid uurinud videosalvestusi ja oli näha, kuidas järgmine klient lahkus koos minu kliendikaardiga ning nad teevad mulle tasuta uue kaardi. Ja oligi nii, aitäh! Aitäh! Aitäh! Et nad viitsisid tegeleda ja videoid uurida ja ei laiutanud niisama käsi. Et tegid tasuta uue kaardi (minu enda viga oli ju siiski). Et näitasid üles hoolivust ka oma väikekliendi suhtes. Tundsin end tõeliselt väärtustatuna.

Kolmas suusapaar

2011-01-30T11:37:00.000+02:00

No varsti juba nagu proffidel, kuu aja jooksul juba kolmas. Ja üha paremaks läheb. Tuulasin keldri lae all ja leidsingi. Pikkuselt täpselt kahe eelneva paari vahel. Visu. Pärnu. Ja klamber sobis. Kunagi igiammu tõenäoliselt määritud ka. Ei hakanud ise igaks juhuks mäkerdama. Tegin kohe hommikul prooviringid, klappis. Sain otse sellistest tõusudest üles, kust varem ainult käärsammul. Lauskmaal see ideaalne pidamine ei seganud, laskumised võib tuisulume kaela ajada.

Kui terve nädal piirdusin raske 10 km-ga ja eile pingutasin ainult 5 välja, siis täna võtsin mängleva kergusega oma 15. Kinnituisanud rajal, olles ise nagu rajatraktor. Ainuke „hull“ pühapäeva varahommikul. Mul oli enda üle ääretult hea meel.

Libisemine on pöördvõrdeline pidamisega

2011-01-29T10:48:00.000+02:00

Tõestatud. Mida parem pidamine, seda kehvem libisemine. Kuni selleni välja, et keha tahab laskumisel kiiremini edasi liikuda kui jalad ja suusad seda suudavad. Kuku või pikali. Eriti vastutuules. Samas hea tasakaaluharjutus. Kehale. Pigem kepikõnd suuskadel kui suusatamine. Kätele korralik koormus. Motivatsioon …

Maratonini on kolm nädalat. Tänavuaastaseid suusapäevi 29 selja taga.

Kahekümne teine suusapäev

2011-01-22T17:16:00.001+02:00

Jah, jaanuarikuu 22. päev on käimas ja minu suusakalendris samapalju päevi tähistatud. Olen tänulik, et mul on see olnud võimalik. Igas mõttes võimalik.

Olles lõpetanud 10-nda kilomeetri, ütles pilk kellale, et olen täna üsna kiire olnud. „Teen ühe kahekilomeetrise ringi veel, aega ja võhma on,“ mõtlesin. „Ja siis tänaseks aitab.“ Eneselegi märkamatult olin ringi lõpus pööranud hoopis 5-km rajale. Wow! Keha teadis, milleks ta võimeline on! Nii juhtub, kui mõistus välja lülitada ja mul on selle üle tohutult hea meel! Mõistus ütles ju, et ainult 2 km ja mitte rohkem. Tegelikkuses olin suuteline palju rohkemaks! Lülita mõistus välja, lase oma sisemisel jõul ennast juhtida ja sa näed, milleks sa võimeline oled.

Me ei teadvusta endale, kuid me laseme enamiku ajast end juhtida oma programmidel, vanadel programmidel, mis on meisse istutatud lapsepõlves ja mida on elu jooksul aina süvendatud. Harva välja vahetatud. Ma ei saa sellega hakkama … see on liiga raske … mis teised minust arvavad … mul peab olema ikka üks kindel töökoht … mul peab olema tingimata oma korter v. maja … ma pean ikka mehe ja laste eest hoolitsema kuigi ma ise tahan näiteks hoopis maalida … ma olen ainult siis teiste poolt aktsepteeritud, kui olen rikas ja kõrgel ametikohal, mul on teatud auto … jne. jne. Need on ainult programmid. Nagu arvutil, nagu robotil. Kuid kas me oleme kõige selle juures õnnelik? Vaevalt, või siis pseudoõnnelik. Samas on nii lihtne neid programme üle kirjutada, nagu arvutil. Vaja ainult tunda vastavaid tehnikaid. Ma tean, millest ma räägin. Olen ise seda teinud. Mitmete programmidega. Hinges on kergus, rahulolu ja õnnetunne, kuigi „normaalne“ inimene ju nii ei teeks ja ei oleks. Eileõhtune film The Shift kinnitas, et ma olen õigel teel. Ja rääkis palju muudki veel. Sellest aga edaspidi.

Tagasi suusatamise juurde. Kuna elasin koolist vaevalt 100 m kaugusel ja hiljem minu laste kooliskäimise ajal viis tee suusarajale meie majast mööda, pole ma tunda saanud seda suuskade kaasas tassimise valu ja vaeva. Vahet polnud, kas sporditund oli päeva lõpus või keskel, ikka jõudis kodust läbi lipata. Samas ma mõistan neid, kes leidsid sadu põhjuseid, miks mitte suusatama minna ja olid nõus isegi puuduliku veerandihindega. Kõigi nende vajalike asjade kaasastassimiseks jäi kahest käest väheseks. Ja autoga tol ajal lapsi kooli ei sõidutatud. Ajad on uued, mis omal ajal tundus püha ja puutumatu, on saanud uue vormi. Sporditundi pean silmas. Põlva ÜG tavalisest tunniplaanist on suusaveerandi sporditunnid välja võetud. Ah et polegi kehalist kasvatust? On küll, ainult et pärastlõunasel ajal ja lisaks veel laupäeva ennelõunal. Igaüks saab valida omale aja ja koha vastavalt suusatunniplaanile. Ja saab näiteks koos olla oma sõpradega mõnest teisest klassist. Kui ikka suusatamine mitte kuidagi ei sobi, saab selle asendada kepikõnniga. Oma normtunnid tuleb siiski täis teha, kasvõi paari esimese nädalaga. Valikuvabadus, planeerimise ja vastutustunde arendamine. Fantastiline minu meelest.

Ideaalne tööpäev

2011-01-21T15:18:00.001+02:00

Täpselt selline päev, nagu ma oma ideaalis ette kujutasin, kuigi päev pole kaugeltki veel läbi! Magasin, kuni und jagus – veidi peale kella kaheksat olin siiski juba jalul. Nii tervistav on ärgata rahulikult, kui keha selleks valmis on, mitte äkitsi äratuskella helina peale. Ja vahetevahel ka nädala sees saan seda nüüd endale lubada. Jõin rahulikult oma hommikukohvi, tee oli otsa saanud ja juba oktoobris tegelikult hakkasin taas väikestviisi kohvi peale üle minema. Segasin taigna ja panin leivad kerkima. Rahulikult, aega oli piisavalt.

Kell 10 kohtusin kliendiga. Kontorit mul praegu pole, koju ei tahtnud kutsuda, kuid hotelli restoran on sellisel kellaajal ka päris hea kohtumispaik. Tunnike läbirääkimisi ja lõime käed. Olen tänulik selle usalduse eest!

Ja siis suusatama! Valges, päris rajal, mitte laternate valguses ja ärauisutatud jäljes. Uskumatult palju rahvast oli Mammastes sellisel ennelõunasel ajal. Keegi hüüdis õpetajat, keegi emmet-issit … Äärmiselt sportliku välimusega meesterahvaid tuiskas mööda … Pered … On täna ikka reede? Või juba laupäev? Kas nad ei peagi tööl olema? Või on nad ettevõtjad ja ise oma tegevuste planeerijad nagu mina nüüd? Või on neil hoopis talvepuhkus? Ah mis vahet, igatahes meeldib neile lumi ja värske õhk.

Kuni leivad ahjus küpsesid, vaatasin läbi oma posti ja vastasin kirjadele. Rahulikult.

Filmiõhtu Tartus tõotab tulla põnev, The Shift. Ei, mitte kinos, küll siiski avatud seltskonnas. Arutelu, mhm … , rahulikult, reede ju.

Tundub, et tänane lemmiksõna on ’rahulikult’ . :)

Ikka suusatamisest

2011-01-17T20:49:00.001+02:00

Laupäevane eesmärk läbida maratoniraja viimane osa Palu punktist Elvani sai täidetud. Mairi oli nii lahke, et sõidutas mind stardikohta ja ootas Elvas kuni ma saabusin. Aega kulus arvatust tunduvalt rohkem. Jõudu oli mul piisavalt, ka rada oli oodatust lihtsam. Sain aga teada, mida tähendavad määrimata suusad. Järsemaid tõuse sai võtta käärsammuga, saatuslikuks said just lauged tõusud, kus suusk libises rohkem tagasi kui edasi. Ja enamik tõuse olidki lauged. Hästivarustatud ja treenitud mehed vuhisesid uisusammul minust kui postist mööda. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, minul oli oma siht – Elva ja klassikaline tehnika. Raja lõpupoole õnnestus ka minul mõnedest suuskadel olijatest mööduda :)

Pühapäevast päeva planeerisin nii- ja naamoodi. Parim variant, mis võimaldas kõik ära teha, oli minna hommikul kell 8 suusatama. Aknast välja vaadates tundusid autod kuidagi kummalised. Viskasin pilgu ilm.ee-sse. Ohoo, -17 kraadi. Päris lahe! Lesson x: kuidas külma ilmaga suusatamiseks riietuda. Tegelikult ei tundunudki väljas olles külm nii kole, päris mõnus oli. Suusk ainult libises taas rohkem tagasi kui edasi. Sündis kindel otsus esmaspäeval sammud spordipoodi seada. Ja ma polnud ainuke unetu, pool üheksa suundusid kolm vaprat kepikõnninaist metsa.

Hommikune külm andis õhtuks järele ja jõudis hommikuks sulani. Sellist kiilasjääd polnud ma ammu näinud. Minu mõte sammud spordipoodi seada ei saanud tõeks, kindlam oli sinna autoga sõita. Asfalt oli ju lahti sulanud. Ja neli ratast on vahel kindlamini maas kui kaks jalga. Sain oma määrded kätte, natuke õpetussõnu ka, miskit meenus ka minevikust. Kas see oli nüüd tänu määrimisele või mis, aga oma suusaringid sain suht kerge vaevaga täna tehtud. Väike hääl küll üritas veidi piniseda, kuid tulutult. Mina juhin oma elu.

Jaanuari 17-ndal päeval selle aasta 17-s suusasõit ehk siis iga päev vähemalt tunnike suuskadel.

Viimane tööpäev

2011-01-14T22:18:00.000+02:00

Arvasin, et täna tuleb rahulik päev. Kolleegid käisid eile juba tänamas – kes puhkusel, kes haige ja kel vaba päev, eile kõik kohal. Silma märjaks ei võtnud – olin ju ise otsuse teinud – aga armas oli küll kuulda, mida head öeldi. Selliste hetkede nimel tasub elada. Ma ei vaja väga palju tunnustust, tean ise oma väärtust, kuid kui seda vahetevahel ka väljastpoolt kinnitatakse, tõstab enesetunnet küll.

Niisiis olin planeerinud tänaseks veel mõnede viimaste tegevuste ärategemise, kaks klienti, asjade sorteerimise ja pakkimise ning veel mõned tegevused. Klientidega läks kauem, lõunapausiga läks kauem, viimaste tegevuste ärategemisega läks kauem, telefon helises pidevalt, asjade sorteerimiseni ei jõudnudki – tõstsin kõik sahtlis oleva lihtsalt kotti, et siis kodus ükskord sorteerida või ka otse lõkkesse kanda :). Ühe kapi unustasin sootuks üle vaadata, pühendan sellele veel laupäeva hommiku.

Koristaja küsis, et kas ma kolin kuhugi. Jah, päris minema, täna oli viimane tööpäev, vastasin. - Ah et ka koondati? Igal pool muudkui koondatakse, näed teine koristaja lasti ka lahti … - Ta oleks veel vist ei-tea-kui-kaua seda haletsemist jätkanud, kuid ma teatasin resoluutselt, et ise täiesti vabatahtlikult lahkun. Ta vaatas mind nagu kummitust … Võib-olla ma olengi …

Üheksas suusapäev

2011-01-09T13:12:00.001+02:00

Üks tänastest eesmärkidest oli suusatamine Mammastes, kus tõusud ja langused on väidetavalt kohati isegi raskemad kui Otepääl. Plaanis oli see ette võtta kohe hommikul, kui rahvast vähem. 9.35 aga polnudki ma esimene, üks mees vuhises juba rajale.

Öösel ja varahommikul sadas jäidet, rada oli ikka üks korralik jäärenn. Meenus, kuidas mitmed aastad tagasi ma ennast neist mägedest üles punnitasin. Paari kilomeetriga tookord piirdusingi, rohkemaks polnud jaksu. Ei lasknud ma end neist mälupiltidest heidutada, minu mõttevorm oli tugev. Tõusudel said käed korraliku koormuse – ei, siiski mitte käpuli ronides. Ahaa, käärsammu polnudki ma veel harjutanud! Kui saapad said tugevamini kinni nööritud, tuli ka käärsamm korralikult välja. Mis ikka kunagi selgeks õpitud, see mälust ei kao, ka mitte kehamälust.

Langused olid ägedad! Oh seda kiirust! Korra tuli ka külili asend ära proovida – jäin viita uurima ja kaotasin valvsuse, ei märganud kurvi. Järgmistel ringidel juba teadsin, mis mind sel kohal ees ootab ja kõik laabus suurepäraselt.

Viidapanija ja minu loogika ei ühtinud. Püüdsin ikka alguses aru saada, kuid siis loobusin. Lasin end lihtsalt juhtida sügavalt sissesõidetud rajast. Läbitud kilomeetrite arvu ma ei teagi.

Suusastaadionile tagasi jõudes avanes ilus pilt – perekondlik pühapäev. Muusika mängis, autosid ja rahvast oli juurde tulnud. Kes kelgutas, kes suusatas, kes pidas talipiknikku. Minu eesmärk oli täidetud, võtsin suuna kodu poole. Leivad ootasid ahju panemist.

Vana programm

2011-01-08T17:28:00.000+02:00

Seitsmendal päeval hakkas vana programm tööle. Täiega. Nägin, kuidas kõikvõimalikud vabandused ujusid lagedale. Ikka et tuiskab ja et tuul on kõva ja et olen juba niigi tubli olnud ja mida iganes veel. „Ühe korra võib ju vahele jätta, profisportlased ei treeni ka ju iga päev“, sosistas trikitaja mulle kõrva, „sul on lugemist ja muudki head teha“. „Ei, ei, nii see ei lähe. MINA ju täidan lubadusi, olgu need antud teistele või endale. Ja MUL on eesmärk!“

Mina võitsin. Kui välja ja suusad alla sain, oli kõik taas ok. Trikitaja oli kadunud. Programm lahustunud. Tagasi jõudes oli hinges ülev tunne, I did it!

Täna, kaheksandal suusapäeval ei tekkinud küsimustki, kas minna või mitte. Tavapärase kümne ringi asemel tegin viisteist.

Start maratoniks valmistumisele on antud

2011-01-01T14:45:00.002+02:00

Selle talve esimene suusaring siis tehtud. Olen tublim kui möödunud talvel, mil sain suuskadele 6.veebruaril ja tohutult palju tublim eelnevatest talvedest, mil ei saanud suuski keldristki välja. Kuigi endale seatud ajagraafikust olen nädalake maas – igasugu muud tegevused tundusid prioriteetsemad – olen siiski kindel, et maratoni ajaks olen piisavalt suusakilomeetreid kogunud.

Vanade suuskade saaga jätkus. Kui pühapäevasuusatajale kõlbavad ka puusuusad, siis maratonirajale tuleb ikka midagi kergemat alla saada. Valikus olid kahed Visud, ühtedel aastanumbriks 1986, teised tõenäoliselt samast ajastust. Väga head nägid välja, mõlemad paarid. Omal ajal kasutati neid võistlustel, ma tean. Saabastega olid lood kehvemad, ikka oma neli-viis numbrit suuremad. Võta või jäta. Võtsin. Nöörid kõvasti kinni ja ei tulnudki jalast ära. Varbaid sai ka lahedalt liigutada, nii ei hakanud neil külm. Harjutamiseks sobivad, kuid maratoniks vajan siiski uusi, arvan. Ehk siis uusi vanu, mis sobivad klambritega. Kolme auguga, nina laius 45 mm. Suurus 38. On kellelgi pakkuda?

Ja siis vajan veel määrdeõpetajat.

Mõtete juhtimine

2010-12-29T10:48:00.000+02:00

Inimesel on tegelikult olemas täielik kontroll selle materjali üle, mis viie meele kaudu tema alateadvusse jõuab, kuid enamasti ta ei rakenda seda kontrolli. Ta kas ei oska või ei taha, kas mugavusest või meelega. Dominantsed mõtted, millel inimene lubab olla oma teadvuses, lähevad üle alateadvusse ja mõjutavad seda oma sisuga. Nii võime nende dominantsete mõtetega lõigata endal ära kogu arengutee või hoopis vastupidi – saada iseenda käivitajaks. Alateadvus on nagu taimelava, kus hakkab idanema umbrohi, kui sinna pole külvatud soovitud taimede seemneid. Ja emotsioonid on nagu soe suvine vihmasagar, mis aitab neil taimedel kasvada, olgu siis umbrohi või soovitud taimed.

Lihtne? Tegelikult jah. Kuid siiski tuleb kõige eest tasuda. Alateadvuse mõjutamise hind on püsivus. Samamoodi, nagu treenitakse edukaks sportlaseks saamise nimel, nagu harjutatakse tundide kaupa pilli saamaks suurepäraseks muusikuks. Kui palju meil on püsivust treenimiseks ja harjutamiseks? Kas seda saab suurendada? Saab, tuleb olla järjekindel ja distsiplineeritud, esimeste raskuste puhul mitte alla anda. Taas lihtne? Jah. Ja järjest lihtsamaks läheb. Tean omast käest.

Piparkook

2010-12-21T08:44:00.003+02:00

Filigraanne töö. Tõeliselt mõnus üllatus.

Aitäh, Ulla!

Suusatama!

2010-12-14T15:41:00.001+02:00

Panin ennast kirja Tartu suusamaratonile, 31 km distantsile. Osalustasu maksin ka ära. Tõega. Nüüd vähemalt on eesmärk harjutamiseks. Juhhuuuu!!!

Milleks?

2010-11-26T10:08:00.001+02:00

Tean väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad sellest, mis mõtteid omale luban. Teoorias tugev ja praktikas korduvalt enda peal kogenud. Toimib väga hästi, kui tehnika selge. Siiski on hetki, kus tekib tahtmine kõigele käega lüüa. Milleks pingutada, milleks ikka edasi rühkida, mida see kõik annab, miks peaks mind üldse kunagi mäletatama? Ja ikka samas vaimus edasi. Mis ma kõige selle pagasiga peale hakkan – maine teekond lõppeb ju nagunii mingil hetkel. Maine? Miks öeldakse maine teekond? Kas ikka on veel mingi teine teekond? Väidetavalt ja. Ma ei tea. Pole kogenud. Tahan uskuda ja siis jälle mitte.

Mulle tundub, et mõistan inimesi, kes näiteks rasket haigust põdedes võitlusest loobuvad. Mille nimel võidelda? Et näha ja kogeda veel midagi … Milleks?

Tean ka väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad füüsilisest koormusest. Taas teoorias tugev ja praktikas kogenud. Kuid siiski enamasti viimase aasta jooksul olen läinud seda teed, et need napid 800 meetrit töökohani sõidan autoga, leides alati endale mõne vabanduse – kord on mul palju asju vaja kaasa võtta, kord vaja kuhugi edasi sõita, kord on mul kiire, kord sajab vihma või on maa lumelörtsine. Jne. jne. Täna hommikul, vaadates autot lumevaiba all leidsin, et kergem on läpakas näpu otsa võtta ja jalgsi tööle minna. Kergem? Mis sõna see siis nüüd oli? Kas ma tõesti tegutsen selle alusel, mis on kergem? Pole nagu minu moodi … On see nüüd enesekaitse? Või allaandmine? Mõtted, mis tulid mu pähe mööda värsket valget lumevaipa kõndides ja milledel ma lasin oma peas rahus olla polnud kaugeltki sellised, mis toetavad mu viimase aja eesmärke. Eesmärki olla tulemuslik. Kuid minus oli rahu. Isegi kui maine teekond peaks kohe lõppema …

Äkitselt astus ühest uksest otse minu ette üks mees. Kena soliidse välimusega, hästi riides. Peaaegu oleksime kokku põrganud. Minust käis plõks läbi. Wow! Mis see siis nüüd oli? Mida mulle sellega öelda taheti? Selle lõhnapilvega, mille sisse ma hetkeks sattusin? Nii tugevat ja meeldivat lõhnaemotsiooni polnud ma ammu kogenud, kuigi meeldivaid lõhnu keerleb pidevalt mu ümber. Ja meeldivaid inimesi. Ja meeldivaid olukordi.

Ma arvan teadvat …

Minu ees on uued väljakutsed. Mul on veel, mida õppida ja kogeda …

Sisekaemus

2010-11-14T16:14:00.001+02:00

Vaatan oma sisemusse. Osa pilte on selged, osad hägusemad. Mingi hulk pilte on kaetud paksu kihiga, mille alt värvide ja kontuuride kättesaamiseks tuleb ikka päris palju vaeva näha. Enamik pilte on värvikirevad, kuid leidub ka erinevas tonaalsuses halle pildikesi. Kas ma oskan neid pilte lugeda? Mitte alati kohe, kuigi püüan hoolega. Mind rahustab teadmine, et see piltide lugemise oskus aina suureneb. Kui mitte täna-homme, siis mõne aja pärast kindlasti leian vastused.

Armastan raamatuid. Minu jaoks olid need pühad ja puutumatud. Minu käsi ei tõusnud kunagi, et raamatut minema visata. Ükskõik kui kapsaks see oli loetud või kas mul seda kunagi üldse vaja on läinud. Paar nädalat tagasi aga alustasin sorteerimisega. Jupikaupa, üks riiul korraga. Umbes kolmandik raamatutest ei jõudnud tagasi riiulisse. Osad neist leidsid juba uued omanikud, osad lähevad siiski ümbertöötlemisele saamaks uue väärtuse. Kaustadesse kogunenud õppematerjalidest valdava enamiku saatus oli paberikonteiner. Ainult mina tean, mis toimus ja toimub, kuivõrd kergelt või raskelt kõik see tuleb …

Vaadates sissepoole näen end pildil, mis mitte kuidagi ei sarnane praeguse reaalsusega.

Kas see on hullumeelsus?

2010-11-06T07:07:00.002+02:00

„Sa oled ikka päris hull inimene“, ütles eile mulle üks kolleeg. Jah, teatud mõttes on tal õigus. Sest ükski nn. normaalne inimene ei riski nii, nagu mina seda praegu teen. Teadlikult. Sellises vanuses. Sellise töötuse taseme juures. Ma ei tea, kus ma olen kuu või paari pärast, kuid ma tean, et olen sellest töökohast välja kasvanud. Töökohast, mis veel paar aastat tagasi tundus mulle unelmate paigana, maapealse paradiisina, millest tuli kümne küünega kinni hoida. Töökohast, mis õpetas mulle rohkem kui keskkooli -ja ülikooliaastad kokku. Töökohast, mis võimaldas mul areneda ja ilma näha, suhelda inimestega ja neid aidata, otsustada, vastutada, võita …. Seitsme tööaasta jooksul olen kahel aastal tunnistatud Eesti parimaks mittetulundusühenduste konsultandiks ja ühel aastal olnud nominent ehk siis kolme parema hulgas. Ja nüüd olen ma otsustanud kõigele sellele selja pöörata.

„Sul on veel võimalus ümber mõelda,“ ütles kolleeg. Ei, mu otsus on kindel. Edukad inimesed koguvad infot, otsustavad selle põhjal kiiresti ja muudavad harva oma otsust. Mina kogusin infot peamiselt oma sisemusest, aga ka väliskeskkonnast ja leian, et vahetusest võidavad kõik. Jutuajamine juhatajaga on peetud, tal on aega uue inimese järele ringi vaadata.

„Sa särad,“ kõlas komplimendina kolleegi suust. Võib arvata, et ta ei uskunud mu juttu teadmatusest. Et ma ise küll tean, aga ei taha teistele veel öelda. Ei saa ju muidu nii muretu olla minu kohustuste (pangalaen eelkõige), kogemuste, suhtumise ja vastutustunde juures. Saab küll. Minus on rahu. Ja õnnetunne. Olgugi, et ma ei tea, mis tulevik toob. Aga ma olen kindel, et midagi väga head. Olen hakanud märkama vihjeid sellele enda ümber. Rahu ja õnnetunde sain otsuse tegemisega.

Ma märkan, otsustan ja tegutsen.

Leib, leib, leib …

2010-11-06T04:53:00.001+02:00

Kell on pool viis hommikul. Mu köögilaual jahtub kaks ahjutäit käsitsi valmistatud värsket rukkileiba, levitades hõrgutavat lõhna tõenäoliselt kogu trepikojas ja ventilatsioonilõõri kaudu ka püstakus. Huvitav, kas naabrid magada ka saavad? Silme ette kerkis pilt multikast (seda võtet on tegelikult väga paljudes kasutatud), kus lõhnapilved tiirutavad kellegi, enamasti magaja nina ümber, pannes teda naljakalt käituma. Igatahes läks ka minu suu praegu laialt muigele.

Ma pole elukutseline pagar. Vähemalt praegu mitte. Leiba küpsetan, sest see tegevus pakub mulle rahuldust, tekitab väga hea enesetunde. Mu omaküpsetatud leib moodustab mu põhitoiduse, varustades mind kogu päevaks vajaliku energiaga ja rohkemgi veel. Mu unevajadus on vähenenud vähemalt kolmandiku võrra. Kui siia lisada veel telekavaatamisest vabanenud aeg, siis polegi imestada, et kuidas ma nii palju jõuan.

Sellisel kellaajal küpsetada on tegelikult mul esimene kord. Veel eile päevalgi ei uskunud ma, et seda teen, kuigi juuretis oli juba käima pandud. Pidasin iseendaga ikka päris suured lahingud maha. Võit on järjekordne tõendus minu sihikindlusest ja eesmärgi poole liikumisest, selle üle on mul tohutu heameel. Öise leivaküpsetamise ning võitluse põhjus peitub täna Kanepis peetavas leivalaadas.

Varasemalt paari nädala tagant kordunud leivateost on välja kasvamas midagi hoopis suuremat. Külas käinud sõprade-tuttavate kiidusõnad ja palved neile leiba küpsetada on mind innustanud, lisanud mu hobile energiat. Tänaseks on mul olemas kõik vajalikud load, tegelen tootearenduse, pakendi ja turundusega. Kindel on aga, et ’Raili koduleib’ oli, on ja jääb väikepartiiliseks käsitöötooteks.

Värviline vahtraleht

2010-10-28T12:16:00.003+03:00

Olen värviline kerge vahtraleht sügistuulte meelevallas. Kord pillutab tuul mu porilompi, kus ma tunnen, et lõpp on kohe-kohe käes, eluring on täis, aeg muutuda huumuseks ja toitvaks pinnaseks uuele elule. Siis aga tõstab tuul mu lombist välja, seab veel rohelisele murukamarale sügispäikese kätte kuivama ja mul on tunne, et lumi ja talvekülmad on üsna kaugel, mulle on antud veel hulk päevi, mil saan oma ilu ja värvikirevusega rõõmustada nii lapsi kui täiskasvanuid, kõiki, kes oskavad osa saada värvide mängust. Nende kilked ja hõisked panevad mind mu lehetippe kergitama, et nad mind märkaksid, üles nopiksid ja koju vaasi viiksid, peitu vihma ja külma tuule eest. Koju, sooja tuppa, kus saan kasulik olla silmailu ja rõõmu pakkujana.

Minu unistus on aga olla osa herbaariumist, kuhu on kokku kogutud erinevad taimed, õied, lehed … Herbaariumist, mis aitab targemaks saada, maailmapilti avardada …. Herbaariumist, mida lehitsetakse heldimuse ja armastusega …

Uudishimu

2010-10-24T23:12:00.001+03:00

Minu uudishimu on kuhugi kadunud. Ja ma ei tea kuna ja kus ma ta ära kaotasin. Ma olen küll õpihimuline, kuid õpihimu ja uudishimu on kaks ise asja. Ühest küljest oleks nagu hea mitte olla uudishimulik - siis ei uuri ja ei torgi väga. Teisest küljest aga on just vaja olla uudishimulik. Nagu väike laps, kes kõike uurib ja uudistab. See on arengu üks oluline komponent.

Otsustasin oma uudishimu üles otsida.

Visiitkaart

2010-10-22T15:53:00.003+03:00

Aastate jooksul on neid palju kogunenud. Nii eesti- kui välismaised, mitmetes erinevates keeltes. Olen ju tööalaselt väga paljude inimestega kokku puutunud ja kontakte vahetanud. Enamasti on kaardikesed ikka ühte mõõtu, et mahuks kaarditaskusse või mappi. On valgeid, ühe- ja mitmevärvilisi, on logo või fotoga, on ühe- ja kahepoolseid, on horisontaalseid ja vertikaalseid, on tavalisel õhemal ja klantspaberil. Üks uhkema kujundusega kui teine. Ka erikujulisi. Vahepeal tundus juba, et visiitkaardist on saamas omaette kunstiteos.

Eile õhtul puutusin kokku taas uudse lähenemisega visiitkaardile. Mu veidi hämmastunud pilgule kõlas vastuseks, et trükitud kaardid said lihtsalt otsa. Ja tegelikult oli see igavesti äge lahendus, küll veidi kallim tavalisest visiitkaardist, aga igaüks teab ju ise oma väärtust ja sellest lähtuv peab ju olema ka kuvand endast. Rahatähtedel on mõlemal pool piisavalt suur valge ala, kuhu annab pastakaga kenasti peale kirjutada …

Igatahes meeldis mulle nii idee, teostus kui ka jälgida kõrvalt inimeste reaktsioone!

Miks mulle meeldib tõlgi amet

2010-10-19T22:53:00.002+03:00

Olen tõlk, vahetevahel, hobitõlk. Suurima heameelega.

Miks?

Mitmel põhjusel. Mulle meeldib ennast proovile panna, oma võimeid testida. Suulist järeltõlget tehes ei tea kunagi, mida kõneleja järgmisena ütleb. Tuleb tabada tema tõsimeelsust, irooniat, nalju ja kes teab mida kõike veel. Vahel tuleb olla puhver, vahel siluja, vahel turundaja või esindaja.

Vajaliku sõna puudumisel tegutseb aju nagu raal ja otsib mälusoppidest ja –sahtlitest üles kõikvõimalikud vasted ja ümberseletused. Seletamatult õnnis tunne on anda edasi täpselt, loogiliselt ja voolavalt teise inimese mõtteid, jäädes samas tema stiili juurde. Ja kui kõneleja ennast rääkima unustab, saab testida oma mälu …

Mulle meeldib, kuidas sakslastele meeldib, kuidas ma saksa keelt räägin :) Ja kuulata nende komplimente :)

Tõlgina pääsen ma ligi sellistele inimestele, keda ma muidu elus ehk ei kohtakski ja satun sellistesse paikadesse, kuhu mul tavainimesena asja pole. Ettevõtetesse, üritustele, kodudesse … Olen saanud tasuta reisida, saades selle eest veel palkagi.

Tõsi, kõige meeldiva kõrval kätkeb see amet ka üksjagu ebameeldivat. Kuid selle unustamises olen ma väga andekas. Seega pole siin ka miskit kirja panna. :)

Ütlen suure tänu mu kunagisele saksa keele õpetajale Salme Harkmaale, kes märkamatult suunas mind omal ajal keelt õppima. Tänu keeleoskusele on mu elu olnud tunduvalt sisukam. Ja usun, et seda sisu tuleb veelgi.

Auto ja kits

2010-10-14T22:44:00.000+03:00

Ausalt öeldes ei teadnud ma tänaseni, mida teha siis, kui autolt löögi saanud loom jääb teele lamama. Olin küll seda küsimust endale mõtteis esitanud, kuid vastust polnud otsinud. Täna siis sain targemaks. Õnneks polnud mina ei selle auto roolis ega ka mitte kaasreisija, sõitsin piisavalt kaugel tema järel. Mõne kilomeetri pärast kohale jõudes laiutas juht ainult käsi, tõenäoliselt oli ta kerges šokis. Nii tuli minul tegutseda, laipa ei saanud ju keset teed vedelema jätta.

Helistasin päästeametis töötavale tuttavale jahimehele. Kuna tegemist polnud tema jahipiirkonnaga, ei tohtinud tema tulla koristama. Sain aga teada, et pean helistama 1313, keskkonnateenistus oli vist see koht, kõnekeskus mingis Eestimaa paigas. Ma ei taibanud kohe maakonda öelda, rääkisin ristmikust. Teiselpool küsiti maantee nime – kust mina pean teadma! Vahel on teed väga kummalise loogika järgi nimetatud, näit. Jõhvi - Valga maantee. Siiski mina ühel pool seletamas ja kõne vastuvõtja teisel pool näpuga kaardil järge ajamas loodetavasti viisime ikka otsad kokku ja kohalikele jahimeestele suudeti piisavat infot anda. Tagasi mulle igatahes ei helistatud, kuigi telefoninumber pandi kirja.

Meie tagasitee viis mujalt kaudu.

Juhtimine

2010-10-09T23:25:00.003+03:00

Majgrit saatis mulle lingi CV keskuse juhtimismängule, oli ise ära lahendanud. „Aa, see vana lugu talumehest, kes pidi hundi, kitse ja kapsapea üle jõe toimetama!“ – vilksatas mõte. “See ju nii lihtne!“ „Ainult et neid, keda üle vedama peab, on veidi rohkem“.

Tuhkagi. Algus läks libedalt. Parv muudkui liugles üle vee edasi-tagasi. Kusagil lõpu poole proovisin mis ma proovisin, ikka näitas errorit ehk reeglite kohaselt nii ei saanud. Siis äkitsi klappis kõik. Pagan, läksin hasarti ja kiirusele rõhudes ei jätnud meelde, kuidas. Aeg oli igatahes 4 min. ja mingi hulk sekundeid. Proovisin uuesti, ei õnnestunud enam. Ikka uuesti ja uuesti. Ei miskit.

Järgmisel päeval ehk eile ei andnud hing rahu. Võtsin uuesti ette. Ei-tea-mitmenda korra peale taas klappis, ülesanne lahendatud! Kuna ma aga keskendusin tulemusele mitte protsessile, jäid vajalikud sammud taas tähelepanuta. Algus ja lõpp said selgeks.

Olin seda ülesannet juba nii mitmeid kordi plõksinud, et arvuti ees koogutamisest väsinud selga voodis sirutades hakkasid pildid silme ees jooksma. Ei pidanudki arvutiga koos olema. Kuid lahendust see visualiseerimine siiski kahjuks ei toonud. Algus ja lõpp on teada, keskpaik ehk protsess mitte. Ega mind ei üllata see, olen ju DISC-meetodi järgi tugev C ja I, mis Kaido sõnade järgi on tegelikult üsna haruldane kombinatsioon. Analüüs ja looming käsikäes.

Ma jõuan taas lahenduseni. Kindlasti. Ainult et lähipäevadel on töö tähtsam. Võib-olla tegeleb mu alateadvus sellega edasi ja annab mulle ühel päeval ise lahenduse.

Leivanädal ja ettevõtlusnädal – mulle sobivad mõlemad.

2010-10-06T19:55:00.002+03:00

Käimas on leivanädal. Juba XIII-s. Ja ettevõtlusnädal. Ei-tea-mitmes. Mina küpsetan leiba ja olen ettevõtja. Seega on mul praegu kaks nädalat.

Leivanädala eestvedajaks on Eesti Leivaliit. Pressiteade tõotas palju. Võib-olla kohtadel käibki äge tegevus, kuid kajastamist leiab peale pressiteate erinevate modifikatsioonide vähe ettevõtmisi. Googeldasin ühel õhtul pikalt ja leidsin ainult kolm ettevõtmist, mis laiemale avalikkusele suunatud. Karilatsi Talurahvamuuseum Põlvamaal tutvustab 5.-7.oktoobrini seda, kuidas vanasti leib lauale jõudis. 10.oktoobril toimub Suure-Jaani kirikus tänujumalateenistus ja Olustvere leivakojas leivapäeva lõpetamine. Koolide-lasteaedade veebilehtedel oli ka vihjeid või otseseid leivanädala kajastusi, need mõeldud siiski rohkem omadele. Vähe minu meelest. Või oleme juba harjunud oma rukkileivaga ja ta ei vajagi enam rohkem tutvustamist …

Ettevõtlusnädalate eestvedajaks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, partneriteks maakondlikud arenduskeskused ja Tallinnas-Tartus linnavalitsused. Vaadates kogu seda nänni ja trükiste hulka, mida kolleeg järjest oma tööruumi nurka kuhjas (need valmistati keskselt kõikidele maakondadele) ja täna pakkis, et homsel ettevõtluspäeval osalejatele laiali jagada, tundsin selgesti suurt vahetegemist ettevõtjate ja mittetulundussektori vahel. Hoolimata kõigist neist ilusatest juttudest ja vabatahtlikkuse tunnustamisest kõrgematel tasanditel. Näen igapäevaselt kuivõrd palju panustavad inimesed oma aega, energiat, teadmisi ja isiklikku raha kogukonna arendamiseks ja abivajajate toetamiseks. Mitmel aastal oleme tunnustanud oma maakonna inimesi pisikese meenega, mitte ainult üksikuid tippe kalli kingitusega, vaid ikka 60 – 80 inimest. Tänu nende silmades ja sõnades on pannud mind terveks järgmiseks aastaks pingutama. Tänavu leidis rahastaja, et see devalveerib kogu tunnustamise ja tõmbas tänumeenetele kriipsu peale. Me saame aga hakkama. Ma ei tea veel päris täpselt, kuidas, aga tean kindlalt, et saame.

Homsel ettevõtluspäeval olen siis kahes rollis – kõigepealt kolleegi abilisena, siis ettevõtjana ja lõpuks jälle abilisena.

2010-10-01T14:29:00.000+03:00

Mõnus!!!!!!

Ilma pean silmas! Tegin pika tiiru väljas, lasin päikesel ennast paitada ja laadisin patareisid.

Varahommikul oli temperatuur miinustesse langenud, auto klaasid olid kergelt jääs. Imeilus tähistaevas öösel tegelikult ennustas seda. Minu armsal Focusel on esi- ja tagaklaasisoojendus, mis oluliselt vähendab mu vaeva külmal ajal.

Nüüd on taas aeg sukelduda konverentsi ettevalmistustesse ja mõningate dokumentide kommenteerimisse, mis mulle vahepeal laekunud on.

Tartus avati Ahi

2010-10-01T11:15:00.004+03:00

Nagu juba septembri algusest tavaks saanud, leidis ka see neljapäeva õhtu mind koolituselt. Päev oli olnud pingeline, tegevused vaheldusid ootamatult, nõudes ümberlülitamiseks omajagu energiat. Eelmine lühike öö andis end tunda. Isegi kruusitäis kohvi tuli päeval turgutamiseks appi võtta, sel aastal juba neljas. Huvitav, kas minust saab taas kohvijooja … Kõigest hoolimata oli kogu päev meeleolu ülev, olin eelnevalt üle valatud mitmete positiivsete sündmustega.

Kaidot kuulates vajusin aga üha enam norgu, see paistis minust lausa välja, Ketlyn igatahes mainis ära. Põhjus väga lihtne – äratundmine, et jagan end liiga paljude väikeste asjade vahel, mida teha tahan, kaob fookus ja profiks saamine seisab seetõttu mägede taga. Tulemused tulevad aga ainult proff olles. Et siis prioriteedid ja fookus paika püsimaks kiirteel. Lisaks nädala planeerimisele võtan ette ka päevade planeerimise nii, et kavandan teatud tegevustele teatud aja oma päevaplaanis ja hoian sellest ka kinni. Mida aga teha ootamatustega, mis tavatsevad sisse sõita? Vaatan töö käigus. Vähemalt esialgu.

Koolituse lõpus tundsin, et vajan turgutust. Võtsin rõõmuga vastu ettepaneku minna kuhugi istuma ja õhtust sööma. Maandusime kolmekesi Big Benis. Küsisin jasmiiniteed ja sain, ainult et kotikeses. Jäi ju küsimata, et kas neil puruteed ka on. Kook pidi ettekandja sõnul olema pehme, kunagi ta seda vist tõesti oli. Tegelikult siiski söödav, kuigi maitseelamus, mida ootasin, jäi saamata. See oli ju ainult MINU ootus. Jutt, mida lauas veeretasime müügi ja ettevõtluse teemal, andis tunduvalt suurema elamuse. Märkamatult oli käes südaöö, laiali minna veel ei raatsinud, hammas oli verel. Mis siis, et ööklubis käiakse teistsuguste riiete ja jalanõudega. Ainukesed piirangud, mis meid takistavad, on meie endi seatud.

Ega siis muud, kui Ahju, mis just sel õhtul Turu tänavas avati! Pattaya oma interjööri ja sisuga on ehk igaveseks Tartust kadunud, asemel on Ahi, mis lubab Tartu kuumaks kütta. Ja kuumust sel õhtul jätkus. Meie saabudes olid seitsmest saadik pidutsenud kutsetega külalised juba parajas hoos. Ja kuna ka meil oli eelsoojendus tehtud (alkohol jäi sellest kindlalt välja), läks sulandumine libedalt. Seda enam, et nägin paari tuttavat, kes mind kuumalt kallistama tõttasid. Nii armas!

Vapustava elamuse andis Peeter Jõgioja oma trummi- ja tuleshowga, abiks sama osav noormees, kelle nimi jäigi tuvastamata. Vahelduseks tuldi lavalt publiku sekka, 5-6 trummi spetsiaalsete rakmetega kõhu peal ja taskud täis trummipulki. „Ohoo, nad kavatsevad neid ikka hoolega puruks taguda“, käis mõte läbi pea. Nii rajuks siiski ei läinud, pulgad olid publikule, et saaks kaasa trummeldada. Ja suveniiriks. Põlevate trummipulkadega mängu polnud ma senini isegi mitte videos näinud. Tahaks veel ja veel … seda rütmi, mis pani iga keharaku ennast liigutama. Energia tekkimise aluseks on teadupärast liikumine …

DJ-puldist mängitav muusika oli sama hea, rütmikas ja kaasakiskuv. Tantsupõrand parajalt täidetud. Nautisin täiega oma keha, oma liigutusi, suhtlemist ja melu enda ümber. Sain korraliku energialaksu. Koduteel vaatasid esiklaasist sisse tähed ja poolkuu, mis vägagi meenutas lapsepõlveaegset sidrunimarmelaadi. Hoolimata kolmetunnisest ööunest olen täna piirdunud ainult kruusitäie rohelise teega ja tunnen ennast täiesti produktiivsena.

Mitmed tunnid hiljem: googeldasin veidi ja leidsin lehe, mis andis mitmele mu küsimusele vastuse. Pildi järgi oli Peetri kaastrummariks eile Siim. Vaata trummishowd lehel http://www.drtrumm.ee/drumshow.html

Kuidas koostada arvet välismaale

2010-09-29T13:01:00.003+03:00

Kuigi mul on tulnud teha tööd ka piiri taga, on senini töö eest tasujad olnud ikkagi Eesti ettevõtted. Nüüd siis jõudis aeg ka minu ettevõtlusmaailma avardumiseni. „Mis see siis ikka on, tõlgin oma arve inglise keelde ja panen teele“, mõtlesin. Netist leidsin ka mitmeid inglisekeelseid näidiseid, millede abil oli üsna lihtne sõnu ümber seada.

Siis aga tulid küsimused. Minu firma on käibemaksukohustuslane. Kuidas on siis käibemaksuga? Teadupärast erinevates riikides ju erinev. Kas märgin 20% nagu Eestis või 0%? Tuli oodata esmaspäevani, et kolleegi käest küsida, tal kogemus. Sain selgust. Sõltub sellest, kas arve maksja on oma riigis käibemaksukohustuslane või mitte. Kui on, siis märgitakse 0% ehk arve läheb ilma käibemaksuta. Kui aga pole käibemaksukohustuslane, siis lisandub käibemaks 20%. Kiri päringuga käibemaksukohustusluse kohta läks teele. Muideks, inglisekeelne lühend käibemaksu kohta on VAT.

Rahvusvahelisel arvel on vaja näidata IBAN ja SWIFT. IBAN on konto rahvusvaheline number, kus konto tavanumbrile lisanduvad ettepoole tähed EE ja veel neli numbrit. See on ilusti näha, kui netis oma konto avan. Uurisin mis ma uurisin, aga SWIFT-i ei leidnud ma kusagilt, küll aga oli olemas lühend BIC. Kuna aga ilma selle koodita ei saa rahvusvahelist ülekannet teha, ma tean, helistasin panka. Selgus, et SWIFT ja BIC on üks ja seesama. Mure lahendatud!
Arve läks täna ennelõunal meiliga teele. Raha saab lugeda täna? Homme? Ülehomme? – eks näis, ootame!

Vajad abi? Kirjuta mulle!

Minu lisakommentaar 01.10: raha liigutamisel üle piiri on ülekandetasu kordades suurem kui riigisisese ülekande puhul. Veidi ehmatav oli, et minul kui raha saajal tuleb ka maksta. Vaikimisi on seatud, et ülekandetasu läheb pooleks, ehk siis kumbki maksab 90 krooni. Samas on võimalik ka määrata nii, et arve maksja tasub ka ülekandetasu või siis hoopis arve esitaja. Sain targemaks, tean edaspidi arvestada.

Teisipäevakud läbi - sügis!

2010-09-21T22:14:00.001+03:00

Järjekordne märk sügise saabumisest – orienteerumisteisipäevakud said tänasega selleks aastaks otsa. Vihma tibas, pidasin endaga veidike võitlust, et kas minna või mitte. „Ok, lähen vaatan, kuidas raja pikkuse ja punktide arvuga on“, ütlesin endale. Seda enam, et siinsamas lähedal. „Ahah, päris hea, 3 km ja 10 KP“. Kuidagi iseenesest viisid jalad laua juurde, kus müüdi kaarte. „No kui raha on juba välja käidud, siis peab ikka metsa ka minema“, oli mu järgmine mõte.

Rahvast tuli aina juurde. Hoolimata vihmast ja jahedast ilmast. Noori ja vanu, päris väikseid lapsi ja päris eakaid, üksi ja kaaslasega, sportlasi ja asjaarmastajaid, isegi väikebussitäis kuperjanovlasi. Uskumatult hea tunne on nende „hullude“ hulka kuuluda. Paljud tuttavad vangutavad pead, kui kuulevad, et jälle metsa jooksma lähen. Igaühel oma arvamus.

Loomulikult oli mets märg ja maa libe. Ja noorendikud tihedad, nagu alati. Ja pisikese Orajõe perv uskumatult järsk ja kõrge. Suutsin kaks noorendikku omavahel segi ajada ja totaalselt mööda panna. Õnneks oli suur tee orientiiriks kuulde- ja nägemiskaugusel, aega kaotasin aga megalt. Kõrvus kõlasid pidevalt Napoleon Hilli sõnad kullakaevuritest, mis olid ju siis juba mu oma sisekõneks ja veendumuseks saanud. Selle üle on ainult heameel!

Raiesmiku oksad tirisid pidevalt tossupaelu lahti, sinna ma oma prillid siis käest poetasin. Selle ehmatava avastuse peale finišis mõtlesin küll esimese hooga tagasi minna, aga see oleks võrdunud nõela otsimisega heinakuhjast. Ju see siis oli nüüd selge märk, et mul ikka oli uusi prille vaja, olin sellest tegelikult juba kevadest saadik rääkinud.

Tegelikult on mul kahju, et teisipäevakud otsa said, olin juba selle rütmiga päris ära harjunud. Samas on mida oodata – kevadisi teisipäevakuid. Tibud ehk tulemused pole veel päris kokku loetud. Finišiprotokollis on eelmise nädala seisuga 593 erinevat nime, neist 18 on osalenud kõikidel etappidel. Minul jäi osa vahele, olen sellega 112-s :) . Oma klassis aga paremuselt 2. kohal.

Olen õnnelik ja rahul, et vastu pidasin. Sain enda kohta palju teada, rõõmustavat muidugi. Oma elu eesmärkide seadmisel ja suuna valikul toetun kogemustele, mis sain metsas kaardi ja kompassiga ringi lipates. Neist õppetundidest olen kirjutanud oma varasemates postitustes. Uus kevad leiab mind kindlasti taas metsast, ikka kaardi ja kompassiga :)

Jaki uus nägu

2010-09-18T19:43:00.005+03:00

Roheline velvetjakk sai mõned aastad tagasi Saksamaalt ostetud. Materjal oli väga mõnus. Varruka otsad olid tõenäoliselt mõeldud üleskeeramiseks, muidu meenutasid nad Arlekiini pikki varrukaid. Üleskeeratuna olid otsad aga ebapraktilised, jäädes klaviatuuri ja randme vahele ning pidevalt kuhugi kinni, paberid aina lendasid laualt põrandale. Samuti häiris mind krae oma pikkade teravate nurkadega ning ühtlane tume värv. Taaskasutuskursusel pidasin Liisiga nõu, varrukad said lühemaks võetud, krae kaotas oma teravad nurgad. Hele broderiipits andis poisilikule jakile naiseliku välimuse. Päris kriitvalge asemel valisin elevandiluukarva pitsi. Olen ise rahul, kolleegidel jätkus samuti kiidusõnu.

2010-09-17T09:21:00.002+03:00

Takistused ilmnevad lihtsalt selleks, et mõõta, kui väga sa midagi soovid.
Robin Sharma

Keeran end päikese poole ja varjud langevad minu selja taha!

Sibulaleib

2010-09-12T10:52:00.006+03:00

Sellest, miks ja kuidas ma sibulaleiba tegin, saab lugeda lehel koduleib.ee

Euro tulek

2010-09-10T19:55:00.002+03:00

Euro tulekut toetab pool Eesti elanikest, kirjutab tänane Postimees. Võrreldes augustiga on toetajate arv kasvanud 2%. Ka mina kuulun nüüd juba toetajate hulka. Veel pool aastat tagasi olin ma emotsionaalselt krooni küljes kinni. Mulle meeldis enamike eesti paberrahade kujundus, mulle meeldis nende suurus, mulle meeldis, et see oli Eesti OMA raha. Muidugi olin ma veidi nõutu, kui vahetult enne piiri taha sõitmist meenus, et rahavahetus on taas kord kuhugi tahaplaanile jäänud. Vajamineva pisku sai siiski ka sadamas või lennujaamas vahetada, miskit oli sageli eelmistest reisidest rahakotti jäänud, pangakaart aitas alati välja. Ükski ost ei jäänud tegemata sularaha puudusel.

Mis mind siis on pannud meelt muutma? Majandusinimeste väide, et majandusele mõjub see hästi jne. jne. küll mitte. Jutt jutuks, selles valdkonnas pole ma pädev. Mulle võib ükskõik mida rääkida. Lähtun ikka oma kogemustest. Ja see kogemus on, et ajast, mil arvetel on kohustuslik näidata hindu ka eurodes, on pilt väga kirjuks läinud. Eriti, kui arvel on rohkem ridu ja rahastaja tahab, et iga rea hind oleks eraldi ka eurodes välja toodud! Absurdne minu meelest. Niimoodi üksikridade tulemusi kokku liites ja lõppsummaga võrreldes saab sageli tulemuseks, et 2+2 võrdub 3,99 või 4,01. Nuta või naera, aga numbrid ei klapi.

Tulgu see euro siis juba rutem, vähemalt läheb arvetega lihtsamaks!

Kuidas ma ise manni valmistasin

2010-09-04T11:51:00.006+03:00

Ökofestivali rõivaste taaskasutuse kursusele oli Liis Tallinnast kaasa tarinud õmblusmannekeenid ehk mannid, nagu neid kasutajate keeles nimetatakse. Puust ja riidega kaetud. Sain hamba verele ja kodus surfasin kohe netis vaatamaks pakkumisi. Karnaluksi lehelt õmblustarvikute alt leidsin spetsiaalselt õmblemiseks mõeldud ja reguleeritava suurusega manni, hinnaks 3900 krooni. Natuke liiga kallis minu kui hobiõmbleja jaoks, kel õmblemistuhin käib lainetena. Kusagil nägin veel plastmassist manne, hind alates 850 krooni, mõeldud nähtavasti poodidele rõivakollektsioonide väljapanekuks. Vanad kuulutused, kus müüdi kasutatud manne. Edasi kolades leidsin aga kirjelduse, kuidas ise manni teha. Päris lahe, mõtlesin, proovin!

Möödunud pühapäeval võtsingi siis 2 rulli teipi ja ühe pusa, mis oli oma aja ära elanud. T-särk sobib muidu ka. Virge keris terve rullitäie teipi mulle pusa peale ümber, päris naljakas tunne oli. Kerida tuleb pigem lõdvemalt, et hingamisel mahuks rinnakorv ikka liikuma. Lõpuks lõikas Virge mu kinniteibitud pusa selja tagant katki, muud võimalust seda seljast saada polnud. Olin sellega arvestanud. Tagantjärele tarkus on, et teibitav riideese oleks piisavalt pikk, töö käigus ta lüheneb tunduvalt. Mina lahendasin olukorra nii, et kerisin vana köögirätiku ümber puusade ja teipisin kinni, hiljem ühendasin ülemise ja alumise osa lihtsalt omavahel teibiga.

Järgnes manni täitmine vanade ajalehtedega. Neid kulus omajagu. Oli vaja jälgida, et saaks ühtlane, inimene ka ju ikka proportsioonis. Puusadele andsin veel kumerust ja mahtu sellega, et panin mitu kihti ajalehti ja jälle teipisin. Muidugi võiks manni nüüd katta ajalehtede ja pva-liimiga ja üle tõmmata riidega. Edaspidi. Põrandalambi vars sobis mannile jalaks, küll veidi liiga pikk, kuid parema puudumisel käib küll. Kui valgust vaja, tõstan manni lihtsalt kõrvale ja panen lambi asemele.
Eks aeg näitab, kuivõrd palju abi mul sellest omatehtud mannist on ja kas ma ikka peaksin endale mõne korralikuma soetama.

Kuidas ma ilma veeta kartuleid keetsin

2010-08-30T16:26:00.001+03:00

Ei, mitte hajameelsusest, vaid ikka meelega. Tahtsin proovida. Ja õnnestus.

Mõte läks idanema augusti alguses, kui külas olles nägin imepotti, milles keedeti kartuleid-porgandeid-lillkapsast ilma veeta ja soolata. Võrdluseks kõrval juurikate traditsiooniline keetmine. Maitsevahe oli äratuntav, ilma veeta keetmise kasuks muidugi. Poti hinda kuuldes mu eufooria langes.

Alateadvus aga töötas edasi selle teemaga. Mis on selles imepotis erilist, mille poolest ta erineb minu tavalistest keedupottidest? Välimuselt samasugusest materjalist, terasest. Kolmekihiline põhi, nagu minu potil. Kas ka samast materjalist vahekiht, seda ma muidugi ei tea. Potikaanes leidsin imeväikese erinevuse – imepoti oma tekitas piisava hulga auru ja soojuse tekkimisel nn. luku, s.t. et kaas ei käinud enam vabalt ringi. Oluline oli õige temperatuur, pigem madal kui kõrge.

Igatahes otsustasin katsetada. Koorisin kartulid, pesin ja lõikasin nad veidi väiksemateks tükkideks, mis siiski ühe ampsu jaoks jäid veel liiga suureks. Panin potti ja märja käe küljest raputasin kaks korda veidi niiskust juurde. Tõesti ainult raputasin, mitte ai pannud peoga vett. Soola ei lisanud. Minu pliidil on võimalik reguleerida kuumust 1-st kuni 9-ni. Valisin alustuseks 7. Märgadest kartulitest hakkas tekkima veeaur, seda oli lausa kuulda. Reguleerisin temperatuuri väiksemaks, 3 peale ja lasin kartulitel niimoodi potis 20 minutit haududa, potti aeg-ajalt raputades. Kaant ei kergitanud, et seda vähest auru mitte välja lasta.

Kartulid said ilusad kollased ja parajalt pehmed. Sort muidugi oli ka hea. Pudrukartulitega, mis muidu laiali pudenevad, tahan ka katsetada. Ning teiste temperatuuridega, alustuseks 6 näiteks. Õige pisut olid kartulid küll põhja külge jäänud, kuid need jäänused ligunesid pesus ruttu lahti. Pudrupotti ei saa ka ju päris tühjaks, ikka jääb miskit seinte ja põhja külge. Lisasin veidi soola (päris ilma sobis muidugi ka süüa), tükike võid sulas kuumadel kartulitel kiiresti. Kõrvale tomatit ja kurki – ülimõnus värviline lõunasöök oli valmis.

Käibemaksukohustuslase aruanded

2010-08-26T16:35:00.001+03:00

Minu firma on nüüd juba pea kolm kuud olnud käibemaksukohustuslane. Maksuametis arvelevõtmisest kirjutasin ma ühes juunikuises postituses. Nüüdseks olen juba kahel korral ka aruanded esitanud ja esimesed kogemused käes. Kõik toimib, kui ennast raamatupidamise ja muu vajalikuga järje peal hoida. Selle vähesega, mis mu firmal praegu teha on, tulen ma ise toime. Raamatupidamiseks kasutan exceli tabelit. Põhjaks võtsin ühe koolituse materjalid ja kohendasin seda vastavalt oma vajadustele. Muidugi võiks võtta ka raamatupidamisprogrammi, neid on netist võimalik ka tasuta saada, kui kandeid on vähe. Mina tahan aga endale seda süsteemi korralikult selgeks teha, eks hiljem võib ka juba programmide peale mõelda. Siiski läheb raamatupidamise tegemiseks vaja eelteadmisi, mille põhjal ennast edasi arendada.

ARUANNETEST

Käibemaksukohustuslasel tuleb Maksu- ja Tolliametile esitada iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks eelmise kuu kohta TSD ehk siis tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon, isegi kui palka pole makstud. 20.-ndaks kuupäevaks tuleb esitada käibedeklaratsioon. Meilile tuleb ka automaatne meeldetuletus, et sa ikka kuupäevi maha ei magaks. Igati mugav. Muidugi võib deklaratsioonid juba kohe kuu alguses ära teha – mis tehtud, see hooleta. Käibedeklaratsioonis näitan eraldi ridadena minu poolt makstud käibemaksu, mida mul on õigus tagasi taotleda ja käibemaksuga maksustatava teenuse summa, kus süsteem ise arvutab minu poolt riigile makstava käibemaksu suuruse. Muidugi olen ma selle varem ka oma exceli tabeli abil juba välja arvutanud. Käibemaksu tagasisaamiseks peab tegema eraldi avalduse, muidu jääb summa ettemaksukontole, selle saldot on võimalik igal ajal näha lingi alt Nõuete saldod. Väikeste summade puhul pole mõistlik füüsilist raha edasi-tagasi liigutada, et siis ühel kuul küsin tagasi ja teisel maksan juurde. Maksuamet ise võtab makstava summa ettemaksukontolt maha. Kui seal aga pole piisavalt raha, pean siiski ise juurde maksma. E-maksuametist saan vaadata ja parandada ka oma eelnevaid deklaratsioone. Kui aga deklaratsioonid korrektselt tehtud, polegi ju vaja parandada.

Olen siiani igati rahul.

Rõivaste taaskasutuse seminari jätk

2010-08-26T15:27:00.019+03:00

Ajaliselt järgnesid seminaripäevad küll teineteisele, siin aga tekkis väike ajaline nihe. See ei sega, arvan. Päris valmis me tööd ei saanud, mõtteid ja ideid saime aga küllaga. Tundsin, kuidas loovus puges arvukate kihtide alt üha ülespoole. Sügis ongi paras aeg näputööga tegelemiseks. Siin mõned pildid veel.

Kollane pluus, mida saab näha ka varasemas postituses seelikuks sätituna, sai traksid, vöö ja voodri.

Must jakk, mis mulle niigi ilus tundus, läks ka lammutamisele ja täiendamisele. Ootan pikisilmi omanikult pilti.

Kandjale armsaks saanud punast kampsunit täiendavad roosast siidist nööbiliist, vöö ja varrukakaunistused.

Liisil, meie juhendajal oli kaasa võetud näidistena noorte disainerite ühenduse Hula ja Reet Ausi poolt disainitud rõivad, ikka vanadest asjadest ümber tehtud. Minu vaieldamatu lemmik oli kahest meeste päevasärgist õmmeldud kleit. Siin mõned näited.

Miks me seda kõike tegime? Ühest küljest muidugi selleks, et õppida taas ühe võimalusega vähendama prügilate koormust ja säästma kangaste ning rõivaste tootmiseks kasutatavat energiat. Teisest küljest aga tõstab selline nokitsemine ja oma loovuse kasutamine enesetunnet. Vähemalt neil, kes armastavad õmmelda ja käsitööd teha.

Elu on orienteerumine

2010-08-24T21:51:00.002+03:00

Üle mitmete nädalate käisin taas orienteerumisteisipäevakul. Esimesed kaks nädalat pausi tekkisid reisi tõttu, järgmistel nädalatel ei leidnud ma endas piisavalt energiat ja tõin ettekäändeks ülipalava ilma. Nüüd olin aga Markole ja Kaidole lubanud minna. Ja olen tänulik ning õnnelik, et ma sellega hakkama sain.

Ennelõunane äge vihmasadu pani kahtluseseemne idanema. Ja kui siis veel kalendrist nägin, et jooks toimub Veskimõisas, millega mul on juunikuust omad kurvad mälestused, ajasid kõhklused ja kahtlused oma võrsed minus kiiresti laiali, püüdes matta mind enda alla ja ulatada mulle kuhjaga igasugu vabandusi. Minus käis äge võitlus selle umbrohuga kuni väsisin ja otsustasin teha ühe uinaku. Seda enam, et olin täna tõusnud juba kell 4. Ärgates säras taevas päike. Olin välja puhanud ja rõõmus, valmis vastu minema katsumustele, mida see maastik küllaga pakkus.

Rada valides olin dilemma ees: kas võtta lühem ja väheste punktidega rada, mis tähendas kahte väga pikka ja rohkete eksimisvõimalustega jooksuotsa või hoopis pikem ja paljude punktidega, kus aga punktid olid raskemini leitavad. Valisin siiski oma tavapärase raja ehk siis lühema, 3,9 km linnulennult. Ühe pika otsaga sain päris kenasti hakkama. Teise puhul võtsin küll suuna õigesti, kuid kuna kahtlesin, uurisin pidevalt kaarti. Lõpuks suurele teele ehk eesmärgini jõudes ei saanud enam päris täpselt aru, kus ma välja tulin ja jõudsin punkti ringiga. Kohati üle pea ulatuvast lepa- ja nõgesevõsast andis ikka läbi ronida. Kaotasin tohutult aega.

Mis siis elul orienteerumisega pistmist? Väga palju.
• Kui ikka selget sihti ja eesmärki pole, tiirutad niisama ringi ja oma eluga kuhugi välja ei jõua.
• Kui eesmärk on liiga kaugel, on äärmiselt palju võimalusi teelt kõrvale kalduda ja eksida
• Kui märke ja kaarti lugeda ei oska, magad maha võimalused, ei näe ohtusid
• Teiste nõuanded, mis metsas võrdub teiste poolt tallatud rajaga, ei pruugi sind edasi aidata. Igaühel meist on käia oma rada, mis vahel ühtib, vahel ristub teistega. Pimesi teisi järgida ei saa.
• Rajal ehk eluteel tuleb ette hulgaliselt takistusi. Saad kõrvetada, sa komistad ja kukud, sa lööd end ära, sa jääd kuhugi kinni, su jalad saavad märjaks ja mudaseks …

Ja seda rida võiks jätkata veel ja veel …

Suvi on läbi

2010-08-24T16:38:00.000+03:00

Suvi on läbi. Tütreke lendas täna Taani tagasi. Sõidutasin ta varahommikul lennujaama. Hüvastijätud on kurvad. Nüüd tuleb taas harjuda netisuhtlusega. Kuni jõuludeni.

Istusin Rüütli tänava Ruunipizza kõrges aknaorvas ja limpsisin krõbedas koduses vahvlis olevat mango-meloni jäätist, mu lemmikut. Lohutuseks. Väljas oli vihma hakanud sadama. Nagu nutaks taevas koos minuga. Kõik muu tundus kuidagi kaugel olevat, ainult mina ja jäätis. Mingi hetk jäi mu pilk peatuma vastasmajade akendel. Seal üleval kolmanda korruse katusekambris võiks elada, käis mõte läbi pea. Või otse raekoja platsi ääres. Kakskümmend ruutu põrandapinda, kõrge lagi, sellest piisab praegu.

Mul polnud kiiret, olin saanud vaba päeva eelmise nädala rabelemiste katteks. Istusin, vaatasin vihma ja inimesi tänaval. Neid polnud palju. Hommik ju. Ja vihmane. Ühtäkki tulin siis reaalsusesse tagasi. Jäätis oli otsa saanud. Läbi vihma ruttasin oma auto juurde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi tegemata.

Rõivaste taaskasutus

2010-08-18T22:06:00.010+03:00

Täna siis tunduvalt naiselikum tegevus kui kahel eelmisel päeval – rõivaste taaskasutuse kursus. Minu organiseerida, loomulikult olin ka ise kohal. Juhendajaks Eesti kõige tuntuma ja Inglismaalgi tunnustatud kasutatud riiete disaineri Reet Ausi poolt soovitatud kunstiakadeemia tudeng Liis Plato. Tegelikult Põlvas sirgunud. Otsimisring tõi temani. Kümnesse! Äärmiselt viljakas päev minu jaoks! Jõud käib sellest teemast vähemalt üle. Ka kivid pakuvad suurt huvi, kuid nende lõhkumiseks jääb mu kehakaalust ja füüsisest vajaka.

Õppisin päris mitu nippi täna ära. Näiteks enne nahatükkide õmblemist on mõistlik need kummiliimiga omavahel ühendada, siis seisavad kindlalt paigal. Liimi saab hiljem kergelt maha hõõruda. Kui nööpnõeltega on riide paremalt poolt miskit kinnitatud, siis teatud pistega on võimalik nii traageldada, et saab pahemalt poolt masinaga õmmelda, näiteks volti või voodrit. Mannekeeni (puidust) peal on mõõtmatult mugavam proovida ja sättida. Need, mis Liis Tallinnast kaasa taris, olid enam-vähem minu mõõtu. Sain ideid ja julgust kangastega eksperimenteerimiseks, erinevate materjalide kokkusobitamiseks. Sügiskollektsioon on tulekul!

Juba selle lühikese ajaga võis näha kursuslaste käe läbi sündinud hämmastavaid tulemusi, kuigi päris valmis tööd veel ei saanud.

Must kootud kleit sai kirjust lapsekampsunist kaeluse kandi ja kampsuni varrukast väikese tasku.

Kollasest pluusist saab seelik

Meremehesärgi õlgu kaunistavad metallnööbid, samasugustega on kaetud särki kitsamaks tegevad voldid ees ja taga, kaunistuseks kuldne pael.

Ootan põnevusega homset päeva! Aitäh!

Maakivikursuse teine päev

2010-08-17T19:34:00.003+03:00

Rainise ja tema abiliste juhendamisel valmis kahe päevaga 5,8 meetrit kivimüüri, 50 cm kõrge ja 60 cm lai. Lisaks veel kerge grillahi. Ilm soosis meid. Parajalt soe, mis ei kuivatanud segu liiga kiiresti. Päikeseline. Mõnusad kaks päeva koos füüsilise koormusega vabas õhus! Ja mõnusa seltskonnaga! Ja uute teadmistega. Näha saab meie šedöövrit Veriora noorteka juures.

Aitäh kõigile osalistele ja kohalikele, kes meie olemist seal võimaldasid!

Maakivikursus ja televiisor

2010-08-16T21:25:00.003+03:00

Ökofestival 2010 on siis nüüd saanud avastardi. Maakivikursusega ja seminariga Profilt profile.

Maakivi on kuum teema. Möödunud aastal täitus grupp poole päevaga. Tänavu olin puhkusel, aga oletan, et ega seekordki kauem läinud. Vähemalt kolm osalejat rääkisid, kuidas nad kohe, kui kukkus 1.juuli ehk siis registreerumise algus, panid oma nimed kirja. Et mitte taas ilma jääda nagu möödunud aastal. Ja helistajaid ja küsijaid jätkus, hoolimata punasest kirjast, mis teatas registreerumise lõppemisest . Mul oli neist nii kahju. Kuna tegemist oli ikka praktilise kursusega ja oli lubatud, et igaüks saab oma käega proovida kivide lõhkumist, müüri ladumist jm., siis ei saanud gruppi ka väga suureks ajada. Mitmed on juba nn. püsikliendid, nagu selgus, osaledes juba mitmendat aastat erinevatel kursustel. Seda oli suur rõõm kuulda.

ETV võttegrupp jäädvustas täna meie tegemisi, saade läheb eetrisse septembri esimesel ja teisel laupäeval. Selleks ajaks on möödunud minu viimasest kodusest telekavaatamisest üheksa kuud. Külas olles on küll vahel ekraanil toimuv köitnud mu tähelepanu, kuid seda ainult hetkeks. Aasta tagasi tundus mulle elu ilma televiisorita üsna võimatu, tahtsin kursis olla kõige toimuvaga. Nüüd aga hangin vajaliku info internetist, peatudes tõesti ainult neil uudistel ja teemadel, mida pean vajalikuks. Aja kokkuhoid missugune!

Reede, kolmeteistkümnes

2010-08-14T09:59:00.001+03:00

Reede ja 13-s, müüt või tegelikkus? Ma pole ebausklik. Kuid nii palju õppetunde, kui ma sel päeval sain, pole ammu kogenud. Vähemalt sellises kontsentratsioonis mitte. Täiega! Tõenäoliselt pole kuupäevadel vahet, lihtsalt aeg oli selline. Olen õnnelik, et suutsin endas rahu ja tasakaalu nii kiiresti taastada. Kõigist tagasilöökidest hoolimata. Need on ainult lootused, mis purunevad, laulis Chalice. MINU lootused.

Nautisin Indigolapsi. Olid nii head kui ma arvasin. Tahan veel, väiksemas ruumis ja väiksema publikuga. Vaatasin-kuulasin Chalice pooleldi laval kõhutades, vist oli isegi suu ammuli. Nautisin melu ja rahvast enda ümber. Imetlesin tuležonglööride meisterlikkust. Tundsin vaimustust noorte innovaatilisusest ja rõõmu imeliselt soojast augustiööst. Südames oli soe tunne nähes koduaknas valgust. Olgugi, et see ajutine nähtus. Või peaksin kodust lahkudes jätma toas tule põlema …

Istusin veel pikalt maja kõrval suurel kivil ja vaatasin tähistaevast. Olin õnnelik, omamoodi õnnelik. Sel hetkel.

Uue Ajastu Festival

2010-08-12T11:39:00.002+03:00

Täna, neljapäeval algas Põlvas pühapäeva õhtuni kestev Uue Ajastu Festival „Armastuse sagedus“, mille idee on kunsti ja muusika linnatänavatele toomine ning linnakodanike kaasamine peomeeleolu loomisesse. Korraldajad käsitlevad kogu linnaruumi kontserdipaiga ja galeriina., võib lugeda festivali kodulehelt.

Festivali ettevalmistusi Facebookis ja internetis jälgides tekkis minus juba teatud wow-tunne. Ometi taas midagi uut ja uued noored tegijad, kes ringiga taas Põlvasse on tagasi jõudnud. Festivali programm tekitas minus küll suurt huvi, kuid mu mõtted olid ainult oma korteri remondi küljes kinni. Tööpäeva lõpus põrkasin trepil kokku Lehariga, kes kutsus mind näituse avamisele. Sellisest kutsest ei saa ju ära öelda!

Hoone, mis vanemate põlvakate mälus seondub sööklaga, seisis pikki aastaid tondilossina peatänava ääres keset linna. Sel kevadel sai maja lõpuks uue katuse, aknad ja fassaadi. Sisetööd kõik tegemata. Tolmune. Küll aga suutsid noored seda ruumi väga oskuslikult näitusepinnana ära kasutada. Grupinäitusel sai näha mitme Põlvast pärit noore pilte: Riho Kall, Martin Ruus, Toomas Kuusing ja veel keegi, kelle nime mul ei õnnestunud tuvastada. Riho oli spetsiaalselt selle ürituse ja näituse tarbeks loonud seeria segatehnikas pilte, kus lõuendile trükitud fotole oli kollaažina lisatud kangast välja lõigatud hobused ja neile selga õlivärvidega maalitud ratsanikud – inspireerituna armastusfilmidest, kus prints tuleb valgel hobusel, nagu Riho avamisel ütles. Tõsi küll olid need hobused pigem Mammaste maastiku ehk siis pruuni värvi ja sadulas olid ka rohkem naisterahvaste moodi olevused. Imekaunite losside asemel sai taustal näha tööstusmaastikku. Olin sillas!

Värvikirevast kavast tahan reedel osa saada Indigolaste kontserdist. Paar nädalat tagasi sattusin YouTube´is kogemata nende lugudele , kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin endamisi, et tahaks nende kontserdile. Ja nüüd loen festivali programmist nende nime. Taas üks kingitus mulle!

Festivali programmi ja rohkem infot leiab lehelt uueajastufestival.ee

Eestimaa suvi

2010-08-07T22:02:00.000+03:00

Kell saab kohe 10 õhtul. Väljas on juba pime, august ikkagi. Ritsikad siristavad, läbi avatud akna kostab see eriti valjult. Kaunis! On peaaegu tuulevaikne, ainult sirelipõõsas akna all liigub veidike. Temperatuur ilm.ee järgi on hetkel 30 kraadi. Uskumatu! No millist suve veel tahta … Mulle sobib … Olen tänulik selle kogemise eest!

Oma kaardid Google maps´iga

2010-08-06T13:39:00.000+03:00

Varem pole vaja läinud. Täna veetsin sellega mitu aega. Algus oli koba, edasi läks punktide ja teede pealemärkimine juba kenasti. Päris valmis oma ülesandega siiski ei saanud, sest kahel kaardil väikeste teede rägastikus selle päris õige koha ülesleidmine käis üle jõu. Esmaspäeval, kui kolleeg tagasi, jätkan. Ja siis saab lingid osalejatele laiali saata.

Maps.google → tipi sisse otsitud objekt → My Maps → Great new map

Kaardile tuleb panna nimi, valida avaliku ja piiratud kasutaja vahel. Saab lisada kirjelduse, märkida konkreetne punkt ja teekond.

Kaardi aadressi saab kui klõpsata nupule Link. Pikk ja lohisev. Appi tuleb http://bit.ly/, millega saab lingi tunduvalt lühemaks. Ja siis kirjaga näit. edasi saata.

Kõik tegelikult väga lihtne. Vaja ainult kedagi, kes teeotsa peale juhatab (minu kirjatükk loodetavasti on üks neist), edasi juba julgust ise näppida ja katsetada.

Plink Plonk

2010-08-02T12:20:00.001+03:00

Seda sõnapaari kuulsin esimest korda paar aastat tagasi, veebilehe aadressi märkasin nii mõnelgi autol. Möödunud suvel tärkas huvi, tänavu jõudsin kohale. Sain superelamuse! Kontserdist ja afterpartyst. Igati kasulikult veedetud laupäev. Oli täiesti õige otsus teha korteri remontimises väike vaheaeg ja pühendada see aeg muusikale ja suhtlemisele.

Enamasti ma ürituste puhul suurt eeltööd ei tee, lasen end kohapeal üllatada. Seekord kuulasin netist osalevate bändide lugusid. Parima mulje jättis inglaste SEELAND, pika nimega SWAMI COCO & THE MAXIMUM MEETHA ORCHESTRA Rootsist, mis mängib india muusikat ja koondab muusikud erinevatest maadest, tundus ka huvitav ja omapärane. Läbi arvuti kõlarite pole aga siiski see, mis kohapeal, teadagi. Olin põnevil.

Kell 2 sättis taevas end vihmale. Rahvast oli veel vähe. Saime enda valdusesse ühe suure tuubi ja mahtusime selles kenasti minu vihmavarju alla ära. Varbad jäid küll vihma kätte, kuid taevast langev vesi ja õhk olid soojad. Ilmataat pani rahva proovile, rahvas ei andnud alla ja pärast paaritunnist piserdamist otsustas ilmataat kraanid kinni keerata. Kuni lõpuni valitses superilm – ei külm ega kuum, täpselt paras. Rahvast aina tuli ja tuli juurde.

Bändid astusid üles vaheldumisi kahel laval. Vahele jäi ca 15 minutine paus, mis kulus teise lava juurde liikumiseks, kõhutäite soetamiseks ja suhtlemiseks. Tühja aega polnud, kõik sujus. Igal bändil oli lugusid, mis panid mind kõrvu kikitama ja tähelepanelikumalt kuulama. OPIUM FLIRT tõmbas mind juba lava ette. KAPITAN KORSAKOV Belgiast pani mind aga ennast ägedamalt liigutama. Viimasel oli publiku jaoks ka kõige rohkem mitte-muusikalisi üllatusi varuks. Ühtäkki tegi solist hiigelhüppe vähemalt pooleteise meetri kõrguselt lavalt publiku sekka, maandus jalgadele ja mängis oma kitarril edasi. Esinemise lõpul lennutas ta oma valge kitarri publikusse. Tiina-Katre, kes kitarri kinni püüdis, tõstis viisaka inimesena pilli lavale tagasi. Pill läks teist korda lendu, oli ikkagi publikule kingituseks mõeldud. Tiina-Katrel oli taas võimalus, mille ta miskipärast kasutamata jättis ja hiljem muidugi kahetses. Ja nagu ma pärast kuulsin, oli ta varem avaldanud soovi kitarrimängu õppida. Talle antigi kitarr, kahel korral, kuid ta ikkagi jäi sellest ilma. Kas me küsime asju, milleks me siiski veel valmis pole?

Pärast KAPITAN KORSAKOVI tundus peaesineja SEELAND äärmiselt rahulik. Elevust tekitasid minus nende kiiremad lood.

Popidiot afterpartyl klubis oli oma tuntud headuses. Lives polnud ma neid varem kuulnud-näinud, nüüd siis olin otse lava ees hüppamas. Massif Drum-Off (kaks trummarit sekundeerisid plaadimuusikale) - avastus minu jaoks - jätkas minu tantsumaratoni. Hoolimata palavusest ja õhupuudusest. Eelmise nädala teostamata soov sai kuhjaga täidetud.

Suur tänu korraldajatele ja seltskonnale!

Orhideed

2010-07-27T10:42:00.003+03:00

Mul on kaks orhideed, mõlemad ilusa suure lilla õiega. Olin endale juba pikemat aega seda lille igatsenud, lootsin ümmarguseks sünnipäevaks saada, kuid ju ma ei väljendanud oma soovi piisavalt selgelt. Ostsin siis ise ühe Bauhofist, teise sain hiljem kingituseks. Üks jäi koju, teine kontorisse laua peale mind rõõmustama. Minu ja potilillede suhe on kõikuv – kord hoolitsen ma nende eest üle, kord unustan pikaks ajaks kastmata. Väetist ja uut mulda saavad nad üliharva. Enamik taimi pole sellisele suhtele vastu pidanud, kuid mõningad on mulle truuks jäänud.

3-nädalase suvepuhkuse ajal möödunud aastal tundis kontorilauale jäänud lilleke end üksikuna, minu tööle naastes olid õied närtsinud ja maha kukkunud. Kuna lehed olid veel ilusad, asusin teda vee ja ilusate sõnadega turgutama. Kodune orhidee langetas hilissügisel äkitsi kõik oma õied, nagu ei sobiks tal minu kurbuse kõrval õilmitseda. Kastsin mõlemat aeg-ajalt ja uurisin sageli elumärke, rõõmustades nagu väike laps iga uue ja suureneva lehekese ning võrsekese üle . Puhkusele jäädes võtsin kontorist kaasa ka oma orhidee. Ja mu ponnistus on vilja kandnud – üks lilledest kannab juba praegu rikkalikult õisi ja teine kasvatab õievarsi. Neid silmitsedes tunnen ma hinges seletamatut kergust.

Minult on küsitud mu lemmiklille kohta. Olin alati vastusega ebalev. On palju kauneid lilli. Kord meeldivad ühed, siis jälle teised. Tihti ebatraditsioonilised, nagu näiteks paradiisilinnulill. Suureõielised roosid, eriti suure kimbuna, on siiski alati kindla peale minek. Nüüd, kus ma olen poolteist aastat oma kahe orhideega koos olnud, tunnen ma, et need õied panevad ka mu hinge helisema.

Järgmisena tuleb minu juurde suure valge õiega orhidee …

Üllatused, üllatused …

2010-07-23T11:28:00.001+03:00

Paar aastat tagasi tegin Eesti Postile avalduse minu kirjade suunamiseks aadressile, mis ei kajastu minu kohta elanikeregistris. Kõik sujus kenasti. Arvete ja muu säärase jaoks olen alati andnud toimiva aadressi, arved laekuvad siiski enamasti meilile.

Maikuus asutasin oma firma. Täna läksin postkontorisse firma kirjade suunamise avaldust tegema ja sain teada 1.juulist kehtima hakanud uuest korrast. Hea, et klienditeenindaja mind enne ikka valgustas. Nimelt tuleb nüüd avalduse eest maksta 100 krooni ja see avaldus kehtib ainult 6 kuud. Seega oli ka minu varasem avaldus kehtetu. Ma pole aga mingit teadet saanud. Oleksin heauskselt edasi oodanud. Saan aru Eesti Postist, selline ümbersuunamine on nende jaoks lisatöö ja töö eest tuleb ju maksta. Võib-olla nad teavitasid meedia kaudu uuest korrast, kuid mina olin ju juuni viimane nädal ära. Igatahes nüüd ma tean.

Postkasti ostmine tuleb lõppkokkuvõttes odavam, kui keegi seda möödaminnes just endaga kaasa ei võta …

Igas hetkes leidub head ja halba …

2010-07-22T23:45:00.003+03:00

„Igas hetkes leidub head ja halba.
Seal kus lõpeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab küll jäljed rannalt,
aga hinges püsivad need …“

laulis täna õhtul Bonzo Rõuge kirikus kunagist Georg Otsa laulu. Toetamas teda Riho Sibul ja Alari Piispea. Kogu hingest. Ilus kontsert oli. Mõtlik ja rahulik. Pigem nukker kui rõõmus. Palsam minu leinavale hingele. Ikka ja jälle kerkisid üles küsimused, milledele vastust siinilmas pole. Miks küll võetakse ära noored tublid inimesed? Miks kustuvad nende eluküünlad nii kiiresti? Miks ei saa autojuhid sõita nii, et õnnetusi ei tekiks? Miks isegi linnas, kus kiirus väike, saab surma? Miks … miks … miks …

„Hoia Jumal Eestit“ kiriku rõdult, saateks orel, tõi kananaha ihule. Rahvas seisis püsti, aplaus ei tahtnud lõppeda … Aitäh kõigile, tänu kellele ma sellest osa sain!

Foto: Aivar Raav

Autoga Krimmi 10. ja 11. päev

2010-07-21T10:05:00.000+03:00

Hommikune suplus viib viimsegi uneraasu. Hommikusöök venib pikaks, nii mõnus on olla! Mehed on Trafficu esikummiga töökojast tagasi (mälestus nädalatagusest löökaugust, nii kaua pidas vastu), parandus läks maksma ainult üks (!!!!!) grivna. Hall auto saab veel õli juurde ja sõit kodu suunas võib jätkuda.
Ukraina – Poola piirile jõuame õhtul kell 8. Järjekord, pikk sõiduautode järjekord. Ligi 2 km ja veel kahelt realt. Terve ööpäev, nagu me teada saame. Rein ja Erki lähevad asja uurima. Pakutakse võimalust 100 dollari eest per auto järjekorras edasi liikuda. Äkitsi läheb meil kiireks, haige Sass ja raha avavad väravad. Sellegipoolest kulub meil piiri ületamiseks ca 5 tundi. Istume autodes, pole kuhugi minna ja ega ei julgegi. Ei tea ju, millal ja kui kiiresti masinad edasi liiguvad.
Veidi peale südaööd oleme Poolas. Esimeses teeäärses kohvikus korjame endid taas kokku. Hämmastav, et teised kaks meid pimedas parklas märkasid. Otsustatakse ühe jutiga edasi sõita. Nüüd tahaks juba koju.
Kui kahte autot on parandatud, ega siis kolmaski pääse, Sharani genekas ütleb üles. Õnneks on tööpäev, oleme asustatud punktis, läheduses leidub korralik töökoda. Poolakas ei saa küll ei vene ei inglise keelest aru, kuid Erki leiab töömehe vaikival nõusolekul hästivarustatud seinalt vajalikud tööriistad.
Leedu äikesetormid meid enam ei üllata, kuigi tugev vihm sunnib mõnel korral autod tee äärde tõmbama. Leedu ja Läti ehk siis 7 tundi võtame ainult ühe lühikese tanklapeatusega. Sharanil on väga kiire kodu poole, see ei meeldi Läti politseile.
Veidi peale üheksat õhtul oleme tagasi Ruusmäel, reisi alguspunktis. Tallinna rahvas jääb veel siia ööbima, teistel on aeg hüvasti jätta.
Ilus reis oli. Tahan tagasi. Aitäh kogu seltskonnale!

Autoga Krimmi 9. päev

2010-07-20T10:49:00.004+03:00

Pühapäeva hommik. Ärkame kõik vara hoolimata hilisest voodisseminekust. Siin pole kombeks magada, küll autos saab silma looja lasta. Kell 6 oleme oma pampudega väljas autode juures. Rahvas liigub juba randa. Korteriperemees tuleb võtmete järele, kõik on kombes.

Ees ootab ca 2300 km, võib-olla isegi rohkem. Eelmise õhtu äikesetormis teele uhutud muda, kivid ja palgid on kadunud. Ei jälgegi enam sellest. Kui ise poleks näinud, ei usuks. Ohutusele pööratakse ikka tõeliselt tähelepanu.

Liikumistempo on miskipärast väga aeglane. Tavaliselt liigutakse ikka kodu poole kiiremini kui kodust eemale. Kohvipausid tanklates venivad. Juttu jätkub. Üsna pea saab selgeks, et õhtuks me piirile ei jõua. Nädalaga on päevalillepõllud õide puhkenud, anname järgi kiusatusele seal veidi peitust mängida.

Enne Hersoni teeme tee ääres turupeatuse, et osta kaasa arbuuse. Ma ei suuda mööda vaadata nektariinidest ja aprikoosidest. Saan teada, et nektariine saadakse virsiku ristamisest erinevate puuviljadega, sellest ka erinevad maitsed. Ja aprikoosid maitsevad nagu ananass. Taas aretustöö tulemus. Pisikest kasvu tõmmu müüja tegutseb nii kiiresti, et ma ei suuda jälgida koguseid ja seetõttu kaasa arvutada. Lõpuks saan temalt kingituseks veel ühe meloni. Raha on otsas. Naabermüüja näeb siiski mu rahakoti vahel kupüüre vilkumas. Näitan ja räägime eesti rahast, mees on väga huvitatud, palju ei puudu, et ta müüks mulle kroonide eest veel puuvilju, kuid juba hõigatakse meid autode juurde. Kaup jääb katki.

Hristinivka nimelises linnakeses leiame paisjärve ja jääme telkima. Metsa all on veel mitmeid seltskondi, kes ööseks siiski oma kodudesse laekuvad. Metsaalune on potentsiaalsetest lõkkepuudest tühi. Meil aga neid vaja polegi, Reinul on kaasas väike gaasipliit. Sass on lõpuks nõus oma silmapõletikuga arsti juurde minema. Haiglas ei küsita tema käest ei reisikindlustust ega visiiditasu, lahkelt helistatakse veel silmaarstile, end koduteele sättinud apteeker tuleb tagasi rohtu müüma. Lääne maailmas sellist lahkust tihti ei kohta. Sass saab abi ja jääb hotelli ööbima.

Turult kaasa ostetud kartulid ja kukeseened rändavad potti. Õli maitseb tõeliselt päevalille järele, nagu väga ammustel aegadel lapsepõlves. Nii maitsvat ja rammusat hapukoort aga üldse ei mäleta. Meie 20%-line on selle kõrval täielik lurr. Ei puudu ka kurk ja tomat ja sibularattad, nagu see meil juba kombeks on saanud. Eine murul on jumalik.

Päevane higi tuleb järves maha. Öösel enne magamaminekut käin veel ühe tiiru vees. Uni on super.

Autoga Krimmi 8.päev

2010-07-19T10:35:00.009+03:00

Laupäev. Viimane päev Gursufis. Ärkan vara, vaja ikka veel viimast võtta. Kai lööb ka kampa. Rannas sama seis mis eile. Leiame siiski veidi lahedama koha, võtame meelega end veidi laiemale, et meie omadel oleks hiljem kohta. Päikesepõletust pole ma senini saanud ja täna otsustan proovida ilma kreemita. Kõik on korras, kuigi veedan päris mitu tundi päikese käes. Pärast tunniajalist promenaadil patseerimist tunnen ainult sääremarjadel õhetust. Ju siis olin eelnevatel päevadel juba piisava krundi alla saanud. Olen rahul.

Jalutan promenaadil, klõpsin pilte, söön tšeburekki ja ostan mõned vidinad. Olime ühel õhtul Reinuga vaielnud pildistamise teemal. Et kellele neid pilte ikka vaja on, ega tuttavad neid ju eriti vaadata taha. Pildistan enda jaoks. Pildistan selleks, et neid vaadates meenutada ilusaid hetki, meenutada head meeleolu ja õnnetunnet.

Kell üks istume taas autodesse. Sihiks Marmorkoopad. Suund Gursufist Simferoopoli poole, teeviit juhatab. Viimased 10 km mäkke ronimist on kruusatee. Ilm on palav, käänuline tee tolmab, all haigutab kuristik. Ka mäe otsas on palav. Hurmav vaade!

Saame kohe koopasse. 1980-ndate lõpus avastatud ja külastajatele avatud koobas kujutab endast mitmete käikude ja saalidega süsteeme. Speleoloogide hinnangul kuulub planeedi viie ilusama koopa hulka. Väidetavalt üks Euroopa külastatavamaid. Seda arvestades oli muljetavaldav äärmiselt lühike ooteaeg. Korraga oli koopas ikka päris mitu gruppi. Giidiga loomulikult. Ja üksteist ei takistatud. Suurepärane korraldus.

Võimas. Sissepääs asub 920 m kõrgusel üle merepinna. 9-korruselise maja kõrgune. Trepid ja vaateplatvormid viivad üha allapoole. Muusika ja valgustus. Lood ja sõnalised pildikesed. Ülihea akustika. Pärast neid ei tihka enam meie Piusa koobastest nagu eriti rääkida. Lohutan ennast mõttega, et Eestimaa on väike ja suuremõõtmelised vaatamisväärsused ei mahukski siia ära.

Pildistamise eest küsitakse 10 grivnat iga aparaadi kohta. Minu seebikarp ei suuda nagunii seal häid pilte teha. Leidsin netist hulga pilte aadressilt http://photopark.com.ua/photo/Crimea/Marmurova/

Mäkkesõidul mõtlen korraks, et huvitav, kuidas siin suure vihmaga on. Ja mulle antaksegi vastus. Pärast tunniajast ringkäiku koopas väljume äikesetormi ja paduvihma kätte. Jääme esialgu küll ootama saju vähenemist, kuid siis otsustab Rein siiski teele asuda. Piisad on meeletult suured, kuid soojad. Läbimärgadena jõuame autodeni. Ja nagu teel olles selgub, on Reinu otsus õige. Juba selle lühikese ajaga on mägitee kohati kadunud – kas vee all või tohutute voogude poolt juba kuristikku uhutud. Mitmel korral käivad mehed väljas kraavi sügavust mõõtmas. 10 km läbimiseks kulub üle poole tunni. Asfaldile jõudes hingame kergendatult, kuid me ei tea veel, millised katsumused meid ees ootavad. Madalamad kohad on täielikult vee all. Mägedest on vesi maanteele kaasa toonud muda, suuri kive ja oksi ning palgikesi. Väga ohtlik. Möödasõitev auto paiskab Trafficu lahtisest aknast sisse sahmaka vett. Meie juhid on osavad, jõuame tervena kohale.

Äike on möödas. Päike paistab, vesi on mööda järske linnatänavaid merre voolanud. Äikesetormi jäljed on linnas vaevumärgatavad. Linna kohal vist polnudki see nii äge.

Õhtu leiab meid harjumuspäraselt promenaadilt, istume taas rannapealses kohvikus. Seltskond suureneb pidevalt, peagi on kogu grupp koos. Tõstame üha uusi laudu ja toole juurde. Joome veini ja õlut. Nukrus poeb kõigile hinge. Viimane õhtu siin. Keegi ei räägi koduigatsusest.

Midagi uut

2010-07-18T21:14:00.001+03:00

Täna proovisin minu jaoks uut tegevust – rulluisutamist. Mumzuga Tähtveres. Ma pole suur uisutaja, kuigi uisutamine iseenesest mulle väga meeldib. Rullidele polnud ma senini veel saanud. Igaks juhuks varustasin end põlvekaitsmetega. Küünarnukikaitsmed olid suured ja randmekaitsmed tundusid tüütutena.

Uisutamises polnudki midagi keerulist. Keha võttis kohe õige asendi, kiirus aina kasvas. Mumzu veel imestas, et kas tõesti esimest korda. Nautisin, kuidas tuul kõrvus vuhises ja keha paitas. Nautisin keha liikumist. Nautisin kiirust. Nautisin Mumzu seltskonda. Nautisin tuju tõusu. Jälgisin hoolega oma liikumist ja suutsin seetõttu püsti jääda. Lühikestes pükstes ja topis asfaldil libiseda poleks üldse tore olnud. Kukkumised lapsepõlves on väga selgesti meeles … Järgmisel korral panen pikad riided selga.

Arutlesime Mumzuga, et mida ma veel teha tahan. Tahan mootorrattaga sõita (siiski ainult tagaistmel), ikka selle ehtsaga, võimsaga. Tahan langevarjuga hüpata, tahan golfi mängida, tahan tantsida, tahan veel paljusid asju. Langevarjuhüpete ja golfi osas hakkan uurima. Ühtegi tuttavat mootorratturit mul praegu veel pole. Teab keegi ehk soovitada?

Autoga Krimmi 7. päev

2010-07-18T20:21:00.012+03:00

Kell 7 suundun randa. Vaba koha leidmisega on tükk tegu. Täna näitab Must meri ka lainetust. Mitte ohtlikult suurt, aga sellist mõnusat. Lasen end lainetel kanda – mõnus!

Kell 9 stardime Sevastoopoli suunas. 86 km sõitu üle mägede on imetlemisväärt. 343 000 elanikuga SEVASTOOPOL on strateegiliselt väga tähtis sadamalinn, kus baseeruvad ka vene sõja- ja allveelaevad. 1993.a. käisid Ukraina ja Venemaa vahel Sevastoopoli territoriaalse kuuluvuse osas ägedad vaidlused, mis tegelikult ikka veel edasi kestavad. Strateegiliselt tähtsaks teevad linnakese tema geograafiline asend ja laevatamistingimused. Kaubandus ja laevaehitus on jõudsalt arenenud alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Sevastoopol on oluline merebioloogiliste uuringute keskus. Delfiinide uurimise ja treenimisega on siin tegeletud juba ligi 70 aastat, algselt kasutati delfiine ülisalajastes allveeprogrammides.

Sevastoopoli lääneosas on alates 1827.aastast välja kaevatud kreeklaste poolt aastal 2500 e.m.a. rajatud linna varemed, seda on nimetatud ka Ukraina Pompeiks. Hoonetes võib ära tunda jooni Kreeka, Rooma ja Bütsantsi kultuurist. Taastatud on jupike tänavasillutise mosaiigist.

Tundub, et uue katedraali ja teiste hoonete ehitamiseks pole kive kaugelt tassitud.

Merele viib meid pisike kahemastiline mootorpurjekas.
Möödume arvukatest, peamiselt vene sõjalaevadest. Hiiglaslikku hospidalilaeva kasutatakse rahuajal tavalise haiglana. Veest piilub välja vene allveelaev. Möödume Amandus Adamsoni poolt loodud monumendist uputatud laevadele, ohvritele, mida meremehed tõid Sevastoopoli kaitsmisel.

Nostalgilised kollased kaljavaadid …

Linn jätab ilusa ja heakorrastatud mulje.

Tagasiteel näeme iga paari-kolmesaja meetri tagant bussipeatustes ja kõrvalteede otstel seismas miilitsaid, küll ühe-, küll mitmekaupa. Ja nii ca 65 km. Üritasime põhjust leida, oletused kiskusid naljakaks. Tegelikku põhjust ei saanudki teada.

Õhtu on soe ja sume, pime lõunamaa öö. Promenaad on paksult rahvast täis nagu jalakäijate tänav keskpäevases suurlinnas. Juurde on tekkinud uusi müügikohti ja uusi atraktsioone. Minu jaoks on põnevad plüüšist sebrad-ponid, milledel on rattad all ja mis ratsutamisliigutusi tehes teatud sisekonstruktsiooni abil edasi liiguvad. Mõeldud küll lastele, kuid nii mõnigi neist ratsutavatest lastest on minust suurem ja raskem. Veel veidi veini ja ma oleks poni seljas :)

Mererannale, kus päeval on päevitajad, on õhtuks tõstetud lauad ja toolid. Küünlad põlevad. Romantiline. Nagu filmides. Ja nüüd täiesti reaalselt minu ees. Üleeile siit mööda jalutades mõtlesin, et tahaks ka siin istuda. Ja täna mu unistus täitub! Vein maitseb hästi, meil on lõbus. Ühtäkki siiski tunnen vajadust muuli tippu jalutada. Istun ja lasen pingetel pisaratena välja voolata. Nagu eile mägedes. Mind hõigatakse, seltskond sätib minekule. Liigun osa teest nendega kaasa, kuid jään siis kuud, tähistaevast ja merd vaatama. Pilt on lummav …

Autoga Krimmi 6. päev

2010-07-14T23:56:00.016+03:00

Neljapäev. Plaan on startida kell 9 Ai Petri mäele. Meie buss on totaalselt kinni pargitud, auto omaniku otsimine võrdub nõela otsimisega heinakuhjast. Rein tellib kaks kohalikku masinat koos juhiga. Poole kümne paiku läheb sõiduks. Saame muuhulgas teada, et 1-toaline korter Gursufis maksab ca 60 000 dollarit, selle rentimine ca 250 grivnat ööpäev. Suuremate korterite puhul lisandub iga toa eest ca 100 grivnat (1grivna= 1,74 eek).

Tee kerib mäkke. Kitsas, järskude kurvidega. Kuristik haigutab kord paremal, kord vasakul. Suure bussiga siia ei lubata. Umbes poolel teel teeme peatuse. Vaateplatvormile minekuks küsitakse raha. Vaade on küll kaunis, kuid kui seda ei näe, pole eriti ka millestki ilma jäänud. Võimalik on end pildistada kotkaga, muidugi raha eest. Võimas lind, tõeline kaunitar.

Sõidame edasi. Palavus asendub jahedusega. Sõidame läbi pilvede. Naljakas on vaadata, kuidas pilved meie ees risti üle tee kiirustavad. Tee kerib üha kõrgemale ja kõrgemale. Metsa enam pole, ainult madala taimestiku ja põõsastikuga kaetud või päris paljad kaljud. Lõpuks oleme päral. Meie ees avaneb järjekordne turistilõks, seekord krimmitatarlaste oma. Loendamatul hulgal söögikohakesi ja putkasid, kus müüakse suveniire, lambavillast ja -nahast tooteid (joped olid tõeliselt nunnud), ehteid, söögi- ja joogikraami ja jumal teab mida kõike veel. Tipus on tõeliselt külm. Ai Petri mägi on Ukraina üks tuulisemaid paiku, 125 päeval aastas puhub tuul kiirusega 50 m/sek. Meie seda õnneks tunda ei saa. Seltskond teeb mulle rõngasseina ja nii vahetan oma lühikesed püksid teksade vastu otse keset peaväljakut. Siin ei julge üksi kusagile minna. Tatarlased on tõeliselt pealetükkivad. Köisraudtee vagun läheb teele, sellega ei taha meist keegi täna sõita. Siinne köisraudtee on Euroopa üks pikimaid, 3,5 km. Ei tundu eriti turvaline. Olen Šveitsis ja Austrias sõitnud, elamus-kogemus olemas.

Võtame ette jalgsiretke veelgi kõrgemale. Punased nooled kividel näitavad kenasti teed.

Tipus olev silt väidab, et oleme 1234 m kõrgusel.

Taas on võimalik siduda lindike ja soovida midagi.

Tagasi tuleme väikese ringiga, aga turvalisemat teed pidi. Jääme vihma kätte ning üsna märgadena põikame praktiliselt esimesse ettejuhtuvasse restorani . Kõik need on siin pereettevõtted. Tatarlaste pered on suured, vähemalt 8 last. Kehtib täpne tööjaotus, kus liigutakse ühelt astmelt teisele ehk siis turistide püüdmisest väljas teenindajaks ja lõpuks kokaks restoranis. Mis nendele eelneb ja nende vahele jääb, ei uurinud. Igatahes tehakse kõik, et me ennast mugavalt tunneksime. Sass, kes meiega matka kaasa ei teinud, otsitakse üles ja tuuakse ka meie juurde. Sellist teenust pole kusagil kohanud, ikka peab ise oma grupi liikmed kokku korjama. Degusteerime veine, sööme lambaliha puljongit ja plovi. Kõik taas ääretult maitsev.

Õhtu leiab enamiku seltskonnast meie korterist ja nagu juba traditsiooniks saanud, promenaadilt.

Autoga Krimmi 5. päev

2010-07-14T15:28:00.009+03:00

Kolmapäev. Ärkan varakult, juba enne kaheksat. Eile oli juttu, et randa minnakse vara. Keskpäevane päike teeb liiga. Haaran tee topsiga kaasa ja pistan leivatüki hammaste vahele, et mitte aega kaotada. Ja õigesti teen, sest vaba koha leidmisega on juba tegu. Ja nagu järgmistel päevadel selgub, on juba kell 7 sama seis. Viimasel hommikul kell 6, kui sätime endid koduteele, näeme puhkajaid meist ranna suunas mööduvat. Kell 10 on juba paras tagasi minna, päike on üsna äge.

Rannas lesides jälgin rahvast. Paljud on peredega. Naised kamandavad mehi ja lapsi. Vahel lausa piinlik kuulata. Aga ma võin ju kõrvad kinni ka panna. Paljud on päikesevarjudega. Need lüüakse lahti vaatamata, mis ümber on, kas naabrid ka varju tahavad. Suitsetamine pole rannas õnneks lubatud, selleks on spetsiaalsed nurgakesed. Aeg-ajalt läheb mööda kuuma maisi ja pirukamüüja. Ärgitan küll mitmel korral, kuid mais jääbki proovimata, raha pole rannas kaasas. Vett ja jäätist ei paku keegi, neil oleks tõenäoliselt suurem minek. Varahommikul loendan tühje rannalinu ja inimesi meres – arvud ei klapi. Selge, linadega broneeritakse omale järgmiseks päevaks koht. Kavalus. Rannast lahkumine on keeruline, tõeline slaalom päikesevarjude ja lebavate kehade vahel.

Pärastlõunal sõidame Jaltasse. Laevaga. Väike intsident tekib, kui ülemisel dekil nõutakse meie käest 20 grivnat lisaraha per Nase. Alumised istekohad on piletihinna sees. Lahtises osas aga kõik kohad juba hõivatud ja ruumis ei taha me olla. Vaidleme mis me vaidleme, lõpuks maksame siiski nõutud summa ära. Aga paha maik jääb sellest küll. Temperament, kultuur ja teenindusoskus on ikka hoopis teises dimensioonis. Lepituseks antakse meile viis purki alkoholivaba õlut. Ju nad said ise ka aru, milles probleem.

Esimene peatus on PÄÄSUPESA juures. 40 minutit pildistamiseks ja suveniiride ostmiseks. Pääsupesa on 40 m kõrgusel kaljul asuv keskaegse Rheini –äärse lossikese koopia. Lugematu hulk trepiastmeid tuleb läbida lossini jõudmiseks. Arheoloogilised kaevamised räägivad aga, et juba 1.sajandil elasid siin roomlased. Nemad ehitasid siin ka esimesed kindlustused. Umbes 700 aastat hiljem rajasid bütsantsi mungad keskmisele kaljule kloostri, millest pole midagi säilinud. Kui venelased vallutasid Krimmi, lasi kindral sellesse paika ehitada suvemaja, mis aga 19.sajandil lammutati, kui Krimmist sai aadlike lemmikkuurort ja praeguse Pääsupesa maad omandas üks rikas Moskva aadliproua. Tema lasigi ehitada kaljule lossikese, mis Bakuu naftamiljonäri, saksa päritolu parun von Steingeli kaasabil sai aastatel 1911/12 tänapäevase kuju. 1927.a. maavärisemise käigus sai hoone tugevasti kannatada. 1968 alustati restaureerimis- ja kindlustustöödega. Praegu asub lossis kallis itaalia restoran. Huvilised aga saavad teha tiiru ümber lossi.

Aeg lendab kiiresti, vaevalt jõuame laevale. Kolm meie hulgast on puudu, laevnikega rääkimine ei aita. Võtku takso ja sõitku Jaltasse, on vastuseks. Nende kolme seiklusi ma siinkohal kirjeldama ei hakka, igatahes on nad laeva väljumise ajaks kenasti taas meiega. Ja taksoga nad ei sõitnud. :)

JALTA elanike arv on ca 80 000, nendest 2/3 on venelased ja 25% ukrainlased, ülejäänud on krimmitatarlased ja teiste rahvuste esindajad. Jalta on 1961.a. rajatud maailma pikima (65 km) trollibussiliini lõpp-peatuseks. Kliima on Jaltas väga pehme, subtroopiline, veebruari keskmine õhutemperatuur on +4 kraadi. Lund sajab harva ja see sulab ka kohe kiiresti ära. Juuli keskime õhutemperatuur on +24 kraadi. Aastas paistab päike 2250 tundi. Kuna Mustalt merelt puhub pidevalt kerge merebriis, ei ole Jaltas kunagi põletavalt palav. Meile antakse aega poolteist tundi. Võtame Aire ja Aloga suvalise suuna ja kolame niisama veidi ringi. Fotoka aku on tühi, pilte teha ei saa. Midagi põnevat silma ei hakka. Enamik meie grupist lustib aga promenaadil, mis on täis turistilõkse. Ootan põnevusega Anne-Ly pilte :). Osa jääb Jalta ööelu nautima, osa sõidab laevaga tagasi Gursufi .

Suvi!

2010-07-13T12:58:00.001+03:00

Suvi. Täiega! NAUDIN! Asfalt sulab. Mitte ainult linnas, vaid ka maanteel. Liivatatakse. Nagu talvel. Kes vingus, et Eestimaa on igav ja üksluine? Et pole rannailma? Vaheldust kuipalju – talvel -30, suvel +30.

PUHKUS! Ei mingeid kohustusi, ei kusagile kiiret. Juba kolmas nädal pole ma oma jalga kontorisse tõstnud. Uskumatu! Taas midagi uut minu kohta!

Vesi ja rand. Mulle meeldivad!

Üldjuhul saan parmude (nende lendavatega) ja sääskedega hästi läbi. Eile hommikul aga tahtsid tiivulised mind elusalt nahka pista. Ma vahepeal väga maitsvaks muutunud vist :). Mälestuseks sellest mulle sinikad – pole enne seda näinud. Nüüd vajan kehamaalinguid värvidega, mis paar-kolm nädalat vastu peavad. Kuni sinikad kadunud. Teab keegi ehk sellist võimalust?

Autoga Krimmi 4. päev

2010-07-13T08:29:00.006+03:00

Ärkan peale 12-st. Pole enam väga-väga kaua sellise kellani maganud. Ka Anne-Ly ja Kaie on äsja tõusnud. Aegluubis sööme hommikust, kiiret pole kuhugi.

Täna on rannapäev. Ja puhkamise päev. Ma pole end kunagi pidanud rannainimeseks, minu jaoks on rannas lebotamine aja raiskamine ja aeg teadupärast on väärtuslik. Ilm on pilvealune, pigem hämar kui selge. Hilisel pärastlõunal suundume siiski randa, et ujuda. Leiame vaba pinna ja laotame end laiali. Nagu kõik teised. Päike piilub aralt pilve tagant. Ujume, lebotame, ujume lebotame … Ei olegi „valus“, mulle isegi meeldib. :) Tunnid kuluvad kiiresti. Õhtul nahk huugab. See pilvealune ilm oli spetsiaalselt meie jaoks, et me endid kohe esimesel päeval ära ei kõrvetaks. :)

Hilisõhtul suundume taas promenaadile.

Autoga Krimmi 3.päeva õhtu

2010-07-12T19:25:00.001+03:00

Pärast tunniajast uinakut suundume randa. Ujuma. Rand on küll kitsas, kuid sellisel kellaajal on meile piisavalt ruumi. Vesi on soe, uskumatult soe. Ja ei tulegi kilomeetrit kõmpida, et kaelani märjaks saada! Mõned sammud kivisel põhjal ainult. Meri on rahulik, vesi täiesti läbipaistev. MÕNUS! Kas tõesti olen Musta mere voogudes! USKUMATU! Ujun koos läbipaistvate meduusidega, võtan neid kätte ja lasen jälle vette tagasi. Tunnen end jumalikult!

Tagasitee rätikuni on valus, väga valus. Oigan ikka täiega. Pole üldse minu moodi selliselt emotsioonidel ja tunnetel välja lasta tulla. Aga naljakas on, naerma ajab. Hoolimata valust. Tean, et tegelikult on see mulle hea. Mõjutab läbi jalatalla punktide kogu organismi. Ja seda on mulle vaja. Valu on märk organismi pingest. Nädala lõpus enam ei oiga, isegi naudin kividel käimist.

Teen pikema jalutuskäigu linnas. Üksi. Saan minna, kuhu tahan ja peatuda, kus tahan. Fotokas jäi tuppa. Pole harjunud seda kaasas kandma. Küll edaspidi pildistan, mõtlen. Kuid ainult silmadega pildistamiseks see jäigi. Kontrastid on suured. On väga ilusaid maju, aga ka täiesti mahajäetuid, milledel aknadki puruks pekstud. Ja seda tegelikult väga kuumas rannarajoonis. Tänavad on kitsad, möödasõitva auto eest tuleb end vastu kivimüüri suruda. Müürides on aedadesse viivad rauduksed. Ei ühtegi akent tänava poole. Vahel õnnestub üle müüri madalamal asuvasse aeda piiluda. Aiad on väikesed, suvetubasid võimalikult täis ehitatud. Viinamarjad moodustavad rohelise ruumi. Idüll. Selline näeb välja linnasüda.

Linnasüdamest eemal, kuid kohati ka selle sisse pikituna seisavad hrušovkad. Nagu neid meilgi näha võib. Majade vahel rohelus, luuviljalised, milledele ma ei oska nime anda, kuid mis maitsevad päris hästi. Viljade noppimiseks tuleb tõsiselt küünitada, ma pole ju esimene. Tänavanurkadel müüakse aed- ja puuvilju, turg on avatud hiliste õhtutundideni. Olen veidi pettunud puuviljade kõrgest hinnast, lootsin neid siin tunduvalt odavamalt saada. Aga nad on vähemalt värsked! Müüjad annavad lahkelt degusteerida. Ei mingit pesemist ja ei mingit kõhuprobleemi kogu reisi vältel.

Õhtuks on Rein broneerinud laua ühes kenas restoranis ja tellinud tataripärast plovi lambalihaga. Rikkalikult. Veini tuuakse morsikannuga, ka rikkalikult. Hea magus, tummine. Hiljem kondame promenaadil edasi-tagasi, istume baarides, lõbutseme … Nii mõnelgi venib õhtu lausa hommikusse välja. Aga selleks ju puhkus ongi!

Gursuf

2010-07-12T18:18:00.003+03:00

Gursuf asub 16 km Jaltast ida pool, haldusterritoriaalselt kuulub Jalta koosseisu. Linnakeses on ca 8600 elanikku. See on üks vanimaid alaliselt asustatud punkte Krimmis. Arheoloogilised leiud pärinevad pronksiajastust. Juba Bütsantsi valitsemise ajal 6.saj rajati siin kindlustused. 15.saj lõpus vallutasid Gursufi türklased. Keskajal oli Gursuf jõukas kaubalinn mis seejärel muutus tähtsusetuks asulaks. Majanduslik tõus algas 19.sajandil.

1820.a. veetis Alexander Puškin Gursufis kolm nädalat, mida ta hiljem nimetas oma elu kõige õnnelikemateks minutiteks. Tema tolleaegses elumajas on tänapäeval muuseum. Ka Anton Tšehhovil oli Gursufis majake.

19.saj. lõpus ehitas rikas kaupmees Gubonin linnakesse 7 hotelli ja restorani. Seeläbi sai Gursufist rikaste aadlike meeliskuurort.
Vaatamisväärne on ajalooline, idamaaad meenutav linnasüda oma kitsaste tänavate ja krimmitatarlaste stiilis majadega. Linnakesest avaneb imeilus vaade Karumäele ehk Aй Dag´ile.

Autoga Krimmi 3. päev

2010-07-12T17:26:00.008+03:00

3. päev leiab meid ratastelt. Jätkuvalt. Tee vaheldub väga laiast kitsani. Taas on hea jälgida omasid tulede järgi. Möödume laupkokkupõrkest, kolmas ka veel neil seljas. Veri. Palju verd. Aiasaadused laiali. Kiirabi veel pole, miilitsat ka. Kuid abilisi jätkub. Sõidame edasi. Hoobilt ärkvel.

Kahel pool laiub stepp. Viljapõllud. Kuni silm ulatub. Igav. Kuni jõuame Simferoopolisse. Äkitselt on maastik taas mägine ja üha mägisemaks läheb. Ja nüüd pole praktiliselt enam vahet, kus üks asustatud punkt lõpeb ja teine algab. Ainult sildid viitavad sellele. Stoppame trollide taga, Simferoopoli lennujaamast Jaltasse viib maailma pikim tolliliin. Kaks ja pool tundi.

Põnev. Tee on käänuline, üles ja alla. Korralikult kivimüüriga äärestatud. Jalakäijatele pole mõeldud. Ju siin jala ei käida. Ka rattaga ei sõideta.

Ühtäkki näitab teeviit Artekki! Wow!

Selgub, et meie järgmise nädala elupaik on Artekiga samas linnas, üsna kõrvuti. Nüüd siis oma silmaga nähtud, millest Sulevi käest nii lõpmata palju kuuldud.

TERE GURSUF!

Kell 10.30 ehk siis pärast 24-tunnist sõitu läbi Ukraina oleme lõpuks päral. Jaotume kolme korteri vahel. Dušši all higi maha, väike ringkäik, uinak. PUHKUS!!!

Mõtted, mõtted, mõtted ...

2010-07-12T15:49:00.001+03:00

Püüan neid suunata. Suunata mind säästvatesse kanalitesse. Et ma mõtete voogudes ei upuks. Püüan neid hoida kinni tammi taga, kuid neid koguneb nii palju, et tamm murdub nende käes ja mõtete tulv matab mu enda alla. Rabelen, tõusen pinnale, ahmin õhku … ujun kaldale. Püüan eemalduda, kuid uued vood kisuvad mind kaasa. Haaran abikäest. Tunnen kindlat maad jalge all. Ja siis on ta jälle kadunud. Hulbin voogudes edasi-tagasi. Naudin päikest ja tähistaevast, kuni mõttelained taas pea kohal kokku löövad.

Ja kõik algab otsast peale …

Autoga Krimmi 2. päev

2010-07-12T12:36:00.003+03:00

Uni oli suurepärane. Vaatasin küll mitmel korral kella, kuid uinusin otsekohe uuesti. Lõpuks tuli end siiski jalule ajada, ees ootas uus päev, 1300 km sõitu. Ujumisriided selga (ja rannas jälle seljast ära, kalamehed veidi kaugemal ei läinud meile korda), vette, tagasi, asjad kokku ja sööma. Valmismenüü, valida oli ainult kas sööd või ei söö. Ukraina borš, seitsmest kuklist kokku kerkinud sai (igaühele), kapsasalat (õliga polnud koonerdatud) ja õhukesed kartulipannkoogid, mille taigen tõenäoliselt pikast seismisest enne praadimist oli juba inetult halliks tõmbunud. Ei teed, ei kohvi. Tegelikult siiski kõik väga maitsev ja kõht sai pilgeni täis, hulk toitu jäi veel isegi lauale järele.

Olime üsna ajagraafikus, kui selgus, et ühel autol ei lähe käigud enam sisse. Kõik mehed olid peadpidi kapoti all. Tundus, et peadest oli abi ja pooletunnise hilinemisega saime liikuma.

Tee ääres hakkas silma arvukalt kukeseene- ja mustikamüüjaid. Istuti sealsamas teepervel üksinda või hulgakesi. Jälgiti mööduvaid autosid või taoti kaarte. Meil oli ainult üks siht silme ees. Selja taha jäi hulk hobuvankreid. Need tundusid olevat igapäevased liiklusvahendid, mis olid lausa registrinumbritega varustatud nagu autod. Päevatuled põlesid ainult uuematel automudelitel, kiiver polnud kaherattalistel kohustuslik. Agraarühiskond rokkis täiega – iga väiksemgi maalapike majade juures kasvatas juurvilja. Lehmad, kitsed ja kanad linnatänaval oli tavaline nähtus.

Teed olid enamasti joonsirged, kilomeetrite kaupa. Üsna palju neljarealisi, ka läbi külade. Mind hämmastas, millise perspektiivitundega olid omal ajal majad kahele poole teed ehitatud, et oli võimalik selline lai magistraal tõmmata. Või oli siis neljarealine tõesti juba ammustel aegadel siin olemas … Jäigi minu jaoks mõistatuseks. Palju oli tee-ehitust, aga ka teepatju, millele juba rohi oli peale kasvanud. Kontrast teede kvaliteedi osas väga suur. Viidamajandus praktiliselt olematu.

Huvi pakkusid mulle möödalibisevad kilomeetritepikkused ridakülad ja surnuaiad – enamikus helesinised, sekka ka kuldseid riste, kaunistatud erkroosade, valgete ja kollaste kunstlilledest pärgadega ning lintidega. Maastik ise oli igav, tasane. Kuldsed viljapõllud vaheldusid punaste mooniväljadega. Lutski kandis ilmusid äkitsi mäed ja kadusid sama äkitsi.

Tunnid kadusid, liikumiskiirus eilsega võrreldes kolmandiku võrra aeglasem. Trassil, kus oleks saanud kihutada, olid omad pidurid. Ma pole elus nii palju miilitsaid näinud kui sel reisil. Enamasti anti tuledega märku, kuid kahel korral tuli meil siiski ka trahvi maksta (summad õnneks väikesed, kokku 250 grivnat ainult).

Algselt oli plaanis teine öö telkides veeta, kuid autojuhid tundsid endas piisavat jõudu lõpuni vastu pidada. Ja see oli õige otsus, nagu hiljem selgus. Äikesetormiga tulnud paduvihma polnud mitte vähe. Pervomaiskis sattusime vee all varitsenud löökaugu lõksu – väikebussil paindusid esi- ja tagavelg kõveraks ning Sharan kaotas ilukilbid, mis küll õnneks üles leiti. Istusime siis tühja rehviga pühapäeva õhtul kell 10 võõras linnas, ümberringi sähvis kurjakuulutavalt. Õnneks hetkel ei sadanud. Mehed üritasid küll algeliste vahenditega ise hakkama saada, kuid läksid lõpuks ikkagi abi otsima. Ja ennäe – rehvitöökoda oligi avatud. Ainult 45 grivnat küsiti, see ju poolmuidu. Edasi sõites nägime linnas veel avatud rehvitöökodasid, ju siis oli suurem vajadus nende järele. Etteruttavalt ütlen, et nädala pärast tagasi sõites me seda auku enam ei näinud, oli ära parandatud.

Juhid juhtisid, ülejäänud magasid. Oli olnud kohutav äikesetorm, sellest ei tea ma midagi.

2010-07-12T12:35:00.000+03:00

Lehmad, kitsed ja kanad linnänaval oli tavaline nähtus

Autoga Krimmi 1. päev

2010-07-11T14:09:00.003+03:00

Olen nüüd juba mõned päevad tagasi oma puhkusereisilt Krimmi ja jõudnud ka taas kohaneda argipäevaga. Vahepeal sisseharjunud rütm annab aga endast tunda – peale lõunat tahaks teha ühe väikese uinaku, et siis õhtul taas erksana ringi trampida. Siinne elu käib aga teist rada pidi. Ülim aeg on kirja panna ka reisimuljed, mida, ma tean, pikisilmi oodatakse.

Start Krimmi suunas oli määratud 26.juuni kella 4-ks varahommikul. Muidugi jäin ma asjade pakkimisega viimase hetke peale. Lootsin oma varasematele reisikogemustele. Kuid kuna ma polnud käinud üheski kuurordis ja mul puudus igasugune ettekujutus sealsest elust-melust, olid mul kaasa saanud enamikus valed riided. Kohapeal müüdavad olid mulle kas suured või siis täiesti laste mudelid. Pidin läbi ajama selle piskuga, mis oli.

Pakkimise käigus avastasin, et plätu tald on liimist lahti tulnud. Tuiskasin kaubamajja, kuid seal polnud miskit sobivat. Mõni minut enne sulgemist sain Bauhofist liimi. Natuke käsitööd, plätu paariks tunniks vajutuse alla ja pidaski terve reisi kenasti vastu. Riiete ja plätu osas sain aga paraja õppetunni.
Veel enne südaööd jõudsin Ruusmäele. Osa seltskonnast sättis ennast juba magama. Saun oli kuum, valisin magamise asemel sauna ja supluse tiigis.

Kell 4.05 ehk siis üllatavalt plaanikohaselt võtsid üks väikebuss ja kaks mahtuniversaali, kokku 17 inimest, suuna lõuna poole. Nagu teel olles selgus, oli see täpselt paras seltskond. Pikema kolonni puhul oleks linnadest läbisõit läinud väga raskeks. Viidamajandus Ukrainas on üsna algstaadiumis, viitadele eriti loota ei saa. Tanklates müüdavatel linnakaartidel pole tänavanimesid. Korra aitas meid üks kaubikujuht linnast välja õigele teeotsale ja korra võtsime takso endale ette teed näitama.

Vähem kui seitsme tunniga oli Läti ja Leedu vallutatud, Poola läbimiseks kulus veel ca 8 tundi. Kokku ca 1000 km. Valgevene kaudu oleks tee olnud küll oluliselt lühem, kuid siis oleks vaja olnud Valgevene viisat ja kahte piiriületust. Meile piisas juba sellest ühest, nagu eriti tagasiteel kogesime. Poola jättis mulle üllatavalt sümpaatse mulje võrreldes umbes 10 aasta taguse ajaga, mil ma viimati sealt läbi sõitsin. Kadunud olid müügiputkad ja esimeste korruste akende trellid poekestel, linnad ja külad olid puhtad, haljasalad niidetud, hooned korda tehtud. Nautisin vaatepilti. Ainult keele osas polnud olukord paranenud, teenindajatelt tanklates oleks oodanud kasvõi algtasemel inglise keele oskust.

Piiriületuseks kulus ca 2 tundi. Arusaamatuks jäi, et miks oli vaja igaühel täita Ukrainasse sisenemiseks nn. immigratsiooni leht ja teine pool sellest hoolikalt tagasitulekuni alles hoida. Mingit pitsatit ega allkirja me sellele lehele kusagil võtma ei pidanud.

Ööbimiskohani Tšatški linnas jäi veel 50 km. Mulle tundus, et auto laguneb sellel teel kohe laiali ja olin juba mures, et kuidas järgnevad 1300 km niimoodi kaetud saab, kuid õnneks oli mu mure asjatu. Linnas ootas meid endine maavanem (poliitilise võimu vahetudes vahetatakse ka kohe kindlasti sellised asjamehed välja), sain oma elu esimese käesuudluse. :)

Majutusime metsanduskooli poiste ühiselamus. Neljakorruselisel hoonel olid vahetatud aknad, tuba remonditud, vooditel kriiskavvalge voodipesu. Head muljet varjutas erinev arusaam hügieenist. Majas polnud dušši - loputage end järves, oli soovitus. Pesuruumil polnud ust ega valgustust, kraan ainult külma vee jaoks. Ka WC oli vähemalt kahe korruse peale (või kogu ühika peale) ainult kolmekohaline, aukudega põrandas ja ilma usteta. Paber oli meil õnneks endal kaasas. Komandat, kes meid tubadesse jagas, oli tõeline meenutus nõukogude ajast. Olime siiski väga tänulikud, et saime üle tee olevas kohvikus kõhu korralikult täis süüa ja ennast mugavates voodites välja sirutada.

Esimene päev oli edukalt selja taga.

Ootusärevus

2010-06-25T15:40:00.000+03:00

Täna tuleb tütreke, pärast kuus kuud kestnud semestrit Taanis! Kaheks kuuks suvepuhkusele. Saan teda taas kallistada! Loen mõttes tunde ja minuteid. Juba praegu võtab silma märjaks …

Pikema ühisolemise ajani sel suvel aga pean veel veidi kannatust varuma, mind ootab ees elu esimene puhkusereis, mis viib autoga Krimmi. Olen Euroopas üksjagu ringi reisinud, kuid kõik need sõidud on olnud tööreisid. Seekord siis saan keskenduda ainult iseendale. Vajan väga puhkust, täielikku eemalolekut, täielikku väljalülitumist. Läpakas jääb koju, telefonitsi vastan ainult lähedaste kõnedele. Küll aga tulevad kaasa märkmik ja pastakas. Kas ka reisikiri tuleb, näeb hiljem.

Kohtumiseni millalgi juuli teisel nädalal! Seniks kaunist suve!

Jaaniaeg

2010-06-25T11:22:00.001+03:00

Jaanid siis selleks korraks läbi, peagi ka jõulud käes. Jaanilõkke äärde ei jõudnud, nägin neid ainult eemalt, kuid sellegipoolest oli see minu jaoks üle paljude aastate väga meeldivalt veedetud aeg. Tegin suure tiiru Eestimaale peale. Alustasin teisipäeval, suundudes Lõuna-Eestist Tallinnasse, sealt edasi Ida-Virumaale ja siis neljapäeval taas lõuna poole tagasi. Sellesse aega mahtusid kahe sünnipäeva ja mitmete pisitegemiste kõrval ka tähtis vestlus, kus mul tuli inglise keeles pikalt mitmes küsimuses oma seisukohta väljendada ja selgitada. Minu eriala on saksa keel ja oma inglise keele oskuste parandamisega hakkasin tegelema alles hiljaaegu. Vestlusel sain üsna adekvaatse pildi, analüüsisin ennast ja leidsin, et sõnavara laiendamisega tuleb mul veel tööd teha. Kuid ma saan hakkama ja ei pea enam ainult saksa keele taha pugema nagu ma senini tegin. Mul on selle üle väga hea meel ja ma olen tänulik selliste võimaluste üle ennast proovile panna ja neist eluga välja tulla.

Eile õhtul istusime veel Terjega tema õdusas grillkojas, vaatasime kaminatuld, veeretasime juttu ja sõime kooki. Peent vihma rabistas vahetevahel vastu katust vaheldumisi vähemalt mitmekümnehäälse linnulauluga. Oli hea, lahe, mugav, positiivne olemine. Terje on armas inimene, aitäh, et ta olemas on!

Aastaaruande esitamine

2010-06-21T19:02:00.001+03:00

Veel poolteist nädalat, kuni 30. juunini on äri- ja mittetulundusorganisatsioonidel aega 2009.aasta majandusaasta aruande esitamiseks. Seekord ei saa aruannet enam esitada paberkandjal Maksu- ja Tolliametile, vaid ainult elektroonselt Äriregistrile läbi ettevõtjaportaali ehk läbi e-Äriregistri või notari vahendusel (maksab aga kenakese summa).

Muudatus on toonud kaasa suurt meelepaha vanemaealiste hulgas, aga ka nende hulgas, kes pole arvutiga päris sina-peal. Küll puuduvad ID-kaardid, küll kehtivad PIN-koodid, küll ei osata sisestada jne. jne. Sisestamise osas võib nõu küsida maakondlikust arenduskeskusest. ID ja PIN-ide osas aga tuleb pöörduda kodakondsus- ja migratsioonibüroosse. Pangas saab ka muidugi uued PIN-id, kuid seal tuleb taas rahakotti kergendada. Ja kui vanadel koodidel on lihtsalt kehtivusaeg lõppenud, on võimalik neid ka internetis uuendada portaalis www.id.ee.

Enne internetis andmete sisestamist on vaja ikka tegevusaruanne ja raamatupidamisaruanne kokku panna. Lisaks bilansile, tulemiaruandele ja rahavoogude aruandele tuleb koostada ka mitmed lisad, nagu juhatuse deklaratsioon, kui põhikiri nõuab, siis revisjonikomisjoni või audiitori aruanne, lahti kirjutada töötasud ja sihtfinantseeringud, varad ja veel palju muud. EMTAK-i koodi leidmiseks läheb otse link, sellega ei pea eelnevalt vaeva nägema. Arvuti „räägib“ sinuga, s.t. et sisseehitatud valemid arvutab ise kokku ja teatud vigade puhul annab oranži pinna peal teada, mis puudus.

Senini olen saanud kõik abivajajad suunata oma raamatupidajast kolleegi juurde. Täna proovisin ka ise üht aruannet sisestada, et asi selgeks saaks. Polnud küll teab mis keeruline, aga ka mitte väga lihtne. Aega nõuab kõvasti. Ja kuna aruannet tuleb teha ainult kord aastas, siis tõenäoliselt kulub ikka oma mitu aastat, kuni see päris selgeks saab.

Jõudu kõigile, kel veel aruanne sisestamata!

Lae värvimine 2

2010-06-20T10:32:00.003+03:00

Hommikuvalguses, kui värv kuivanud, oli pilt mitmeid kordi kenam. Ööga oli purgi seintelt põhja valgunud veel veidi värvi ja pintsliga sain kriitilised kohad veelkord üle võõbata. Ja mida veel kogesin - soovitav on ikka pind enne värvimist igasugustest plekkidest, ka kärbeste ja sääskede poolt jäetutest puhtaks pesta, muidu võivad need värvist läbi kumada, kui just väga mitu kihti värvi ei pane.

Lae värvimine

2010-06-19T18:57:00.002+03:00

Valgete aknapõskede kõrval tundus köögi lagi äärmiselt kole. Et see ettevõtmine nii raskeks kujuneb, ei osanud ma aimata. Bauhofist sain laevärvi nimega Mattilda (huvitav, miks just naise nimega; Ehituse ABC-s muide on ligi paarkümmend krooni odavam), veluurist värvirulli, mis oli küll teisest kaks korda kallim, kuid ei libise ning värvi aluse. Käepide, mille külge värvirull käib (ma ei tea selle õiget nime), oli mul olemas.

Teipisin hoolega piirjoone, võõpasin pintsliga torude ümbruse ja muud kohad, kuhu arvasin rulliga mitte ligi pääsevat. Kõik toimis väga hästi, rõõmustasin, kuid enneaegselt, nagu selgus. Värvirull ei püsinud käepideme küljes. Kui olin juba ei-tea-mitmendat korda laua pealt alla roninud ja rulli kukkumisest põrandale ja mujale (k.a. juuksed) pritsunud värvi ära pesnud - kui kohe tegutseda, saab veega hakkama, hiljem ei võta miski seda värvi enam ebavajalikest kohtadest maha – oli mul valida kahe võimaluse vahel. Jätta töö pooleli või hakata Mac Cayveri (sorry, ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse :)) kombel miskit välja leiutama. Otsustasin viimase kasuks. Veidike teipimist, harutamist ja veelkord teipimist ning võisin tööga jätkata.

Kes on lage värvinud, teab ise, mida see tähendab. Kes aga pole, soovitan leida kellegi, kes selle töö ära teeb. Kui just ei taha ise värvipritsmeid täis olla ja pärast ülesvahtimisest kanget kaela masseerida. Minu lagi on siiski lõpuks värvitud. Natuke laiguline, kuna lagi polnud päris sile ja eelnev heleroheline värv kumab kohati läbi. Aga ikkagi enda tehtud. Terve liiter värvi kulus ära.

Sisekaitseakadeemia lõpuaktus ja minu väike seiklus

2010-06-18T00:31:00.003+03:00

15.lend lõpetas täna, üle 200 politsei-, piirivalve-, pääste-, vangla- ja maksuametniku said kätte bakalaureuse kraadi ja diplomid Solarise kontserdimajas Tallinnas. Parajalt suur saal, et kõiki külalisi istuma mahutada. Fuajee arvukatel monitoridel näidati küll pilti, kuid häält polnud. Vähemalt sai jälgida, kaugel programmiga ollakse. Sees ei jõudnud kogu aeg istuda, ligi kolm tundi kestis. Aktus nagu aktus ikka. Mida aeg edasi, seda vaiksemaks muutusid kõned ja segasemaks kõnelejate diktsioon. Ju nad olid ka juba väsinud. Ühtegi pärlit ei õnnestunud mul kõnedest noppida. Küll aga meeldis väga, et kogu kolledži (näit. politsei- ja piirivalvekolledž, päästekolledž) lõpetajad kamandati korraga lavale, kust nad siis pärast diplomi kättesaamist ükshaaval taas oma kohale suundusid. Suur aja kokkuhoid võrreldes sellega, kui nad oleks oma kohalt pidanud lavale tulema.

Imearmas Hanna-Liina Võsa koos politsei- ja piirivalve puhkpilliorkestriga andsid kogu üritusele jumet.

Mõtlesin korraks, et oleks võinud ju teha ka mitu aktust, kuid kuna toimus ka rektori ametiketi üleandmise tseremoonia, siis milline kolledž oleks pidanud selle au saama … Seega siiski mõistlik lahendus. Ainult kõnede arvelt oleks saanud aega kokku hoida.

Omal ajal jättis Sulev kõrgkooli viimasel aastal pooleli, seekord sai ta oma auga välja teenitud diplomi kätte. Nägin, millise põhjalikkusega ta lahendas ülesandeid ja kirjutas referaate, valmistus eksamiteks. Lasin tal rahus õppida …
Sulevi lõputöö tunnistati päästekolledži tänavuse aasta parimaks ja see hõigati ka aktusel maha. Muidugi oli tal häid abilisi, kes konsulteerisid ja parandasid, kuid põhitöö tegi ta ise ära. Olen küll juba ühed oma õnnitlused talle üle andnud, kuid siinkohal tahan veelkord väljendada oma rõõmu ja õnnitleda!

Koduteel olles nägin kõigepealt kraavipervel turnimas üht metsanotsut, kes siiski minu õnneks otsustas otsa ringi keerata ja metsa poole tagasi liduda. Nii lähedalt polegi ma varem metssiga näinud. Ja siis ühel hetkel tagasivaatepeeglisse pilku heites nägin taga sädemeid lendamas – sumbutaja oli pooleks murdunud ja tagumine pott lohises mööda asfalti. Otsustasin auto sinnapaika jätta, korjasin oma kompsud kokku ja asusin tee äärde hääletama. Heledas minikleidis õhtul kell 11 hääletamine ajas mind tohutult naerma, kuigi situatsioon ise oli kurvavõitu. Polnud ma ju arvestanud sumbutaja remondi kuluga ja teiseks polnud ma enam aastaid hääletanud, eriti veel sellisel kellaajal. Igatahes pidas kohe esimene auto kinni (selgus, et endine õpilane – näed, milleks on õpetaja amet hea!) ja minu autole anti esmaabi ehk siis mööda maad lohisenud osa lihtsalt eemaldati auto küljest. Sain vähemalt koduni ära sõita. Hommikul vara siis töökotta.

Aja kulg

2010-06-16T16:55:00.006+03:00

Aja kulgu märkad laste kasvamisest. Viis ja pool kuud on juba saanud Kedy Lota tulekust. Juba on tal kaks hammast suus. Kui panna ta selili, siis silmapilk on ta juba kõhuli. Üksi voodi peale jätmine ei tule kõne allagi. Juba üritab ennast ka ise istuli ajada. Vankri küljes olevat jänest oskab musitseerima tõmmata, kui tema meelest liiga vaikne on. Lota võib pikalt üksi oma asjadega mängida. Kui aga kedagi silmapiiril pole, suundub kõrvaltuppa otsima. Ja miskipärast köidavad reklaamid tähelepanu. Tõenäoliselt on tunnusmuusikad oma korduse tõttu tuttavaks saanud.

Kohtume mõned korrad nädalas. Vahel ka sagedamini, vahel harvemini. Nii kuidas minul mahti on. Südames on soe, kui tal suu mind nähes naeratusest lausa kõrvuni venib. Mulle meeldib kuulata tema kilkamist ja jutustamist, millest me täiskasvanuna mitte mõhkugi ei taipa. Veel pool aastat ja siis tulevad juba „meiekeelsed“ sõnad. Olen kindel, et aasta pärast kuuleb lauseid tema suust, nagu issi Martinil omal ajal.

Lotal on iseloomu. Ja tahtejõudu. Kui miski ikka ei meeldi (tühi kõht, üleväsimus või vajadus mähet vahetada), annab ta sellest valjuhäälselt ja järjekindlalt teada, kuni probleem lahendatakse. Muidu on ta rõõmsameelne ja heatujuline. Emme Virgelt päritud suured tumedad silmad vaatavad uudishimulikult ringi. Suure venna Kristoferiga hoolivad teineteisest väga.
Olen tänulik ja õnnelik, et nad mu elus on!

Ilu

2010-06-13T20:57:00.001+03:00

Eileen Caddy sõnumit lugedes ütlesin endale:

Ma olen kõikjal ümbritsetud iluga. Mul tuleb ainult avada oma silmad ja ma näen seda. Ma otsin ilu kõiges. Need ilu allikad muundavad ja inspireerivad mind ja aitavad mul jõuda parimani minus, toovad minus välja parima ja panevad mind särama. Ma täidan oma meele ja südame ilusate mõtetega. Ilu on vaataja silmis, seega on see sügaval minu sees.

Hetkel aknast välja vaadates näen ma looduse ilu. Oled sa märganud, kui palju erinevaid toone rohelist on looduses? Vahel ka ühelainsal taimel. Oled sa märganud, millised on pilved taevas? Või millised on taevasina varjundid? Või milliseks muutub kõik, kui päike puistab oma kulda? Looduses on ülim harmoonia, ülim ilu.
Inimese muudavad ilusaks headus, armastus, avatus, hingetarkus, positiivne mõtlemine, jagamine …

Lähen edasi kindlameelselt, nähes ilu kõigis ja kõiges.

Mida tähendab sinu jaoks ilu?

Soov

2010-06-11T22:45:00.000+03:00

Kasutades Ema Teresa sõnu: Paistku headus sinu näost, sinu silmadest ja sinu tervituse soojusest. Olgu sul alati varuks rõõmus naeratus lastele, vaestele, kõigile, kes kannatavad ja on üksi. Anna neile mitte ainult abi, vaid ka oma süda.

Käibemaksukohustuslane

2010-06-07T15:22:00.002+03:00

Minu kaks nädalat tagasi loodud firma on nüüd siis ka käibemaksukohustuslasena registris. Väga lihtsalt läks. Esitasin maksuametile avalduse (saab maksuameti kodulehelt http://www.emta.ee/index.php?id=1714) , ühtegi lisaküsimust ei esitatud. Ju minu nimi olevat heas kirjas, arvas üks raamatupidaja, kes ise on mitmel alustaval ettevõttel aidanud seda protseduuri läbi teha. 8 aastat FIE-na tegutsemist on positiivse märgi jätnud.

Eesti käibemaksuseaduse kohaselt tuleb ettevõttel ennast käibemaksukohustuslasena arvele võtta, kui tema käive aasta algusest ületab 250 000 krooni (v.t. käibemaksuseadus §19). Samas võib esitada maksuhaldurile avalduse maksukohustuslaseks registreerimise kohta ka siis, kui ei ole registreerimiskohustust veel tekkinud. Avaldus vaadatakse läbi kolme tööpäeva jooksul. Registrisse kandmine toob endaga kaasa mõningaid kohustusi ja veidi suurema aruandluse. Arvetele tuleb nüüd lisada käibemaksu rida ja veidi rohkem arvutada. Ja järgmise kuu 20.-ndaks kuupäevaks esitada käibedeklaratsioon ning tasuda käibemaks. KMD deklaratsiooni leiab ka maksuameti kodulehelt (www.emta.ee). Mõistlik on teha ka e-teenuse leping, siis ei pea deklaratsioonide esitamiseks ise maksuametisse kohale minema.

Siblimist on nüüd küll rohkem, kuid olen sellega arvestanud. Lähipäevil võtan ette ja loen ka käibemaksuseaduse korralikult läbi.

Aruandluse kohta saad lugeda 26.augusti postitusest