Suvi …

Suvi on siis läbi. See füüsiline osa suvest. Jah. Täna algas kool. Kuigi kool polnud minu pildil, saabus see ikka taas minu ellu. Ma polnud piisavalt täpne oma soovi väljendama ja saingi. Tegelesin just oma firma augustikuu raamatupidamisega ja seepärast pole ime, et ka siin nüüd arvud mu pähe kargavad. Ligi 87% oma elust olen olnud kooliga tihedamalt seotud – 11 aastat õpilasena, siis 5 aastat ülikooli ja ülejäänud aja oma teadmisi edasi jagades. Viimased ligi 10 aastat küll mitte enam põhikohaga. Miski hoiab mind kooli küljes ja tõmbab ikka ja jälle sinnapoole. Ütlen küll endale, et aitab, ja siis olen eneselegi märkamatult taas oma jah-sõna andnud. Seekord siis kaks päeva nädalas 11 tundi gümnaasiumiastmes.

Suvi oli kaunis, võrratult kaunis. Väga mitmes mõttes. Tegus. Täis elamusi ja tundeid. Ka õppetunde. Oli piisavalt hetki, mida oleks võinud siin jagada, kuid miskipärast arvuti taha asudes polnud selleks enam tahtmist. Võib-olla pididki need jääma ainult minu hetkedeks. Ainult mina nägin neid hetki sellistena. Teiste jaoks polnud neis ehk seda võlu ja sära. Võib-olla. Mis-iganes.

Suvi jätkub mu hinges, mu mõtteis. On ju mu enda teha, milliseid mõtteid ja tundeid endasse lasen, milliseid soove välja saadan. Põnev on jälgida, kuidas need soovid manifesteeruvad, vahel kiiremini kui oodata oskan. Armastus ja andestamine on kõikvõimsad ja panevad energiad liikuma. Kehas saab olla ainult üks emotsioon. Ei saa nutta, kui suunurgad on ülespoole, naeratuse asendis. Ja oma suunurkade tõstmine on meie kõigi võimuses.

Mõnus, oi kui mõnus on olla!

Domeeni karantiin

Ei, mitte garantii, ikka karantiin. Nagu haiguste puhul. Ennekuulmatu minu jaoks. Ja nii ennekuulmatu, et pani lausa taas kirjutama. Peale kahekuulist vaheaega.

Niisiis: möödunud suvel registreerisin enda nimele neli domeeni, millede aastane aeg hakkas järjest otsa saama. Otsustasin kahte neist pikendada, ühte hiljem pikendada (eeldan, et seda keegi peale minu ei vaja) ja neljandast loobuda. Ja aitäh Zonele ja Veebimajutusele, kes mulle juba aegsasti meeldetuletusi saatsid. Miks ma aga ikkagi kirjutan? Mis pani minus kõik nii lainetama, et üle ääre hakkas ajama? See, et nendes meeldetuletustes polnud mitte poole sõnagagi juttu karantiinist. Ka pole ma seda kohanud üheski uudises ega hakanud silma ka eelnimetatute veebilehtedel. Ma mõistan, et firmadel on nende domeenide registreerimise ja hoidmisega omad kulud, kuid kuna kõik see domeenide värk on ju tegelikult uus asi, siis üks hea firma, kes hoolitseb oma klientide eest, võiks klienti teavitada ka sellest, mis edaspidi juhtub. Piisanuks ühest reast meeldetuletuskirjas ja lojaalsus oleks olnud garanteeritud. Hetkel on minu usaldus kõikuma löönud.

Mida siis tähendab domeeni karantiin? Seda, et kui domeeni registreerimise aeg ümber saab ja pole vormistatud pikendust, siis uue pikenduse saamiseks ei piisa ainult aastatasu maksmisest, vaid tuleb tasuda ka karantiinist vabastamise eest 19 eurot.

Minu õnneks juhtus see lugu domeeniga, millest kavatsesin loobuda.

MMI 2011 London,
T. Harv Eker ise laval, mina esireas,
3 korda 13 tundi inglise keele intensiivi ja eneseületust - it was great!

Nii palju ja mõni veel oli meid, eestlasi seekord kohal. Brittide ja londonlaste järel suuruselt kolmas grupp. Eestlased on õpihimulised ja seda osatakse Londonis hinnata. Piisas ainult Eestit mainida ja kohe avanesid uued uksed.

1200 inimest erinevatest maailma nurkadest - kilomeetrid ei loe kui on tahtmine.
VIP-pilet "jalutas" tänu Kaiale ise kätte. Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Energy and power! Astusin uuele levelile.

KÕIK ON VÕIMALIK!

Äratuntav

Leib, punaste südamete järgi. Juba mitmeid kordi mainitud. Ja mul on selle üle ääretult hea meel. Palju häid asju tuleb meie juurde pealtnäha juhuslikult. Tegelikult hõljuvad nad kogu aeg meie ümber, kuid sageli me ei märka neid. Mina napsasin ühest neist kinni, novembris, vahetult enne oma esimesele laadale minekut. Ja minu brändiks ta jäigi.

Seekord kuulub mu tänu Evelile, kes vihje andis. Ise ma televiisorit ei vaata, ka mitte interneti kaudu. Leidsin otsitava saate siiski üles: ETV 23.04 „Sõida maale.“ Tartu Lõunakeskuse taluturu lugu algab 25-ndal minutil, minu leibadel peatub kaamerasilm mõneks sekundiks minutil 31,23. Kaks neid ainult ongi seekord veel korvi jäänud.

Vaata siin:

Juhiloa vahetus

Tekkis juba tunne, et mu juhiluba kehtib igavesti, sest aeg-ajalt tuli vahetada pangakaarte uute vastu, juhiluba aga kehtis ja kehtis. Siiski jõuavad ka mu juhiloa teenistuspäevad peagi lõpule. Märkasin seda juba talvel ja vastupidiselt oma tavapärasele tegutsemisele käivitasin vahetusprotsessi üsna aegsasti. Polnud aimugi, mida selleks vaja ja kui palju see kõik maksab. Oletasin, et pilte vaja. Hea siiski, et ennatlikult fotograafi juurde ei tormanud. Muidugi oleks võinud ju googeldada ka, aga kuna olin ARK-i büroost möödumas, astusin sisse ja sain kiirelt ja lahkelt juhtnöörid.

Perearst, kelle käest oli algatuseks vaja saada tervisetõend, oli selleks päevaks oma töö juba lõpetanud. Teadsin, et praksis peaks olema veel avatud ja õde seal. „Saan vähemalt vastuvõtuaja“, mõtlesin. - „Tulge sisse, teeme mõõtmised ära, homme hommikul saab arsti käest allkirja ka.“ – Uh, see käis küll kiiresti.

Hommikul olin kokkulepitud ajal kohal, vahetasin 13 eurot juba allkirjastatud paberi vastu ja suundusin ARK-i büroosse. Kapis sai pildid tehtud – naljakas oli, häälega anti juhatust. Taburetti ei jõudnud ma piisavalt kiiresti üles kerida (enne mind oli tõenäoliselt keegi väga pikk mees end pildistanud), et saada oma silmad pildimasina silmadega ühele joonele ja esimene pilt tuli minu varrukast, mis taburetti kerib. Teisele ja kolmandale jäi juba mu nägu ka ikka peale. Kästi valida enda jaoks kõige meeldivam ja see märgistada. Tegelikult ei oma minu jaoks mingit tähtsust, milline ma dokumendi pildil välja näen. Peaasi, et olen äratuntavalt mina.

Klienditeenindaja teiselpool klaasi toksis miskit mu tervisetõendilt arvutisse. Uudistasin ajaviiteks imelikku aknakesega aparaadikest letil ja ei osanud tema funktsiooni ära aimata. Sain aga õige pea vastuse. Seadme vahele lükati valge paberileht, kirjutasin sellele oma allkirja ja see skänniti otsekohe arvutisse. Lahe. Dokumendile siis ei peagi enam ise allkirja panema, kõik saab tehtud digitaalselt. Pildid tulid ka pildimasinast otse arvutisse. Raha küsiti 25.56.

Nädala pärast saan uue juhiloa kätte. Rahakotis tuleb väike ümberkolimine, vana juhiluba oli veel suuremõõtmeline ja sobis tegelikult päris hästi oma lahtrisse. Küll ka uuele koha leiame.

Kogu protseduur läks üsna kiiresti. Ja raha tuli ka välja käia vähem kui paagitäie tankimise eest.

Avatud süda

Võid ju küll mõelda, et oled avatud ja puha, suudad armastada kõiki olenemata sellest, kes nad on või mida nad teinud on. Kuid kui olukord käes, alles siis saad teada, kas see ka tegelikult nii on. Eilse proovikatsumise läbisin edukalt. Jälgisin hoolega oma mõtteid ja tundeid ning naeratust. Ei, ma ei kontrollinud neid, ei tekitanud teadlikult endas head tunnet. Ma tõepoolest jälgisin nagu kõrvaltvaataja, mis minu sees toimus. Ja olen rahul ning tänulik selle muutuse eest. Veel aasta tagasi vaatasin ma sellistele inimestele kui mitte põlguse, siis pahameelega küll. Nii avatud süda kui andestamine tekitavad ütlemata hea tunde.

See hetk, millest ma räägin, oli laadal, kus oma leibu müüsin. Märkasin eemal kahte meest, kes erinesid teistest laadakülastajatest oluliselt. Nende välimus rääkis sellest, et nemad on valinud tavalisest teistsugusema elu. „Kindlasti tulevad nad ka siia,“ mõtlesin. „Tõenäoliselt on nad ka näljased ja söövad kogu mu degusteerimiseks välja pandud leiva ära. Ja potentsiaalseid ostjaid peletavad nad ka kindlasti eemale.“ Vana programm oli käivitunud, eelarvamused jõudsid hetkest ette, kuid nüüd ma oskasin juba seda vana programmi välja lülitada ja hoiduda enda üleskütmisest, olla hetkes.


Nii oligi. Ühtäkki seisid nad minu laua ees. Noorem, kes oma nägu ainult põgusalt mütsinoka alt paista lasi, paistis vaid pealt kahekümnene olevat. „Me oleme metsast,“ kostis vanem. „Kas tohib proovida?“ osutas ta mu leivataldriku poole. Ulatasin talle tiku, sest need olid taldrikul just otsa saanud. „Proua, kui te ei pahanda, ma võtan veel ühe“. Noogutasin naeratades. Nad tänasid maitsva suutäie eest ja lahkusid. Taldrik polnudki tühi. Ja ma tean, et mu süda on tõepoolest avatud.

Vari eneses

Foto: Rosie Hardy

Vari meis endis on kõik see, mida me ei taha, et teised näeksid. Sageli toimub see varjamine tahtlikult, kuid see võib toimuda ka tahtmatult. Valetame nii teistele kui endale, uskudes, et seda pole olemas. Meie vari sünnib meie varajases nooruses läbi sõnumite, mida saame meid ümbritsevatelt inimestelt. Vari kasvab koos meiega. Vari muudab meie arusaama iseendast ja haavab meie tervet minapilti. Kui me neid omadusi alla surume, eitame kogu oma olemust.

Kõigis meis on olemas see vari, tume pool ja kui me ei lase tal end ohutul viisil väljendada, teda pidevalt alla surume, hakkab ta kuhjuma ja sellest saab tohutu jõud, mis võib hävitada nii meie enda kui ka teiste elud.

Mõnikord on see vari meis nii sügavale alla surutud, et me ei teagi tema olemasolust. Me ei pruugi karta mitte ainult teiste poolt taunitavaid omadusi ehk väiksust, vaid ka oma suurust. Me kanname need omadused teadmatult üle teistele, selle asemel, et neid omaks tunnistada. Me näeme teiste vigu ja imetleme teiste mingeid omadusi märkamata, et need on tegelikult meie enda vead ja omadused. Vaadates neile otsa, tunnistades neid, neid mitte häbenedes saad olla tõeliselt vaba. Kui sa ei tegele oma varjuga, tegeleb tema sinuga. See, millele sa vastu seisad, jääb püsima.

Pirukas

Ketlyni pirukas neljapäeval oli nii suurepärane, et vääris järeletegemist. Kohe täna. Pikemalt venitades oleks tõenäoliselt meelest läinud. Poeskäik sattus küll esialgu veidi ohtu, kuna Lota keeldus järjekindlalt sukkpükse jalga panemast, kuid pärast uinakut oli ta meeleldi nõus välja minema. Ketlyni retsept sai muidugi ära väänatud, nagu mul ikka kombeks on. Ja ega ma kõigi koguste kohta ka väga täpselt ei oska kosta, mul käib söögitegemine tunde järgi. Üldjuhul õnnestub. Kassatšeki pealt näen, et suvekõrvitsat oli 500 g ja hakkliha üle 300 g.

Hakkisin kaks sibulat ja praadisin pannil kergelt läbi, lisasin hakkliha ja riivitud porgandi. Suvikõrvitsa koorisin ja riivisin. Kogu eelnevale lisasin ühe muna, klaasitäie jahu, soola, pipart, riivitud juustu. Panin kõik võiga määritud vormi ja valasin üle viiest lahtiklopitud munast ja piimast seguga, värviks puistasin peale pizzamaitseainet. Küpsetasin ahjus ca 50 minutit. Ahjuust praotades tulvas kööki äärmiselt isuäratav lõhn, välimus ja maitse ainult kinnitasid veel seda.

Sellesse vormirooga sobib suvikõrvitsa kõrvale veel palju teisi köögivilju – täpselt nii nagu parasjagu tahtmist ja võimalusi. Suurepärane suutäis taimetoitlastele, kui hakkliha ära jätta.

Kaitse

Parim kaitse on rünnak. Kas ikka on? Ego jaoks küll. Sest ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded – mulle tehakse liiga. Järgneb kaitsehoiak, siis rünnak. Kaitstakse illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet.

Ego ajab arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Ego ei oska vahet teha sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduse alal.

Kuid tõde ei vaja kaitset. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda ja inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.

Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su enda ebateadlikuks. Ebateadlikkust ei saa kunagi võita seda rünnates. Sa tugevdad seda, mille vastu võitled ja püsima jääb see, millele vastupanu osutad.

Sõdivast mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab vaenlast või võidu korral loob peagi uue, sageli veelgi hullema.

Olles Olemises pole miski elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Ära kaob olukorra absoluutne tõsidus. Ära kaob vajadus kaitseks ja sõdimiseks. Toimuvasse suhtun lugupidamisega.

Kõik, mida vajad on olemas

Ainult et selle leidmine ja kättesaamine käib mõnikord väga suure ringiga.

Viimane nädal, nagu suur osa eelmistestki on möödunud internetis surfates ja Tartus kodutehnika poode kammides. Leibade küpsetamiseks vajan suuremat ahju. Olin juba välja valinud ahju, mis mahult ja hinnalt mulle täiesti sobis, kui selgus, et majas, kus ma oma tegevust arendan, on tööstusvool välja võetud ja pole lootustki seda sinna tagasi saada. Kaks valikut – leida uus ruum või proovida toime tulla väiksema võimsusega ahjuga. Valisin viimase variandi, et püsikuludelt kokku hoida. Kui tahad saada võrdlustabeleid ahjude kohta, siis tuleb need sul endal teha. Erinevad tootjad kasutavad erinevaid tehnilisi kirjeldusi, seega on tabeli koostamine äärmiselt loominguline töö. Joonistelt saab kätte ahju välismõõdud millimeetrites, küpsetusruumi suurust näidatakse aga liitrites, minul vaja teada seda ka millimeetrites, et arvutada, mitu vormi ja kuidas nad ahju mahuvad.

Minu soov tavaahjust suuremat saada tekitas enamikes müüjates hämmingut. 68-liitrisest, tavalisele kodutarbijale mõeldud ahjust polnud nad kuulnudki, rääkimata 90-liitrisest. Tellimisvõimalust poe kaudu enamasti pole või on see piiratud neil müügis olevate tootjate omaga. Baumatic, mis minule internetis silma jäi, nende hulka ei kuulu. Miele pakub ka suuremaid ahjusid, lisaks veel mõned tootjad. Sain paar vihjet.

Otsin käsikaudu edasi ust, mis mind pimedast ruumist välja aitab.

Millest toitub ego?

Üks ego meelisstrateegiaid enda tugevdamisel on kurtmine. Iga kaebus on mõttemeele loodud väike lugu, millesse sa täielikult usud. Pole tähtis, kas kurdad kuuldavalt või ainult oma mõttes, ego toidad ikkagi. Kurtmist ei tohi muidugi segi ajada veast või ebakohast teada andmisega, mida tehakse millegi heastamiseks. Kurtmisest loobumine ei pea tähendama kehva kvaliteedi või käitumisega leppimist.

Ego kleebib suurima mõnuga teistele negatiivseid silte, öeldes seda neile otse näkku, rääkides teistele või ka ainult oma mõtetes. Ja ego paisub …

Kurtmise ja sildistamisega käib kaasas halvakspanu, mis väljendab kibestumust, meelepaha, solvumist, haavumist. Mõnikord ei eksisteerigi seda „viga“, mida kellegi juures märganud oled, vaid see on sinu mõttemeele, ego poolt esile kutsutud väärtõlgendus. Egol on kalduvus näha vaenlasi, näha teisi ekslikena ning ennast õige ja kõrgemalseisvana. Egol on vajadus tunda üleolekut.

Egole on olulised lood. Mida suurem draama, seda suurem energia. Samastumine, ohvrimentaliteet annavad egole jõudu juurde.

Haiguse üle kurtmine ja haigusega samastumine (mina, südamehaige) tugevdavad ego, mistõttu võtabki paranemine rohkem aega või haigus muutub krooniliseks. Kaasaegne meditsiin tunnistab, et on olemas seos negatiivsete emotsionaalsete seisundite ja füüsiliste haiguste vahel. Tuleb aga vahet teha ego poolt esile kutsutud positiivsetel emotsioonidel ning sügavamatel tunnetel, mis tulenevad sinu loomulikust Olemisest. Ego positiivsetes emotsioonides sisalduvad juba vastandid, milleks need tunded kiiresti muutuda võivad, kui oodatud sündmus läbi saab või ego ootustele ei vasta (armastusest saab vihkamine, ootusest saab altveetuse või pettumustunne).

Ego toitub omamisest, asjadest, kuulsatest tuttavatest, tähtsatest sündmustest – kõigest, millega ta saab kiidelda, mis tekitavad temas üleolekutunde.

Millele reageerid teistes, see on olemas sinu enese egos. Millele reageerid teistes, seda tugevdad enese egos.

Ego

Meid kõiki saadab ego, mis tähendab mina. Ühel pool on mina ja teisel pool kõik teised, kõik muu. Ego püüab kaitsta iseennast ja määrata oma ümbrust. Ego määrab, kuidas me näeme iseennast suhetes teistega. Ego on inimese mõtteharjumuste summa. Egol on vorm ja sisu. Ego ei ole tegelikult ei hea ega halb, oluline on ta ära tunda ja mitte samastuda egoga. Oluline on egoga tegeleda, teda arendada, lahustada.

Üks peamisi egokeskseid mõttemudeleid on enda õige ja teiste ekslikena nägemine, aga ka kalduvus võrdsustada omamine Olemisega: oman, järelikult olen. Ego elab võrdlustes. See, kuidas teised sind näevad, muutub selleks, kuidas ise ennast näed. Ego arusaam enese väärtustest on enamasti seotud teiste silmis omatava väärtusega. Isegi kui ütled, et sulle ei lähe korda, mida teised sinust arvavad, siis kas oled ikka enda vastu aus? Kuigi ma tean oma väärtusi, vajasin ma veel mõni aeg tagasi aeg-ajalt tagasipeegeldust teistelt, kinnitust, et ma olen tubli ja õigel teel. Hetkel saan ma ilma nende peegeldusteta hakkama.

Sageli samastub ego asjadega, nagu ma mõned postitused tagasi ka kirjutasin. Kuid omandist lahtiütlemine egost automaatselt ei vabasta. Ego on visa ja otsib samastamiseks midagi muud, otsib äravõetu asemele uue. Klammerdumine asjadesse kaob iseenesest, kui sa ei otsi nendest enam iseennast. Klammerdumist näitab, kui tunned ennast millegi kadumise puhul häirituna ja ärritatuna. Kui näed oma klammerdumist, pole samastumine asjadega enam täielik. See on teadvuse muutumise algus. Varu kannatust selleks teekonnaks. Ego sisu võib muutuda, teda elus hoidev mõttestruktuur aga mitte nii kergesti. Pärale jõudes valdab sind aga imeline tunne, minuga vähemalt oli nii. Minu kappides on palju ruumi ja mul on selle üle väga hea meel. Mhm, mul pole hea meel mitte iseenda ja oma saavutuse üle, vaid et kappides on ruumi!

Egost kirjutan ma veel ja veel, Eckhart Tolle inspireerib mind.

Reageerimisest

Kiire reageerimine on edukate inimeste üks tunnuseid. Kuid reageerimisel ja reageerimisel on vahe. Kiire otsustamine ei tähenda alati kiiret reageerimist. Edukad inimesed on lapsepõlvest saadik harjutanud orienteerumist valikuvõimaluste mitmekesisuses. Enamik inimesi seevastu ei märka valikuvõimalusi ja see ongi paljude probleemide põhjuseks.

Muidugi on hetki, kus on vaja kiiresti reageerida. Seda aitab meil teha reptiilaju, nagu krokodillil näiteks. Reptiilajul on sisse- ja väljalülitus: on toit – ei ole toitu, on oht – ei ole ohtu. Imetaja limbilisel ajul on mitmeastmeline lülitus, koer uriseb enne haukuma hakkamist. Inimese aju on juba järgmine tasand. Elu poolt pealesurutud tempo mängib valdavalt meie reptiil- ja limbilise ajuga, me oleme ses suhtes siis üsna primitiivsed. Elu provotseerib meid.

Mis siis teha? Võta tempo korraks maha, istu ja sul tulevad palju paremad mõtted ja täpsemad lahendused, sa ei reageeri üle. Vastused hakkavad sinust endast esile kerkima. Hommik on õhtust targem, teame me kõik. Jah, endasse vaadates näen hulgaliselt hetki, kus oleks tahtnud kiiresti reageerida, olen aga aja korraks maha võtnud ja seejärel mõistnud, et mu reageering oleks olnud täiesti kohatu ja vale, ma oleks teinud täiesti valesid otsuseid valede järelduste põhjal. Aeg, mis kulub endast vastuste leidmisele, lüheneb üha. Selleks on aga vaja järjekindlalt endaga tegeleda.

Kuidas leida rahu endas

Vaatasin eile hommikul videot, kus Janno Seeder ja Kaido Pajumaa vestlesid endas rahu leidmise teemal. Kaido oli selle FB-sse postitanud. Mulle läks pihta. Üksjagu. Sest olen ise teemaga tegelenud ja enda peal praktiseerinud, pea aasta jagu juba. Edukalt. Sellest räägivad mulle minu enesetunne ja teiste kommentaarid (Sa särad! Sinust kiirgab nii palju energiat! Imetlen su julgust selliseid samme ette võtta! Jne. jne).

Rahu leidmisel endas ei saa olla läbematu, ei saa kunagi valmis. Need soovid tuleb minetada, ära unustada. Me oleme alati teel, liikudes samm sammult suurema eneseleidmise poole.

Kõige lihtsam on muuta oma suhtumist. Mis tundega ma käin tööl? Mis tundega ma teen seda või teist? Mis tundega ma suhtlen inimestega? Selle tunde muutmine on igaühe enda võimuses. Jah, on küll. Kas sa keskendud mõtetes tööle, mis sulle tegelikult ei meeldi? Olukordadele, mis sind närvi ajavad? Raskustele, millega kokku puutud? Või hoopis meeldivatele töökaaslastele? Õppetundidele, mida seda tööd tehes saad? Vabadusele? Palgale, mis võib-olla on küll väike, aga kui poleks seda töökohta, poleks ka ehk sedagi raha? Töökoht asub kodu lähedal? Kindlasti on veel mingid meeldivad tegurid, mida sügavalt järele mõeldes leiad. Jälgi oma tundeid erinevatele asjadele mõeldes. Ja ma olen kindel, et märkad peagi erinevusi.

Meile on peale surutud tempo, mis muutub üha kiiremaks kuni ühel hetkel ei suuda sellele enam vastu panna ja lõng katkeb. Inimestele meeldib selle tempoga kaasa minna, teadlikult pauside loomine on tunduvalt raskem. Tormamise käigus on meie tähelepanu viidud meist endist välja – meil on tingimuslik õnn, tingimuslik armastus, tingimuslik tark olemine jne. jne. Ollakse õnnelik alles siis, kui saavutatakse see või teine olukord, asi. Kuid siis avastatakse, et õnnest on ikka veel miskit puudu, asutakse seda taga ajama, tekib nõiaring. Rahulolematus tekib inimeses hetkel, kui ta ei saa oma tahtmist. Rahulolematus saab alguse ka sellest, kui me paneme oma meelerahu sõltuvusse eesmärgist. Eesmärgistamine peab välja kasvama meelerahust.

Meelerahu ja õnnes olemist luuakse hetkes olemisega – naudi seda, vajadusel kohandu. Ka vaikuses olemisega.

Vaikuses olemist võib alustada vähesest – minut või kaks, aega pidevalt pikendades. Algul mõtted ründavad, kuid neid jääb üha vähemaks. Luues endale vaikuse hetki, hakkad kasutusele võtma elu teisi osasid, saad endast teadlikuks, terviklikumaks. Üha rohkem räägitakse mediteerimisest, kuid teadlikke vaikusehetki võib oma päevadesse luua ka meeldivate tegevuste kaudu, nagu näputöö, joonistamine, maalimine, suusatamine vms. Kui selliseid tegevusi pole, võib neid hakata teadlikult looma. Vaata endasse ja sa leiad üllatavaid asju. See on nagu kolikamber või pööning, kus paksu tolmukihi alla on peidetud suured väärtused.

Igas päevas on võimalik leida hetki enda jaoks, neid on küll ja küll. Hommikul dušši all ei pea me mõtlema tegevustele, mis on vaja päeva jooksul ära teha, võib hoopis vaadata endasse. Sama on ühistranspordiga tööle sõites või autos kõrvalistmel istudes. Rooli taga istudes tuleb siiski olla mitte vaikuses, vaid hetkes. Sellekohase õppetunni sain nädal tagasi. Vaikuse hetkedes me õpime armastama ennast sellisena nagu me oleme. Me teeme ruumi altruistlikele meeleseisunditele, mis on seotud armastuse ja tänulikkusega, inspiratsiooni, geniaalsuse ja entusiasmiga. Neis loomulikes seisundites peaksime viibima kogu aeg.

Janno lubas lahkelt video linki jagada.

Tee

Lubasin eilses postituses anda teada, kuidas maitses uus tee, mille Selverist ostsin. Suurepäraselt, julgen soovitada. Tegemist oli siis musta teega, millele oli lisatud rukkilille ja bergamoti õisi. London earl grey. Urban teagarden. 75 grammine pakk. Lahtine tee loomulikult, ma tahan ise oma tee kangust doseerida. Toodetud Sri Lankas. Midagi sarnast sain kunagi Selverist kampaaniatootena sinises metallkarbis, aga ka hiljuti Prismast. Karbi võrra kallim.

Ja veel soovitan Tartust Aardla hulgist ostetud kuivatatud mustikatega Tseiloni rohelist teed. Hi Choice. Tootjamaa samuti Sri Lanka.

Mu lemmiktee on aga Taanist toodud leedripuu õitega roheline tee. Oskab keegi juhatada, kas taolist ka Eestimaal kusagil saada on?