Eestlane on suures osas maausuline. Isegi kui ta ise seda endale ei teadvusta, pole Maavalla Koja liige. Loodus on meie jaoks oluline. Talukohta koduks või suvekoduks otsides jääb pilk kindlasti esmalt pidama põlispuudele. Võimsate tammede-pärnade all asuv majake tundub oluliselt kaunim kui siis, kui ta asuks keset lagedat põldu. Nädalavahetustel, eriti ilusa ilmaga, kipume linnast ära loodusesse, metsa. Ennast laadima. Me küll ei tunnista enda laadimist, kuid meie keha teab, mida tal vaja on. Ja kuni me oma keha tundeid ses osas alla ei suru, laseme tal ennast juhtida, on meil ka vaimne tasakaal.
Maausku pole keegi kunagi kunstlikult loonud. See on tekkinud ja muutunud koos rahvaga lugematute põlvkondade jooksul. Olles lahutamatu tervik meie maa, kultuuri ja maakeeltega, on ta midagi enamat kui religioon. Maausk on maailmatunnetus, pärimus ja elulaad.
Hing on maal, tulel, veel, taimedel, loomadel, lindudel, kividel ja kõigel, mis üldse on. Inimene on üks hingeliste seas.
Maarahva pühamu on hiis koos oma puude, kivide ja veega. Pühad on ka üksikult seisvad teatud põlispuud, kivid ja allikad. Maarahvas teab paiku ja käib nende juures rahu, jõudu ja väge ammutamas. Üha rohkem ja rohkem. Ja nooremad.
RMK-l on käsil looduslike pühapaikade kaardistamine. Äärmiselt tänuväärne ettevõtmine, leian. Ja mahukas, kui seda tööd teha südamega ja põhjalikult. Sest igal ajaloolisel külal oli oma pühapaik, vähemalt üks. Veel on inimesi, kes oskavad juhatada nende juurde ja pajatada lugusid. Veel on võimalik seda pärimust talletada. Et me teaks, kust ammutada rahu ja jõudu.
Aitäh Ahtole, Tiidule ja Monikale!
Huvitav, mida Sina arvad maausust ja looduslikest pühapaikadest.
