Kas see on hullumeelsus?

„Sa oled ikka päris hull inimene“, ütles eile mulle üks kolleeg. Jah, teatud mõttes on tal õigus. Sest ükski nn. normaalne inimene ei riski nii, nagu mina seda praegu teen. Teadlikult. Sellises vanuses. Sellise töötuse taseme juures. Ma ei tea, kus ma olen kuu või paari pärast, kuid ma tean, et olen sellest töökohast välja kasvanud. Töökohast, mis veel paar aastat tagasi tundus mulle unelmate paigana, maapealse paradiisina, millest tuli kümne küünega kinni hoida. Töökohast, mis õpetas mulle rohkem kui keskkooli -ja ülikooliaastad kokku. Töökohast, mis võimaldas mul areneda ja ilma näha, suhelda inimestega ja neid aidata, otsustada, vastutada, võita …. Seitsme tööaasta jooksul olen kahel aastal tunnistatud Eesti parimaks mittetulundusühenduste konsultandiks ja ühel aastal olnud nominent ehk siis kolme parema hulgas. Ja nüüd olen ma otsustanud kõigele sellele selja pöörata.

„Sul on veel võimalus ümber mõelda,“ ütles kolleeg. Ei, mu otsus on kindel. Edukad inimesed koguvad infot, otsustavad selle põhjal kiiresti ja muudavad harva oma otsust. Mina kogusin infot peamiselt oma sisemusest, aga ka väliskeskkonnast ja leian, et vahetusest võidavad kõik. Jutuajamine juhatajaga on peetud, tal on aega uue inimese järele ringi vaadata.

„Sa särad,“ kõlas komplimendina kolleegi suust. Võib arvata, et ta ei uskunud mu juttu teadmatusest. Et ma ise küll tean, aga ei taha teistele veel öelda. Ei saa ju muidu nii muretu olla minu kohustuste (pangalaen eelkõige), kogemuste, suhtumise ja vastutustunde juures. Saab küll. Minus on rahu. Ja õnnetunne. Olgugi, et ma ei tea, mis tulevik toob. Aga ma olen kindel, et midagi väga head. Olen hakanud märkama vihjeid sellele enda ümber. Rahu ja õnnetunde sain otsuse tegemisega.

Ma märkan, otsustan ja tegutsen.