Kell on pool viis hommikul. Mu köögilaual jahtub kaks ahjutäit käsitsi valmistatud värsket rukkileiba, levitades hõrgutavat lõhna tõenäoliselt kogu trepikojas ja ventilatsioonilõõri kaudu ka püstakus. Huvitav, kas naabrid magada ka saavad? Silme ette kerkis pilt multikast (seda võtet on tegelikult väga paljudes kasutatud), kus lõhnapilved tiirutavad kellegi, enamasti magaja nina ümber, pannes teda naljakalt käituma. Igatahes läks ka minu suu praegu laialt muigele.
Ma pole elukutseline pagar. Vähemalt praegu mitte. Leiba küpsetan, sest see tegevus pakub mulle rahuldust, tekitab väga hea enesetunde. Mu omaküpsetatud leib moodustab mu põhitoiduse, varustades mind kogu päevaks vajaliku energiaga ja rohkemgi veel. Mu unevajadus on vähenenud vähemalt kolmandiku võrra. Kui siia lisada veel telekavaatamisest vabanenud aeg, siis polegi imestada, et kuidas ma nii palju jõuan.
Sellisel kellaajal küpsetada on tegelikult mul esimene kord. Veel eile päevalgi ei uskunud ma, et seda teen, kuigi juuretis oli juba käima pandud. Pidasin iseendaga ikka päris suured lahingud maha. Võit on järjekordne tõendus minu sihikindlusest ja eesmärgi poole liikumisest, selle üle on mul tohutu heameel. Öise leivaküpsetamise ning võitluse põhjus peitub täna Kanepis peetavas leivalaadas.
Varasemalt paari nädala tagant kordunud leivateost on välja kasvamas midagi hoopis suuremat. Külas käinud sõprade-tuttavate kiidusõnad ja palved neile leiba küpsetada on mind innustanud, lisanud mu hobile energiat. Tänaseks on mul olemas kõik vajalikud load, tegelen tootearenduse, pakendi ja turundusega. Kindel on aga, et ’Raili koduleib’ oli, on ja jääb väikepartiiliseks käsitöötooteks.
Väga tore on lugeda kui palju rõõmu võib tuua leiva küpsetamine!
ReplyDelete