Ja maraton saigi läbi

Super! Järgmine aasta taas stardis! Ja muidugi arvestades tänavusi õppetunde. Neid oli üksjagu.

Üks suuremaid, mis mult enne starti väga palju energiat röövis, oli otsus vahetada saapaid. Mõtlesin, et suuremad on külma ilmaga etemad, neile mahub kaks paari paksemaid sokke sisse. Tegin hommikul lühikese proovisõidu, klappis. Ja stardis äkitsi ei tunnistanud klambrid neid saapaid, plõksis muudkui lahti. Kiire hädakõne Otepääle – tooge mu teised saapad! Pooletunnine hilinemine stardiga aga võimaldas mul teha oma sõitu – keegi ei jäänud mulle jalgu ja mina teistele. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem suusatajaid jäi mu selja taha, ka lühema raja sõitjaid. Numbri järgi sai tuvastada. Üksjagu poolikuid suusakeppe leidus rajal. Ja kindaid, ka mütse.


Ilm oli super, päike paistis parasjagu, nii et lumi ei pimestanud. Päikeseprille polnudki vaja. Riietus võimaldas teha kiiret sõitu, kui ainult libisemine ja pidamine oleksid paremad olnud. Viimase häda vastu sai toidupunktis abi.
Jagasin teekonna etappideks, vastavalt toidupunktidele. Eesmärk jõuda järgmisesse, et siis vastavalt enesetundele uus otsus teha. Kuni lõpuni välja. Pisarad hakkasid voolama pärast finišipiiksu, emotsioonid olid laes. Kas ma tõesti sain sellega hakkama?!?! Üks medal pandi kaela ja teine, šokolaadist pisteti pihku, ju siis ikka sain.

Suusad tahtsid veel jätkata, ei lasknud saapaid lahti. Üks abivalmis noormees oli nõus oma kuuma kohvi ohverdama. Sai siiski ilma hakkama, mehelikule jõule andsid jäätunud klambrid järele. Kuivad riided selga. Supiisu polnud. Asusin bussi otsima. Vabatahtlikud kollastes jopedes tegid suurepäraselt oma tööd, aga bussiparkla osas oli neil teine teadmine. Kui lõpuks rohkem kui poole tunni pärast jalgu järgi vedades suure ringiga bussini jõudsin, olid näpud külmunud, valu oli kohutav. No nii – terve päev oli sõrmede-varvastega ok, ja nüüd siis alles pärast võistlust selline jama. Lõpp hea, kõik hea, sõrmed soojenesid üles ja valu andis järele.

Täna on imeline tunne, ikka veel, hoolimata sellest, et väljas on raske jalga jala ette saada. Ja et minu sõiduaja sisse on arvestatud ka see pool tundi, mil ma oma saapaid ootasin. Aitäh kõigile mu toetajatele! Like-de ja kommentaaride arv küündis sünnipäevaõnnitluste tasemeni. Olen üliõnnelik nii enda kui toetajate üle!

Maratoniks valmis

Jah, vaimus juba ammu, füüsiliselt ka. Varustusega on nagu on. Tuleb võtta halvimast parim. Sageli saab ka kodukootud vahenditega hakkama, ei pea profivarustus olema. Homne päev siiski testib seda minu teooriat.

Maratoni toimkond soovitas korralikult süüa ja energiat koguda. Täna päev otsa olen ma seda hoolega teinud. Vormitäis sooja magusat rosinatega mitmeviljakaraskit kadus üsna kiiresti mu kõhtu. Shokolaadist rääkimata. Nüüd on vastikult raske olla. Magamaminekuni on veel aega ja varsti olen oma köögist väga kaugel, mis tähendab, et läheb ainult kergemaks.

Soovitatakse soojalt riidesse panna. Alustuseks tuleb vist endast korralik kubujuss teha. Stardipaigas pidi kõvasti aega minema enne kui rajale saab. Igatahes pakkisin ma kõikvõimalikud soojemad riided kotti, homme vaatan, mis selga läheb. Ajaleht veel kõige alla? Mhm … soovitatakse küll. Ühe pleedi võtan igaks juhuks ka kaasa, finišis hea ümber võtta, arvan. Tegelikult on mul ju olemas ainult paarikordne pealtvaataja kogemus, sedagi paarikümne aasta eest. Suusatajana lähen esmakordselt maratonirajale.

Iga natukese aja tagant tsekkasin ilmaportaali. Kõige olulisem leht täna minu jaoks. Homme päevaks lubab ilmataat.ee -11, mis peaks ju päris ok olema suusatamiseks. Teised portaalid hirmutavad kohutavate numbritega. Näis. Plaastri kõrvade ja nina kinniteipimiseks unustasin osta, ehk saab ilma hakkama. Päikeseprillid … kus need mul veel on? Uh, leidsin ühed, kummist sai kiirelt turvavöö meisterdatud. Kui segavad, lähevad esimeses vahepunktis annetuseks …

Varsti on aeg hakata Otepääle sõitma. Homseks valmis. Ma tulen, Maraton!

Martsipani-kohupiima tort

Mulle meeldib küpsetada. Enamasti on need olnud lihtsad vormikoogid, nii magusad kui soolased. Kunagi väga ammu sai suviti tehtud ka marjatorti, põhjaks biskviit ja katteks tarretis. Aga see oli tõesti väga ammu, oma paarkümmend aastat tagasi. Ja ega ma tookord oma saavutustega eriti rahul polnud. Väljanägemine oli hea, süüa kõlbas, aga miskit oli nagu puudu. Viimasel ajal tulevad minu ahjust leivad ja mu leivaäril läheb väga hästi.

Umbes paar nädalat tagasi palus üks tuttav facebooki kaudu poja sünnipäevaks torditegija abi. Ise oli ta tervisega pahuksis ja tordimeistrid ülekoormatud. Muidugi oleks ju võinud leppida ka poetordiga, aga …

Mhm, aitan teda? Vajatakse torti, mina aga olen teinud kooke. Maitsvaid, suus sulavaid. Kuid tordil on teine mekk ja välimus.

Suuskadel mäest alla vuhisedes oleks nagu tuul mulle pähe sõnumi toonud – sa saad hakkama, võta ainult ette. Ok, kui ta pole veel kedagi leidnud, annan endast märku, otsustasin. Kuid abilisi oli teisigi. Aga otsus kohupiima-martsipanitorti teha oli sündinud. Laupäeval sai see ka siis teoks. Maitses suurepäraselt, maasika toormoos lisas oma nüansi, välja nägi selline:

Mahl. Mahl?

Poeriiulid on täis mahlapakke ja –pudeleid. Üks kirjum kui teine, üks ilusam ja kutsuvam kui teine. Pakil kenasti kirjas, mis sees. Vahepeal väga peenes kirjas, et silm ei seleta lugeda. Teavitamisnõue aga täidetud. Erinevad nimetused nagu mahlajook, mahl, mehu ja teab mis veel. Klaaritatud või hägune. Kontsentraadist või nn. naturaalne. Igaühel meist oma põhjus, miks ta just seda või teist mahla ostab.

Kuivõrd me üldse süveneme sellesse, mida me mahla juues endale sisse kallame. Usaldame tootjat – ega ta meile ju halba taha. Loomulikult ei taha. Kuid suurtootmine on suurtootmine, kus olulist rolli mängib ikkagi raha. Ka teadus on sageli rakendatud rahavankri ette – kuidas saada marjast või puuviljast kätte võimalikult palju vedelikku. Erinevate marjade kestarakkudel on erineva paksusega membraanid, mis tähendab seda, et kättesaadav mahlakogus on üsnagi erinev, isegi alla 50%. Heal juhul läheb ülejäänu kuivatamisele, siis jahvatamisele ja jõuab ringiga toidulauale. Halvemal juhul rändab jääk lihtsalt komposti. Mida vähem saadakse marjadest mahla, seda kõrgemaks kujuneb mahla omahind.

Nii ongi leiutatud erinevaid trikke ja võtteid, mis aitavad või võimaldavad marjadest saada oluliselt rohkem mahla kätte kui lihtsalt pressimise teel.. Sõstarde puhul on teatud-tuntud aurutamine. Vähem aga teame, et sama hästi aitab rakumembraani lõhkuda ja seega rohkem mahla pressida, kui marju eelnevalt sügavkülmutada. Täitsa ok minu meelest.

See, millest ma aga alles möödunud nädalal esmakordselt kuulsin, mis seadusega on täiesti lubatud ja millest ei pea isegi pakendil teavitama, kuna see pole mahla koostisosa, vaid tehnoloogilise protsessi osa, on ensümeerimine. Marjadele lisatakse ensüüme ehk teatud liiki baktereid, mis paari tunni jooksul lõhustavad membraanid ja nii võib näiteks mustadest sõstardest kätte saada isegi üle 70% mahla. Kuumutamisel pidid need bakterid hävima ja olema meie organismile siis täiesti kahjutud. Kas ikka on? Tehnoloogia pole ju sadu aastaid vana …


Veel üks tähelepanek. Eriti õunamahla puhul. Millist mahla eelistatakse? Hägust? Selget? Enamasti vist selget, tundub mulle. Aga kas ka teate, kuidas seda selget mahla saadakse? Klaaritatakse. Saviga näiteks. Või želatiiniga. Raskusjõu mõjul vajuvad mahlas heljuvad viljaliha osakesed koos saviga põhja. Vähemalt silmale nähtavaid saviosakesi ei peaks mahlas leiduma. Aga mittenähtavaid?

Mina igatahes eelistan nüüd veelgi rohkem kodus aurutatud ja pressitud mahlu, olgugi see tegevus aja- ja energiamahukas. Vähemalt ma tean, mida endale sisse kallan.

Kohvi(ku)elamus

Päris hulk aastaid ei joonud ma üldse kohvi. Mulle meeldis küll kohvi lõhn ja seda jooki teistele valmistada, kuid ise piirdusin teega. Odavatest teesortidest poeriiulil vaatasin ma alati mööda, otsisin peenemaid ja eksklusiivsemaid maitseid. Ega valikut väga palju polegi, peab tunnistama. Eredamalt on mällu sööbinud Lübecki martsipanitee ja mõned Taanist pärit teed, mida aga meie kaubanduses ju pole. Minu kohvikogemused piirdusid ainult sellega, mis varasemalt poest saada oli või mida igal pool söögikohtades pakuti. Seepärast polnud ka kohvi joomisest loobumine mingi raskus, nagu ma tagantjärele näen. Viletsast asjast saab ju kergesti lahti lasta. Oktoobrist alates olen taas hakanud rohkem kohvi poole vaatama, eriti kui vaja und peletada.

Pärast eilset aga ei saa ma seda tumedat ollust kruusis enam kohviks nimetada. Oli üks kokkusaamine Tallinnas Gourmet Coffee´s Koidula tänaval Kadriorus, veel tänagi igatsen ma taga seda aroomi, neid maitseid. Kohviku poolt pakutavast suurest kohvivalikust jõudsin proovida ainult kahte – Kenya Kangunu AA ja Panama Los Lajones. Maitsevahe oli selgelt tuntav. Kuigi väga maitsvad mõlemad, meeldis Kenya kohvi mulle siiski veidi rohkem. Sellised head tummised joogid (andke kohvigurmaanid mulle andeks, kui sõna *tummine* ei sobi). Parimatest kohviistandustest, kohapeal klaasseina taga röstimiskojas röstitud ubadest. Gourmet Coffee kodulehel http://www.gourmetcoffee.ee saad lugeda ligi paarikümne erineva sordi kohta – mis istandusest, kuidas töödeldud, millal korjatud, kohvi iseloomustus ja palju muud infot. Kõike saab kohapeal proovida ja poekesest kaasa osta. Lisaks kohvile erinevaid teesorte. Ja nagu sageli juhtub – kui valikuvõimalus on liiga suur, jääbki ostmata. Ma tean siiski kindlalt, et käike sinna tuleb veel.

Mitte ainult kohvi polnud see, mis mind hurmas – interjöör, teenindus, väga maitsvad quiched (neli erinevat sorti sai ära proovida) ja Anni Arro võrratud kirsi- ja mustsõstratordid olid äärmiselt motiveerivad.

Suur aitäh kohviku- ja Comeniuse rahvale!

Suusatamine – täna ei. Aga väärtustatud klient.

Minu viimased postitused keerlevad kõik suusatamise ümber. Nagu ka minu päevad. Kuni niikaugele välja, et täna hommikul kell 7 silmi lahti lüües lugesin ja arvutasin kokku minuteid, kas jõuan enne Tallinna poole startimist veel ka oma 10 km suusaringi ära teha. Mis siis, et asfalt oli lompides ja taevast tuli ka üsna märga ollust. Minutitest jäi siiski väheseks. Võtsin rahulikult. Suusavaba päeva. Esimese alates 1.jaanuarist. Tallinnas läbisin vahemaad jalgsi, sai mingigi koormuse.

Startisin Tartu suunas rahulikult. Esmaspäeval sain kiirustamise tõttu oma õppetunni. Piisab. Päris kõiki tulemusi veel ei tea. Nädala-paari jooksul selgub, kuivõrd see pangakontot mõjutab.

Tartus hommikul väga meeldiv kogemus. Ootamatu lahendus. Kiidan ja ülistan. Selgituseks: pühapäeval unustasin oma kliendikaardi Aardla Hulgilattu. Kui avastasin, oli pood juba kinni. Alles esmaspäeva hilisõhtul saatsin juhatajale meili. Vastuses andis ta teada, et nad olid uurinud videosalvestusi ja oli näha, kuidas järgmine klient lahkus koos minu kliendikaardiga ning nad teevad mulle tasuta uue kaardi. Ja oligi nii, aitäh! Aitäh! Aitäh! Et nad viitsisid tegeleda ja videoid uurida ja ei laiutanud niisama käsi. Et tegid tasuta uue kaardi (minu enda viga oli ju siiski). Et näitasid üles hoolivust ka oma väikekliendi suhtes. Tundsin end tõeliselt väärtustatuna.