Mahl. Mahl?

Poeriiulid on täis mahlapakke ja –pudeleid. Üks kirjum kui teine, üks ilusam ja kutsuvam kui teine. Pakil kenasti kirjas, mis sees. Vahepeal väga peenes kirjas, et silm ei seleta lugeda. Teavitamisnõue aga täidetud. Erinevad nimetused nagu mahlajook, mahl, mehu ja teab mis veel. Klaaritatud või hägune. Kontsentraadist või nn. naturaalne. Igaühel meist oma põhjus, miks ta just seda või teist mahla ostab.

Kuivõrd me üldse süveneme sellesse, mida me mahla juues endale sisse kallame. Usaldame tootjat – ega ta meile ju halba taha. Loomulikult ei taha. Kuid suurtootmine on suurtootmine, kus olulist rolli mängib ikkagi raha. Ka teadus on sageli rakendatud rahavankri ette – kuidas saada marjast või puuviljast kätte võimalikult palju vedelikku. Erinevate marjade kestarakkudel on erineva paksusega membraanid, mis tähendab seda, et kättesaadav mahlakogus on üsnagi erinev, isegi alla 50%. Heal juhul läheb ülejäänu kuivatamisele, siis jahvatamisele ja jõuab ringiga toidulauale. Halvemal juhul rändab jääk lihtsalt komposti. Mida vähem saadakse marjadest mahla, seda kõrgemaks kujuneb mahla omahind.

Nii ongi leiutatud erinevaid trikke ja võtteid, mis aitavad või võimaldavad marjadest saada oluliselt rohkem mahla kätte kui lihtsalt pressimise teel.. Sõstarde puhul on teatud-tuntud aurutamine. Vähem aga teame, et sama hästi aitab rakumembraani lõhkuda ja seega rohkem mahla pressida, kui marju eelnevalt sügavkülmutada. Täitsa ok minu meelest.

See, millest ma aga alles möödunud nädalal esmakordselt kuulsin, mis seadusega on täiesti lubatud ja millest ei pea isegi pakendil teavitama, kuna see pole mahla koostisosa, vaid tehnoloogilise protsessi osa, on ensümeerimine. Marjadele lisatakse ensüüme ehk teatud liiki baktereid, mis paari tunni jooksul lõhustavad membraanid ja nii võib näiteks mustadest sõstardest kätte saada isegi üle 70% mahla. Kuumutamisel pidid need bakterid hävima ja olema meie organismile siis täiesti kahjutud. Kas ikka on? Tehnoloogia pole ju sadu aastaid vana …


Veel üks tähelepanek. Eriti õunamahla puhul. Millist mahla eelistatakse? Hägust? Selget? Enamasti vist selget, tundub mulle. Aga kas ka teate, kuidas seda selget mahla saadakse? Klaaritatakse. Saviga näiteks. Või želatiiniga. Raskusjõu mõjul vajuvad mahlas heljuvad viljaliha osakesed koos saviga põhja. Vähemalt silmale nähtavaid saviosakesi ei peaks mahlas leiduma. Aga mittenähtavaid?

Mina igatahes eelistan nüüd veelgi rohkem kodus aurutatud ja pressitud mahlu, olgugi see tegevus aja- ja energiamahukas. Vähemalt ma tean, mida endale sisse kallan.