Martsipani-kohupiima tort

Mulle meeldib küpsetada. Enamasti on need olnud lihtsad vormikoogid, nii magusad kui soolased. Kunagi väga ammu sai suviti tehtud ka marjatorti, põhjaks biskviit ja katteks tarretis. Aga see oli tõesti väga ammu, oma paarkümmend aastat tagasi. Ja ega ma tookord oma saavutustega eriti rahul polnud. Väljanägemine oli hea, süüa kõlbas, aga miskit oli nagu puudu. Viimasel ajal tulevad minu ahjust leivad ja mu leivaäril läheb väga hästi.

Umbes paar nädalat tagasi palus üks tuttav facebooki kaudu poja sünnipäevaks torditegija abi. Ise oli ta tervisega pahuksis ja tordimeistrid ülekoormatud. Muidugi oleks ju võinud leppida ka poetordiga, aga …

Mhm, aitan teda? Vajatakse torti, mina aga olen teinud kooke. Maitsvaid, suus sulavaid. Kuid tordil on teine mekk ja välimus.

Suuskadel mäest alla vuhisedes oleks nagu tuul mulle pähe sõnumi toonud – sa saad hakkama, võta ainult ette. Ok, kui ta pole veel kedagi leidnud, annan endast märku, otsustasin. Kuid abilisi oli teisigi. Aga otsus kohupiima-martsipanitorti teha oli sündinud. Laupäeval sai see ka siis teoks. Maitses suurepäraselt, maasika toormoos lisas oma nüansi, välja nägi selline: