Asjad

Võtsin ette oma riidekapi. Ühe kotitäie tõstsin prügikonteinerisse, teine ootab edasijagamist. Sorteerimisel lähtusin sellest kuidas need riided mulle selga passivad. Muidugi võiks ju suureks jäänud asju väiksemaks teha, kuid lihtsam on need ära anda ja saada asemele veidi väiksemad. Jälgisin end selle tegevuse juures ja märkasin, et erinevalt varasemast ei vallanud mind konkreetsete riidetükkide puhul enam mingid mälestused ega emotsioonid. Need küll meenusid, kuid ei sundinud mind aastaid kasutult kapis seisnud kampsuneid-pluuse neid sinna tagasi panema. Sama tunnen ma oma teiste asjade vastu. Raamaturiiulist kirjutasin millalgi hilissügisel juba.

Mu mõttestruktuurid ja sisu on muutunud. Mul pole enam vaja ennast läbi asjade identifitseerida ega asju oma enesetähendusele lisada. Minu puhul ei toimi reklaamitrikk, mis veenab inimesi, et asjad annavad palju juurde sellele, kuidas inimesed end näevad või kuidas teised neid näevad. Ja nii ei ostetagi paljudel juhtudel mitte toodet, vaid identiteeti. Disainerkaubad kaotaksid oma psühholoogilise väärtuse, kui igaüks võiks neid osta. Nende materiaalne väärtus ulatub kõigest murdosani makstud summast.

Erinevad inimesed samastuvad erinevate asjadega, see sõltub vanusest, soost, sissetulekust, sotsiaalsest klassist ja paljudest muudest teguritest. Tegelikkuses aga enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja seetõttu toidetakse aina tarbimisühiskonda, jätkates otsimist ja ostmist. Samas peab tõdema, et selles füüsilises dimensioonis, kus meie väline „mina“ elab, on asjad osaliselt ka vältimatud ja vajalikud. Nii vajame me elukohta, riideid, mööblit, tööriistu, liiklusvahendeid. Iseasi milliseid. Mõningaid asju väärtustame nende ilu või mõne omaduse tõttu. Kuid täites oma elu asjadega kaotatakse ära tegelik „mina“.

Kas väärtustan ennast seotuse pärast omatavate asjadega? – Ei, ma väärtustan ennast oma oskuste, avatuse ja armastuse pärast. Kuid ma luban endale vahetevahel siiski enda meelest ilusaid riideid, eelkõige mugavaid. Ma justkui premeerin ennast oma väärtuste eest.

Kas mingid asjad annavad mulle tähtsus- või üleolekutunde? – Ei, mul pole selliseid asju ja ma isegi ei tea, mis need võiks olla. Ma saan väga hästi hakkama ilma selle tundeta.

Kas ma tunnen end mõnede asjade puudumise tõttu alaväärsena? – Ei. Mu auto on küll kohati üsna roostetanud, kuid tähtis on, et ta on sõidukorras. Mul pole iPad-i ega muid taolisi vidinaid, pole tundnud praktilist vajadust nende järele. Mu telefon ja läpakas on mitmeid aastaid vanad. Hetkel aktuaalne printeri ostmine tuleneb sellest, et mul on seda riistapuud oma töös lihtsalt vaja. Ka tolmuimejaga on sama lugu.

Kas ma tunnen vimma või viha, kui teistel on midagi, mida minul pole? – Ei, milleks.

Mul on hea meel seda kõike ausalt tõdeda. Ma olen kontaktis iseendaga ja tean, milline on minu tegelik „mina“. Vahel püüab ego seda küll varjutada, kuid järjest enam tunnen ma tema trikitamised ära. Mina valin oma mõtted ja tunded, mitte minu ego. Ja ma olen õnnelik.