Toit

Toidu teemal on loodud tohutult palju – raamatuid ja ajakirju, teaduslikke ja populaarteaduslikke, lühisõnumeid ja artikleid, filme ja pilte, laule ja … Korraldatakse hulgaliselt messe ja üritusi. Mind ajendas oma mõtteid sel teemal kirja panema eile õhtul nähtud film „What if?“ („Mis oleks kui“ , v.t. www.lektoorium.ee).

Keha vajab energiat, teadagi. Meie programmid ütlevad, et energiat saame toidust. Nii on meid kasvatatud ja õpetatud. Kui tunneme end loiuna, tuleb süüa. Kui oleme stressis ja energiat kulub palju, sööme. Pingelise mõttetegevuse kõrvale šokolaadi näksimine tundub andvat laengu. Vähemalt korra päevas tuleb süüa sooja toitu, ütleb enamike programm. Erinevaid asju. Taimseid ja loomseid. Tooreid ja küpsetatud. Väikestes kogustes, aga sageli. Siis püsime terved ja energilised. Miks aga sellegipoolest neid nõuandeid järgivad inimesed tunnevad kevadväsimust? Neil jääb vajaka energiast? Ja mina, kes ma eelnimetatud reegleid eiran, käin enamasti ringi nagu Duracelli jänes? Et siis toit polegi ainuke energiaallikas? Või pole toit üldse energiaallikas?

Filmis kõlanud mõte, et söömine on rohkem mõnu kui vajadus tundub mulle vägagi tõesena. Miks otsitakse siis poest järjest erinevaid maitseid? Kui toit oleks vajadus, piisaks meile ju ühest jogurtisordist, ühest leivasordist, ühest juustusordist, ühest vorstisordist jne. jne. Erinevad juurviljad sisaldavad erinevaid mineraale, seetõttu päris ühe juurviljaga hakkama ei saa. Võib järeldada, et inimene rahuldab toiduga hoopis mingeid muid vajadusi kui energia saamise vajadust. Vaata mida ja millal sa sööd, jälgi ennast. Mina avastasin, et ma tõepoolest söön mõnutunde saamiseks – olgu see siis täiskõhutunne või mõni eriliselt meeldiv maitseelamus. Või asendustegevusena mõtlemise ajal.

Aeg-ajalt on kuulda olnud inimestest, kes juba aastaid pole midagi söönud ega joonud. Arstid on neid igati uurinud, nad on olnud valvekaamerate valvsa pilgu all, kuid pettusi pole tuvastatud ja need inimesed on täie tervise juures. Väidetavalt saavad nad oma eluks vajaliku energia mujalt. Paljud meist on kogenud, et millegi äärmiselt meeldivaga tegeledes unustatakse söömine sootuks, kuid energiatase on laes. Ja armunud - toituvad õhust ja armastusest! Samas teame ka buliimikutest ja anorektikutest, kelle elupäevad kiirelt lõppevad kui nad ravi ei saa ja sööma ei hakka.

Miks siis ikkagi selline vastuolu? Millest inimene ammutab oma eluks vajaliku?

Filmis väideti, et oluline on energia, mitte toit. Meie toit on muundatud päikeseenergia, kõige lähedasem sellele on toores ning elav taimetoit. Lihatoit on kolmandajärguline. Päikeseenergia abil arendame me oma ajuripatsit ja käbinääret, kus toimub metabolism (ainevahetus) ja energia jagunemine. Ajust liigub see energia kõikidesse meeleorganitesse ja laeb neid.

Kas sellepärast kiputaksegi alateadlikult soojale maale päikese alla ja varakevadel esimeste päikesekiirte kätte? Või loodusesse? Mere äärde? Tuleb meelde üks aastatetagune suvi, kus teadlikult vältisin päikese käes olemist, toast väljusin alles õhtul ja oi kui raske oli järgnev talv!

Vaatasin ennast kõrvalt kui täna asju poes korvi ladusin, teadlikult - kõik ainult mõnutunde rahuldamiseks: kaks tahvlit šokolaadi, kohupiimapasta, sulatatud juust ja rukkililleõitega must tee. Seda viimast valisin ikka päris kaua, otsisin suurepärast maitseelamust, selle õnnestumisest võin homme pajatada.

Millest siis mina oma energiat ammutan? Mu enda küpsetatud rukkileivast, mis moodustab mu põhitoidu ning minust kiirguva tänulikkuse ja armastuse tagasipeegeldustest, ka päikesest.