Refereerides Eckhart Tolle’ t:
Taimestik oli maakera pinda katnud juba miljoneid aastaid, kui esimene lill avas oma õie päikesele. Tõenäoliselt ei püsinud ta kaua ning õied jäid edaspidigi üksikuteks ja haruldasteks, sest ümbritsevad tingimused ei soosinud veel laialdast õidepuhkemist. Nagu esimesed vara-varakevadised õied, mis oma peakesed lumevaiba alt välja pistavad.
Palju hiljem hakkasid need õrnad ja aromaatsed lilled etendama olulist osa teiste liikide teadvuse arengus. Järjest enam paelusid nad inimolendeid, mõjudes lummavalt. Inimteadvuse arenedes olid lilled ilmselt esimesed, mida inimesed kasu saamata väärtustasid. Ilma et oleksid neist oma ellujäämises kuidagi sõltunud. Ja kuna mehed tunnevad vastutust pere ellujäämise, sealhulgas toidulaua eest, kas siis siit ongi arenenud meeste ütelus: „Ärge kinkige mulle lilli, ma ei söö neid“ …
Lilled inspireerisid lugematuid kunstnikke, poeete ja müstikuid. Lillede lõhn polnud mitte ainult õrn ja inimeste jaoks meeldiv, vaid tõi hõngu ka vaimuilmast.
Lilles ilu nägemine võib kas või põgusalt avada inimolendite silmad ilule, mis on oluliseks osaks nende enda sisemisest olemusest, nende tõelisest loomusest. Ilu esmakordne äratundmine oli üks tähtsamaid sündmusi inimteadvuse arengus. Rõõmu- ja armastusetunne on selle äratundmisega sisemiselt seotud. Ilma et seda täielikult mõistaksime, hakkavad lilled meile kehastama kõige kõrgemat, kõige pühamat ja kõige vormimatut meis endis. Lilleõied, kaduvamad, õhulisemad ja õrnemad kui taimed, millest nad on võrsunud, saavad otsekui sõnumitoojateks , otsekui sillaks füüsilist kuju omava maailma ja kujus väljendamatu vahel.
Lilledel, nagu ka kristallidel, vääriskividel ja lindudel on olnud inimhingele eriline tähendus.
Enamik inimesi näeb vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemist olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga.
Mõtisklegem lillede üle ja õppigem neilt elamist …
No comments:
Post a Comment