Kuigi mul on tulnud teha tööd ka piiri taga, on senini töö eest tasujad olnud ikkagi Eesti ettevõtted. Nüüd siis jõudis aeg ka minu ettevõtlusmaailma avardumiseni. „Mis see siis ikka on, tõlgin oma arve inglise keelde ja panen teele“, mõtlesin. Netist leidsin ka mitmeid inglisekeelseid näidiseid, millede abil oli üsna lihtne sõnu ümber seada.
Siis aga tulid küsimused. Minu firma on käibemaksukohustuslane. Kuidas on siis käibemaksuga? Teadupärast erinevates riikides ju erinev. Kas märgin 20% nagu Eestis või 0%? Tuli oodata esmaspäevani, et kolleegi käest küsida, tal kogemus. Sain selgust. Sõltub sellest, kas arve maksja on oma riigis käibemaksukohustuslane või mitte. Kui on, siis märgitakse 0% ehk arve läheb ilma käibemaksuta. Kui aga pole käibemaksukohustuslane, siis lisandub käibemaks 20%. Kiri päringuga käibemaksukohustusluse kohta läks teele. Muideks, inglisekeelne lühend käibemaksu kohta on VAT.
Rahvusvahelisel arvel on vaja näidata IBAN ja SWIFT. IBAN on konto rahvusvaheline number, kus konto tavanumbrile lisanduvad ettepoole tähed EE ja veel neli numbrit. See on ilusti näha, kui netis oma konto avan. Uurisin mis ma uurisin, aga SWIFT-i ei leidnud ma kusagilt, küll aga oli olemas lühend BIC. Kuna aga ilma selle koodita ei saa rahvusvahelist ülekannet teha, ma tean, helistasin panka. Selgus, et SWIFT ja BIC on üks ja seesama. Mure lahendatud!
Arve läks täna ennelõunal meiliga teele. Raha saab lugeda täna? Homme? Ülehomme? – eks näis, ootame!
Vajad abi? Kirjuta mulle!
Minu lisakommentaar 01.10: raha liigutamisel üle piiri on ülekandetasu kordades suurem kui riigisisese ülekande puhul. Veidi ehmatav oli, et minul kui raha saajal tuleb ka maksta. Vaikimisi on seatud, et ülekandetasu läheb pooleks, ehk siis kumbki maksab 90 krooni. Samas on võimalik ka määrata nii, et arve maksja tasub ka ülekandetasu või siis hoopis arve esitaja. Sain targemaks, tean edaspidi arvestada.
Wednesday, September 29, 2010
Tuesday, September 21, 2010
Teisipäevakud läbi - sügis!
Järjekordne märk sügise saabumisest – orienteerumisteisipäevakud said tänasega selleks aastaks otsa. Vihma tibas, pidasin endaga veidike võitlust, et kas minna või mitte. „Ok, lähen vaatan, kuidas raja pikkuse ja punktide arvuga on“, ütlesin endale. Seda enam, et siinsamas lähedal. „Ahah, päris hea, 3 km ja 10 KP“. Kuidagi iseenesest viisid jalad laua juurde, kus müüdi kaarte. „No kui raha on juba välja käidud, siis peab ikka metsa ka minema“, oli mu järgmine mõte.
Rahvast tuli aina juurde. Hoolimata vihmast ja jahedast ilmast. Noori ja vanu, päris väikseid lapsi ja päris eakaid, üksi ja kaaslasega, sportlasi ja asjaarmastajaid, isegi väikebussitäis kuperjanovlasi. Uskumatult hea tunne on nende „hullude“ hulka kuuluda. Paljud tuttavad vangutavad pead, kui kuulevad, et jälle metsa jooksma lähen. Igaühel oma arvamus.
Loomulikult oli mets märg ja maa libe. Ja noorendikud tihedad, nagu alati. Ja pisikese Orajõe perv uskumatult järsk ja kõrge. Suutsin kaks noorendikku omavahel segi ajada ja totaalselt mööda panna. Õnneks oli suur tee orientiiriks kuulde- ja nägemiskaugusel, aega kaotasin aga megalt. Kõrvus kõlasid pidevalt Napoleon Hilli sõnad kullakaevuritest, mis olid ju siis juba mu oma sisekõneks ja veendumuseks saanud. Selle üle on ainult heameel!
Raiesmiku oksad tirisid pidevalt tossupaelu lahti, sinna ma oma prillid siis käest poetasin. Selle ehmatava avastuse peale finišis mõtlesin küll esimese hooga tagasi minna, aga see oleks võrdunud nõela otsimisega heinakuhjast. Ju see siis oli nüüd selge märk, et mul ikka oli uusi prille vaja, olin sellest tegelikult juba kevadest saadik rääkinud.
Tegelikult on mul kahju, et teisipäevakud otsa said, olin juba selle rütmiga päris ära harjunud. Samas on mida oodata – kevadisi teisipäevakuid. Tibud ehk tulemused pole veel päris kokku loetud. Finišiprotokollis on eelmise nädala seisuga 593 erinevat nime, neist 18 on osalenud kõikidel etappidel. Minul jäi osa vahele, olen sellega 112-s :) . Oma klassis aga paremuselt 2. kohal.
Olen õnnelik ja rahul, et vastu pidasin. Sain enda kohta palju teada, rõõmustavat muidugi. Oma elu eesmärkide seadmisel ja suuna valikul toetun kogemustele, mis sain metsas kaardi ja kompassiga ringi lipates. Neist õppetundidest olen kirjutanud oma varasemates postitustes. Uus kevad leiab mind kindlasti taas metsast, ikka kaardi ja kompassiga :)
Rahvast tuli aina juurde. Hoolimata vihmast ja jahedast ilmast. Noori ja vanu, päris väikseid lapsi ja päris eakaid, üksi ja kaaslasega, sportlasi ja asjaarmastajaid, isegi väikebussitäis kuperjanovlasi. Uskumatult hea tunne on nende „hullude“ hulka kuuluda. Paljud tuttavad vangutavad pead, kui kuulevad, et jälle metsa jooksma lähen. Igaühel oma arvamus.
Loomulikult oli mets märg ja maa libe. Ja noorendikud tihedad, nagu alati. Ja pisikese Orajõe perv uskumatult järsk ja kõrge. Suutsin kaks noorendikku omavahel segi ajada ja totaalselt mööda panna. Õnneks oli suur tee orientiiriks kuulde- ja nägemiskaugusel, aega kaotasin aga megalt. Kõrvus kõlasid pidevalt Napoleon Hilli sõnad kullakaevuritest, mis olid ju siis juba mu oma sisekõneks ja veendumuseks saanud. Selle üle on ainult heameel!
Raiesmiku oksad tirisid pidevalt tossupaelu lahti, sinna ma oma prillid siis käest poetasin. Selle ehmatava avastuse peale finišis mõtlesin küll esimese hooga tagasi minna, aga see oleks võrdunud nõela otsimisega heinakuhjast. Ju see siis oli nüüd selge märk, et mul ikka oli uusi prille vaja, olin sellest tegelikult juba kevadest saadik rääkinud.
Tegelikult on mul kahju, et teisipäevakud otsa said, olin juba selle rütmiga päris ära harjunud. Samas on mida oodata – kevadisi teisipäevakuid. Tibud ehk tulemused pole veel päris kokku loetud. Finišiprotokollis on eelmise nädala seisuga 593 erinevat nime, neist 18 on osalenud kõikidel etappidel. Minul jäi osa vahele, olen sellega 112-s :) . Oma klassis aga paremuselt 2. kohal.
Olen õnnelik ja rahul, et vastu pidasin. Sain enda kohta palju teada, rõõmustavat muidugi. Oma elu eesmärkide seadmisel ja suuna valikul toetun kogemustele, mis sain metsas kaardi ja kompassiga ringi lipates. Neist õppetundidest olen kirjutanud oma varasemates postitustes. Uus kevad leiab mind kindlasti taas metsast, ikka kaardi ja kompassiga :)
Saturday, September 18, 2010
Jaki uus nägu
Roheline velvetjakk sai mõned aastad tagasi Saksamaalt ostetud. Materjal oli väga mõnus. Varruka otsad olid tõenäoliselt mõeldud üleskeeramiseks, muidu meenutasid nad Arlekiini pikki varrukaid. Üleskeeratuna olid otsad aga ebapraktilised, jäädes klaviatuuri ja randme vahele ning pidevalt kuhugi kinni, paberid aina lendasid laualt põrandale. Samuti häiris mind krae oma pikkade teravate nurkadega ning ühtlane tume värv. Taaskasutuskursusel pidasin Liisiga nõu, varrukad said lühemaks võetud, krae kaotas oma teravad nurgad. Hele broderiipits andis poisilikule jakile naiseliku välimuse. Päris kriitvalge asemel valisin elevandiluukarva pitsi. Olen ise rahul, kolleegidel jätkus samuti kiidusõnu.
Friday, September 17, 2010
Sunday, September 12, 2010
Friday, September 10, 2010
Euro tulek
Euro tulekut toetab pool Eesti elanikest, kirjutab tänane Postimees. Võrreldes augustiga on toetajate arv kasvanud 2%. Ka mina kuulun nüüd juba toetajate hulka. Veel pool aastat tagasi olin ma emotsionaalselt krooni küljes kinni. Mulle meeldis enamike eesti paberrahade kujundus, mulle meeldis nende suurus, mulle meeldis, et see oli Eesti OMA raha. Muidugi olin ma veidi nõutu, kui vahetult enne piiri taha sõitmist meenus, et rahavahetus on taas kord kuhugi tahaplaanile jäänud. Vajamineva pisku sai siiski ka sadamas või lennujaamas vahetada, miskit oli sageli eelmistest reisidest rahakotti jäänud, pangakaart aitas alati välja. Ükski ost ei jäänud tegemata sularaha puudusel.
Mis mind siis on pannud meelt muutma? Majandusinimeste väide, et majandusele mõjub see hästi jne. jne. küll mitte. Jutt jutuks, selles valdkonnas pole ma pädev. Mulle võib ükskõik mida rääkida. Lähtun ikka oma kogemustest. Ja see kogemus on, et ajast, mil arvetel on kohustuslik näidata hindu ka eurodes, on pilt väga kirjuks läinud. Eriti, kui arvel on rohkem ridu ja rahastaja tahab, et iga rea hind oleks eraldi ka eurodes välja toodud! Absurdne minu meelest. Niimoodi üksikridade tulemusi kokku liites ja lõppsummaga võrreldes saab sageli tulemuseks, et 2+2 võrdub 3,99 või 4,01. Nuta või naera, aga numbrid ei klapi.
Tulgu see euro siis juba rutem, vähemalt läheb arvetega lihtsamaks!
Saturday, September 4, 2010
Kuidas ma ise manni valmistasin
Ökofestivali rõivaste taaskasutuse kursusele oli Liis Tallinnast kaasa tarinud õmblusmannekeenid ehk mannid, nagu neid kasutajate keeles nimetatakse. Puust ja riidega kaetud. Sain hamba verele ja kodus surfasin kohe netis vaatamaks pakkumisi. Karnaluksi lehelt õmblustarvikute alt leidsin spetsiaalselt õmblemiseks mõeldud ja reguleeritava suurusega manni, hinnaks 3900 krooni. Natuke liiga kallis minu kui hobiõmbleja jaoks, kel õmblemistuhin käib lainetena. Kusagil nägin veel plastmassist manne, hind alates 850 krooni, mõeldud nähtavasti poodidele rõivakollektsioonide väljapanekuks. Vanad kuulutused, kus müüdi kasutatud manne. Edasi kolades leidsin aga kirjelduse, kuidas ise manni teha. Päris lahe, mõtlesin, proovin!
Möödunud pühapäeval võtsingi siis 2 rulli teipi ja ühe pusa, mis oli oma aja ära elanud. T-särk sobib muidu ka. Virge keris terve rullitäie teipi mulle pusa peale ümber, päris naljakas tunne oli. Kerida tuleb pigem lõdvemalt, et hingamisel mahuks rinnakorv ikka liikuma. Lõpuks lõikas Virge mu kinniteibitud pusa selja tagant katki, muud võimalust seda seljast saada polnud. Olin sellega arvestanud. Tagantjärele tarkus on, et teibitav riideese oleks piisavalt pikk, töö käigus ta lüheneb tunduvalt. Mina lahendasin olukorra nii, et kerisin vana köögirätiku ümber puusade ja teipisin kinni, hiljem ühendasin ülemise ja alumise osa lihtsalt omavahel teibiga.
Järgnes manni täitmine vanade ajalehtedega. Neid kulus omajagu. Oli vaja jälgida, et saaks ühtlane, inimene ka ju ikka proportsioonis. Puusadele andsin veel kumerust ja mahtu sellega, et panin mitu kihti ajalehti ja jälle teipisin. Muidugi võiks manni nüüd katta ajalehtede ja pva-liimiga ja üle tõmmata riidega. Edaspidi. Põrandalambi vars sobis mannile jalaks, küll veidi liiga pikk, kuid parema puudumisel käib küll. Kui valgust vaja, tõstan manni lihtsalt kõrvale ja panen lambi asemele.
Eks aeg näitab, kuivõrd palju abi mul sellest omatehtud mannist on ja kas ma ikka peaksin endale mõne korralikuma soetama.
Möödunud pühapäeval võtsingi siis 2 rulli teipi ja ühe pusa, mis oli oma aja ära elanud. T-särk sobib muidu ka. Virge keris terve rullitäie teipi mulle pusa peale ümber, päris naljakas tunne oli. Kerida tuleb pigem lõdvemalt, et hingamisel mahuks rinnakorv ikka liikuma. Lõpuks lõikas Virge mu kinniteibitud pusa selja tagant katki, muud võimalust seda seljast saada polnud. Olin sellega arvestanud. Tagantjärele tarkus on, et teibitav riideese oleks piisavalt pikk, töö käigus ta lüheneb tunduvalt. Mina lahendasin olukorra nii, et kerisin vana köögirätiku ümber puusade ja teipisin kinni, hiljem ühendasin ülemise ja alumise osa lihtsalt omavahel teibiga.
Järgnes manni täitmine vanade ajalehtedega. Neid kulus omajagu. Oli vaja jälgida, et saaks ühtlane, inimene ka ju ikka proportsioonis. Puusadele andsin veel kumerust ja mahtu sellega, et panin mitu kihti ajalehti ja jälle teipisin. Muidugi võiks manni nüüd katta ajalehtede ja pva-liimiga ja üle tõmmata riidega. Edaspidi. Põrandalambi vars sobis mannile jalaks, küll veidi liiga pikk, kuid parema puudumisel käib küll. Kui valgust vaja, tõstan manni lihtsalt kõrvale ja panen lambi asemele.
Eks aeg näitab, kuivõrd palju abi mul sellest omatehtud mannist on ja kas ma ikka peaksin endale mõne korralikuma soetama.
Monday, August 30, 2010
Kuidas ma ilma veeta kartuleid keetsin
Ei, mitte hajameelsusest, vaid ikka meelega. Tahtsin proovida. Ja õnnestus.
Mõte läks idanema augusti alguses, kui külas olles nägin imepotti, milles keedeti kartuleid-porgandeid-lillkapsast ilma veeta ja soolata. Võrdluseks kõrval juurikate traditsiooniline keetmine. Maitsevahe oli äratuntav, ilma veeta keetmise kasuks muidugi. Poti hinda kuuldes mu eufooria langes.
Alateadvus aga töötas edasi selle teemaga. Mis on selles imepotis erilist, mille poolest ta erineb minu tavalistest keedupottidest? Välimuselt samasugusest materjalist, terasest. Kolmekihiline põhi, nagu minu potil. Kas ka samast materjalist vahekiht, seda ma muidugi ei tea. Potikaanes leidsin imeväikese erinevuse – imepoti oma tekitas piisava hulga auru ja soojuse tekkimisel nn. luku, s.t. et kaas ei käinud enam vabalt ringi. Oluline oli õige temperatuur, pigem madal kui kõrge.
Igatahes otsustasin katsetada. Koorisin kartulid, pesin ja lõikasin nad veidi väiksemateks tükkideks, mis siiski ühe ampsu jaoks jäid veel liiga suureks. Panin potti ja märja käe küljest raputasin kaks korda veidi niiskust juurde. Tõesti ainult raputasin, mitte ai pannud peoga vett. Soola ei lisanud. Minu pliidil on võimalik reguleerida kuumust 1-st kuni 9-ni. Valisin alustuseks 7. Märgadest kartulitest hakkas tekkima veeaur, seda oli lausa kuulda. Reguleerisin temperatuuri väiksemaks, 3 peale ja lasin kartulitel niimoodi potis 20 minutit haududa, potti aeg-ajalt raputades. Kaant ei kergitanud, et seda vähest auru mitte välja lasta.
Kartulid said ilusad kollased ja parajalt pehmed. Sort muidugi oli ka hea. Pudrukartulitega, mis muidu laiali pudenevad, tahan ka katsetada. Ning teiste temperatuuridega, alustuseks 6 näiteks. Õige pisut olid kartulid küll põhja külge jäänud, kuid need jäänused ligunesid pesus ruttu lahti. Pudrupotti ei saa ka ju päris tühjaks, ikka jääb miskit seinte ja põhja külge. Lisasin veidi soola (päris ilma sobis muidugi ka süüa), tükike võid sulas kuumadel kartulitel kiiresti. Kõrvale tomatit ja kurki – ülimõnus värviline lõunasöök oli valmis.
Mõte läks idanema augusti alguses, kui külas olles nägin imepotti, milles keedeti kartuleid-porgandeid-lillkapsast ilma veeta ja soolata. Võrdluseks kõrval juurikate traditsiooniline keetmine. Maitsevahe oli äratuntav, ilma veeta keetmise kasuks muidugi. Poti hinda kuuldes mu eufooria langes.
Alateadvus aga töötas edasi selle teemaga. Mis on selles imepotis erilist, mille poolest ta erineb minu tavalistest keedupottidest? Välimuselt samasugusest materjalist, terasest. Kolmekihiline põhi, nagu minu potil. Kas ka samast materjalist vahekiht, seda ma muidugi ei tea. Potikaanes leidsin imeväikese erinevuse – imepoti oma tekitas piisava hulga auru ja soojuse tekkimisel nn. luku, s.t. et kaas ei käinud enam vabalt ringi. Oluline oli õige temperatuur, pigem madal kui kõrge.
Igatahes otsustasin katsetada. Koorisin kartulid, pesin ja lõikasin nad veidi väiksemateks tükkideks, mis siiski ühe ampsu jaoks jäid veel liiga suureks. Panin potti ja märja käe küljest raputasin kaks korda veidi niiskust juurde. Tõesti ainult raputasin, mitte ai pannud peoga vett. Soola ei lisanud. Minu pliidil on võimalik reguleerida kuumust 1-st kuni 9-ni. Valisin alustuseks 7. Märgadest kartulitest hakkas tekkima veeaur, seda oli lausa kuulda. Reguleerisin temperatuuri väiksemaks, 3 peale ja lasin kartulitel niimoodi potis 20 minutit haududa, potti aeg-ajalt raputades. Kaant ei kergitanud, et seda vähest auru mitte välja lasta.
Kartulid said ilusad kollased ja parajalt pehmed. Sort muidugi oli ka hea. Pudrukartulitega, mis muidu laiali pudenevad, tahan ka katsetada. Ning teiste temperatuuridega, alustuseks 6 näiteks. Õige pisut olid kartulid küll põhja külge jäänud, kuid need jäänused ligunesid pesus ruttu lahti. Pudrupotti ei saa ka ju päris tühjaks, ikka jääb miskit seinte ja põhja külge. Lisasin veidi soola (päris ilma sobis muidugi ka süüa), tükike võid sulas kuumadel kartulitel kiiresti. Kõrvale tomatit ja kurki – ülimõnus värviline lõunasöök oli valmis.
Thursday, August 26, 2010
Käibemaksukohustuslase aruanded
Minu firma on nüüd juba pea kolm kuud olnud käibemaksukohustuslane. Maksuametis arvelevõtmisest kirjutasin ma ühes juunikuises postituses. Nüüdseks olen juba kahel korral ka aruanded esitanud ja esimesed kogemused käes. Kõik toimib, kui ennast raamatupidamise ja muu vajalikuga järje peal hoida. Selle vähesega, mis mu firmal praegu teha on, tulen ma ise toime. Raamatupidamiseks kasutan exceli tabelit. Põhjaks võtsin ühe koolituse materjalid ja kohendasin seda vastavalt oma vajadustele. Muidugi võiks võtta ka raamatupidamisprogrammi, neid on netist võimalik ka tasuta saada, kui kandeid on vähe. Mina tahan aga endale seda süsteemi korralikult selgeks teha, eks hiljem võib ka juba programmide peale mõelda. Siiski läheb raamatupidamise tegemiseks vaja eelteadmisi, mille põhjal ennast edasi arendada.
ARUANNETEST
Käibemaksukohustuslasel tuleb Maksu- ja Tolliametile esitada iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks eelmise kuu kohta TSD ehk siis tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon, isegi kui palka pole makstud. 20.-ndaks kuupäevaks tuleb esitada käibedeklaratsioon. Meilile tuleb ka automaatne meeldetuletus, et sa ikka kuupäevi maha ei magaks. Igati mugav. Muidugi võib deklaratsioonid juba kohe kuu alguses ära teha – mis tehtud, see hooleta. Käibedeklaratsioonis näitan eraldi ridadena minu poolt makstud käibemaksu, mida mul on õigus tagasi taotleda ja käibemaksuga maksustatava teenuse summa, kus süsteem ise arvutab minu poolt riigile makstava käibemaksu suuruse. Muidugi olen ma selle varem ka oma exceli tabeli abil juba välja arvutanud. Käibemaksu tagasisaamiseks peab tegema eraldi avalduse, muidu jääb summa ettemaksukontole, selle saldot on võimalik igal ajal näha lingi alt Nõuete saldod. Väikeste summade puhul pole mõistlik füüsilist raha edasi-tagasi liigutada, et siis ühel kuul küsin tagasi ja teisel maksan juurde. Maksuamet ise võtab makstava summa ettemaksukontolt maha. Kui seal aga pole piisavalt raha, pean siiski ise juurde maksma. E-maksuametist saan vaadata ja parandada ka oma eelnevaid deklaratsioone. Kui aga deklaratsioonid korrektselt tehtud, polegi ju vaja parandada.
Olen siiani igati rahul.
ARUANNETEST
Käibemaksukohustuslasel tuleb Maksu- ja Tolliametile esitada iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks eelmise kuu kohta TSD ehk siis tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon, isegi kui palka pole makstud. 20.-ndaks kuupäevaks tuleb esitada käibedeklaratsioon. Meilile tuleb ka automaatne meeldetuletus, et sa ikka kuupäevi maha ei magaks. Igati mugav. Muidugi võib deklaratsioonid juba kohe kuu alguses ära teha – mis tehtud, see hooleta. Käibedeklaratsioonis näitan eraldi ridadena minu poolt makstud käibemaksu, mida mul on õigus tagasi taotleda ja käibemaksuga maksustatava teenuse summa, kus süsteem ise arvutab minu poolt riigile makstava käibemaksu suuruse. Muidugi olen ma selle varem ka oma exceli tabeli abil juba välja arvutanud. Käibemaksu tagasisaamiseks peab tegema eraldi avalduse, muidu jääb summa ettemaksukontole, selle saldot on võimalik igal ajal näha lingi alt Nõuete saldod. Väikeste summade puhul pole mõistlik füüsilist raha edasi-tagasi liigutada, et siis ühel kuul küsin tagasi ja teisel maksan juurde. Maksuamet ise võtab makstava summa ettemaksukontolt maha. Kui seal aga pole piisavalt raha, pean siiski ise juurde maksma. E-maksuametist saan vaadata ja parandada ka oma eelnevaid deklaratsioone. Kui aga deklaratsioonid korrektselt tehtud, polegi ju vaja parandada.
Olen siiani igati rahul.
Rõivaste taaskasutuse seminari jätk
Ajaliselt järgnesid seminaripäevad küll teineteisele, siin aga tekkis väike ajaline nihe. See ei sega, arvan. Päris valmis me tööd ei saanud, mõtteid ja ideid saime aga küllaga. Tundsin, kuidas loovus puges arvukate kihtide alt üha ülespoole. Sügis ongi paras aeg näputööga tegelemiseks. Siin mõned pildid veel.
Kollane pluus, mida saab näha ka varasemas postituses seelikuks sätituna, sai traksid, vöö ja voodri.
Must jakk, mis mulle niigi ilus tundus, läks ka lammutamisele ja täiendamisele. Ootan pikisilmi omanikult pilti.
Kandjale armsaks saanud punast kampsunit täiendavad roosast siidist nööbiliist, vöö ja varrukakaunistused.
Liisil, meie juhendajal oli kaasa võetud näidistena noorte disainerite ühenduse Hula ja Reet Ausi poolt disainitud rõivad, ikka vanadest asjadest ümber tehtud. Minu vaieldamatu lemmik oli kahest meeste päevasärgist õmmeldud kleit. Siin mõned näited.
Miks me seda kõike tegime? Ühest küljest muidugi selleks, et õppida taas ühe võimalusega vähendama prügilate koormust ja säästma kangaste ning rõivaste tootmiseks kasutatavat energiat. Teisest küljest aga tõstab selline nokitsemine ja oma loovuse kasutamine enesetunnet. Vähemalt neil, kes armastavad õmmelda ja käsitööd teha.
Kollane pluus, mida saab näha ka varasemas postituses seelikuks sätituna, sai traksid, vöö ja voodri.
Must jakk, mis mulle niigi ilus tundus, läks ka lammutamisele ja täiendamisele. Ootan pikisilmi omanikult pilti.
Kandjale armsaks saanud punast kampsunit täiendavad roosast siidist nööbiliist, vöö ja varrukakaunistused.
Liisil, meie juhendajal oli kaasa võetud näidistena noorte disainerite ühenduse Hula ja Reet Ausi poolt disainitud rõivad, ikka vanadest asjadest ümber tehtud. Minu vaieldamatu lemmik oli kahest meeste päevasärgist õmmeldud kleit. Siin mõned näited.
Miks me seda kõike tegime? Ühest küljest muidugi selleks, et õppida taas ühe võimalusega vähendama prügilate koormust ja säästma kangaste ning rõivaste tootmiseks kasutatavat energiat. Teisest küljest aga tõstab selline nokitsemine ja oma loovuse kasutamine enesetunnet. Vähemalt neil, kes armastavad õmmelda ja käsitööd teha.
Tuesday, August 24, 2010
Elu on orienteerumine
Üle mitmete nädalate käisin taas orienteerumisteisipäevakul. Esimesed kaks nädalat pausi tekkisid reisi tõttu, järgmistel nädalatel ei leidnud ma endas piisavalt energiat ja tõin ettekäändeks ülipalava ilma. Nüüd olin aga Markole ja Kaidole lubanud minna. Ja olen tänulik ning õnnelik, et ma sellega hakkama sain.
Ennelõunane äge vihmasadu pani kahtluseseemne idanema. Ja kui siis veel kalendrist nägin, et jooks toimub Veskimõisas, millega mul on juunikuust omad kurvad mälestused, ajasid kõhklused ja kahtlused oma võrsed minus kiiresti laiali, püüdes matta mind enda alla ja ulatada mulle kuhjaga igasugu vabandusi. Minus käis äge võitlus selle umbrohuga kuni väsisin ja otsustasin teha ühe uinaku. Seda enam, et olin täna tõusnud juba kell 4. Ärgates säras taevas päike. Olin välja puhanud ja rõõmus, valmis vastu minema katsumustele, mida see maastik küllaga pakkus.
Rada valides olin dilemma ees: kas võtta lühem ja väheste punktidega rada, mis tähendas kahte väga pikka ja rohkete eksimisvõimalustega jooksuotsa või hoopis pikem ja paljude punktidega, kus aga punktid olid raskemini leitavad. Valisin siiski oma tavapärase raja ehk siis lühema, 3,9 km linnulennult. Ühe pika otsaga sain päris kenasti hakkama. Teise puhul võtsin küll suuna õigesti, kuid kuna kahtlesin, uurisin pidevalt kaarti. Lõpuks suurele teele ehk eesmärgini jõudes ei saanud enam päris täpselt aru, kus ma välja tulin ja jõudsin punkti ringiga. Kohati üle pea ulatuvast lepa- ja nõgesevõsast andis ikka läbi ronida. Kaotasin tohutult aega.
Mis siis elul orienteerumisega pistmist? Väga palju.
• Kui ikka selget sihti ja eesmärki pole, tiirutad niisama ringi ja oma eluga kuhugi välja ei jõua.
• Kui eesmärk on liiga kaugel, on äärmiselt palju võimalusi teelt kõrvale kalduda ja eksida
• Kui märke ja kaarti lugeda ei oska, magad maha võimalused, ei näe ohtusid
• Teiste nõuanded, mis metsas võrdub teiste poolt tallatud rajaga, ei pruugi sind edasi aidata. Igaühel meist on käia oma rada, mis vahel ühtib, vahel ristub teistega. Pimesi teisi järgida ei saa.
• Rajal ehk eluteel tuleb ette hulgaliselt takistusi. Saad kõrvetada, sa komistad ja kukud, sa lööd end ära, sa jääd kuhugi kinni, su jalad saavad märjaks ja mudaseks …
Ja seda rida võiks jätkata veel ja veel …
Ennelõunane äge vihmasadu pani kahtluseseemne idanema. Ja kui siis veel kalendrist nägin, et jooks toimub Veskimõisas, millega mul on juunikuust omad kurvad mälestused, ajasid kõhklused ja kahtlused oma võrsed minus kiiresti laiali, püüdes matta mind enda alla ja ulatada mulle kuhjaga igasugu vabandusi. Minus käis äge võitlus selle umbrohuga kuni väsisin ja otsustasin teha ühe uinaku. Seda enam, et olin täna tõusnud juba kell 4. Ärgates säras taevas päike. Olin välja puhanud ja rõõmus, valmis vastu minema katsumustele, mida see maastik küllaga pakkus.
Rada valides olin dilemma ees: kas võtta lühem ja väheste punktidega rada, mis tähendas kahte väga pikka ja rohkete eksimisvõimalustega jooksuotsa või hoopis pikem ja paljude punktidega, kus aga punktid olid raskemini leitavad. Valisin siiski oma tavapärase raja ehk siis lühema, 3,9 km linnulennult. Ühe pika otsaga sain päris kenasti hakkama. Teise puhul võtsin küll suuna õigesti, kuid kuna kahtlesin, uurisin pidevalt kaarti. Lõpuks suurele teele ehk eesmärgini jõudes ei saanud enam päris täpselt aru, kus ma välja tulin ja jõudsin punkti ringiga. Kohati üle pea ulatuvast lepa- ja nõgesevõsast andis ikka läbi ronida. Kaotasin tohutult aega.
Mis siis elul orienteerumisega pistmist? Väga palju.
• Kui ikka selget sihti ja eesmärki pole, tiirutad niisama ringi ja oma eluga kuhugi välja ei jõua.
• Kui eesmärk on liiga kaugel, on äärmiselt palju võimalusi teelt kõrvale kalduda ja eksida
• Kui märke ja kaarti lugeda ei oska, magad maha võimalused, ei näe ohtusid
• Teiste nõuanded, mis metsas võrdub teiste poolt tallatud rajaga, ei pruugi sind edasi aidata. Igaühel meist on käia oma rada, mis vahel ühtib, vahel ristub teistega. Pimesi teisi järgida ei saa.
• Rajal ehk eluteel tuleb ette hulgaliselt takistusi. Saad kõrvetada, sa komistad ja kukud, sa lööd end ära, sa jääd kuhugi kinni, su jalad saavad märjaks ja mudaseks …
Ja seda rida võiks jätkata veel ja veel …
Suvi on läbi
Suvi on läbi. Tütreke lendas täna Taani tagasi. Sõidutasin ta varahommikul lennujaama. Hüvastijätud on kurvad. Nüüd tuleb taas harjuda netisuhtlusega. Kuni jõuludeni.
Istusin Rüütli tänava Ruunipizza kõrges aknaorvas ja limpsisin krõbedas koduses vahvlis olevat mango-meloni jäätist, mu lemmikut. Lohutuseks. Väljas oli vihma hakanud sadama. Nagu nutaks taevas koos minuga. Kõik muu tundus kuidagi kaugel olevat, ainult mina ja jäätis. Mingi hetk jäi mu pilk peatuma vastasmajade akendel. Seal üleval kolmanda korruse katusekambris võiks elada, käis mõte läbi pea. Või otse raekoja platsi ääres. Kakskümmend ruutu põrandapinda, kõrge lagi, sellest piisab praegu.
Mul polnud kiiret, olin saanud vaba päeva eelmise nädala rabelemiste katteks. Istusin, vaatasin vihma ja inimesi tänaval. Neid polnud palju. Hommik ju. Ja vihmane. Ühtäkki tulin siis reaalsusesse tagasi. Jäätis oli otsa saanud. Läbi vihma ruttasin oma auto juurde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi tegemata.
Istusin Rüütli tänava Ruunipizza kõrges aknaorvas ja limpsisin krõbedas koduses vahvlis olevat mango-meloni jäätist, mu lemmikut. Lohutuseks. Väljas oli vihma hakanud sadama. Nagu nutaks taevas koos minuga. Kõik muu tundus kuidagi kaugel olevat, ainult mina ja jäätis. Mingi hetk jäi mu pilk peatuma vastasmajade akendel. Seal üleval kolmanda korruse katusekambris võiks elada, käis mõte läbi pea. Või otse raekoja platsi ääres. Kakskümmend ruutu põrandapinda, kõrge lagi, sellest piisab praegu.
Mul polnud kiiret, olin saanud vaba päeva eelmise nädala rabelemiste katteks. Istusin, vaatasin vihma ja inimesi tänaval. Neid polnud palju. Hommik ju. Ja vihmane. Ühtäkki tulin siis reaalsusesse tagasi. Jäätis oli otsa saanud. Läbi vihma ruttasin oma auto juurde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi tegemata.
Wednesday, August 18, 2010
Rõivaste taaskasutus
Täna siis tunduvalt naiselikum tegevus kui kahel eelmisel päeval – rõivaste taaskasutuse kursus. Minu organiseerida, loomulikult olin ka ise kohal. Juhendajaks Eesti kõige tuntuma ja Inglismaalgi tunnustatud kasutatud riiete disaineri Reet Ausi poolt soovitatud kunstiakadeemia tudeng Liis Plato. Tegelikult Põlvas sirgunud. Otsimisring tõi temani. Kümnesse! Äärmiselt viljakas päev minu jaoks! Jõud käib sellest teemast vähemalt üle. Ka kivid pakuvad suurt huvi, kuid nende lõhkumiseks jääb mu kehakaalust ja füüsisest vajaka.
Õppisin päris mitu nippi täna ära. Näiteks enne nahatükkide õmblemist on mõistlik need kummiliimiga omavahel ühendada, siis seisavad kindlalt paigal. Liimi saab hiljem kergelt maha hõõruda. Kui nööpnõeltega on riide paremalt poolt miskit kinnitatud, siis teatud pistega on võimalik nii traageldada, et saab pahemalt poolt masinaga õmmelda, näiteks volti või voodrit. Mannekeeni (puidust) peal on mõõtmatult mugavam proovida ja sättida. Need, mis Liis Tallinnast kaasa taris, olid enam-vähem minu mõõtu. Sain ideid ja julgust kangastega eksperimenteerimiseks, erinevate materjalide kokkusobitamiseks. Sügiskollektsioon on tulekul!
Juba selle lühikese ajaga võis näha kursuslaste käe läbi sündinud hämmastavaid tulemusi, kuigi päris valmis tööd veel ei saanud.
Must kootud kleit sai kirjust lapsekampsunist kaeluse kandi ja kampsuni varrukast väikese tasku.
Kollasest pluusist saab seelik
Meremehesärgi õlgu kaunistavad metallnööbid, samasugustega on kaetud särki kitsamaks tegevad voldid ees ja taga, kaunistuseks kuldne pael.
Ootan põnevusega homset päeva! Aitäh!
Õppisin päris mitu nippi täna ära. Näiteks enne nahatükkide õmblemist on mõistlik need kummiliimiga omavahel ühendada, siis seisavad kindlalt paigal. Liimi saab hiljem kergelt maha hõõruda. Kui nööpnõeltega on riide paremalt poolt miskit kinnitatud, siis teatud pistega on võimalik nii traageldada, et saab pahemalt poolt masinaga õmmelda, näiteks volti või voodrit. Mannekeeni (puidust) peal on mõõtmatult mugavam proovida ja sättida. Need, mis Liis Tallinnast kaasa taris, olid enam-vähem minu mõõtu. Sain ideid ja julgust kangastega eksperimenteerimiseks, erinevate materjalide kokkusobitamiseks. Sügiskollektsioon on tulekul!
Juba selle lühikese ajaga võis näha kursuslaste käe läbi sündinud hämmastavaid tulemusi, kuigi päris valmis tööd veel ei saanud.
Must kootud kleit sai kirjust lapsekampsunist kaeluse kandi ja kampsuni varrukast väikese tasku.
Kollasest pluusist saab seelik
Meremehesärgi õlgu kaunistavad metallnööbid, samasugustega on kaetud särki kitsamaks tegevad voldid ees ja taga, kaunistuseks kuldne pael.
Ootan põnevusega homset päeva! Aitäh!
Tuesday, August 17, 2010
Maakivikursuse teine päev
Rainise ja tema abiliste juhendamisel valmis kahe päevaga 5,8 meetrit kivimüüri, 50 cm kõrge ja 60 cm lai. Lisaks veel kerge grillahi. Ilm soosis meid. Parajalt soe, mis ei kuivatanud segu liiga kiiresti. Päikeseline. Mõnusad kaks päeva koos füüsilise koormusega vabas õhus! Ja mõnusa seltskonnaga! Ja uute teadmistega. Näha saab meie šedöövrit Veriora noorteka juures.
Aitäh kõigile osalistele ja kohalikele, kes meie olemist seal võimaldasid!
Aitäh kõigile osalistele ja kohalikele, kes meie olemist seal võimaldasid!
Monday, August 16, 2010
Maakivikursus ja televiisor
Ökofestival 2010 on siis nüüd saanud avastardi. Maakivikursusega ja seminariga Profilt profile.
Maakivi on kuum teema. Möödunud aastal täitus grupp poole päevaga. Tänavu olin puhkusel, aga oletan, et ega seekordki kauem läinud. Vähemalt kolm osalejat rääkisid, kuidas nad kohe, kui kukkus 1.juuli ehk siis registreerumise algus, panid oma nimed kirja. Et mitte taas ilma jääda nagu möödunud aastal. Ja helistajaid ja küsijaid jätkus, hoolimata punasest kirjast, mis teatas registreerumise lõppemisest . Mul oli neist nii kahju. Kuna tegemist oli ikka praktilise kursusega ja oli lubatud, et igaüks saab oma käega proovida kivide lõhkumist, müüri ladumist jm., siis ei saanud gruppi ka väga suureks ajada. Mitmed on juba nn. püsikliendid, nagu selgus, osaledes juba mitmendat aastat erinevatel kursustel. Seda oli suur rõõm kuulda.
ETV võttegrupp jäädvustas täna meie tegemisi, saade läheb eetrisse septembri esimesel ja teisel laupäeval. Selleks ajaks on möödunud minu viimasest kodusest telekavaatamisest üheksa kuud. Külas olles on küll vahel ekraanil toimuv köitnud mu tähelepanu, kuid seda ainult hetkeks. Aasta tagasi tundus mulle elu ilma televiisorita üsna võimatu, tahtsin kursis olla kõige toimuvaga. Nüüd aga hangin vajaliku info internetist, peatudes tõesti ainult neil uudistel ja teemadel, mida pean vajalikuks. Aja kokkuhoid missugune!
Maakivi on kuum teema. Möödunud aastal täitus grupp poole päevaga. Tänavu olin puhkusel, aga oletan, et ega seekordki kauem läinud. Vähemalt kolm osalejat rääkisid, kuidas nad kohe, kui kukkus 1.juuli ehk siis registreerumise algus, panid oma nimed kirja. Et mitte taas ilma jääda nagu möödunud aastal. Ja helistajaid ja küsijaid jätkus, hoolimata punasest kirjast, mis teatas registreerumise lõppemisest . Mul oli neist nii kahju. Kuna tegemist oli ikka praktilise kursusega ja oli lubatud, et igaüks saab oma käega proovida kivide lõhkumist, müüri ladumist jm., siis ei saanud gruppi ka väga suureks ajada. Mitmed on juba nn. püsikliendid, nagu selgus, osaledes juba mitmendat aastat erinevatel kursustel. Seda oli suur rõõm kuulda.
ETV võttegrupp jäädvustas täna meie tegemisi, saade läheb eetrisse septembri esimesel ja teisel laupäeval. Selleks ajaks on möödunud minu viimasest kodusest telekavaatamisest üheksa kuud. Külas olles on küll vahel ekraanil toimuv köitnud mu tähelepanu, kuid seda ainult hetkeks. Aasta tagasi tundus mulle elu ilma televiisorita üsna võimatu, tahtsin kursis olla kõige toimuvaga. Nüüd aga hangin vajaliku info internetist, peatudes tõesti ainult neil uudistel ja teemadel, mida pean vajalikuks. Aja kokkuhoid missugune!
Subscribe to:
Posts (Atom)