Monday, August 30, 2010

Kuidas ma ilma veeta kartuleid keetsin

Ei, mitte hajameelsusest, vaid ikka meelega. Tahtsin proovida. Ja õnnestus.

Mõte läks idanema augusti alguses, kui külas olles nägin imepotti, milles keedeti kartuleid-porgandeid-lillkapsast ilma veeta ja soolata. Võrdluseks kõrval juurikate traditsiooniline keetmine. Maitsevahe oli äratuntav, ilma veeta keetmise kasuks muidugi. Poti hinda kuuldes mu eufooria langes.

Alateadvus aga töötas edasi selle teemaga. Mis on selles imepotis erilist, mille poolest ta erineb minu tavalistest keedupottidest? Välimuselt samasugusest materjalist, terasest. Kolmekihiline põhi, nagu minu potil. Kas ka samast materjalist vahekiht, seda ma muidugi ei tea. Potikaanes leidsin imeväikese erinevuse – imepoti oma tekitas piisava hulga auru ja soojuse tekkimisel nn. luku, s.t. et kaas ei käinud enam vabalt ringi. Oluline oli õige temperatuur, pigem madal kui kõrge.

Igatahes otsustasin katsetada. Koorisin kartulid, pesin ja lõikasin nad veidi väiksemateks tükkideks, mis siiski ühe ampsu jaoks jäid veel liiga suureks. Panin potti ja märja käe küljest raputasin kaks korda veidi niiskust juurde. Tõesti ainult raputasin, mitte ai pannud peoga vett. Soola ei lisanud. Minu pliidil on võimalik reguleerida kuumust 1-st kuni 9-ni. Valisin alustuseks 7. Märgadest kartulitest hakkas tekkima veeaur, seda oli lausa kuulda. Reguleerisin temperatuuri väiksemaks, 3 peale ja lasin kartulitel niimoodi potis 20 minutit haududa, potti aeg-ajalt raputades. Kaant ei kergitanud, et seda vähest auru mitte välja lasta.

Kartulid said ilusad kollased ja parajalt pehmed. Sort muidugi oli ka hea. Pudrukartulitega, mis muidu laiali pudenevad, tahan ka katsetada. Ning teiste temperatuuridega, alustuseks 6 näiteks. Õige pisut olid kartulid küll põhja külge jäänud, kuid need jäänused ligunesid pesus ruttu lahti. Pudrupotti ei saa ka ju päris tühjaks, ikka jääb miskit seinte ja põhja külge. Lisasin veidi soola (päris ilma sobis muidugi ka süüa), tükike võid sulas kuumadel kartulitel kiiresti. Kõrvale tomatit ja kurki – ülimõnus värviline lõunasöök oli valmis.

1 comment:

  1. Oled nagu katselendur. Kõike peab proovima. hea et see katsetamine toimub ainul köögis mitte magabistoas ja oma või naabrimehega.

    ReplyDelete