Suvi on läbi. Tütreke lendas täna Taani tagasi. Sõidutasin ta varahommikul lennujaama. Hüvastijätud on kurvad. Nüüd tuleb taas harjuda netisuhtlusega. Kuni jõuludeni.
Istusin Rüütli tänava Ruunipizza kõrges aknaorvas ja limpsisin krõbedas koduses vahvlis olevat mango-meloni jäätist, mu lemmikut. Lohutuseks. Väljas oli vihma hakanud sadama. Nagu nutaks taevas koos minuga. Kõik muu tundus kuidagi kaugel olevat, ainult mina ja jäätis. Mingi hetk jäi mu pilk peatuma vastasmajade akendel. Seal üleval kolmanda korruse katusekambris võiks elada, käis mõte läbi pea. Või otse raekoja platsi ääres. Kakskümmend ruutu põrandapinda, kõrge lagi, sellest piisab praegu.
Mul polnud kiiret, olin saanud vaba päeva eelmise nädala rabelemiste katteks. Istusin, vaatasin vihma ja inimesi tänaval. Neid polnud palju. Hommik ju. Ja vihmane. Ühtäkki tulin siis reaalsusesse tagasi. Jäätis oli otsa saanud. Läbi vihma ruttasin oma auto juurde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi tegemata.
No comments:
Post a Comment