Milleks?

Tean väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad sellest, mis mõtteid omale luban. Teoorias tugev ja praktikas korduvalt enda peal kogenud. Toimib väga hästi, kui tehnika selge. Siiski on hetki, kus tekib tahtmine kõigele käega lüüa. Milleks pingutada, milleks ikka edasi rühkida, mida see kõik annab, miks peaks mind üldse kunagi mäletatama? Ja ikka samas vaimus edasi. Mis ma kõige selle pagasiga peale hakkan – maine teekond lõppeb ju nagunii mingil hetkel. Maine? Miks öeldakse maine teekond? Kas ikka on veel mingi teine teekond? Väidetavalt ja. Ma ei tea. Pole kogenud. Tahan uskuda ja siis jälle mitte.

Mulle tundub, et mõistan inimesi, kes näiteks rasket haigust põdedes võitlusest loobuvad. Mille nimel võidelda? Et näha ja kogeda veel midagi … Milleks?

Tean ka väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad füüsilisest koormusest. Taas teoorias tugev ja praktikas kogenud. Kuid siiski enamasti viimase aasta jooksul olen läinud seda teed, et need napid 800 meetrit töökohani sõidan autoga, leides alati endale mõne vabanduse – kord on mul palju asju vaja kaasa võtta, kord vaja kuhugi edasi sõita, kord on mul kiire, kord sajab vihma või on maa lumelörtsine. Jne. jne. Täna hommikul, vaadates autot lumevaiba all leidsin, et kergem on läpakas näpu otsa võtta ja jalgsi tööle minna. Kergem? Mis sõna see siis nüüd oli? Kas ma tõesti tegutsen selle alusel, mis on kergem? Pole nagu minu moodi … On see nüüd enesekaitse? Või allaandmine? Mõtted, mis tulid mu pähe mööda värsket valget lumevaipa kõndides ja milledel ma lasin oma peas rahus olla polnud kaugeltki sellised, mis toetavad mu viimase aja eesmärke. Eesmärki olla tulemuslik. Kuid minus oli rahu. Isegi kui maine teekond peaks kohe lõppema …

Äkitselt astus ühest uksest otse minu ette üks mees. Kena soliidse välimusega, hästi riides. Peaaegu oleksime kokku põrganud. Minust käis plõks läbi. Wow! Mis see siis nüüd oli? Mida mulle sellega öelda taheti? Selle lõhnapilvega, mille sisse ma hetkeks sattusin? Nii tugevat ja meeldivat lõhnaemotsiooni polnud ma ammu kogenud, kuigi meeldivaid lõhnu keerleb pidevalt mu ümber. Ja meeldivaid inimesi. Ja meeldivaid olukordi.

Ma arvan teadvat …

Minu ees on uued väljakutsed. Mul on veel, mida õppida ja kogeda …

Sisekaemus

Vaatan oma sisemusse. Osa pilte on selged, osad hägusemad. Mingi hulk pilte on kaetud paksu kihiga, mille alt värvide ja kontuuride kättesaamiseks tuleb ikka päris palju vaeva näha. Enamik pilte on värvikirevad, kuid leidub ka erinevas tonaalsuses halle pildikesi. Kas ma oskan neid pilte lugeda? Mitte alati kohe, kuigi püüan hoolega. Mind rahustab teadmine, et see piltide lugemise oskus aina suureneb. Kui mitte täna-homme, siis mõne aja pärast kindlasti leian vastused.

Armastan raamatuid. Minu jaoks olid need pühad ja puutumatud. Minu käsi ei tõusnud kunagi, et raamatut minema visata. Ükskõik kui kapsaks see oli loetud või kas mul seda kunagi üldse vaja on läinud. Paar nädalat tagasi aga alustasin sorteerimisega. Jupikaupa, üks riiul korraga. Umbes kolmandik raamatutest ei jõudnud tagasi riiulisse. Osad neist leidsid juba uued omanikud, osad lähevad siiski ümbertöötlemisele saamaks uue väärtuse. Kaustadesse kogunenud õppematerjalidest valdava enamiku saatus oli paberikonteiner. Ainult mina tean, mis toimus ja toimub, kuivõrd kergelt või raskelt kõik see tuleb …

Vaadates sissepoole näen end pildil, mis mitte kuidagi ei sarnane praeguse reaalsusega.

Kas see on hullumeelsus?

„Sa oled ikka päris hull inimene“, ütles eile mulle üks kolleeg. Jah, teatud mõttes on tal õigus. Sest ükski nn. normaalne inimene ei riski nii, nagu mina seda praegu teen. Teadlikult. Sellises vanuses. Sellise töötuse taseme juures. Ma ei tea, kus ma olen kuu või paari pärast, kuid ma tean, et olen sellest töökohast välja kasvanud. Töökohast, mis veel paar aastat tagasi tundus mulle unelmate paigana, maapealse paradiisina, millest tuli kümne küünega kinni hoida. Töökohast, mis õpetas mulle rohkem kui keskkooli -ja ülikooliaastad kokku. Töökohast, mis võimaldas mul areneda ja ilma näha, suhelda inimestega ja neid aidata, otsustada, vastutada, võita …. Seitsme tööaasta jooksul olen kahel aastal tunnistatud Eesti parimaks mittetulundusühenduste konsultandiks ja ühel aastal olnud nominent ehk siis kolme parema hulgas. Ja nüüd olen ma otsustanud kõigele sellele selja pöörata.

„Sul on veel võimalus ümber mõelda,“ ütles kolleeg. Ei, mu otsus on kindel. Edukad inimesed koguvad infot, otsustavad selle põhjal kiiresti ja muudavad harva oma otsust. Mina kogusin infot peamiselt oma sisemusest, aga ka väliskeskkonnast ja leian, et vahetusest võidavad kõik. Jutuajamine juhatajaga on peetud, tal on aega uue inimese järele ringi vaadata.

„Sa särad,“ kõlas komplimendina kolleegi suust. Võib arvata, et ta ei uskunud mu juttu teadmatusest. Et ma ise küll tean, aga ei taha teistele veel öelda. Ei saa ju muidu nii muretu olla minu kohustuste (pangalaen eelkõige), kogemuste, suhtumise ja vastutustunde juures. Saab küll. Minus on rahu. Ja õnnetunne. Olgugi, et ma ei tea, mis tulevik toob. Aga ma olen kindel, et midagi väga head. Olen hakanud märkama vihjeid sellele enda ümber. Rahu ja õnnetunde sain otsuse tegemisega.

Ma märkan, otsustan ja tegutsen.

Leib, leib, leib …

Kell on pool viis hommikul. Mu köögilaual jahtub kaks ahjutäit käsitsi valmistatud värsket rukkileiba, levitades hõrgutavat lõhna tõenäoliselt kogu trepikojas ja ventilatsioonilõõri kaudu ka püstakus. Huvitav, kas naabrid magada ka saavad? Silme ette kerkis pilt multikast (seda võtet on tegelikult väga paljudes kasutatud), kus lõhnapilved tiirutavad kellegi, enamasti magaja nina ümber, pannes teda naljakalt käituma. Igatahes läks ka minu suu praegu laialt muigele.

Ma pole elukutseline pagar. Vähemalt praegu mitte. Leiba küpsetan, sest see tegevus pakub mulle rahuldust, tekitab väga hea enesetunde. Mu omaküpsetatud leib moodustab mu põhitoiduse, varustades mind kogu päevaks vajaliku energiaga ja rohkemgi veel. Mu unevajadus on vähenenud vähemalt kolmandiku võrra. Kui siia lisada veel telekavaatamisest vabanenud aeg, siis polegi imestada, et kuidas ma nii palju jõuan.

Sellisel kellaajal küpsetada on tegelikult mul esimene kord. Veel eile päevalgi ei uskunud ma, et seda teen, kuigi juuretis oli juba käima pandud. Pidasin iseendaga ikka päris suured lahingud maha. Võit on järjekordne tõendus minu sihikindlusest ja eesmärgi poole liikumisest, selle üle on mul tohutu heameel. Öise leivaküpsetamise ning võitluse põhjus peitub täna Kanepis peetavas leivalaadas.

Varasemalt paari nädala tagant kordunud leivateost on välja kasvamas midagi hoopis suuremat. Külas käinud sõprade-tuttavate kiidusõnad ja palved neile leiba küpsetada on mind innustanud, lisanud mu hobile energiat. Tänaseks on mul olemas kõik vajalikud load, tegelen tootearenduse, pakendi ja turundusega. Kindel on aga, et ’Raili koduleib’ oli, on ja jääb väikepartiiliseks käsitöötooteks.

Värviline vahtraleht

Olen värviline kerge vahtraleht sügistuulte meelevallas. Kord pillutab tuul mu porilompi, kus ma tunnen, et lõpp on kohe-kohe käes, eluring on täis, aeg muutuda huumuseks ja toitvaks pinnaseks uuele elule. Siis aga tõstab tuul mu lombist välja, seab veel rohelisele murukamarale sügispäikese kätte kuivama ja mul on tunne, et lumi ja talvekülmad on üsna kaugel, mulle on antud veel hulk päevi, mil saan oma ilu ja värvikirevusega rõõmustada nii lapsi kui täiskasvanuid, kõiki, kes oskavad osa saada värvide mängust. Nende kilked ja hõisked panevad mind mu lehetippe kergitama, et nad mind märkaksid, üles nopiksid ja koju vaasi viiksid, peitu vihma ja külma tuule eest. Koju, sooja tuppa, kus saan kasulik olla silmailu ja rõõmu pakkujana.

Minu unistus on aga olla osa herbaariumist, kuhu on kokku kogutud erinevad taimed, õied, lehed … Herbaariumist, mis aitab targemaks saada, maailmapilti avardada …. Herbaariumist, mida lehitsetakse heldimuse ja armastusega …

Uudishimu

Minu uudishimu on kuhugi kadunud. Ja ma ei tea kuna ja kus ma ta ära kaotasin. Ma olen küll õpihimuline, kuid õpihimu ja uudishimu on kaks ise asja. Ühest küljest oleks nagu hea mitte olla uudishimulik - siis ei uuri ja ei torgi väga. Teisest küljest aga on just vaja olla uudishimulik. Nagu väike laps, kes kõike uurib ja uudistab. See on arengu üks oluline komponent.

Otsustasin oma uudishimu üles otsida.

Visiitkaart

Aastate jooksul on neid palju kogunenud. Nii eesti- kui välismaised, mitmetes erinevates keeltes. Olen ju tööalaselt väga paljude inimestega kokku puutunud ja kontakte vahetanud. Enamasti on kaardikesed ikka ühte mõõtu, et mahuks kaarditaskusse või mappi. On valgeid, ühe- ja mitmevärvilisi, on logo või fotoga, on ühe- ja kahepoolseid, on horisontaalseid ja vertikaalseid, on tavalisel õhemal ja klantspaberil. Üks uhkema kujundusega kui teine. Ka erikujulisi. Vahepeal tundus juba, et visiitkaardist on saamas omaette kunstiteos.

Eile õhtul puutusin kokku taas uudse lähenemisega visiitkaardile. Mu veidi hämmastunud pilgule kõlas vastuseks, et trükitud kaardid said lihtsalt otsa. Ja tegelikult oli see igavesti äge lahendus, küll veidi kallim tavalisest visiitkaardist, aga igaüks teab ju ise oma väärtust ja sellest lähtuv peab ju olema ka kuvand endast. Rahatähtedel on mõlemal pool piisavalt suur valge ala, kuhu annab pastakaga kenasti peale kirjutada …

Igatahes meeldis mulle nii idee, teostus kui ka jälgida kõrvalt inimeste reaktsioone!

Miks mulle meeldib tõlgi amet

Olen tõlk, vahetevahel, hobitõlk. Suurima heameelega.

Miks?

Mitmel põhjusel. Mulle meeldib ennast proovile panna, oma võimeid testida. Suulist järeltõlget tehes ei tea kunagi, mida kõneleja järgmisena ütleb. Tuleb tabada tema tõsimeelsust, irooniat, nalju ja kes teab mida kõike veel. Vahel tuleb olla puhver, vahel siluja, vahel turundaja või esindaja.

Vajaliku sõna puudumisel tegutseb aju nagu raal ja otsib mälusoppidest ja –sahtlitest üles kõikvõimalikud vasted ja ümberseletused. Seletamatult õnnis tunne on anda edasi täpselt, loogiliselt ja voolavalt teise inimese mõtteid, jäädes samas tema stiili juurde. Ja kui kõneleja ennast rääkima unustab, saab testida oma mälu …

Mulle meeldib, kuidas sakslastele meeldib, kuidas ma saksa keelt räägin :) Ja kuulata nende komplimente :)

Tõlgina pääsen ma ligi sellistele inimestele, keda ma muidu elus ehk ei kohtakski ja satun sellistesse paikadesse, kuhu mul tavainimesena asja pole. Ettevõtetesse, üritustele, kodudesse … Olen saanud tasuta reisida, saades selle eest veel palkagi.

Tõsi, kõige meeldiva kõrval kätkeb see amet ka üksjagu ebameeldivat. Kuid selle unustamises olen ma väga andekas. Seega pole siin ka miskit kirja panna. :)

Ütlen suure tänu mu kunagisele saksa keele õpetajale Salme Harkmaale, kes märkamatult suunas mind omal ajal keelt õppima. Tänu keeleoskusele on mu elu olnud tunduvalt sisukam. Ja usun, et seda sisu tuleb veelgi.

Auto ja kits

Ausalt öeldes ei teadnud ma tänaseni, mida teha siis, kui autolt löögi saanud loom jääb teele lamama. Olin küll seda küsimust endale mõtteis esitanud, kuid vastust polnud otsinud. Täna siis sain targemaks. Õnneks polnud mina ei selle auto roolis ega ka mitte kaasreisija, sõitsin piisavalt kaugel tema järel. Mõne kilomeetri pärast kohale jõudes laiutas juht ainult käsi, tõenäoliselt oli ta kerges šokis. Nii tuli minul tegutseda, laipa ei saanud ju keset teed vedelema jätta.

Helistasin päästeametis töötavale tuttavale jahimehele. Kuna tegemist polnud tema jahipiirkonnaga, ei tohtinud tema tulla koristama. Sain aga teada, et pean helistama 1313, keskkonnateenistus oli vist see koht, kõnekeskus mingis Eestimaa paigas. Ma ei taibanud kohe maakonda öelda, rääkisin ristmikust. Teiselpool küsiti maantee nime – kust mina pean teadma! Vahel on teed väga kummalise loogika järgi nimetatud, näit. Jõhvi - Valga maantee. Siiski mina ühel pool seletamas ja kõne vastuvõtja teisel pool näpuga kaardil järge ajamas loodetavasti viisime ikka otsad kokku ja kohalikele jahimeestele suudeti piisavat infot anda. Tagasi mulle igatahes ei helistatud, kuigi telefoninumber pandi kirja.

Meie tagasitee viis mujalt kaudu.

Juhtimine

Majgrit saatis mulle lingi CV keskuse juhtimismängule, oli ise ära lahendanud. „Aa, see vana lugu talumehest, kes pidi hundi, kitse ja kapsapea üle jõe toimetama!“ – vilksatas mõte. “See ju nii lihtne!“ „Ainult et neid, keda üle vedama peab, on veidi rohkem“.

Tuhkagi. Algus läks libedalt. Parv muudkui liugles üle vee edasi-tagasi. Kusagil lõpu poole proovisin mis ma proovisin, ikka näitas errorit ehk reeglite kohaselt nii ei saanud. Siis äkitsi klappis kõik. Pagan, läksin hasarti ja kiirusele rõhudes ei jätnud meelde, kuidas. Aeg oli igatahes 4 min. ja mingi hulk sekundeid. Proovisin uuesti, ei õnnestunud enam. Ikka uuesti ja uuesti. Ei miskit.

Järgmisel päeval ehk eile ei andnud hing rahu. Võtsin uuesti ette. Ei-tea-mitmenda korra peale taas klappis, ülesanne lahendatud! Kuna ma aga keskendusin tulemusele mitte protsessile, jäid vajalikud sammud taas tähelepanuta. Algus ja lõpp said selgeks.

Olin seda ülesannet juba nii mitmeid kordi plõksinud, et arvuti ees koogutamisest väsinud selga voodis sirutades hakkasid pildid silme ees jooksma. Ei pidanudki arvutiga koos olema. Kuid lahendust see visualiseerimine siiski kahjuks ei toonud. Algus ja lõpp on teada, keskpaik ehk protsess mitte. Ega mind ei üllata see, olen ju DISC-meetodi järgi tugev C ja I, mis Kaido sõnade järgi on tegelikult üsna haruldane kombinatsioon. Analüüs ja looming käsikäes.

Ma jõuan taas lahenduseni. Kindlasti. Ainult et lähipäevadel on töö tähtsam. Võib-olla tegeleb mu alateadvus sellega edasi ja annab mulle ühel päeval ise lahenduse.

Leivanädal ja ettevõtlusnädal – mulle sobivad mõlemad.

Käimas on leivanädal. Juba XIII-s. Ja ettevõtlusnädal. Ei-tea-mitmes. Mina küpsetan leiba ja olen ettevõtja. Seega on mul praegu kaks nädalat.

Leivanädala eestvedajaks on Eesti Leivaliit. Pressiteade tõotas palju. Võib-olla kohtadel käibki äge tegevus, kuid kajastamist leiab peale pressiteate erinevate modifikatsioonide vähe ettevõtmisi. Googeldasin ühel õhtul pikalt ja leidsin ainult kolm ettevõtmist, mis laiemale avalikkusele suunatud. Karilatsi Talurahvamuuseum Põlvamaal tutvustab 5.-7.oktoobrini seda, kuidas vanasti leib lauale jõudis. 10.oktoobril toimub Suure-Jaani kirikus tänujumalateenistus ja Olustvere leivakojas leivapäeva lõpetamine. Koolide-lasteaedade veebilehtedel oli ka vihjeid või otseseid leivanädala kajastusi, need mõeldud siiski rohkem omadele. Vähe minu meelest. Või oleme juba harjunud oma rukkileivaga ja ta ei vajagi enam rohkem tutvustamist …

Ettevõtlusnädalate eestvedajaks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, partneriteks maakondlikud arenduskeskused ja Tallinnas-Tartus linnavalitsused. Vaadates kogu seda nänni ja trükiste hulka, mida kolleeg järjest oma tööruumi nurka kuhjas (need valmistati keskselt kõikidele maakondadele) ja täna pakkis, et homsel ettevõtluspäeval osalejatele laiali jagada, tundsin selgesti suurt vahetegemist ettevõtjate ja mittetulundussektori vahel. Hoolimata kõigist neist ilusatest juttudest ja vabatahtlikkuse tunnustamisest kõrgematel tasanditel. Näen igapäevaselt kuivõrd palju panustavad inimesed oma aega, energiat, teadmisi ja isiklikku raha kogukonna arendamiseks ja abivajajate toetamiseks. Mitmel aastal oleme tunnustanud oma maakonna inimesi pisikese meenega, mitte ainult üksikuid tippe kalli kingitusega, vaid ikka 60 – 80 inimest. Tänu nende silmades ja sõnades on pannud mind terveks järgmiseks aastaks pingutama. Tänavu leidis rahastaja, et see devalveerib kogu tunnustamise ja tõmbas tänumeenetele kriipsu peale. Me saame aga hakkama. Ma ei tea veel päris täpselt, kuidas, aga tean kindlalt, et saame.

Homsel ettevõtluspäeval olen siis kahes rollis – kõigepealt kolleegi abilisena, siis ettevõtjana ja lõpuks jälle abilisena.

Mõnus!!!!!!

Ilma pean silmas! Tegin pika tiiru väljas, lasin päikesel ennast paitada ja laadisin patareisid.

Varahommikul oli temperatuur miinustesse langenud, auto klaasid olid kergelt jääs. Imeilus tähistaevas öösel tegelikult ennustas seda. Minu armsal Focusel on esi- ja tagaklaasisoojendus, mis oluliselt vähendab mu vaeva külmal ajal.

Nüüd on taas aeg sukelduda konverentsi ettevalmistustesse ja mõningate dokumentide kommenteerimisse, mis mulle vahepeal laekunud on.

Tartus avati Ahi

Nagu juba septembri algusest tavaks saanud, leidis ka see neljapäeva õhtu mind koolituselt. Päev oli olnud pingeline, tegevused vaheldusid ootamatult, nõudes ümberlülitamiseks omajagu energiat. Eelmine lühike öö andis end tunda. Isegi kruusitäis kohvi tuli päeval turgutamiseks appi võtta, sel aastal juba neljas. Huvitav, kas minust saab taas kohvijooja … Kõigest hoolimata oli kogu päev meeleolu ülev, olin eelnevalt üle valatud mitmete positiivsete sündmustega.

Kaidot kuulates vajusin aga üha enam norgu, see paistis minust lausa välja, Ketlyn igatahes mainis ära. Põhjus väga lihtne – äratundmine, et jagan end liiga paljude väikeste asjade vahel, mida teha tahan, kaob fookus ja profiks saamine seisab seetõttu mägede taga. Tulemused tulevad aga ainult proff olles. Et siis prioriteedid ja fookus paika püsimaks kiirteel. Lisaks nädala planeerimisele võtan ette ka päevade planeerimise nii, et kavandan teatud tegevustele teatud aja oma päevaplaanis ja hoian sellest ka kinni. Mida aga teha ootamatustega, mis tavatsevad sisse sõita? Vaatan töö käigus. Vähemalt esialgu.

Koolituse lõpus tundsin, et vajan turgutust. Võtsin rõõmuga vastu ettepaneku minna kuhugi istuma ja õhtust sööma. Maandusime kolmekesi Big Benis. Küsisin jasmiiniteed ja sain, ainult et kotikeses. Jäi ju küsimata, et kas neil puruteed ka on. Kook pidi ettekandja sõnul olema pehme, kunagi ta seda vist tõesti oli. Tegelikult siiski söödav, kuigi maitseelamus, mida ootasin, jäi saamata. See oli ju ainult MINU ootus. Jutt, mida lauas veeretasime müügi ja ettevõtluse teemal, andis tunduvalt suurema elamuse. Märkamatult oli käes südaöö, laiali minna veel ei raatsinud, hammas oli verel. Mis siis, et ööklubis käiakse teistsuguste riiete ja jalanõudega. Ainukesed piirangud, mis meid takistavad, on meie endi seatud.

Ega siis muud, kui Ahju, mis just sel õhtul Turu tänavas avati! Pattaya oma interjööri ja sisuga on ehk igaveseks Tartust kadunud, asemel on Ahi, mis lubab Tartu kuumaks kütta. Ja kuumust sel õhtul jätkus. Meie saabudes olid seitsmest saadik pidutsenud kutsetega külalised juba parajas hoos. Ja kuna ka meil oli eelsoojendus tehtud (alkohol jäi sellest kindlalt välja), läks sulandumine libedalt. Seda enam, et nägin paari tuttavat, kes mind kuumalt kallistama tõttasid. Nii armas!

Vapustava elamuse andis Peeter Jõgioja oma trummi- ja tuleshowga, abiks sama osav noormees, kelle nimi jäigi tuvastamata. Vahelduseks tuldi lavalt publiku sekka, 5-6 trummi spetsiaalsete rakmetega kõhu peal ja taskud täis trummipulki. „Ohoo, nad kavatsevad neid ikka hoolega puruks taguda“, käis mõte läbi pea. Nii rajuks siiski ei läinud, pulgad olid publikule, et saaks kaasa trummeldada. Ja suveniiriks. Põlevate trummipulkadega mängu polnud ma senini isegi mitte videos näinud. Tahaks veel ja veel … seda rütmi, mis pani iga keharaku ennast liigutama. Energia tekkimise aluseks on teadupärast liikumine …

DJ-puldist mängitav muusika oli sama hea, rütmikas ja kaasakiskuv. Tantsupõrand parajalt täidetud. Nautisin täiega oma keha, oma liigutusi, suhtlemist ja melu enda ümber. Sain korraliku energialaksu. Koduteel vaatasid esiklaasist sisse tähed ja poolkuu, mis vägagi meenutas lapsepõlveaegset sidrunimarmelaadi. Hoolimata kolmetunnisest ööunest olen täna piirdunud ainult kruusitäie rohelise teega ja tunnen ennast täiesti produktiivsena.



Mitmed tunnid hiljem: googeldasin veidi ja leidsin lehe, mis andis mitmele mu küsimusele vastuse. Pildi järgi oli Peetri kaastrummariks eile Siim. Vaata trummishowd lehel http://www.drtrumm.ee/drumshow.html

Kuidas koostada arvet välismaale

Kuigi mul on tulnud teha tööd ka piiri taga, on senini töö eest tasujad olnud ikkagi Eesti ettevõtted. Nüüd siis jõudis aeg ka minu ettevõtlusmaailma avardumiseni. „Mis see siis ikka on, tõlgin oma arve inglise keelde ja panen teele“, mõtlesin. Netist leidsin ka mitmeid inglisekeelseid näidiseid, millede abil oli üsna lihtne sõnu ümber seada.

Siis aga tulid küsimused. Minu firma on käibemaksukohustuslane. Kuidas on siis käibemaksuga? Teadupärast erinevates riikides ju erinev. Kas märgin 20% nagu Eestis või 0%? Tuli oodata esmaspäevani, et kolleegi käest küsida, tal kogemus. Sain selgust. Sõltub sellest, kas arve maksja on oma riigis käibemaksukohustuslane või mitte. Kui on, siis märgitakse 0% ehk arve läheb ilma käibemaksuta. Kui aga pole käibemaksukohustuslane, siis lisandub käibemaks 20%. Kiri päringuga käibemaksukohustusluse kohta läks teele. Muideks, inglisekeelne lühend käibemaksu kohta on VAT.

Rahvusvahelisel arvel on vaja näidata IBAN ja SWIFT. IBAN on konto rahvusvaheline number, kus konto tavanumbrile lisanduvad ettepoole tähed EE ja veel neli numbrit. See on ilusti näha, kui netis oma konto avan. Uurisin mis ma uurisin, aga SWIFT-i ei leidnud ma kusagilt, küll aga oli olemas lühend BIC. Kuna aga ilma selle koodita ei saa rahvusvahelist ülekannet teha, ma tean, helistasin panka. Selgus, et SWIFT ja BIC on üks ja seesama. Mure lahendatud!
Arve läks täna ennelõunal meiliga teele. Raha saab lugeda täna? Homme? Ülehomme? – eks näis, ootame!

Vajad abi? Kirjuta mulle!


Minu lisakommentaar 01.10: raha liigutamisel üle piiri on ülekandetasu kordades suurem kui riigisisese ülekande puhul. Veidi ehmatav oli, et minul kui raha saajal tuleb ka maksta. Vaikimisi on seatud, et ülekandetasu läheb pooleks, ehk siis kumbki maksab 90 krooni. Samas on võimalik ka määrata nii, et arve maksja tasub ka ülekandetasu või siis hoopis arve esitaja. Sain targemaks, tean edaspidi arvestada.

Teisipäevakud läbi - sügis!

Järjekordne märk sügise saabumisest – orienteerumisteisipäevakud said tänasega selleks aastaks otsa. Vihma tibas, pidasin endaga veidike võitlust, et kas minna või mitte. „Ok, lähen vaatan, kuidas raja pikkuse ja punktide arvuga on“, ütlesin endale. Seda enam, et siinsamas lähedal. „Ahah, päris hea, 3 km ja 10 KP“. Kuidagi iseenesest viisid jalad laua juurde, kus müüdi kaarte. „No kui raha on juba välja käidud, siis peab ikka metsa ka minema“, oli mu järgmine mõte.

Rahvast tuli aina juurde. Hoolimata vihmast ja jahedast ilmast. Noori ja vanu, päris väikseid lapsi ja päris eakaid, üksi ja kaaslasega, sportlasi ja asjaarmastajaid, isegi väikebussitäis kuperjanovlasi. Uskumatult hea tunne on nende „hullude“ hulka kuuluda. Paljud tuttavad vangutavad pead, kui kuulevad, et jälle metsa jooksma lähen. Igaühel oma arvamus.

Loomulikult oli mets märg ja maa libe. Ja noorendikud tihedad, nagu alati. Ja pisikese Orajõe perv uskumatult järsk ja kõrge. Suutsin kaks noorendikku omavahel segi ajada ja totaalselt mööda panna. Õnneks oli suur tee orientiiriks kuulde- ja nägemiskaugusel, aega kaotasin aga megalt. Kõrvus kõlasid pidevalt Napoleon Hilli sõnad kullakaevuritest, mis olid ju siis juba mu oma sisekõneks ja veendumuseks saanud. Selle üle on ainult heameel!

Raiesmiku oksad tirisid pidevalt tossupaelu lahti, sinna ma oma prillid siis käest poetasin. Selle ehmatava avastuse peale finišis mõtlesin küll esimese hooga tagasi minna, aga see oleks võrdunud nõela otsimisega heinakuhjast. Ju see siis oli nüüd selge märk, et mul ikka oli uusi prille vaja, olin sellest tegelikult juba kevadest saadik rääkinud.

Tegelikult on mul kahju, et teisipäevakud otsa said, olin juba selle rütmiga päris ära harjunud. Samas on mida oodata – kevadisi teisipäevakuid. Tibud ehk tulemused pole veel päris kokku loetud. Finišiprotokollis on eelmise nädala seisuga 593 erinevat nime, neist 18 on osalenud kõikidel etappidel. Minul jäi osa vahele, olen sellega 112-s :) . Oma klassis aga paremuselt 2. kohal.

Olen õnnelik ja rahul, et vastu pidasin. Sain enda kohta palju teada, rõõmustavat muidugi. Oma elu eesmärkide seadmisel ja suuna valikul toetun kogemustele, mis sain metsas kaardi ja kompassiga ringi lipates. Neist õppetundidest olen kirjutanud oma varasemates postitustes. Uus kevad leiab mind kindlasti taas metsast, ikka kaardi ja kompassiga :)