Aja kulgu märkad laste kasvamisest. Viis ja pool kuud on juba saanud Kedy Lota tulekust. Juba on tal kaks hammast suus. Kui panna ta selili, siis silmapilk on ta juba kõhuli. Üksi voodi peale jätmine ei tule kõne allagi. Juba üritab ennast ka ise istuli ajada. Vankri küljes olevat jänest oskab musitseerima tõmmata, kui tema meelest liiga vaikne on. Lota võib pikalt üksi oma asjadega mängida. Kui aga kedagi silmapiiril pole, suundub kõrvaltuppa otsima. Ja miskipärast köidavad reklaamid tähelepanu. Tõenäoliselt on tunnusmuusikad oma korduse tõttu tuttavaks saanud.
Kohtume mõned korrad nädalas. Vahel ka sagedamini, vahel harvemini. Nii kuidas minul mahti on. Südames on soe, kui tal suu mind nähes naeratusest lausa kõrvuni venib. Mulle meeldib kuulata tema kilkamist ja jutustamist, millest me täiskasvanuna mitte mõhkugi ei taipa. Veel pool aastat ja siis tulevad juba „meiekeelsed“ sõnad. Olen kindel, et aasta pärast kuuleb lauseid tema suust, nagu issi Martinil omal ajal.
Lotal on iseloomu. Ja tahtejõudu. Kui miski ikka ei meeldi (tühi kõht, üleväsimus või vajadus mähet vahetada), annab ta sellest valjuhäälselt ja järjekindlalt teada, kuni probleem lahendatakse. Muidu on ta rõõmsameelne ja heatujuline. Emme Virgelt päritud suured tumedad silmad vaatavad uudishimulikult ringi. Suure venna Kristoferiga hoolivad teineteisest väga.
Olen tänulik ja õnnelik, et nad mu elus on!
No comments:
Post a Comment