15.lend lõpetas täna, üle 200 politsei-, piirivalve-, pääste-, vangla- ja maksuametniku said kätte bakalaureuse kraadi ja diplomid Solarise kontserdimajas Tallinnas. Parajalt suur saal, et kõiki külalisi istuma mahutada. Fuajee arvukatel monitoridel näidati küll pilti, kuid häält polnud. Vähemalt sai jälgida, kaugel programmiga ollakse. Sees ei jõudnud kogu aeg istuda, ligi kolm tundi kestis. Aktus nagu aktus ikka. Mida aeg edasi, seda vaiksemaks muutusid kõned ja segasemaks kõnelejate diktsioon. Ju nad olid ka juba väsinud. Ühtegi pärlit ei õnnestunud mul kõnedest noppida. Küll aga meeldis väga, et kogu kolledži (näit. politsei- ja piirivalvekolledž, päästekolledž) lõpetajad kamandati korraga lavale, kust nad siis pärast diplomi kättesaamist ükshaaval taas oma kohale suundusid. Suur aja kokkuhoid võrreldes sellega, kui nad oleks oma kohalt pidanud lavale tulema.
Imearmas Hanna-Liina Võsa koos politsei- ja piirivalve puhkpilliorkestriga andsid kogu üritusele jumet.
Mõtlesin korraks, et oleks võinud ju teha ka mitu aktust, kuid kuna toimus ka rektori ametiketi üleandmise tseremoonia, siis milline kolledž oleks pidanud selle au saama … Seega siiski mõistlik lahendus. Ainult kõnede arvelt oleks saanud aega kokku hoida.
Omal ajal jättis Sulev kõrgkooli viimasel aastal pooleli, seekord sai ta oma auga välja teenitud diplomi kätte. Nägin, millise põhjalikkusega ta lahendas ülesandeid ja kirjutas referaate, valmistus eksamiteks. Lasin tal rahus õppida …
Sulevi lõputöö tunnistati päästekolledži tänavuse aasta parimaks ja see hõigati ka aktusel maha. Muidugi oli tal häid abilisi, kes konsulteerisid ja parandasid, kuid põhitöö tegi ta ise ära. Olen küll juba ühed oma õnnitlused talle üle andnud, kuid siinkohal tahan veelkord väljendada oma rõõmu ja õnnitleda!
Koduteel olles nägin kõigepealt kraavipervel turnimas üht metsanotsut, kes siiski minu õnneks otsustas otsa ringi keerata ja metsa poole tagasi liduda. Nii lähedalt polegi ma varem metssiga näinud. Ja siis ühel hetkel tagasivaatepeeglisse pilku heites nägin taga sädemeid lendamas – sumbutaja oli pooleks murdunud ja tagumine pott lohises mööda asfalti. Otsustasin auto sinnapaika jätta, korjasin oma kompsud kokku ja asusin tee äärde hääletama. Heledas minikleidis õhtul kell 11 hääletamine ajas mind tohutult naerma, kuigi situatsioon ise oli kurvavõitu. Polnud ma ju arvestanud sumbutaja remondi kuluga ja teiseks polnud ma enam aastaid hääletanud, eriti veel sellisel kellaajal. Igatahes pidas kohe esimene auto kinni (selgus, et endine õpilane – näed, milleks on õpetaja amet hea!) ja minu autole anti esmaabi ehk siis mööda maad lohisenud osa lihtsalt eemaldati auto küljest. Sain vähemalt koduni ära sõita. Hommikul vara siis töökotta.
No comments:
Post a Comment