Lae värvimine

Valgete aknapõskede kõrval tundus köögi lagi äärmiselt kole. Et see ettevõtmine nii raskeks kujuneb, ei osanud ma aimata. Bauhofist sain laevärvi nimega Mattilda (huvitav, miks just naise nimega; Ehituse ABC-s muide on ligi paarkümmend krooni odavam), veluurist värvirulli, mis oli küll teisest kaks korda kallim, kuid ei libise ning värvi aluse. Käepide, mille külge värvirull käib (ma ei tea selle õiget nime), oli mul olemas.

Teipisin hoolega piirjoone, võõpasin pintsliga torude ümbruse ja muud kohad, kuhu arvasin rulliga mitte ligi pääsevat. Kõik toimis väga hästi, rõõmustasin, kuid enneaegselt, nagu selgus. Värvirull ei püsinud käepideme küljes. Kui olin juba ei-tea-mitmendat korda laua pealt alla roninud ja rulli kukkumisest põrandale ja mujale (k.a. juuksed) pritsunud värvi ära pesnud - kui kohe tegutseda, saab veega hakkama, hiljem ei võta miski seda värvi enam ebavajalikest kohtadest maha – oli mul valida kahe võimaluse vahel. Jätta töö pooleli või hakata Mac Cayveri (sorry, ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse :)) kombel miskit välja leiutama. Otsustasin viimase kasuks. Veidike teipimist, harutamist ja veelkord teipimist ning võisin tööga jätkata.

Kes on lage värvinud, teab ise, mida see tähendab. Kes aga pole, soovitan leida kellegi, kes selle töö ära teeb. Kui just ei taha ise värvipritsmeid täis olla ja pärast ülesvahtimisest kanget kaela masseerida. Minu lagi on siiski lõpuks värvitud. Natuke laiguline, kuna lagi polnud päris sile ja eelnev heleroheline värv kumab kohati läbi. Aga ikkagi enda tehtud. Terve liiter värvi kulus ära.