Festivali ettevalmistusi Facebookis ja internetis jälgides tekkis minus juba teatud wow-tunne. Ometi taas midagi uut ja uued noored tegijad, kes ringiga taas Põlvasse on tagasi jõudnud. Festivali programm tekitas minus küll suurt huvi, kuid mu mõtted olid ainult oma korteri remondi küljes kinni. Tööpäeva lõpus põrkasin trepil kokku Lehariga, kes kutsus mind näituse avamisele. Sellisest kutsest ei saa ju ära öelda!
Hoone, mis vanemate põlvakate mälus seondub sööklaga, seisis pikki aastaid tondilossina peatänava ääres keset linna. Sel kevadel sai maja lõpuks uue katuse, aknad ja fassaadi. Sisetööd kõik tegemata. Tolmune. Küll aga suutsid noored seda ruumi väga oskuslikult näitusepinnana ära kasutada. Grupinäitusel sai näha mitme Põlvast pärit noore pilte: Riho Kall, Martin Ruus, Toomas Kuusing ja veel keegi, kelle nime mul ei õnnestunud tuvastada. Riho oli spetsiaalselt selle ürituse ja näituse tarbeks loonud seeria segatehnikas pilte, kus lõuendile trükitud fotole oli kollaažina lisatud kangast välja lõigatud hobused ja neile selga õlivärvidega maalitud ratsanikud – inspireerituna armastusfilmidest, kus prints tuleb valgel hobusel, nagu Riho avamisel ütles. Tõsi küll olid need hobused pigem Mammaste maastiku ehk siis pruuni värvi ja sadulas olid ka rohkem naisterahvaste moodi olevused. Imekaunite losside asemel sai taustal näha tööstusmaastikku. Olin sillas!
Värvikirevast kavast tahan reedel osa saada Indigolaste kontserdist. Paar nädalat tagasi sattusin YouTube´is kogemata nende lugudele , kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin endamisi, et tahaks nende kontserdile. Ja nüüd loen festivali programmist nende nime. Taas üks kingitus mulle!
Festivali programmi ja rohkem infot leiab lehelt uueajastufestival.ee
No comments:
Post a Comment