Tulin praegu suustatamast! Esimest korda üle mitme-mitme aasta! Ja õigesti tegin, et läksin! Intsikurmu mets paistab mulle koduaknast kätte, suusarajad lähevad akna alt mööda, õhtuti on need valgustatud. Ja ikka polnud ma neid võimalusi kasutanud. Mugavus sai minust alati võitu. Tõin ka endale vabanduseks, et mul pole ju korralikku suusavarustust. Täna aknast välja vaadates aga otsustasin siiski midagi oma tervise heaks teha. Päike ju paistis ja lumi sillerdas nii kutsuvalt! Ei läinudki kaua aega, kui olin keldris üles leidnud oma vanad saapad (4 auguga klambrite jaoks!), sobivad kepid ja suusad – täielikud uunikumid, vähemalt 25 aastat vanad ja kohati paigatud Visu Fiiberid. Määrdeid loomulikult polnud ja ega ma nendega poleks ka osanud miskit peale hakata. Väljas selgus, et riietega olin täpselt kümnesse tabanud – ei külm ega palav, täpselt paras :).
Kavatsesin esialgu jääda tasasele maale, esimese korraga ei tohi ju üle pingutada ja ennast ära hirmutada. Ning ma teadsin täpselt, millised järsud tõusud ja langused ning äkilised kurvid mind metsas ees ootavad. Paar ringi tehtud, sai minust võitu kiusatus mäest alla tuhiseda. Ja enne kui isegi aru sain, olin ma laskumisega õnnelikult ühele poole jõudnud. Teisel laskumisel, mis oli eelnevast tunduvalt lamedam, kuid järsu kurviga, mul enam nii hästi ei läinud – olin liigselt enesekindel ja kaotanud valvsuse – õnneks siiski üsna leebe õppetund. Järgnevad laskumised polnud aga enam probleemiks, keha mäletas ammuseid treeninguid. Ja mäletab veel paljut muud ...
Väga tegusad poolteist tundi olid. Kuniks ilm laseb, lähen veel.
No comments:
Post a Comment