Täna tuli taas lund. Teede ääred olidki juba koledaks tõmbunud, nüüd taas kenasti valged. Hommikune sõit Tartusse tihedas lumesajus ja jääkonarustega teel oli paras proovikivi. Siiski leidus üks juht, kellele minu 80 km/h tundus venimisena ja ta otsustas mööduda. Mis siis, et nähtavust praktiliselt polnud. Ja et vastu tuli auto. Äärmiselt napikas pääsemine meile kõigile sel hetkel ahelkokkupõrkest. Tänan, mu kaitseingel!
Tuisus oli ka oma võlu. Nii huvitav oli vaadata, kuidas tuul kerget lund lagedalt põllult risti üle tee kihutas. Tekkis illusioon ja silmapete, nagu kulgeks tee hoopis risti tegelikkusega. Ja mõnes kohas, kus oli kõrge metallist piire ja lumevallid, purskus lumi kõrgelt üle – justnagu suvel lehvikuna vett aiakastmisvoolikust. Roolis olles kõike seda mängu aga siiski pikalt imetleda ei saanud. Ja polnud aega, et kinni pidada.
Peatänavad on Tartus normaalselt sõidetavad, lume koristamisega on seal tegeletud. Seevastu kõrvaltänavatel liiklemine paneb taas oskused ja kannatuse proovile. No või mis kõrvaltänav see Tähe tänav siis ikka on. Aga vist on. Parkimiskoha sain täna otse tänava äärde, keegi oli just sealt eest ära sõitnud ja jäljed ette teinud. Vaatasin, et hea kerge pärast minema sõita. Kui siis aga kuue tunni pärast oma auto juurde jõudsin, oli seda raske lumekuhila all ära tunda. Ja sahk oli ka vahepeal käinud – seekord ei tundnud ma sahast kuigi suurt rõõmu, sest mu auto jäi nüüd üpris suure valli taha. Lõpuks õnnestus mul siiski auto lume alt välja kaevata ja ka kohapealt üle valli minema saada. Mu väike tubli Focus!
Ah et mis punkar-auto? Ronisin autot puhastades küll hange otsa, kuid ikkagi jäid mu käed lühikeseks, et kogu autokatust lumest puhtaks saada – keskele jäi triip nagu punkari püstised juuksed! :)
No comments:
Post a Comment