Tänane päev pani mind korralikult proovile. Andis mitmed õppetunnid. Hommik algas paljulubavalt – jõudsin imelühikese ajaga väga palju ära teha. Siis aga hakkas pihta – auto oli nii korralikult ära jäätunud, et 10 minutit kraapimist andis ainult tillukesed augud esi- ja kõrvalklaasidele. Rohkem polnud aega, pidin kindlaks ajaks Tartusse jõudma. Aja jooksul vaateväli muidugi suurenes, kojamehed aga ei jõdnudki lahti sulada. Kiiruse tõustes üle 70 hakkas auto tegema koledat häält ja värises nagu traktor põllul. Äkki kummid tühjad? Pidasin kinni, tegin tiiru ümber auto, ei tuvastanud miskit viga. Sõidan edasi, ikka sama jama. Otsin telefoni – pole. Selge, jäi kontorisse laua peale. Aega polnud, et tagasi minna. Auto ikka traktori moodi. Lasin peast läbi juba strateegiaid, et kui peaksin õhtul teele jääma. Saaksin ehk kelleltki telefoni laenata, kuid peas ainult üks number, see aga mitusada kilomeetrit kaugel. Ok, vaatame, mõtlesin.
Jõudsin Tartusse paraja varuga, leidsin Tähe tänava ääres parkimiseks tühja koha ja juba rõõmustasin, kuid sain siis korraliku õppetunni – lumi oli päris pehme ja olin hoobilt põhjaga kinni, tagumine nurk peaaegu liiklust takistamas. Ei edasi ega tagasi, rattad käivad ainult ringi. Labidat loomulikult polnud. Seisin seal ja laiutasin käsi – tuli üks mees appi – ei miskit. Tuli veel teinegi, ikka ei miskit. Astus ligi kolmaski – ja ühisel jõul tõsteti mind koos autoga tänavale tagasi! Suurim tänu neile!
Edasi läks juba rõõmsamas võtmes – tudengid olid tragid, msn-i teel (läpaka olin ikka kaasa haaranud!) organiseerisin autole hooldeaja ja värinad tekitanud jääkamakad kougiti ka kusagilt sügavusest välja. Nii et päeva võib kordaläinuks lugeda ja olen tänulik tänaste arvukate õppetundide eest!
No comments:
Post a Comment