Laupäevane eesmärk läbida maratoniraja viimane osa Palu punktist Elvani sai täidetud. Mairi oli nii lahke, et sõidutas mind stardikohta ja ootas Elvas kuni ma saabusin. Aega kulus arvatust tunduvalt rohkem. Jõudu oli mul piisavalt, ka rada oli oodatust lihtsam. Sain aga teada, mida tähendavad määrimata suusad. Järsemaid tõuse sai võtta käärsammuga, saatuslikuks said just lauged tõusud, kus suusk libises rohkem tagasi kui edasi. Ja enamik tõuse olidki lauged. Hästivarustatud ja treenitud mehed vuhisesid uisusammul minust kui postist mööda. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, minul oli oma siht – Elva ja klassikaline tehnika. Raja lõpupoole õnnestus ka minul mõnedest suuskadel olijatest mööduda :)
Pühapäevast päeva planeerisin nii- ja naamoodi. Parim variant, mis võimaldas kõik ära teha, oli minna hommikul kell 8 suusatama. Aknast välja vaadates tundusid autod kuidagi kummalised. Viskasin pilgu ilm.ee-sse. Ohoo, -17 kraadi. Päris lahe! Lesson x: kuidas külma ilmaga suusatamiseks riietuda. Tegelikult ei tundunudki väljas olles külm nii kole, päris mõnus oli. Suusk ainult libises taas rohkem tagasi kui edasi. Sündis kindel otsus esmaspäeval sammud spordipoodi seada. Ja ma polnud ainuke unetu, pool üheksa suundusid kolm vaprat kepikõnninaist metsa.
Hommikune külm andis õhtuks järele ja jõudis hommikuks sulani. Sellist kiilasjääd polnud ma ammu näinud. Minu mõte sammud spordipoodi seada ei saanud tõeks, kindlam oli sinna autoga sõita. Asfalt oli ju lahti sulanud. Ja neli ratast on vahel kindlamini maas kui kaks jalga. Sain oma määrded kätte, natuke õpetussõnu ka, miskit meenus ka minevikust. Kas see oli nüüd tänu määrimisele või mis, aga oma suusaringid sain suht kerge vaevaga täna tehtud. Väike hääl küll üritas veidi piniseda, kuid tulutult. Mina juhin oma elu.
Jaanuari 17-ndal päeval selle aasta 17-s suusasõit ehk siis iga päev vähemalt tunnike suuskadel.
No comments:
Post a Comment