Jah, jaanuarikuu 22. päev on käimas ja minu suusakalendris samapalju päevi tähistatud. Olen tänulik, et mul on see olnud võimalik. Igas mõttes võimalik.
Olles lõpetanud 10-nda kilomeetri, ütles pilk kellale, et olen täna üsna kiire olnud. „Teen ühe kahekilomeetrise ringi veel, aega ja võhma on,“ mõtlesin. „Ja siis tänaseks aitab.“ Eneselegi märkamatult olin ringi lõpus pööranud hoopis 5-km rajale. Wow! Keha teadis, milleks ta võimeline on! Nii juhtub, kui mõistus välja lülitada ja mul on selle üle tohutult hea meel! Mõistus ütles ju, et ainult 2 km ja mitte rohkem. Tegelikkuses olin suuteline palju rohkemaks! Lülita mõistus välja, lase oma sisemisel jõul ennast juhtida ja sa näed, milleks sa võimeline oled.
Me ei teadvusta endale, kuid me laseme enamiku ajast end juhtida oma programmidel, vanadel programmidel, mis on meisse istutatud lapsepõlves ja mida on elu jooksul aina süvendatud. Harva välja vahetatud. Ma ei saa sellega hakkama … see on liiga raske … mis teised minust arvavad … mul peab olema ikka üks kindel töökoht … mul peab olema tingimata oma korter v. maja … ma pean ikka mehe ja laste eest hoolitsema kuigi ma ise tahan näiteks hoopis maalida … ma olen ainult siis teiste poolt aktsepteeritud, kui olen rikas ja kõrgel ametikohal, mul on teatud auto … jne. jne. Need on ainult programmid. Nagu arvutil, nagu robotil. Kuid kas me oleme kõige selle juures õnnelik? Vaevalt, või siis pseudoõnnelik. Samas on nii lihtne neid programme üle kirjutada, nagu arvutil. Vaja ainult tunda vastavaid tehnikaid. Ma tean, millest ma räägin. Olen ise seda teinud. Mitmete programmidega. Hinges on kergus, rahulolu ja õnnetunne, kuigi „normaalne“ inimene ju nii ei teeks ja ei oleks. Eileõhtune film The Shift kinnitas, et ma olen õigel teel. Ja rääkis palju muudki veel. Sellest aga edaspidi.
Tagasi suusatamise juurde. Kuna elasin koolist vaevalt 100 m kaugusel ja hiljem minu laste kooliskäimise ajal viis tee suusarajale meie majast mööda, pole ma tunda saanud seda suuskade kaasas tassimise valu ja vaeva. Vahet polnud, kas sporditund oli päeva lõpus või keskel, ikka jõudis kodust läbi lipata. Samas ma mõistan neid, kes leidsid sadu põhjuseid, miks mitte suusatama minna ja olid nõus isegi puuduliku veerandihindega. Kõigi nende vajalike asjade kaasastassimiseks jäi kahest käest väheseks. Ja autoga tol ajal lapsi kooli ei sõidutatud. Ajad on uued, mis omal ajal tundus püha ja puutumatu, on saanud uue vormi. Sporditundi pean silmas. Põlva ÜG tavalisest tunniplaanist on suusaveerandi sporditunnid välja võetud. Ah et polegi kehalist kasvatust? On küll, ainult et pärastlõunasel ajal ja lisaks veel laupäeva ennelõunal. Igaüks saab valida omale aja ja koha vastavalt suusatunniplaanile. Ja saab näiteks koos olla oma sõpradega mõnest teisest klassist. Kui ikka suusatamine mitte kuidagi ei sobi, saab selle asendada kepikõnniga. Oma normtunnid tuleb siiski täis teha, kasvõi paari esimese nädalaga. Valikuvabadus, planeerimise ja vastutustunde arendamine. Fantastiline minu meelest.
No comments:
Post a Comment