Üks tänastest eesmärkidest oli suusatamine Mammastes, kus tõusud ja langused on väidetavalt kohati isegi raskemad kui Otepääl. Plaanis oli see ette võtta kohe hommikul, kui rahvast vähem. 9.35 aga polnudki ma esimene, üks mees vuhises juba rajale.
Öösel ja varahommikul sadas jäidet, rada oli ikka üks korralik jäärenn. Meenus, kuidas mitmed aastad tagasi ma ennast neist mägedest üles punnitasin. Paari kilomeetriga tookord piirdusingi, rohkemaks polnud jaksu. Ei lasknud ma end neist mälupiltidest heidutada, minu mõttevorm oli tugev. Tõusudel said käed korraliku koormuse – ei, siiski mitte käpuli ronides. Ahaa, käärsammu polnudki ma veel harjutanud! Kui saapad said tugevamini kinni nööritud, tuli ka käärsamm korralikult välja. Mis ikka kunagi selgeks õpitud, see mälust ei kao, ka mitte kehamälust.
Langused olid ägedad! Oh seda kiirust! Korra tuli ka külili asend ära proovida – jäin viita uurima ja kaotasin valvsuse, ei märganud kurvi. Järgmistel ringidel juba teadsin, mis mind sel kohal ees ootab ja kõik laabus suurepäraselt.
Viidapanija ja minu loogika ei ühtinud. Püüdsin ikka alguses aru saada, kuid siis loobusin. Lasin end lihtsalt juhtida sügavalt sissesõidetud rajast. Läbitud kilomeetrite arvu ma ei teagi.
Suusastaadionile tagasi jõudes avanes ilus pilt – perekondlik pühapäev. Muusika mängis, autosid ja rahvast oli juurde tulnud. Kes kelgutas, kes suusatas, kes pidas talipiknikku. Minu eesmärk oli täidetud, võtsin suuna kodu poole. Leivad ootasid ahju panemist.
No comments:
Post a Comment