Arvasin, et täna tuleb rahulik päev. Kolleegid käisid eile juba tänamas – kes puhkusel, kes haige ja kel vaba päev, eile kõik kohal. Silma märjaks ei võtnud – olin ju ise otsuse teinud – aga armas oli küll kuulda, mida head öeldi. Selliste hetkede nimel tasub elada. Ma ei vaja väga palju tunnustust, tean ise oma väärtust, kuid kui seda vahetevahel ka väljastpoolt kinnitatakse, tõstab enesetunnet küll.
Niisiis olin planeerinud tänaseks veel mõnede viimaste tegevuste ärategemise, kaks klienti, asjade sorteerimise ja pakkimise ning veel mõned tegevused. Klientidega läks kauem, lõunapausiga läks kauem, viimaste tegevuste ärategemisega läks kauem, telefon helises pidevalt, asjade sorteerimiseni ei jõudnudki – tõstsin kõik sahtlis oleva lihtsalt kotti, et siis kodus ükskord sorteerida või ka otse lõkkesse kanda :). Ühe kapi unustasin sootuks üle vaadata, pühendan sellele veel laupäeva hommiku.
Koristaja küsis, et kas ma kolin kuhugi. Jah, päris minema, täna oli viimane tööpäev, vastasin. - Ah et ka koondati? Igal pool muudkui koondatakse, näed teine koristaja lasti ka lahti … - Ta oleks veel vist ei-tea-kui-kaua seda haletsemist jätkanud, kuid ma teatasin resoluutselt, et ise täiesti vabatahtlikult lahkun. Ta vaatas mind nagu kummitust … Võib-olla ma olengi …
väga julge samm! igatahes edu uutes ettevõtmistes!
ReplyDelete