Mahl. Mahl?

Poeriiulid on täis mahlapakke ja –pudeleid. Üks kirjum kui teine, üks ilusam ja kutsuvam kui teine. Pakil kenasti kirjas, mis sees. Vahepeal väga peenes kirjas, et silm ei seleta lugeda. Teavitamisnõue aga täidetud. Erinevad nimetused nagu mahlajook, mahl, mehu ja teab mis veel. Klaaritatud või hägune. Kontsentraadist või nn. naturaalne. Igaühel meist oma põhjus, miks ta just seda või teist mahla ostab.

Kuivõrd me üldse süveneme sellesse, mida me mahla juues endale sisse kallame. Usaldame tootjat – ega ta meile ju halba taha. Loomulikult ei taha. Kuid suurtootmine on suurtootmine, kus olulist rolli mängib ikkagi raha. Ka teadus on sageli rakendatud rahavankri ette – kuidas saada marjast või puuviljast kätte võimalikult palju vedelikku. Erinevate marjade kestarakkudel on erineva paksusega membraanid, mis tähendab seda, et kättesaadav mahlakogus on üsnagi erinev, isegi alla 50%. Heal juhul läheb ülejäänu kuivatamisele, siis jahvatamisele ja jõuab ringiga toidulauale. Halvemal juhul rändab jääk lihtsalt komposti. Mida vähem saadakse marjadest mahla, seda kõrgemaks kujuneb mahla omahind.

Nii ongi leiutatud erinevaid trikke ja võtteid, mis aitavad või võimaldavad marjadest saada oluliselt rohkem mahla kätte kui lihtsalt pressimise teel.. Sõstarde puhul on teatud-tuntud aurutamine. Vähem aga teame, et sama hästi aitab rakumembraani lõhkuda ja seega rohkem mahla pressida, kui marju eelnevalt sügavkülmutada. Täitsa ok minu meelest.

See, millest ma aga alles möödunud nädalal esmakordselt kuulsin, mis seadusega on täiesti lubatud ja millest ei pea isegi pakendil teavitama, kuna see pole mahla koostisosa, vaid tehnoloogilise protsessi osa, on ensümeerimine. Marjadele lisatakse ensüüme ehk teatud liiki baktereid, mis paari tunni jooksul lõhustavad membraanid ja nii võib näiteks mustadest sõstardest kätte saada isegi üle 70% mahla. Kuumutamisel pidid need bakterid hävima ja olema meie organismile siis täiesti kahjutud. Kas ikka on? Tehnoloogia pole ju sadu aastaid vana …


Veel üks tähelepanek. Eriti õunamahla puhul. Millist mahla eelistatakse? Hägust? Selget? Enamasti vist selget, tundub mulle. Aga kas ka teate, kuidas seda selget mahla saadakse? Klaaritatakse. Saviga näiteks. Või želatiiniga. Raskusjõu mõjul vajuvad mahlas heljuvad viljaliha osakesed koos saviga põhja. Vähemalt silmale nähtavaid saviosakesi ei peaks mahlas leiduma. Aga mittenähtavaid?

Mina igatahes eelistan nüüd veelgi rohkem kodus aurutatud ja pressitud mahlu, olgugi see tegevus aja- ja energiamahukas. Vähemalt ma tean, mida endale sisse kallan.

Kohvi(ku)elamus

Päris hulk aastaid ei joonud ma üldse kohvi. Mulle meeldis küll kohvi lõhn ja seda jooki teistele valmistada, kuid ise piirdusin teega. Odavatest teesortidest poeriiulil vaatasin ma alati mööda, otsisin peenemaid ja eksklusiivsemaid maitseid. Ega valikut väga palju polegi, peab tunnistama. Eredamalt on mällu sööbinud Lübecki martsipanitee ja mõned Taanist pärit teed, mida aga meie kaubanduses ju pole. Minu kohvikogemused piirdusid ainult sellega, mis varasemalt poest saada oli või mida igal pool söögikohtades pakuti. Seepärast polnud ka kohvi joomisest loobumine mingi raskus, nagu ma tagantjärele näen. Viletsast asjast saab ju kergesti lahti lasta. Oktoobrist alates olen taas hakanud rohkem kohvi poole vaatama, eriti kui vaja und peletada.

Pärast eilset aga ei saa ma seda tumedat ollust kruusis enam kohviks nimetada. Oli üks kokkusaamine Tallinnas Gourmet Coffee´s Koidula tänaval Kadriorus, veel tänagi igatsen ma taga seda aroomi, neid maitseid. Kohviku poolt pakutavast suurest kohvivalikust jõudsin proovida ainult kahte – Kenya Kangunu AA ja Panama Los Lajones. Maitsevahe oli selgelt tuntav. Kuigi väga maitsvad mõlemad, meeldis Kenya kohvi mulle siiski veidi rohkem. Sellised head tummised joogid (andke kohvigurmaanid mulle andeks, kui sõna *tummine* ei sobi). Parimatest kohviistandustest, kohapeal klaasseina taga röstimiskojas röstitud ubadest. Gourmet Coffee kodulehel http://www.gourmetcoffee.ee saad lugeda ligi paarikümne erineva sordi kohta – mis istandusest, kuidas töödeldud, millal korjatud, kohvi iseloomustus ja palju muud infot. Kõike saab kohapeal proovida ja poekesest kaasa osta. Lisaks kohvile erinevaid teesorte. Ja nagu sageli juhtub – kui valikuvõimalus on liiga suur, jääbki ostmata. Ma tean siiski kindlalt, et käike sinna tuleb veel.

Mitte ainult kohvi polnud see, mis mind hurmas – interjöör, teenindus, väga maitsvad quiched (neli erinevat sorti sai ära proovida) ja Anni Arro võrratud kirsi- ja mustsõstratordid olid äärmiselt motiveerivad.

Suur aitäh kohviku- ja Comeniuse rahvale!

Suusatamine – täna ei. Aga väärtustatud klient.

Minu viimased postitused keerlevad kõik suusatamise ümber. Nagu ka minu päevad. Kuni niikaugele välja, et täna hommikul kell 7 silmi lahti lüües lugesin ja arvutasin kokku minuteid, kas jõuan enne Tallinna poole startimist veel ka oma 10 km suusaringi ära teha. Mis siis, et asfalt oli lompides ja taevast tuli ka üsna märga ollust. Minutitest jäi siiski väheseks. Võtsin rahulikult. Suusavaba päeva. Esimese alates 1.jaanuarist. Tallinnas läbisin vahemaad jalgsi, sai mingigi koormuse.

Startisin Tartu suunas rahulikult. Esmaspäeval sain kiirustamise tõttu oma õppetunni. Piisab. Päris kõiki tulemusi veel ei tea. Nädala-paari jooksul selgub, kuivõrd see pangakontot mõjutab.

Tartus hommikul väga meeldiv kogemus. Ootamatu lahendus. Kiidan ja ülistan. Selgituseks: pühapäeval unustasin oma kliendikaardi Aardla Hulgilattu. Kui avastasin, oli pood juba kinni. Alles esmaspäeva hilisõhtul saatsin juhatajale meili. Vastuses andis ta teada, et nad olid uurinud videosalvestusi ja oli näha, kuidas järgmine klient lahkus koos minu kliendikaardiga ning nad teevad mulle tasuta uue kaardi. Ja oligi nii, aitäh! Aitäh! Aitäh! Et nad viitsisid tegeleda ja videoid uurida ja ei laiutanud niisama käsi. Et tegid tasuta uue kaardi (minu enda viga oli ju siiski). Et näitasid üles hoolivust ka oma väikekliendi suhtes. Tundsin end tõeliselt väärtustatuna.

Kolmas suusapaar

No varsti juba nagu proffidel, kuu aja jooksul juba kolmas. Ja üha paremaks läheb. Tuulasin keldri lae all ja leidsingi. Pikkuselt täpselt kahe eelneva paari vahel. Visu. Pärnu. Ja klamber sobis. Kunagi igiammu tõenäoliselt määritud ka. Ei hakanud ise igaks juhuks mäkerdama. Tegin kohe hommikul prooviringid, klappis. Sain otse sellistest tõusudest üles, kust varem ainult käärsammul. Lauskmaal see ideaalne pidamine ei seganud, laskumised võib tuisulume kaela ajada.

Kui terve nädal piirdusin raske 10 km-ga ja eile pingutasin ainult 5 välja, siis täna võtsin mängleva kergusega oma 15. Kinnituisanud rajal, olles ise nagu rajatraktor. Ainuke „hull“ pühapäeva varahommikul. Mul oli enda üle ääretult hea meel.

Libisemine on pöördvõrdeline pidamisega

Tõestatud. Mida parem pidamine, seda kehvem libisemine. Kuni selleni välja, et keha tahab laskumisel kiiremini edasi liikuda kui jalad ja suusad seda suudavad. Kuku või pikali. Eriti vastutuules. Samas hea tasakaaluharjutus. Kehale. Pigem kepikõnd suuskadel kui suusatamine. Kätele korralik koormus. Motivatsioon …

Maratonini on kolm nädalat. Tänavuaastaseid suusapäevi 29 selja taga.

Kahekümne teine suusapäev

Jah, jaanuarikuu 22. päev on käimas ja minu suusakalendris samapalju päevi tähistatud. Olen tänulik, et mul on see olnud võimalik. Igas mõttes võimalik.

Olles lõpetanud 10-nda kilomeetri, ütles pilk kellale, et olen täna üsna kiire olnud. „Teen ühe kahekilomeetrise ringi veel, aega ja võhma on,“ mõtlesin. „Ja siis tänaseks aitab.“ Eneselegi märkamatult olin ringi lõpus pööranud hoopis 5-km rajale. Wow! Keha teadis, milleks ta võimeline on! Nii juhtub, kui mõistus välja lülitada ja mul on selle üle tohutult hea meel! Mõistus ütles ju, et ainult 2 km ja mitte rohkem. Tegelikkuses olin suuteline palju rohkemaks! Lülita mõistus välja, lase oma sisemisel jõul ennast juhtida ja sa näed, milleks sa võimeline oled.

Me ei teadvusta endale, kuid me laseme enamiku ajast end juhtida oma programmidel, vanadel programmidel, mis on meisse istutatud lapsepõlves ja mida on elu jooksul aina süvendatud. Harva välja vahetatud. Ma ei saa sellega hakkama … see on liiga raske … mis teised minust arvavad … mul peab olema ikka üks kindel töökoht … mul peab olema tingimata oma korter v. maja … ma pean ikka mehe ja laste eest hoolitsema kuigi ma ise tahan näiteks hoopis maalida … ma olen ainult siis teiste poolt aktsepteeritud, kui olen rikas ja kõrgel ametikohal, mul on teatud auto … jne. jne. Need on ainult programmid. Nagu arvutil, nagu robotil. Kuid kas me oleme kõige selle juures õnnelik? Vaevalt, või siis pseudoõnnelik. Samas on nii lihtne neid programme üle kirjutada, nagu arvutil. Vaja ainult tunda vastavaid tehnikaid. Ma tean, millest ma räägin. Olen ise seda teinud. Mitmete programmidega. Hinges on kergus, rahulolu ja õnnetunne, kuigi „normaalne“ inimene ju nii ei teeks ja ei oleks. Eileõhtune film The Shift kinnitas, et ma olen õigel teel. Ja rääkis palju muudki veel. Sellest aga edaspidi.

Tagasi suusatamise juurde. Kuna elasin koolist vaevalt 100 m kaugusel ja hiljem minu laste kooliskäimise ajal viis tee suusarajale meie majast mööda, pole ma tunda saanud seda suuskade kaasas tassimise valu ja vaeva. Vahet polnud, kas sporditund oli päeva lõpus või keskel, ikka jõudis kodust läbi lipata. Samas ma mõistan neid, kes leidsid sadu põhjuseid, miks mitte suusatama minna ja olid nõus isegi puuduliku veerandihindega. Kõigi nende vajalike asjade kaasastassimiseks jäi kahest käest väheseks. Ja autoga tol ajal lapsi kooli ei sõidutatud. Ajad on uued, mis omal ajal tundus püha ja puutumatu, on saanud uue vormi. Sporditundi pean silmas. Põlva ÜG tavalisest tunniplaanist on suusaveerandi sporditunnid välja võetud. Ah et polegi kehalist kasvatust? On küll, ainult et pärastlõunasel ajal ja lisaks veel laupäeva ennelõunal. Igaüks saab valida omale aja ja koha vastavalt suusatunniplaanile. Ja saab näiteks koos olla oma sõpradega mõnest teisest klassist. Kui ikka suusatamine mitte kuidagi ei sobi, saab selle asendada kepikõnniga. Oma normtunnid tuleb siiski täis teha, kasvõi paari esimese nädalaga. Valikuvabadus, planeerimise ja vastutustunde arendamine. Fantastiline minu meelest.

Ideaalne tööpäev

Täpselt selline päev, nagu ma oma ideaalis ette kujutasin, kuigi päev pole kaugeltki veel läbi! Magasin, kuni und jagus – veidi peale kella kaheksat olin siiski juba jalul. Nii tervistav on ärgata rahulikult, kui keha selleks valmis on, mitte äkitsi äratuskella helina peale. Ja vahetevahel ka nädala sees saan seda nüüd endale lubada. Jõin rahulikult oma hommikukohvi, tee oli otsa saanud ja juba oktoobris tegelikult hakkasin taas väikestviisi kohvi peale üle minema. Segasin taigna ja panin leivad kerkima. Rahulikult, aega oli piisavalt.

Kell 10 kohtusin kliendiga. Kontorit mul praegu pole, koju ei tahtnud kutsuda, kuid hotelli restoran on sellisel kellaajal ka päris hea kohtumispaik. Tunnike läbirääkimisi ja lõime käed. Olen tänulik selle usalduse eest!

Ja siis suusatama! Valges, päris rajal, mitte laternate valguses ja ärauisutatud jäljes. Uskumatult palju rahvast oli Mammastes sellisel ennelõunasel ajal. Keegi hüüdis õpetajat, keegi emmet-issit … Äärmiselt sportliku välimusega meesterahvaid tuiskas mööda … Pered … On täna ikka reede? Või juba laupäev? Kas nad ei peagi tööl olema? Või on nad ettevõtjad ja ise oma tegevuste planeerijad nagu mina nüüd? Või on neil hoopis talvepuhkus? Ah mis vahet, igatahes meeldib neile lumi ja värske õhk.

Kuni leivad ahjus küpsesid, vaatasin läbi oma posti ja vastasin kirjadele. Rahulikult.

Filmiõhtu Tartus tõotab tulla põnev, The Shift. Ei, mitte kinos, küll siiski avatud seltskonnas. Arutelu, mhm … , rahulikult, reede ju.


Tundub, et tänane lemmiksõna on ’rahulikult’ . :)

Ikka suusatamisest

Laupäevane eesmärk läbida maratoniraja viimane osa Palu punktist Elvani sai täidetud. Mairi oli nii lahke, et sõidutas mind stardikohta ja ootas Elvas kuni ma saabusin. Aega kulus arvatust tunduvalt rohkem. Jõudu oli mul piisavalt, ka rada oli oodatust lihtsam. Sain aga teada, mida tähendavad määrimata suusad. Järsemaid tõuse sai võtta käärsammuga, saatuslikuks said just lauged tõusud, kus suusk libises rohkem tagasi kui edasi. Ja enamik tõuse olidki lauged. Hästivarustatud ja treenitud mehed vuhisesid uisusammul minust kui postist mööda. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, minul oli oma siht – Elva ja klassikaline tehnika. Raja lõpupoole õnnestus ka minul mõnedest suuskadel olijatest mööduda :)

Pühapäevast päeva planeerisin nii- ja naamoodi. Parim variant, mis võimaldas kõik ära teha, oli minna hommikul kell 8 suusatama. Aknast välja vaadates tundusid autod kuidagi kummalised. Viskasin pilgu ilm.ee-sse. Ohoo, -17 kraadi. Päris lahe! Lesson x: kuidas külma ilmaga suusatamiseks riietuda. Tegelikult ei tundunudki väljas olles külm nii kole, päris mõnus oli. Suusk ainult libises taas rohkem tagasi kui edasi. Sündis kindel otsus esmaspäeval sammud spordipoodi seada. Ja ma polnud ainuke unetu, pool üheksa suundusid kolm vaprat kepikõnninaist metsa.

Hommikune külm andis õhtuks järele ja jõudis hommikuks sulani. Sellist kiilasjääd polnud ma ammu näinud. Minu mõte sammud spordipoodi seada ei saanud tõeks, kindlam oli sinna autoga sõita. Asfalt oli ju lahti sulanud. Ja neli ratast on vahel kindlamini maas kui kaks jalga. Sain oma määrded kätte, natuke õpetussõnu ka, miskit meenus ka minevikust. Kas see oli nüüd tänu määrimisele või mis, aga oma suusaringid sain suht kerge vaevaga täna tehtud. Väike hääl küll üritas veidi piniseda, kuid tulutult. Mina juhin oma elu.

Jaanuari 17-ndal päeval selle aasta 17-s suusasõit ehk siis iga päev vähemalt tunnike suuskadel.

Viimane tööpäev

Arvasin, et täna tuleb rahulik päev. Kolleegid käisid eile juba tänamas – kes puhkusel, kes haige ja kel vaba päev, eile kõik kohal. Silma märjaks ei võtnud – olin ju ise otsuse teinud – aga armas oli küll kuulda, mida head öeldi. Selliste hetkede nimel tasub elada. Ma ei vaja väga palju tunnustust, tean ise oma väärtust, kuid kui seda vahetevahel ka väljastpoolt kinnitatakse, tõstab enesetunnet küll.

Niisiis olin planeerinud tänaseks veel mõnede viimaste tegevuste ärategemise, kaks klienti, asjade sorteerimise ja pakkimise ning veel mõned tegevused. Klientidega läks kauem, lõunapausiga läks kauem, viimaste tegevuste ärategemisega läks kauem, telefon helises pidevalt, asjade sorteerimiseni ei jõudnudki – tõstsin kõik sahtlis oleva lihtsalt kotti, et siis kodus ükskord sorteerida või ka otse lõkkesse kanda :). Ühe kapi unustasin sootuks üle vaadata, pühendan sellele veel laupäeva hommiku.

Koristaja küsis, et kas ma kolin kuhugi. Jah, päris minema, täna oli viimane tööpäev, vastasin. - Ah et ka koondati? Igal pool muudkui koondatakse, näed teine koristaja lasti ka lahti … - Ta oleks veel vist ei-tea-kui-kaua seda haletsemist jätkanud, kuid ma teatasin resoluutselt, et ise täiesti vabatahtlikult lahkun. Ta vaatas mind nagu kummitust … Võib-olla ma olengi …

Üheksas suusapäev

Üks tänastest eesmärkidest oli suusatamine Mammastes, kus tõusud ja langused on väidetavalt kohati isegi raskemad kui Otepääl. Plaanis oli see ette võtta kohe hommikul, kui rahvast vähem. 9.35 aga polnudki ma esimene, üks mees vuhises juba rajale.

Öösel ja varahommikul sadas jäidet, rada oli ikka üks korralik jäärenn. Meenus, kuidas mitmed aastad tagasi ma ennast neist mägedest üles punnitasin. Paari kilomeetriga tookord piirdusingi, rohkemaks polnud jaksu. Ei lasknud ma end neist mälupiltidest heidutada, minu mõttevorm oli tugev. Tõusudel said käed korraliku koormuse – ei, siiski mitte käpuli ronides. Ahaa, käärsammu polnudki ma veel harjutanud! Kui saapad said tugevamini kinni nööritud, tuli ka käärsamm korralikult välja. Mis ikka kunagi selgeks õpitud, see mälust ei kao, ka mitte kehamälust.

Langused olid ägedad! Oh seda kiirust! Korra tuli ka külili asend ära proovida – jäin viita uurima ja kaotasin valvsuse, ei märganud kurvi. Järgmistel ringidel juba teadsin, mis mind sel kohal ees ootab ja kõik laabus suurepäraselt.

Viidapanija ja minu loogika ei ühtinud. Püüdsin ikka alguses aru saada, kuid siis loobusin. Lasin end lihtsalt juhtida sügavalt sissesõidetud rajast. Läbitud kilomeetrite arvu ma ei teagi.

Suusastaadionile tagasi jõudes avanes ilus pilt – perekondlik pühapäev. Muusika mängis, autosid ja rahvast oli juurde tulnud. Kes kelgutas, kes suusatas, kes pidas talipiknikku. Minu eesmärk oli täidetud, võtsin suuna kodu poole. Leivad ootasid ahju panemist.

Vana programm

Seitsmendal päeval hakkas vana programm tööle. Täiega. Nägin, kuidas kõikvõimalikud vabandused ujusid lagedale. Ikka et tuiskab ja et tuul on kõva ja et olen juba niigi tubli olnud ja mida iganes veel. „Ühe korra võib ju vahele jätta, profisportlased ei treeni ka ju iga päev“, sosistas trikitaja mulle kõrva, „sul on lugemist ja muudki head teha“. „Ei, ei, nii see ei lähe. MINA ju täidan lubadusi, olgu need antud teistele või endale. Ja MUL on eesmärk!“

Mina võitsin. Kui välja ja suusad alla sain, oli kõik taas ok. Trikitaja oli kadunud. Programm lahustunud. Tagasi jõudes oli hinges ülev tunne, I did it!

Täna, kaheksandal suusapäeval ei tekkinud küsimustki, kas minna või mitte. Tavapärase kümne ringi asemel tegin viisteist.

Start maratoniks valmistumisele on antud

Selle talve esimene suusaring siis tehtud. Olen tublim kui möödunud talvel, mil sain suuskadele 6.veebruaril ja tohutult palju tublim eelnevatest talvedest, mil ei saanud suuski keldristki välja. Kuigi endale seatud ajagraafikust olen nädalake maas – igasugu muud tegevused tundusid prioriteetsemad – olen siiski kindel, et maratoni ajaks olen piisavalt suusakilomeetreid kogunud.

Vanade suuskade saaga jätkus. Kui pühapäevasuusatajale kõlbavad ka puusuusad, siis maratonirajale tuleb ikka midagi kergemat alla saada. Valikus olid kahed Visud, ühtedel aastanumbriks 1986, teised tõenäoliselt samast ajastust. Väga head nägid välja, mõlemad paarid. Omal ajal kasutati neid võistlustel, ma tean. Saabastega olid lood kehvemad, ikka oma neli-viis numbrit suuremad. Võta või jäta. Võtsin. Nöörid kõvasti kinni ja ei tulnudki jalast ära. Varbaid sai ka lahedalt liigutada, nii ei hakanud neil külm. Harjutamiseks sobivad, kuid maratoniks vajan siiski uusi, arvan. Ehk siis uusi vanu, mis sobivad klambritega. Kolme auguga, nina laius 45 mm. Suurus 38. On kellelgi pakkuda?

Ja siis vajan veel määrdeõpetajat.

Mõtete juhtimine

Inimesel on tegelikult olemas täielik kontroll selle materjali üle, mis viie meele kaudu tema alateadvusse jõuab, kuid enamasti ta ei rakenda seda kontrolli. Ta kas ei oska või ei taha, kas mugavusest või meelega. Dominantsed mõtted, millel inimene lubab olla oma teadvuses, lähevad üle alateadvusse ja mõjutavad seda oma sisuga. Nii võime nende dominantsete mõtetega lõigata endal ära kogu arengutee või hoopis vastupidi – saada iseenda käivitajaks. Alateadvus on nagu taimelava, kus hakkab idanema umbrohi, kui sinna pole külvatud soovitud taimede seemneid. Ja emotsioonid on nagu soe suvine vihmasagar, mis aitab neil taimedel kasvada, olgu siis umbrohi või soovitud taimed.

Lihtne? Tegelikult jah. Kuid siiski tuleb kõige eest tasuda. Alateadvuse mõjutamise hind on püsivus. Samamoodi, nagu treenitakse edukaks sportlaseks saamise nimel, nagu harjutatakse tundide kaupa pilli saamaks suurepäraseks muusikuks. Kui palju meil on püsivust treenimiseks ja harjutamiseks? Kas seda saab suurendada? Saab, tuleb olla järjekindel ja distsiplineeritud, esimeste raskuste puhul mitte alla anda. Taas lihtne? Jah. Ja järjest lihtsamaks läheb. Tean omast käest.

Piparkook

Filigraanne töö. Tõeliselt mõnus üllatus.

Aitäh, Ulla!

Suusatama!

Panin ennast kirja Tartu suusamaratonile, 31 km distantsile. Osalustasu maksin ka ära. Tõega. Nüüd vähemalt on eesmärk harjutamiseks. Juhhuuuu!!!