Olen nüüd juba mõned päevad tagasi oma puhkusereisilt Krimmi ja jõudnud ka taas kohaneda argipäevaga. Vahepeal sisseharjunud rütm annab aga endast tunda – peale lõunat tahaks teha ühe väikese uinaku, et siis õhtul taas erksana ringi trampida. Siinne elu käib aga teist rada pidi. Ülim aeg on kirja panna ka reisimuljed, mida, ma tean, pikisilmi oodatakse.
Start Krimmi suunas oli määratud 26.juuni kella 4-ks varahommikul. Muidugi jäin ma asjade pakkimisega viimase hetke peale. Lootsin oma varasematele reisikogemustele. Kuid kuna ma polnud käinud üheski kuurordis ja mul puudus igasugune ettekujutus sealsest elust-melust, olid mul kaasa saanud enamikus valed riided. Kohapeal müüdavad olid mulle kas suured või siis täiesti laste mudelid. Pidin läbi ajama selle piskuga, mis oli.
Pakkimise käigus avastasin, et plätu tald on liimist lahti tulnud. Tuiskasin kaubamajja, kuid seal polnud miskit sobivat. Mõni minut enne sulgemist sain Bauhofist liimi. Natuke käsitööd, plätu paariks tunniks vajutuse alla ja pidaski terve reisi kenasti vastu. Riiete ja plätu osas sain aga paraja õppetunni.
Veel enne südaööd jõudsin Ruusmäele. Osa seltskonnast sättis ennast juba magama. Saun oli kuum, valisin magamise asemel sauna ja supluse tiigis.
Kell 4.05 ehk siis üllatavalt plaanikohaselt võtsid üks väikebuss ja kaks mahtuniversaali, kokku 17 inimest, suuna lõuna poole. Nagu teel olles selgus, oli see täpselt paras seltskond. Pikema kolonni puhul oleks linnadest läbisõit läinud väga raskeks. Viidamajandus Ukrainas on üsna algstaadiumis, viitadele eriti loota ei saa. Tanklates müüdavatel linnakaartidel pole tänavanimesid. Korra aitas meid üks kaubikujuht linnast välja õigele teeotsale ja korra võtsime takso endale ette teed näitama.
Vähem kui seitsme tunniga oli Läti ja Leedu vallutatud, Poola läbimiseks kulus veel ca 8 tundi. Kokku ca 1000 km. Valgevene kaudu oleks tee olnud küll oluliselt lühem, kuid siis oleks vaja olnud Valgevene viisat ja kahte piiriületust. Meile piisas juba sellest ühest, nagu eriti tagasiteel kogesime. Poola jättis mulle üllatavalt sümpaatse mulje võrreldes umbes 10 aasta taguse ajaga, mil ma viimati sealt läbi sõitsin. Kadunud olid müügiputkad ja esimeste korruste akende trellid poekestel, linnad ja külad olid puhtad, haljasalad niidetud, hooned korda tehtud. Nautisin vaatepilti. Ainult keele osas polnud olukord paranenud, teenindajatelt tanklates oleks oodanud kasvõi algtasemel inglise keele oskust.
Piiriületuseks kulus ca 2 tundi. Arusaamatuks jäi, et miks oli vaja igaühel täita Ukrainasse sisenemiseks nn. immigratsiooni leht ja teine pool sellest hoolikalt tagasitulekuni alles hoida. Mingit pitsatit ega allkirja me sellele lehele kusagil võtma ei pidanud.
Ööbimiskohani Tšatški linnas jäi veel 50 km. Mulle tundus, et auto laguneb sellel teel kohe laiali ja olin juba mures, et kuidas järgnevad 1300 km niimoodi kaetud saab, kuid õnneks oli mu mure asjatu. Linnas ootas meid endine maavanem (poliitilise võimu vahetudes vahetatakse ka kohe kindlasti sellised asjamehed välja), sain oma elu esimese käesuudluse. :)
Majutusime metsanduskooli poiste ühiselamus. Neljakorruselisel hoonel olid vahetatud aknad, tuba remonditud, vooditel kriiskavvalge voodipesu. Head muljet varjutas erinev arusaam hügieenist. Majas polnud dušši - loputage end järves, oli soovitus. Pesuruumil polnud ust ega valgustust, kraan ainult külma vee jaoks. Ka WC oli vähemalt kahe korruse peale (või kogu ühika peale) ainult kolmekohaline, aukudega põrandas ja ilma usteta. Paber oli meil õnneks endal kaasas. Komandat, kes meid tubadesse jagas, oli tõeline meenutus nõukogude ajast. Olime siiski väga tänulikud, et saime üle tee olevas kohvikus kõhu korralikult täis süüa ja ennast mugavates voodites välja sirutada.
Esimene päev oli edukalt selja taga.
No comments:
Post a Comment