Uni oli suurepärane. Vaatasin küll mitmel korral kella, kuid uinusin otsekohe uuesti. Lõpuks tuli end siiski jalule ajada, ees ootas uus päev, 1300 km sõitu. Ujumisriided selga (ja rannas jälle seljast ära, kalamehed veidi kaugemal ei läinud meile korda), vette, tagasi, asjad kokku ja sööma. Valmismenüü, valida oli ainult kas sööd või ei söö. Ukraina borš, seitsmest kuklist kokku kerkinud sai (igaühele), kapsasalat (õliga polnud koonerdatud) ja õhukesed kartulipannkoogid, mille taigen tõenäoliselt pikast seismisest enne praadimist oli juba inetult halliks tõmbunud. Ei teed, ei kohvi. Tegelikult siiski kõik väga maitsev ja kõht sai pilgeni täis, hulk toitu jäi veel isegi lauale järele.
Olime üsna ajagraafikus, kui selgus, et ühel autol ei lähe käigud enam sisse. Kõik mehed olid peadpidi kapoti all. Tundus, et peadest oli abi ja pooletunnise hilinemisega saime liikuma.
Tee ääres hakkas silma arvukalt kukeseene- ja mustikamüüjaid. Istuti sealsamas teepervel üksinda või hulgakesi. Jälgiti mööduvaid autosid või taoti kaarte. Meil oli ainult üks siht silme ees. Selja taha jäi hulk hobuvankreid. Need tundusid olevat igapäevased liiklusvahendid, mis olid lausa registrinumbritega varustatud nagu autod. Päevatuled põlesid ainult uuematel automudelitel, kiiver polnud kaherattalistel kohustuslik. Agraarühiskond rokkis täiega – iga väiksemgi maalapike majade juures kasvatas juurvilja. Lehmad, kitsed ja kanad linnatänaval oli tavaline nähtus.
Teed olid enamasti joonsirged, kilomeetrite kaupa. Üsna palju neljarealisi, ka läbi külade. Mind hämmastas, millise perspektiivitundega olid omal ajal majad kahele poole teed ehitatud, et oli võimalik selline lai magistraal tõmmata. Või oli siis neljarealine tõesti juba ammustel aegadel siin olemas … Jäigi minu jaoks mõistatuseks. Palju oli tee-ehitust, aga ka teepatju, millele juba rohi oli peale kasvanud. Kontrast teede kvaliteedi osas väga suur. Viidamajandus praktiliselt olematu.
Huvi pakkusid mulle möödalibisevad kilomeetritepikkused ridakülad ja surnuaiad – enamikus helesinised, sekka ka kuldseid riste, kaunistatud erkroosade, valgete ja kollaste kunstlilledest pärgadega ning lintidega. Maastik ise oli igav, tasane. Kuldsed viljapõllud vaheldusid punaste mooniväljadega. Lutski kandis ilmusid äkitsi mäed ja kadusid sama äkitsi.
Tunnid kadusid, liikumiskiirus eilsega võrreldes kolmandiku võrra aeglasem. Trassil, kus oleks saanud kihutada, olid omad pidurid. Ma pole elus nii palju miilitsaid näinud kui sel reisil. Enamasti anti tuledega märku, kuid kahel korral tuli meil siiski ka trahvi maksta (summad õnneks väikesed, kokku 250 grivnat ainult).
Algselt oli plaanis teine öö telkides veeta, kuid autojuhid tundsid endas piisavat jõudu lõpuni vastu pidada. Ja see oli õige otsus, nagu hiljem selgus. Äikesetormiga tulnud paduvihma polnud mitte vähe. Pervomaiskis sattusime vee all varitsenud löökaugu lõksu – väikebussil paindusid esi- ja tagavelg kõveraks ning Sharan kaotas ilukilbid, mis küll õnneks üles leiti. Istusime siis tühja rehviga pühapäeva õhtul kell 10 võõras linnas, ümberringi sähvis kurjakuulutavalt. Õnneks hetkel ei sadanud. Mehed üritasid küll algeliste vahenditega ise hakkama saada, kuid läksid lõpuks ikkagi abi otsima. Ja ennäe – rehvitöökoda oligi avatud. Ainult 45 grivnat küsiti, see ju poolmuidu. Edasi sõites nägime linnas veel avatud rehvitöökodasid, ju siis oli suurem vajadus nende järele. Etteruttavalt ütlen, et nädala pärast tagasi sõites me seda auku enam ei näinud, oli ära parandatud.
Juhid juhtisid, ülejäänud magasid. Oli olnud kohutav äikesetorm, sellest ei tea ma midagi.
No comments:
Post a Comment