Autoga Krimmi 5. päev

Kolmapäev. Ärkan varakult, juba enne kaheksat. Eile oli juttu, et randa minnakse vara. Keskpäevane päike teeb liiga. Haaran tee topsiga kaasa ja pistan leivatüki hammaste vahele, et mitte aega kaotada. Ja õigesti teen, sest vaba koha leidmisega on juba tegu. Ja nagu järgmistel päevadel selgub, on juba kell 7 sama seis. Viimasel hommikul kell 6, kui sätime endid koduteele, näeme puhkajaid meist ranna suunas mööduvat. Kell 10 on juba paras tagasi minna, päike on üsna äge.

Rannas lesides jälgin rahvast. Paljud on peredega. Naised kamandavad mehi ja lapsi. Vahel lausa piinlik kuulata. Aga ma võin ju kõrvad kinni ka panna. Paljud on päikesevarjudega. Need lüüakse lahti vaatamata, mis ümber on, kas naabrid ka varju tahavad. Suitsetamine pole rannas õnneks lubatud, selleks on spetsiaalsed nurgakesed. Aeg-ajalt läheb mööda kuuma maisi ja pirukamüüja. Ärgitan küll mitmel korral, kuid mais jääbki proovimata, raha pole rannas kaasas. Vett ja jäätist ei paku keegi, neil oleks tõenäoliselt suurem minek. Varahommikul loendan tühje rannalinu ja inimesi meres – arvud ei klapi. Selge, linadega broneeritakse omale järgmiseks päevaks koht. Kavalus. Rannast lahkumine on keeruline, tõeline slaalom päikesevarjude ja lebavate kehade vahel.


Pärastlõunal sõidame Jaltasse. Laevaga. Väike intsident tekib, kui ülemisel dekil nõutakse meie käest 20 grivnat lisaraha per Nase. Alumised istekohad on piletihinna sees. Lahtises osas aga kõik kohad juba hõivatud ja ruumis ei taha me olla. Vaidleme mis me vaidleme, lõpuks maksame siiski nõutud summa ära. Aga paha maik jääb sellest küll. Temperament, kultuur ja teenindusoskus on ikka hoopis teises dimensioonis. Lepituseks antakse meile viis purki alkoholivaba õlut. Ju nad said ise ka aru, milles probleem.

Esimene peatus on PÄÄSUPESA juures. 40 minutit pildistamiseks ja suveniiride ostmiseks. Pääsupesa on 40 m kõrgusel kaljul asuv keskaegse Rheini –äärse lossikese koopia. Lugematu hulk trepiastmeid tuleb läbida lossini jõudmiseks. Arheoloogilised kaevamised räägivad aga, et juba 1.sajandil elasid siin roomlased. Nemad ehitasid siin ka esimesed kindlustused. Umbes 700 aastat hiljem rajasid bütsantsi mungad keskmisele kaljule kloostri, millest pole midagi säilinud. Kui venelased vallutasid Krimmi, lasi kindral sellesse paika ehitada suvemaja, mis aga 19.sajandil lammutati, kui Krimmist sai aadlike lemmikkuurort ja praeguse Pääsupesa maad omandas üks rikas Moskva aadliproua. Tema lasigi ehitada kaljule lossikese, mis Bakuu naftamiljonäri, saksa päritolu parun von Steingeli kaasabil sai aastatel 1911/12 tänapäevase kuju. 1927.a. maavärisemise käigus sai hoone tugevasti kannatada. 1968 alustati restaureerimis- ja kindlustustöödega. Praegu asub lossis kallis itaalia restoran. Huvilised aga saavad teha tiiru ümber lossi.



Aeg lendab kiiresti, vaevalt jõuame laevale. Kolm meie hulgast on puudu, laevnikega rääkimine ei aita. Võtku takso ja sõitku Jaltasse, on vastuseks. Nende kolme seiklusi ma siinkohal kirjeldama ei hakka, igatahes on nad laeva väljumise ajaks kenasti taas meiega. Ja taksoga nad ei sõitnud. :)

JALTA elanike arv on ca 80 000, nendest 2/3 on venelased ja 25% ukrainlased, ülejäänud on krimmitatarlased ja teiste rahvuste esindajad. Jalta on 1961.a. rajatud maailma pikima (65 km) trollibussiliini lõpp-peatuseks. Kliima on Jaltas väga pehme, subtroopiline, veebruari keskmine õhutemperatuur on +4 kraadi. Lund sajab harva ja see sulab ka kohe kiiresti ära. Juuli keskime õhutemperatuur on +24 kraadi. Aastas paistab päike 2250 tundi. Kuna Mustalt merelt puhub pidevalt kerge merebriis, ei ole Jaltas kunagi põletavalt palav. Meile antakse aega poolteist tundi. Võtame Aire ja Aloga suvalise suuna ja kolame niisama veidi ringi. Fotoka aku on tühi, pilte teha ei saa. Midagi põnevat silma ei hakka. Enamik meie grupist lustib aga promenaadil, mis on täis turistilõkse. Ootan põnevusega Anne-Ly pilte :). Osa jääb Jalta ööelu nautima, osa sõidab laevaga tagasi Gursufi .