Hommikune suplus viib viimsegi uneraasu. Hommikusöök venib pikaks, nii mõnus on olla! Mehed on Trafficu esikummiga töökojast tagasi (mälestus nädalatagusest löökaugust, nii kaua pidas vastu), parandus läks maksma ainult üks (!!!!!) grivna. Hall auto saab veel õli juurde ja sõit kodu suunas võib jätkuda.
Ukraina – Poola piirile jõuame õhtul kell 8. Järjekord, pikk sõiduautode järjekord. Ligi 2 km ja veel kahelt realt. Terve ööpäev, nagu me teada saame. Rein ja Erki lähevad asja uurima. Pakutakse võimalust 100 dollari eest per auto järjekorras edasi liikuda. Äkitsi läheb meil kiireks, haige Sass ja raha avavad väravad. Sellegipoolest kulub meil piiri ületamiseks ca 5 tundi. Istume autodes, pole kuhugi minna ja ega ei julgegi. Ei tea ju, millal ja kui kiiresti masinad edasi liiguvad.
Veidi peale südaööd oleme Poolas. Esimeses teeäärses kohvikus korjame endid taas kokku. Hämmastav, et teised kaks meid pimedas parklas märkasid. Otsustatakse ühe jutiga edasi sõita. Nüüd tahaks juba koju.
Kui kahte autot on parandatud, ega siis kolmaski pääse, Sharani genekas ütleb üles. Õnneks on tööpäev, oleme asustatud punktis, läheduses leidub korralik töökoda. Poolakas ei saa küll ei vene ei inglise keelest aru, kuid Erki leiab töömehe vaikival nõusolekul hästivarustatud seinalt vajalikud tööriistad.
Leedu äikesetormid meid enam ei üllata, kuigi tugev vihm sunnib mõnel korral autod tee äärde tõmbama. Leedu ja Läti ehk siis 7 tundi võtame ainult ühe lühikese tanklapeatusega. Sharanil on väga kiire kodu poole, see ei meeldi Läti politseile.
Veidi peale üheksat õhtul oleme tagasi Ruusmäel, reisi alguspunktis. Tallinna rahvas jääb veel siia ööbima, teistel on aeg hüvasti jätta.
Ilus reis oli. Tahan tagasi. Aitäh kogu seltskonnale!
No comments:
Post a Comment