Pärast tunniajast uinakut suundume randa. Ujuma. Rand on küll kitsas, kuid sellisel kellaajal on meile piisavalt ruumi. Vesi on soe, uskumatult soe. Ja ei tulegi kilomeetrit kõmpida, et kaelani märjaks saada! Mõned sammud kivisel põhjal ainult. Meri on rahulik, vesi täiesti läbipaistev. MÕNUS! Kas tõesti olen Musta mere voogudes! USKUMATU! Ujun koos läbipaistvate meduusidega, võtan neid kätte ja lasen jälle vette tagasi. Tunnen end jumalikult!
Tagasitee rätikuni on valus, väga valus. Oigan ikka täiega. Pole üldse minu moodi selliselt emotsioonidel ja tunnetel välja lasta tulla. Aga naljakas on, naerma ajab. Hoolimata valust. Tean, et tegelikult on see mulle hea. Mõjutab läbi jalatalla punktide kogu organismi. Ja seda on mulle vaja. Valu on märk organismi pingest. Nädala lõpus enam ei oiga, isegi naudin kividel käimist.
Teen pikema jalutuskäigu linnas. Üksi. Saan minna, kuhu tahan ja peatuda, kus tahan. Fotokas jäi tuppa. Pole harjunud seda kaasas kandma. Küll edaspidi pildistan, mõtlen. Kuid ainult silmadega pildistamiseks see jäigi. Kontrastid on suured. On väga ilusaid maju, aga ka täiesti mahajäetuid, milledel aknadki puruks pekstud. Ja seda tegelikult väga kuumas rannarajoonis. Tänavad on kitsad, möödasõitva auto eest tuleb end vastu kivimüüri suruda. Müürides on aedadesse viivad rauduksed. Ei ühtegi akent tänava poole. Vahel õnnestub üle müüri madalamal asuvasse aeda piiluda. Aiad on väikesed, suvetubasid võimalikult täis ehitatud. Viinamarjad moodustavad rohelise ruumi. Idüll. Selline näeb välja linnasüda.
Linnasüdamest eemal, kuid kohati ka selle sisse pikituna seisavad hrušovkad. Nagu neid meilgi näha võib. Majade vahel rohelus, luuviljalised, milledele ma ei oska nime anda, kuid mis maitsevad päris hästi. Viljade noppimiseks tuleb tõsiselt küünitada, ma pole ju esimene. Tänavanurkadel müüakse aed- ja puuvilju, turg on avatud hiliste õhtutundideni. Olen veidi pettunud puuviljade kõrgest hinnast, lootsin neid siin tunduvalt odavamalt saada. Aga nad on vähemalt värsked! Müüjad annavad lahkelt degusteerida. Ei mingit pesemist ja ei mingit kõhuprobleemi kogu reisi vältel.
Õhtuks on Rein broneerinud laua ühes kenas restoranis ja tellinud tataripärast plovi lambalihaga. Rikkalikult. Veini tuuakse morsikannuga, ka rikkalikult. Hea magus, tummine. Hiljem kondame promenaadil edasi-tagasi, istume baarides, lõbutseme … Nii mõnelgi venib õhtu lausa hommikusse välja. Aga selleks ju puhkus ongi!
No comments:
Post a Comment