Autoga Krimmi 8.päev

Laupäev. Viimane päev Gursufis. Ärkan vara, vaja ikka veel viimast võtta. Kai lööb ka kampa. Rannas sama seis mis eile. Leiame siiski veidi lahedama koha, võtame meelega end veidi laiemale, et meie omadel oleks hiljem kohta. Päikesepõletust pole ma senini saanud ja täna otsustan proovida ilma kreemita. Kõik on korras, kuigi veedan päris mitu tundi päikese käes. Pärast tunniajalist promenaadil patseerimist tunnen ainult sääremarjadel õhetust. Ju siis olin eelnevatel päevadel juba piisava krundi alla saanud. Olen rahul.

Jalutan promenaadil, klõpsin pilte, söön tšeburekki ja ostan mõned vidinad. Olime ühel õhtul Reinuga vaielnud pildistamise teemal. Et kellele neid pilte ikka vaja on, ega tuttavad neid ju eriti vaadata taha. Pildistan enda jaoks. Pildistan selleks, et neid vaadates meenutada ilusaid hetki, meenutada head meeleolu ja õnnetunnet.















Kell üks istume taas autodesse. Sihiks Marmorkoopad. Suund Gursufist Simferoopoli poole, teeviit juhatab. Viimased 10 km mäkke ronimist on kruusatee. Ilm on palav, käänuline tee tolmab, all haigutab kuristik. Ka mäe otsas on palav. Hurmav vaade!













Saame kohe koopasse. 1980-ndate lõpus avastatud ja külastajatele avatud koobas kujutab endast mitmete käikude ja saalidega süsteeme. Speleoloogide hinnangul kuulub planeedi viie ilusama koopa hulka. Väidetavalt üks Euroopa külastatavamaid. Seda arvestades oli muljetavaldav äärmiselt lühike ooteaeg. Korraga oli koopas ikka päris mitu gruppi. Giidiga loomulikult. Ja üksteist ei takistatud. Suurepärane korraldus.

Võimas. Sissepääs asub 920 m kõrgusel üle merepinna. 9-korruselise maja kõrgune. Trepid ja vaateplatvormid viivad üha allapoole. Muusika ja valgustus. Lood ja sõnalised pildikesed. Ülihea akustika. Pärast neid ei tihka enam meie Piusa koobastest nagu eriti rääkida. Lohutan ennast mõttega, et Eestimaa on väike ja suuremõõtmelised vaatamisväärsused ei mahukski siia ära.

Pildistamise eest küsitakse 10 grivnat iga aparaadi kohta. Minu seebikarp ei suuda nagunii seal häid pilte teha. Leidsin netist hulga pilte aadressilt http://photopark.com.ua/photo/Crimea/Marmurova/

Mäkkesõidul mõtlen korraks, et huvitav, kuidas siin suure vihmaga on. Ja mulle antaksegi vastus. Pärast tunniajast ringkäiku koopas väljume äikesetormi ja paduvihma kätte. Jääme esialgu küll ootama saju vähenemist, kuid siis otsustab Rein siiski teele asuda. Piisad on meeletult suured, kuid soojad. Läbimärgadena jõuame autodeni. Ja nagu teel olles selgub, on Reinu otsus õige. Juba selle lühikese ajaga on mägitee kohati kadunud – kas vee all või tohutute voogude poolt juba kuristikku uhutud. Mitmel korral käivad mehed väljas kraavi sügavust mõõtmas. 10 km läbimiseks kulub üle poole tunni. Asfaldile jõudes hingame kergendatult, kuid me ei tea veel, millised katsumused meid ees ootavad. Madalamad kohad on täielikult vee all. Mägedest on vesi maanteele kaasa toonud muda, suuri kive ja oksi ning palgikesi. Väga ohtlik. Möödasõitev auto paiskab Trafficu lahtisest aknast sisse sahmaka vett. Meie juhid on osavad, jõuame tervena kohale.

Äike on möödas. Päike paistab, vesi on mööda järske linnatänavaid merre voolanud. Äikesetormi jäljed on linnas vaevumärgatavad. Linna kohal vist polnudki see nii äge.

Õhtu leiab meid harjumuspäraselt promenaadilt, istume taas rannapealses kohvikus. Seltskond suureneb pidevalt, peagi on kogu grupp koos. Tõstame üha uusi laudu ja toole juurde. Joome veini ja õlut. Nukrus poeb kõigile hinge. Viimane õhtu siin. Keegi ei räägi koduigatsusest.