Tee kerib mäkke. Kitsas, järskude kurvidega. Kuristik haigutab kord paremal, kord vasakul. Suure bussiga siia ei lubata. Umbes poolel teel teeme peatuse. Vaateplatvormile minekuks küsitakse raha. Vaade on küll kaunis, kuid kui seda ei näe, pole eriti ka millestki ilma jäänud. Võimalik on end pildistada kotkaga, muidugi raha eest. Võimas lind, tõeline kaunitar.
Sõidame edasi. Palavus asendub jahedusega. Sõidame läbi pilvede. Naljakas on vaadata, kuidas pilved meie ees risti üle tee kiirustavad. Tee kerib üha kõrgemale ja kõrgemale. Metsa enam pole, ainult madala taimestiku ja põõsastikuga kaetud või päris paljad kaljud. Lõpuks oleme päral. Meie ees avaneb järjekordne turistilõks, seekord krimmitatarlaste oma. Loendamatul hulgal söögikohakesi ja putkasid, kus müüakse suveniire, lambavillast ja -nahast tooteid (joped olid tõeliselt nunnud), ehteid, söögi- ja joogikraami ja jumal teab mida kõike veel. Tipus on tõeliselt külm. Ai Petri mägi on Ukraina üks tuulisemaid paiku, 125 päeval aastas puhub tuul kiirusega 50 m/sek. Meie seda õnneks tunda ei saa. Seltskond teeb mulle rõngasseina ja nii vahetan oma lühikesed püksid teksade vastu otse keset peaväljakut. Siin ei julge üksi kusagile minna. Tatarlased on tõeliselt pealetükkivad. Köisraudtee vagun läheb teele, sellega ei taha meist keegi täna sõita. Siinne köisraudtee on Euroopa üks pikimaid, 3,5 km. Ei tundu eriti turvaline. Olen Šveitsis ja Austrias sõitnud, elamus-kogemus olemas.
Võtame ette jalgsiretke veelgi kõrgemale. Punased nooled kividel näitavad kenasti teed.
Tipus olev silt väidab, et oleme 1234 m kõrgusel.
Taas on võimalik siduda lindike ja soovida midagi.
Tagasi tuleme väikese ringiga, aga turvalisemat teed pidi. Jääme vihma kätte ning üsna märgadena põikame praktiliselt esimesse ettejuhtuvasse restorani . Kõik need on siin pereettevõtted. Tatarlaste pered on suured, vähemalt 8 last. Kehtib täpne tööjaotus, kus liigutakse ühelt astmelt teisele ehk siis turistide püüdmisest väljas teenindajaks ja lõpuks kokaks restoranis. Mis nendele eelneb ja nende vahele jääb, ei uurinud. Igatahes tehakse kõik, et me ennast mugavalt tunneksime. Sass, kes meiega matka kaasa ei teinud, otsitakse üles ja tuuakse ka meie juurde. Sellist teenust pole kusagil kohanud, ikka peab ise oma grupi liikmed kokku korjama. Degusteerime veine, sööme lambaliha puljongit ja plovi. Kõik taas ääretult maitsev.
Õhtu leiab enamiku seltskonnast meie korterist ja nagu juba traditsiooniks saanud, promenaadilt.
No comments:
Post a Comment