Mul on kaks orhideed, mõlemad ilusa suure lilla õiega. Olin endale juba pikemat aega seda lille igatsenud, lootsin ümmarguseks sünnipäevaks saada, kuid ju ma ei väljendanud oma soovi piisavalt selgelt. Ostsin siis ise ühe Bauhofist, teise sain hiljem kingituseks. Üks jäi koju, teine kontorisse laua peale mind rõõmustama. Minu ja potilillede suhe on kõikuv – kord hoolitsen ma nende eest üle, kord unustan pikaks ajaks kastmata. Väetist ja uut mulda saavad nad üliharva. Enamik taimi pole sellisele suhtele vastu pidanud, kuid mõningad on mulle truuks jäänud.
3-nädalase suvepuhkuse ajal möödunud aastal tundis kontorilauale jäänud lilleke end üksikuna, minu tööle naastes olid õied närtsinud ja maha kukkunud. Kuna lehed olid veel ilusad, asusin teda vee ja ilusate sõnadega turgutama. Kodune orhidee langetas hilissügisel äkitsi kõik oma õied, nagu ei sobiks tal minu kurbuse kõrval õilmitseda. Kastsin mõlemat aeg-ajalt ja uurisin sageli elumärke, rõõmustades nagu väike laps iga uue ja suureneva lehekese ning võrsekese üle . Puhkusele jäädes võtsin kontorist kaasa ka oma orhidee. Ja mu ponnistus on vilja kandnud – üks lilledest kannab juba praegu rikkalikult õisi ja teine kasvatab õievarsi. Neid silmitsedes tunnen ma hinges seletamatut kergust.
Minult on küsitud mu lemmiklille kohta. Olin alati vastusega ebalev. On palju kauneid lilli. Kord meeldivad ühed, siis jälle teised. Tihti ebatraditsioonilised, nagu näiteks paradiisilinnulill. Suureõielised roosid, eriti suure kimbuna, on siiski alati kindla peale minek. Nüüd, kus ma olen poolteist aastat oma kahe orhideega koos olnud, tunnen ma, et need õied panevad ka mu hinge helisema.
Järgmisena tuleb minu juurde suure valge õiega orhidee …
No comments:
Post a Comment