Täna proovisin minu jaoks uut tegevust – rulluisutamist. Mumzuga Tähtveres. Ma pole suur uisutaja, kuigi uisutamine iseenesest mulle väga meeldib. Rullidele polnud ma senini veel saanud. Igaks juhuks varustasin end põlvekaitsmetega. Küünarnukikaitsmed olid suured ja randmekaitsmed tundusid tüütutena.
Uisutamises polnudki midagi keerulist. Keha võttis kohe õige asendi, kiirus aina kasvas. Mumzu veel imestas, et kas tõesti esimest korda. Nautisin, kuidas tuul kõrvus vuhises ja keha paitas. Nautisin keha liikumist. Nautisin kiirust. Nautisin Mumzu seltskonda. Nautisin tuju tõusu. Jälgisin hoolega oma liikumist ja suutsin seetõttu püsti jääda. Lühikestes pükstes ja topis asfaldil libiseda poleks üldse tore olnud. Kukkumised lapsepõlves on väga selgesti meeles … Järgmisel korral panen pikad riided selga.
Arutlesime Mumzuga, et mida ma veel teha tahan. Tahan mootorrattaga sõita (siiski ainult tagaistmel), ikka selle ehtsaga, võimsaga. Tahan langevarjuga hüpata, tahan golfi mängida, tahan tantsida, tahan veel paljusid asju. Langevarjuhüpete ja golfi osas hakkan uurima. Ühtegi tuttavat mootorratturit mul praegu veel pole. Teab keegi ehk soovitada?
Heiii,
ReplyDeleteMihklil on motikas ja ta sõidab peaaegu igapäev... Sel nädalal on ta Põlvas ka. Annan numbri? :)
Päris lahe! Räägi temaga enne, kas ta on nõus.
ReplyDelete