Kell 9 stardime Sevastoopoli suunas. 86 km sõitu üle mägede on imetlemisväärt. 343 000 elanikuga SEVASTOOPOL on strateegiliselt väga tähtis sadamalinn, kus baseeruvad ka vene sõja- ja allveelaevad. 1993.a. käisid Ukraina ja Venemaa vahel Sevastoopoli territoriaalse kuuluvuse osas ägedad vaidlused, mis tegelikult ikka veel edasi kestavad. Strateegiliselt tähtsaks teevad linnakese tema geograafiline asend ja laevatamistingimused. Kaubandus ja laevaehitus on jõudsalt arenenud alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Sevastoopol on oluline merebioloogiliste uuringute keskus. Delfiinide uurimise ja treenimisega on siin tegeletud juba ligi 70 aastat, algselt kasutati delfiine ülisalajastes allveeprogrammides.
Sevastoopoli lääneosas on alates 1827.aastast välja kaevatud kreeklaste poolt aastal 2500 e.m.a. rajatud linna varemed, seda on nimetatud ka Ukraina Pompeiks. Hoonetes võib ära tunda jooni Kreeka, Rooma ja Bütsantsi kultuurist. Taastatud on jupike tänavasillutise mosaiigist.
Tundub, et uue katedraali ja teiste hoonete ehitamiseks pole kive kaugelt tassitud.
Merele viib meid pisike kahemastiline mootorpurjekas.
Möödume arvukatest, peamiselt vene sõjalaevadest. Hiiglaslikku hospidalilaeva kasutatakse rahuajal tavalise haiglana. Veest piilub välja vene allveelaev. Möödume Amandus Adamsoni poolt loodud monumendist uputatud laevadele, ohvritele, mida meremehed tõid Sevastoopoli kaitsmisel.
Nostalgilised kollased kaljavaadid …
Linn jätab ilusa ja heakorrastatud mulje.
Tagasiteel näeme iga paari-kolmesaja meetri tagant bussipeatustes ja kõrvalteede otstel seismas miilitsaid, küll ühe-, küll mitmekaupa. Ja nii ca 65 km. Üritasime põhjust leida, oletused kiskusid naljakaks. Tegelikku põhjust ei saanudki teada.
Õhtu on soe ja sume, pime lõunamaa öö. Promenaad on paksult rahvast täis nagu jalakäijate tänav keskpäevases suurlinnas. Juurde on tekkinud uusi müügikohti ja uusi atraktsioone. Minu jaoks on põnevad plüüšist sebrad-ponid, milledel on rattad all ja mis ratsutamisliigutusi tehes teatud sisekonstruktsiooni abil edasi liiguvad. Mõeldud küll lastele, kuid nii mõnigi neist ratsutavatest lastest on minust suurem ja raskem. Veel veidi veini ja ma oleks poni seljas :)
Mererannale, kus päeval on päevitajad, on õhtuks tõstetud lauad ja toolid. Küünlad põlevad. Romantiline. Nagu filmides. Ja nüüd täiesti reaalselt minu ees. Üleeile siit mööda jalutades mõtlesin, et tahaks ka siin istuda. Ja täna mu unistus täitub! Vein maitseb hästi, meil on lõbus. Ühtäkki siiski tunnen vajadust muuli tippu jalutada. Istun ja lasen pingetel pisaratena välja voolata. Nagu eile mägedes. Mind hõigatakse, seltskond sätib minekule. Liigun osa teest nendega kaasa, kuid jään siis kuud, tähistaevast ja merd vaatama. Pilt on lummav …
No comments:
Post a Comment