Autoga Krimmi 3. päev

3. päev leiab meid ratastelt. Jätkuvalt. Tee vaheldub väga laiast kitsani. Taas on hea jälgida omasid tulede järgi. Möödume laupkokkupõrkest, kolmas ka veel neil seljas. Veri. Palju verd. Aiasaadused laiali. Kiirabi veel pole, miilitsat ka. Kuid abilisi jätkub. Sõidame edasi. Hoobilt ärkvel.

Kahel pool laiub stepp. Viljapõllud. Kuni silm ulatub. Igav. Kuni jõuame Simferoopolisse. Äkitselt on maastik taas mägine ja üha mägisemaks läheb. Ja nüüd pole praktiliselt enam vahet, kus üks asustatud punkt lõpeb ja teine algab. Ainult sildid viitavad sellele. Stoppame trollide taga, Simferoopoli lennujaamast Jaltasse viib maailma pikim tolliliin. Kaks ja pool tundi.

Põnev. Tee on käänuline, üles ja alla. Korralikult kivimüüriga äärestatud. Jalakäijatele pole mõeldud. Ju siin jala ei käida. Ka rattaga ei sõideta.

Ühtäkki näitab teeviit Artekki! Wow!


Selgub, et meie järgmise nädala elupaik on Artekiga samas linnas, üsna kõrvuti. Nüüd siis oma silmaga nähtud, millest Sulevi käest nii lõpmata palju kuuldud.

TERE GURSUF!

Kell 10.30 ehk siis pärast 24-tunnist sõitu läbi Ukraina oleme lõpuks päral. Jaotume kolme korteri vahel. Dušši all higi maha, väike ringkäik, uinak. PUHKUS!!!