Autoga Krimmi 9. päev

Pühapäeva hommik. Ärkame kõik vara hoolimata hilisest voodisseminekust. Siin pole kombeks magada, küll autos saab silma looja lasta. Kell 6 oleme oma pampudega väljas autode juures. Rahvas liigub juba randa. Korteriperemees tuleb võtmete järele, kõik on kombes.


Ees ootab ca 2300 km, võib-olla isegi rohkem. Eelmise õhtu äikesetormis teele uhutud muda, kivid ja palgid on kadunud. Ei jälgegi enam sellest. Kui ise poleks näinud, ei usuks. Ohutusele pööratakse ikka tõeliselt tähelepanu.

Liikumistempo on miskipärast väga aeglane. Tavaliselt liigutakse ikka kodu poole kiiremini kui kodust eemale. Kohvipausid tanklates venivad. Juttu jätkub. Üsna pea saab selgeks, et õhtuks me piirile ei jõua. Nädalaga on päevalillepõllud õide puhkenud, anname järgi kiusatusele seal veidi peitust mängida.


Enne Hersoni teeme tee ääres turupeatuse, et osta kaasa arbuuse. Ma ei suuda mööda vaadata nektariinidest ja aprikoosidest. Saan teada, et nektariine saadakse virsiku ristamisest erinevate puuviljadega, sellest ka erinevad maitsed. Ja aprikoosid maitsevad nagu ananass. Taas aretustöö tulemus. Pisikest kasvu tõmmu müüja tegutseb nii kiiresti, et ma ei suuda jälgida koguseid ja seetõttu kaasa arvutada. Lõpuks saan temalt kingituseks veel ühe meloni. Raha on otsas. Naabermüüja näeb siiski mu rahakoti vahel kupüüre vilkumas. Näitan ja räägime eesti rahast, mees on väga huvitatud, palju ei puudu, et ta müüks mulle kroonide eest veel puuvilju, kuid juba hõigatakse meid autode juurde. Kaup jääb katki.

Hristinivka nimelises linnakeses leiame paisjärve ja jääme telkima. Metsa all on veel mitmeid seltskondi, kes ööseks siiski oma kodudesse laekuvad. Metsaalune on potentsiaalsetest lõkkepuudest tühi. Meil aga neid vaja polegi, Reinul on kaasas väike gaasipliit. Sass on lõpuks nõus oma silmapõletikuga arsti juurde minema. Haiglas ei küsita tema käest ei reisikindlustust ega visiiditasu, lahkelt helistatakse veel silmaarstile, end koduteele sättinud apteeker tuleb tagasi rohtu müüma. Lääne maailmas sellist lahkust tihti ei kohta. Sass saab abi ja jääb hotelli ööbima.

Turult kaasa ostetud kartulid ja kukeseened rändavad potti. Õli maitseb tõeliselt päevalille järele, nagu väga ammustel aegadel lapsepõlves. Nii maitsvat ja rammusat hapukoort aga üldse ei mäleta. Meie 20%-line on selle kõrval täielik lurr. Ei puudu ka kurk ja tomat ja sibularattad, nagu see meil juba kombeks on saanud. Eine murul on jumalik.

Päevane higi tuleb järves maha. Öösel enne magamaminekut käin veel ühe tiiru vees. Uni on super.