Täna õppisin palju …

Tänane päev pani mind korralikult proovile. Andis mitmed õppetunnid. Hommik algas paljulubavalt – jõudsin imelühikese ajaga väga palju ära teha. Siis aga hakkas pihta – auto oli nii korralikult ära jäätunud, et 10 minutit kraapimist andis ainult tillukesed augud esi- ja kõrvalklaasidele. Rohkem polnud aega, pidin kindlaks ajaks Tartusse jõudma. Aja jooksul vaateväli muidugi suurenes, kojamehed aga ei jõdnudki lahti sulada. Kiiruse tõustes üle 70 hakkas auto tegema koledat häält ja värises nagu traktor põllul. Äkki kummid tühjad? Pidasin kinni, tegin tiiru ümber auto, ei tuvastanud miskit viga. Sõidan edasi, ikka sama jama. Otsin telefoni – pole. Selge, jäi kontorisse laua peale. Aega polnud, et tagasi minna. Auto ikka traktori moodi. Lasin peast läbi juba strateegiaid, et kui peaksin õhtul teele jääma. Saaksin ehk kelleltki telefoni laenata, kuid peas ainult üks number, see aga mitusada kilomeetrit kaugel. Ok, vaatame, mõtlesin.
Jõudsin Tartusse paraja varuga, leidsin Tähe tänava ääres parkimiseks tühja koha ja juba rõõmustasin, kuid sain siis korraliku õppetunni – lumi oli päris pehme ja olin hoobilt põhjaga kinni, tagumine nurk peaaegu liiklust takistamas. Ei edasi ega tagasi, rattad käivad ainult ringi. Labidat loomulikult polnud. Seisin seal ja laiutasin käsi – tuli üks mees appi – ei miskit. Tuli veel teinegi, ikka ei miskit. Astus ligi kolmaski – ja ühisel jõul tõsteti mind koos autoga tänavale tagasi! Suurim tänu neile!
Edasi läks juba rõõmsamas võtmes – tudengid olid tragid, msn-i teel (läpaka olin ikka kaasa haaranud!) organiseerisin autole hooldeaja ja värinad tekitanud jääkamakad kougiti ka kusagilt sügavusest välja. Nii et päeva võib kordaläinuks lugeda ja olen tänulik tänaste arvukate õppetundide eest!

Uus hobi

Jõulude paiku maandus minu postkasti üks pakkumine. Igasuguseid pakkumisi tuleb tegelikult iga päev, me lihtsalt ei märka neid või me ei hakka neist kinni. Seekord pakkus OÜ Turundusproff (www.turundusproff.ee) kümnele inimesele tasuta koolitusi 2010 aastal. Vaja oli koostada motivatsioonikiri ja see ära saata. Kuna möödunud aastal toimunud konsultantide arenguprogrammi käigus sai mulle selgeks, kuivõrd vähe ma tegelikult tean turundusest ja kui oluline see üha enam on ka mittetulundusühendustele, keda ma nõustan, siis saatsin ära oma motivatsioonikirja. Seda enam, et tegemist on e-koolitusega ja ma ei pea raiskama aega sõitmiseks. Ning klientidele ei pea ütlema, et vabandust, sel päeval ma kontoris pole, kuna olen koolitusel. Loomulikult ma sain selle koha. Sest ma väljendasin piisavat motivatsiooni ja valmisolekut.
Möödunud nädalal siis koolitus algas. Olin oma aja üsna täis planeerinud, kõik päevad kontorist väljas kas ise koolitumas või teisi koolitamas, ja ikka hilisõhtuni välja. Jäi üle ainult nädalavahetus. Lugesin materjale, mõtlesin, jälle lugesin, kirjutasin, jälle lugesin ja mõtlesin. Ja minus tekkis huvi. Ja hasart. Hasart proovida oma võimeid. Ja juba mitu valdkonda, millest esialgu tuleb ikka üks välja selekteerida – mitme pere koer pidi ikka näljas olema :). Oma kohustuslikud kodutööd tegin siiski veel arenduskeskuse baasil, kuna olen koolitusel selle organisatsiooni esindajana. Huvitavaid äratundmisi tekkis …:)
Tänasest siis uued teemad ja uued ülesanded. Enam ei jäta viimasele hetkele ehk nädalavahetusele …

Kevade märgid

Täna hommikul oli juba kuulda ja näha kevade märke. Ma ei suutnud küll tuvastada, mis lind see nii heleda häälega hõiskas, kuid vares see kohe kindlasti polnud. Tõenäoliselt tihane. Ääretult armas hommikune tervitus!
Kevad tähendab ka lume sulamist, seega palju soppa ja vett. Ja musti lumevalle. Lähtun Kristjani õpetusest, mille esimene samm on, et tee asju mõnuga. Märjad jalad (senine kogemus paneb ohukellukese helisema) pole eriti mõnus. Järgnevalt, kuna mõnu pole, peaksin tegevusest loobuma. Jah, võimalik on jalgsi käimise asemel autoga sõita. Kui kuiva jalaga majast autoni pääseb :). Kolmas samm ütleb, et kui ka loobumine pole võimalik, siis vaata asju teise nurga alt – milline kasu neist tuleb. Tõepoolest on kasu selgelt näha – maa saab toidetud niiskusega! Ja kui juba lumi sulab, siis on väljas soojemaks läinud! Seega on ka kütte arve väiksem! Ning mu auto saab lõpuks ometi neist jäätükkidest vabaks!

„Talverõõmud“ ja punkar-auto …

Täna tuli taas lund. Teede ääred olidki juba koledaks tõmbunud, nüüd taas kenasti valged. Hommikune sõit Tartusse tihedas lumesajus ja jääkonarustega teel oli paras proovikivi. Siiski leidus üks juht, kellele minu 80 km/h tundus venimisena ja ta otsustas mööduda. Mis siis, et nähtavust praktiliselt polnud. Ja et vastu tuli auto. Äärmiselt napikas pääsemine meile kõigile sel hetkel ahelkokkupõrkest. Tänan, mu kaitseingel!
Tuisus oli ka oma võlu. Nii huvitav oli vaadata, kuidas tuul kerget lund lagedalt põllult risti üle tee kihutas. Tekkis illusioon ja silmapete, nagu kulgeks tee hoopis risti tegelikkusega. Ja mõnes kohas, kus oli kõrge metallist piire ja lumevallid, purskus lumi kõrgelt üle – justnagu suvel lehvikuna vett aiakastmisvoolikust. Roolis olles kõike seda mängu aga siiski pikalt imetleda ei saanud. Ja polnud aega, et kinni pidada.
Peatänavad on Tartus normaalselt sõidetavad, lume koristamisega on seal tegeletud. Seevastu kõrvaltänavatel liiklemine paneb taas oskused ja kannatuse proovile. No või mis kõrvaltänav see Tähe tänav siis ikka on. Aga vist on. Parkimiskoha sain täna otse tänava äärde, keegi oli just sealt eest ära sõitnud ja jäljed ette teinud. Vaatasin, et hea kerge pärast minema sõita. Kui siis aga kuue tunni pärast oma auto juurde jõudsin, oli seda raske lumekuhila all ära tunda. Ja sahk oli ka vahepeal käinud – seekord ei tundnud ma sahast kuigi suurt rõõmu, sest mu auto jäi nüüd üpris suure valli taha. Lõpuks õnnestus mul siiski auto lume alt välja kaevata ja ka kohapealt üle valli minema saada. Mu väike tubli Focus!
Ah et mis punkar-auto? Ronisin autot puhastades küll hange otsa, kuid ikkagi jäid mu käed lühikeseks, et kogu autokatust lumest puhtaks saada – keskele jäi triip nagu punkari püstised juuksed! :)

Üks üllatav avastus - juhus või …

Aastate jooksul olen kohtunud ja tutvunud väga paljude inimestega. Nimede meeldejätmine pole just minu tugevaim külg. Mõned nimed jäävad siiski kuhugi ajukäärdude vahele pidama ja tulevad sealt mingil x ajal taas välja. Nii juhtus ka paar nädalat tagasi, mil äkitsi hakkas mu peas tiksuma üks nimi, mida viimati kasutasin ja millele mõtlesin nüüdseks juba rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. See tiksumine muutus üha tugevamaks, kuni otsustasin veidi googeldada. Polnudki raske leida esmast infot tema ja ta perekonna kohta. Ja siis tuligi see üllatav avastus – ta oli oma tütrele pannud nimeks Raili! Ärge öelge, et see on juhus! Nimesid on ju nii palju! Ja nii eneseuhkust kõditav on mõelda, et see pandi minule mõeldes! :)

Räägi inimesega ...

oli Martini lemmiklause mõned aastad tagasi. Ja tõepoolest, kui jorised ainult omaette või kurdad väikeses ringis, teavitamata oma pahameele otsest tekitajat, võidki jääda jorisema ja kurtma. Mina igatahes pidasin läbirääkimisi ja saavutasin Elioniga mind rahuldava kokkuleppe. Nad ikka hoolivad oma kliendist!

Kehamälu

Tulin praegu suustatamast! Esimest korda üle mitme-mitme aasta! Ja õigesti tegin, et läksin! Intsikurmu mets paistab mulle koduaknast kätte, suusarajad lähevad akna alt mööda, õhtuti on need valgustatud. Ja ikka polnud ma neid võimalusi kasutanud. Mugavus sai minust alati võitu. Tõin ka endale vabanduseks, et mul pole ju korralikku suusavarustust. Täna aknast välja vaadates aga otsustasin siiski midagi oma tervise heaks teha. Päike ju paistis ja lumi sillerdas nii kutsuvalt! Ei läinudki kaua aega, kui olin keldris üles leidnud oma vanad saapad (4 auguga klambrite jaoks!), sobivad kepid ja suusad – täielikud uunikumid, vähemalt 25 aastat vanad ja kohati paigatud Visu Fiiberid. Määrdeid loomulikult polnud ja ega ma nendega poleks ka osanud miskit peale hakata. Väljas selgus, et riietega olin täpselt kümnesse tabanud – ei külm ega palav, täpselt paras :).
Kavatsesin esialgu jääda tasasele maale, esimese korraga ei tohi ju üle pingutada ja ennast ära hirmutada. Ning ma teadsin täpselt, millised järsud tõusud ja langused ning äkilised kurvid mind metsas ees ootavad. Paar ringi tehtud, sai minust võitu kiusatus mäest alla tuhiseda. Ja enne kui isegi aru sain, olin ma laskumisega õnnelikult ühele poole jõudnud. Teisel laskumisel, mis oli eelnevast tunduvalt lamedam, kuid järsu kurviga, mul enam nii hästi ei läinud – olin liigselt enesekindel ja kaotanud valvsuse – õnneks siiski üsna leebe õppetund. Järgnevad laskumised polnud aga enam probleemiks, keha mäletas ammuseid treeninguid. Ja mäletab veel paljut muud ...
Väga tegusad poolteist tundi olid. Kuniks ilm laseb, lähen veel.

Ära usu kõike, mida näed, vaid kaevu sügavamale ...

Kogemus selline: kunagi 2009.a. oli Elion pakkunud tutvumiseks tasuta Viasat ja filmide paketti. Aktiveerimine teleka puldil nuppe klõpsates. Tõenäoliselt oli seal kusagil ka kirjas, et loobumisest tuleb detsembris teatada, vastasel juhul läheb nn. leping automaatselt edasi. Elionil on selleks kindlasti piisavalt head juristid ja nõuandjad. Ja ise oled süüdi, kui selle „pisiasja” e. teatamise ära unustad. Kuna ma ise kindlasti ei klõpsinud nuppudel, siis polnud minu teadvuses ka paketi tellimise fakti. Seda enam, et Elioni e-teenindus näitas minu poolt tellitud teenusena ainult wifi-t ja kodulahendust. Viasatist ei mingit märki ei sõnana ega numbrina. Summa selline, nagu teadsin seda olevat. Neljapäeva õhtul saabus mulle e-arve, nagu tavaliselt. Salvestasin selle ära, et maksmisega tegeleda mõne aja pärast. Kuna aga pean aasta algusest täpset arvet oma kulude-tulude kohta, hakkasin arve summat tabelisse kandma ja siis see avastus sündiski. Kontrollisin veelkord e-teeninduse kaudu oma tellitud teenuseid – Viasatist ei jälgegi, arvel aga Viasati rida 99 krooni. Helistasin klienditeenindajale. Väga mõistlik, rahulik ja sõbralik oli. Ei ärritunud isegi minu pahameeletormi kuuldes. Kahjuks ei taibanud nime küsida, aga lõpus palusin tal ennast mitte härida lasta minu pahameelest, tema pole ju süüdi, tema ainult vahendab. Sellistel puhkudel meenub mulle alati üks fraas aastatetaguselt Aare Mae koolituselt: „Kelner, ära samasta ennast biifsteegiga!”. Koos klienditeenindajaga (mina ühel pool telefoni e-teeninduses ja tema teisel pool) jõudsime siis portaalis üha sügavamale kaevudes ka selle kohani, kus oli kirjas, et mul on tellitud Viasati pakett (s.t. et lõpetamisest polnud teatatud). No kust mina kliendina pean teadma, et kusagil sügavustes on veel minu jaoks väga vajalikku infot, mida esileht absoluutselt ei kajasta! Igatahes sai nüüd pakett ära lõpetatud, klienditeenindaja lubas minu pretensiooni edastada ja keegi võtab minuga nüüd 10 päeva jooksul ühendust. Näis, kuis läheb. Kogu selle loo juures pahandab mind kõige enam Elioni e-teeninduse leht, mis annab mulle kõigepealt eksitavat infot ja alles siis, kui olen kõikvõimalikud lingid läbi klõpsanud ja põhjalikult läbi lugenud, saan teada oma tegeliku seisu. No kellel seda aega on! Elionil on olemas meiliaadressid, reklaam tuleb, oleks saanud ju ka sellest teada anda. Või olen ma nüüd ülekohtune ja mul endal jäi miskit kahe silma vahele?
Tarbijakaitsele helistades olin ma esimene (kas ainuke?), kes selle probleemi tõstatas.

Luba endale midagi head, kui tunned vajadust selle järele ...

Täna tundsin end taas üle pika aja „vanas elemendis“. Heas mõttes muidugi. Mul oli isu šokolaadi järele! Ei mäletagi enam, oli see nüüd kolm või neli või isegi viis või enam kuud tagasi, mil ma sedamoodi šokolaadi sõin! 200 g pähklišokolaadi ühekorraga ära süüa oli käkitegu! Vahepealsetel kuudel minu koju kogunenud karbid ja tahvlid ei tekitanud minus erilist vaimustust, kuid targu ei kiirustanud ma neid ka edasi jagama, vaid hoidsin paremateks päevadeks. Ja nüüd on see aeg saabunud. „Uuuhh!“ ütleks nii mõnigi õlgu võbistades. „Kuidas nii ometi võib? Mis kaal ja tervis ütlevad?“ Paistab, et šokolaad sobib minu toidusedelisse. Olen seda aastaid ohtralt tarbinud, kolesterooli ja veresuhkru tasemega on kõik korras. „Pole ammu selliseid tulemusi näinud“, oli arsti reaktsioon. Hetkel pole ka kaaluga probleeme, arvestades seda, et olen viimase paari kuuga lausa 6 kilo kaotanud ja isegi minu enda poolt seatud „ideaalkaaluni“ on ca 3 kilo (võiksin selle vabalt juurde võtta).
Šokolaad tõstab mu toonust, suurendab töö- ja mõtlemisvõimet, annab energiat ja hea enesetunde. Reedene koolitus sai hoobilt ette valmistatud!

Koolitustest

Paistab, et inimestel on suur vajadus koolituste järele. Tõsi küll, minu poolt MTÜ-dele korraldatavad koolitused on tasuta, kuid ma olen kindel, et see pole ainus põhjus. Inimesed on jõudnud äratundmisele, millist kapitali nad endale koolitustega koguvad. Viimased kolm-neli aastat pole mul praktiliselt muret grupi täituvusega, pigem tuleb teha valikuid. Täna hommikul saatsin oma listi info meeskonnatöö koolituse kohta, läbiviijaks Kristjan Otsmann, Vain & Partnerid. Grupp täitus praktiliselt poole päevaga, ka naabermaakondade inimesed olid agarad. Kahjuks pean neile siiski ära ütlema ja oma maakonna eest hoolt kandma. Ja neljapäeval ilmub veel lehereklaam! Mis ma siis veel teen! Praegu on juba hilja sellest loobuda. Võib ju väita, et oma osa mängib ka tuntud nimi. Võimalik. Tegelikult olen nõus, mängib küll.
Tungi on täheldada ka alustava ettevõtja baaskoolitusele, mis muide ei ole tasuta.