Milleks?

Tean väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad sellest, mis mõtteid omale luban. Teoorias tugev ja praktikas korduvalt enda peal kogenud. Toimib väga hästi, kui tehnika selge. Siiski on hetki, kus tekib tahtmine kõigele käega lüüa. Milleks pingutada, milleks ikka edasi rühkida, mida see kõik annab, miks peaks mind üldse kunagi mäletatama? Ja ikka samas vaimus edasi. Mis ma kõige selle pagasiga peale hakkan – maine teekond lõppeb ju nagunii mingil hetkel. Maine? Miks öeldakse maine teekond? Kas ikka on veel mingi teine teekond? Väidetavalt ja. Ma ei tea. Pole kogenud. Tahan uskuda ja siis jälle mitte.

Mulle tundub, et mõistan inimesi, kes näiteks rasket haigust põdedes võitlusest loobuvad. Mille nimel võidelda? Et näha ja kogeda veel midagi … Milleks?

Tean ka väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad füüsilisest koormusest. Taas teoorias tugev ja praktikas kogenud. Kuid siiski enamasti viimase aasta jooksul olen läinud seda teed, et need napid 800 meetrit töökohani sõidan autoga, leides alati endale mõne vabanduse – kord on mul palju asju vaja kaasa võtta, kord vaja kuhugi edasi sõita, kord on mul kiire, kord sajab vihma või on maa lumelörtsine. Jne. jne. Täna hommikul, vaadates autot lumevaiba all leidsin, et kergem on läpakas näpu otsa võtta ja jalgsi tööle minna. Kergem? Mis sõna see siis nüüd oli? Kas ma tõesti tegutsen selle alusel, mis on kergem? Pole nagu minu moodi … On see nüüd enesekaitse? Või allaandmine? Mõtted, mis tulid mu pähe mööda värsket valget lumevaipa kõndides ja milledel ma lasin oma peas rahus olla polnud kaugeltki sellised, mis toetavad mu viimase aja eesmärke. Eesmärki olla tulemuslik. Kuid minus oli rahu. Isegi kui maine teekond peaks kohe lõppema …

Äkitselt astus ühest uksest otse minu ette üks mees. Kena soliidse välimusega, hästi riides. Peaaegu oleksime kokku põrganud. Minust käis plõks läbi. Wow! Mis see siis nüüd oli? Mida mulle sellega öelda taheti? Selle lõhnapilvega, mille sisse ma hetkeks sattusin? Nii tugevat ja meeldivat lõhnaemotsiooni polnud ma ammu kogenud, kuigi meeldivaid lõhnu keerleb pidevalt mu ümber. Ja meeldivaid inimesi. Ja meeldivaid olukordi.

Ma arvan teadvat …

Minu ees on uued väljakutsed. Mul on veel, mida õppida ja kogeda …

Sisekaemus

Vaatan oma sisemusse. Osa pilte on selged, osad hägusemad. Mingi hulk pilte on kaetud paksu kihiga, mille alt värvide ja kontuuride kättesaamiseks tuleb ikka päris palju vaeva näha. Enamik pilte on värvikirevad, kuid leidub ka erinevas tonaalsuses halle pildikesi. Kas ma oskan neid pilte lugeda? Mitte alati kohe, kuigi püüan hoolega. Mind rahustab teadmine, et see piltide lugemise oskus aina suureneb. Kui mitte täna-homme, siis mõne aja pärast kindlasti leian vastused.

Armastan raamatuid. Minu jaoks olid need pühad ja puutumatud. Minu käsi ei tõusnud kunagi, et raamatut minema visata. Ükskõik kui kapsaks see oli loetud või kas mul seda kunagi üldse vaja on läinud. Paar nädalat tagasi aga alustasin sorteerimisega. Jupikaupa, üks riiul korraga. Umbes kolmandik raamatutest ei jõudnud tagasi riiulisse. Osad neist leidsid juba uued omanikud, osad lähevad siiski ümbertöötlemisele saamaks uue väärtuse. Kaustadesse kogunenud õppematerjalidest valdava enamiku saatus oli paberikonteiner. Ainult mina tean, mis toimus ja toimub, kuivõrd kergelt või raskelt kõik see tuleb …

Vaadates sissepoole näen end pildil, mis mitte kuidagi ei sarnane praeguse reaalsusega.

Kas see on hullumeelsus?

„Sa oled ikka päris hull inimene“, ütles eile mulle üks kolleeg. Jah, teatud mõttes on tal õigus. Sest ükski nn. normaalne inimene ei riski nii, nagu mina seda praegu teen. Teadlikult. Sellises vanuses. Sellise töötuse taseme juures. Ma ei tea, kus ma olen kuu või paari pärast, kuid ma tean, et olen sellest töökohast välja kasvanud. Töökohast, mis veel paar aastat tagasi tundus mulle unelmate paigana, maapealse paradiisina, millest tuli kümne küünega kinni hoida. Töökohast, mis õpetas mulle rohkem kui keskkooli -ja ülikooliaastad kokku. Töökohast, mis võimaldas mul areneda ja ilma näha, suhelda inimestega ja neid aidata, otsustada, vastutada, võita …. Seitsme tööaasta jooksul olen kahel aastal tunnistatud Eesti parimaks mittetulundusühenduste konsultandiks ja ühel aastal olnud nominent ehk siis kolme parema hulgas. Ja nüüd olen ma otsustanud kõigele sellele selja pöörata.

„Sul on veel võimalus ümber mõelda,“ ütles kolleeg. Ei, mu otsus on kindel. Edukad inimesed koguvad infot, otsustavad selle põhjal kiiresti ja muudavad harva oma otsust. Mina kogusin infot peamiselt oma sisemusest, aga ka väliskeskkonnast ja leian, et vahetusest võidavad kõik. Jutuajamine juhatajaga on peetud, tal on aega uue inimese järele ringi vaadata.

„Sa särad,“ kõlas komplimendina kolleegi suust. Võib arvata, et ta ei uskunud mu juttu teadmatusest. Et ma ise küll tean, aga ei taha teistele veel öelda. Ei saa ju muidu nii muretu olla minu kohustuste (pangalaen eelkõige), kogemuste, suhtumise ja vastutustunde juures. Saab küll. Minus on rahu. Ja õnnetunne. Olgugi, et ma ei tea, mis tulevik toob. Aga ma olen kindel, et midagi väga head. Olen hakanud märkama vihjeid sellele enda ümber. Rahu ja õnnetunde sain otsuse tegemisega.

Ma märkan, otsustan ja tegutsen.

Leib, leib, leib …

Kell on pool viis hommikul. Mu köögilaual jahtub kaks ahjutäit käsitsi valmistatud värsket rukkileiba, levitades hõrgutavat lõhna tõenäoliselt kogu trepikojas ja ventilatsioonilõõri kaudu ka püstakus. Huvitav, kas naabrid magada ka saavad? Silme ette kerkis pilt multikast (seda võtet on tegelikult väga paljudes kasutatud), kus lõhnapilved tiirutavad kellegi, enamasti magaja nina ümber, pannes teda naljakalt käituma. Igatahes läks ka minu suu praegu laialt muigele.

Ma pole elukutseline pagar. Vähemalt praegu mitte. Leiba küpsetan, sest see tegevus pakub mulle rahuldust, tekitab väga hea enesetunde. Mu omaküpsetatud leib moodustab mu põhitoiduse, varustades mind kogu päevaks vajaliku energiaga ja rohkemgi veel. Mu unevajadus on vähenenud vähemalt kolmandiku võrra. Kui siia lisada veel telekavaatamisest vabanenud aeg, siis polegi imestada, et kuidas ma nii palju jõuan.

Sellisel kellaajal küpsetada on tegelikult mul esimene kord. Veel eile päevalgi ei uskunud ma, et seda teen, kuigi juuretis oli juba käima pandud. Pidasin iseendaga ikka päris suured lahingud maha. Võit on järjekordne tõendus minu sihikindlusest ja eesmärgi poole liikumisest, selle üle on mul tohutu heameel. Öise leivaküpsetamise ning võitluse põhjus peitub täna Kanepis peetavas leivalaadas.

Varasemalt paari nädala tagant kordunud leivateost on välja kasvamas midagi hoopis suuremat. Külas käinud sõprade-tuttavate kiidusõnad ja palved neile leiba küpsetada on mind innustanud, lisanud mu hobile energiat. Tänaseks on mul olemas kõik vajalikud load, tegelen tootearenduse, pakendi ja turundusega. Kindel on aga, et ’Raili koduleib’ oli, on ja jääb väikepartiiliseks käsitöötooteks.