Kuidas koostada arvet välismaale

Kuigi mul on tulnud teha tööd ka piiri taga, on senini töö eest tasujad olnud ikkagi Eesti ettevõtted. Nüüd siis jõudis aeg ka minu ettevõtlusmaailma avardumiseni. „Mis see siis ikka on, tõlgin oma arve inglise keelde ja panen teele“, mõtlesin. Netist leidsin ka mitmeid inglisekeelseid näidiseid, millede abil oli üsna lihtne sõnu ümber seada.

Siis aga tulid küsimused. Minu firma on käibemaksukohustuslane. Kuidas on siis käibemaksuga? Teadupärast erinevates riikides ju erinev. Kas märgin 20% nagu Eestis või 0%? Tuli oodata esmaspäevani, et kolleegi käest küsida, tal kogemus. Sain selgust. Sõltub sellest, kas arve maksja on oma riigis käibemaksukohustuslane või mitte. Kui on, siis märgitakse 0% ehk arve läheb ilma käibemaksuta. Kui aga pole käibemaksukohustuslane, siis lisandub käibemaks 20%. Kiri päringuga käibemaksukohustusluse kohta läks teele. Muideks, inglisekeelne lühend käibemaksu kohta on VAT.

Rahvusvahelisel arvel on vaja näidata IBAN ja SWIFT. IBAN on konto rahvusvaheline number, kus konto tavanumbrile lisanduvad ettepoole tähed EE ja veel neli numbrit. See on ilusti näha, kui netis oma konto avan. Uurisin mis ma uurisin, aga SWIFT-i ei leidnud ma kusagilt, küll aga oli olemas lühend BIC. Kuna aga ilma selle koodita ei saa rahvusvahelist ülekannet teha, ma tean, helistasin panka. Selgus, et SWIFT ja BIC on üks ja seesama. Mure lahendatud!
Arve läks täna ennelõunal meiliga teele. Raha saab lugeda täna? Homme? Ülehomme? – eks näis, ootame!

Vajad abi? Kirjuta mulle!


Minu lisakommentaar 01.10: raha liigutamisel üle piiri on ülekandetasu kordades suurem kui riigisisese ülekande puhul. Veidi ehmatav oli, et minul kui raha saajal tuleb ka maksta. Vaikimisi on seatud, et ülekandetasu läheb pooleks, ehk siis kumbki maksab 90 krooni. Samas on võimalik ka määrata nii, et arve maksja tasub ka ülekandetasu või siis hoopis arve esitaja. Sain targemaks, tean edaspidi arvestada.

Teisipäevakud läbi - sügis!

Järjekordne märk sügise saabumisest – orienteerumisteisipäevakud said tänasega selleks aastaks otsa. Vihma tibas, pidasin endaga veidike võitlust, et kas minna või mitte. „Ok, lähen vaatan, kuidas raja pikkuse ja punktide arvuga on“, ütlesin endale. Seda enam, et siinsamas lähedal. „Ahah, päris hea, 3 km ja 10 KP“. Kuidagi iseenesest viisid jalad laua juurde, kus müüdi kaarte. „No kui raha on juba välja käidud, siis peab ikka metsa ka minema“, oli mu järgmine mõte.

Rahvast tuli aina juurde. Hoolimata vihmast ja jahedast ilmast. Noori ja vanu, päris väikseid lapsi ja päris eakaid, üksi ja kaaslasega, sportlasi ja asjaarmastajaid, isegi väikebussitäis kuperjanovlasi. Uskumatult hea tunne on nende „hullude“ hulka kuuluda. Paljud tuttavad vangutavad pead, kui kuulevad, et jälle metsa jooksma lähen. Igaühel oma arvamus.

Loomulikult oli mets märg ja maa libe. Ja noorendikud tihedad, nagu alati. Ja pisikese Orajõe perv uskumatult järsk ja kõrge. Suutsin kaks noorendikku omavahel segi ajada ja totaalselt mööda panna. Õnneks oli suur tee orientiiriks kuulde- ja nägemiskaugusel, aega kaotasin aga megalt. Kõrvus kõlasid pidevalt Napoleon Hilli sõnad kullakaevuritest, mis olid ju siis juba mu oma sisekõneks ja veendumuseks saanud. Selle üle on ainult heameel!

Raiesmiku oksad tirisid pidevalt tossupaelu lahti, sinna ma oma prillid siis käest poetasin. Selle ehmatava avastuse peale finišis mõtlesin küll esimese hooga tagasi minna, aga see oleks võrdunud nõela otsimisega heinakuhjast. Ju see siis oli nüüd selge märk, et mul ikka oli uusi prille vaja, olin sellest tegelikult juba kevadest saadik rääkinud.

Tegelikult on mul kahju, et teisipäevakud otsa said, olin juba selle rütmiga päris ära harjunud. Samas on mida oodata – kevadisi teisipäevakuid. Tibud ehk tulemused pole veel päris kokku loetud. Finišiprotokollis on eelmise nädala seisuga 593 erinevat nime, neist 18 on osalenud kõikidel etappidel. Minul jäi osa vahele, olen sellega 112-s :) . Oma klassis aga paremuselt 2. kohal.

Olen õnnelik ja rahul, et vastu pidasin. Sain enda kohta palju teada, rõõmustavat muidugi. Oma elu eesmärkide seadmisel ja suuna valikul toetun kogemustele, mis sain metsas kaardi ja kompassiga ringi lipates. Neist õppetundidest olen kirjutanud oma varasemates postitustes. Uus kevad leiab mind kindlasti taas metsast, ikka kaardi ja kompassiga :)

Jaki uus nägu

Roheline velvetjakk sai mõned aastad tagasi Saksamaalt ostetud. Materjal oli väga mõnus. Varruka otsad olid tõenäoliselt mõeldud üleskeeramiseks, muidu meenutasid nad Arlekiini pikki varrukaid. Üleskeeratuna olid otsad aga ebapraktilised, jäädes klaviatuuri ja randme vahele ning pidevalt kuhugi kinni, paberid aina lendasid laualt põrandale. Samuti häiris mind krae oma pikkade teravate nurkadega ning ühtlane tume värv. Taaskasutuskursusel pidasin Liisiga nõu, varrukad said lühemaks võetud, krae kaotas oma teravad nurgad. Hele broderiipits andis poisilikule jakile naiseliku välimuse. Päris kriitvalge asemel valisin elevandiluukarva pitsi. Olen ise rahul, kolleegidel jätkus samuti kiidusõnu.

Takistused ilmnevad lihtsalt selleks, et mõõta, kui väga sa midagi soovid.
Robin Sharma

Keeran end päikese poole ja varjud langevad minu selja taha!

Sibulaleib

Sellest, miks ja kuidas ma sibulaleiba tegin, saab lugeda lehel koduleib.ee

Euro tulek

Euro tulekut toetab pool Eesti elanikest, kirjutab tänane Postimees. Võrreldes augustiga on toetajate arv kasvanud 2%. Ka mina kuulun nüüd juba toetajate hulka. Veel pool aastat tagasi olin ma emotsionaalselt krooni küljes kinni. Mulle meeldis enamike eesti paberrahade kujundus, mulle meeldis nende suurus, mulle meeldis, et see oli Eesti OMA raha. Muidugi olin ma veidi nõutu, kui vahetult enne piiri taha sõitmist meenus, et rahavahetus on taas kord kuhugi tahaplaanile jäänud. Vajamineva pisku sai siiski ka sadamas või lennujaamas vahetada, miskit oli sageli eelmistest reisidest rahakotti jäänud, pangakaart aitas alati välja. Ükski ost ei jäänud tegemata sularaha puudusel.

Mis mind siis on pannud meelt muutma? Majandusinimeste väide, et majandusele mõjub see hästi jne. jne. küll mitte. Jutt jutuks, selles valdkonnas pole ma pädev. Mulle võib ükskõik mida rääkida. Lähtun ikka oma kogemustest. Ja see kogemus on, et ajast, mil arvetel on kohustuslik näidata hindu ka eurodes, on pilt väga kirjuks läinud. Eriti, kui arvel on rohkem ridu ja rahastaja tahab, et iga rea hind oleks eraldi ka eurodes välja toodud! Absurdne minu meelest. Niimoodi üksikridade tulemusi kokku liites ja lõppsummaga võrreldes saab sageli tulemuseks, et 2+2 võrdub 3,99 või 4,01. Nuta või naera, aga numbrid ei klapi.

Tulgu see euro siis juba rutem, vähemalt läheb arvetega lihtsamaks!

Kuidas ma ise manni valmistasin

Ökofestivali rõivaste taaskasutuse kursusele oli Liis Tallinnast kaasa tarinud õmblusmannekeenid ehk mannid, nagu neid kasutajate keeles nimetatakse. Puust ja riidega kaetud. Sain hamba verele ja kodus surfasin kohe netis vaatamaks pakkumisi. Karnaluksi lehelt õmblustarvikute alt leidsin spetsiaalselt õmblemiseks mõeldud ja reguleeritava suurusega manni, hinnaks 3900 krooni. Natuke liiga kallis minu kui hobiõmbleja jaoks, kel õmblemistuhin käib lainetena. Kusagil nägin veel plastmassist manne, hind alates 850 krooni, mõeldud nähtavasti poodidele rõivakollektsioonide väljapanekuks. Vanad kuulutused, kus müüdi kasutatud manne. Edasi kolades leidsin aga kirjelduse, kuidas ise manni teha. Päris lahe, mõtlesin, proovin!

Möödunud pühapäeval võtsingi siis 2 rulli teipi ja ühe pusa, mis oli oma aja ära elanud. T-särk sobib muidu ka. Virge keris terve rullitäie teipi mulle pusa peale ümber, päris naljakas tunne oli. Kerida tuleb pigem lõdvemalt, et hingamisel mahuks rinnakorv ikka liikuma. Lõpuks lõikas Virge mu kinniteibitud pusa selja tagant katki, muud võimalust seda seljast saada polnud. Olin sellega arvestanud. Tagantjärele tarkus on, et teibitav riideese oleks piisavalt pikk, töö käigus ta lüheneb tunduvalt. Mina lahendasin olukorra nii, et kerisin vana köögirätiku ümber puusade ja teipisin kinni, hiljem ühendasin ülemise ja alumise osa lihtsalt omavahel teibiga.

Järgnes manni täitmine vanade ajalehtedega. Neid kulus omajagu. Oli vaja jälgida, et saaks ühtlane, inimene ka ju ikka proportsioonis. Puusadele andsin veel kumerust ja mahtu sellega, et panin mitu kihti ajalehti ja jälle teipisin. Muidugi võiks manni nüüd katta ajalehtede ja pva-liimiga ja üle tõmmata riidega. Edaspidi. Põrandalambi vars sobis mannile jalaks, küll veidi liiga pikk, kuid parema puudumisel käib küll. Kui valgust vaja, tõstan manni lihtsalt kõrvale ja panen lambi asemele.
Eks aeg näitab, kuivõrd palju abi mul sellest omatehtud mannist on ja kas ma ikka peaksin endale mõne korralikuma soetama.