Ärilabor

Nädalavahetus möödus Ärilaboris Peep Laja juhendamisel. Uurisime, kuidas leida oma nišš, luua infotoodet ja kasvatada oma internetiäri. Saime teadmisi internetiturundusest ja veebi kaudu müümisest ning lisandväärtusena veel omavahelist ettevõtlust innustavat suhtlemist pauside ajal ja õhtul. Igati intensiivne, konkreetne ja praktiline kursus. Meeldivalt ja kasulikult veedetud aeg. Rohkem infot leiad lehelt internetimarketing.ee

Foto: Gitta Veber www.fotograafgitta.com

Vikerkaar

Keegi meist pole näinud vikerkaart piisavalt palju, et sellest küll oleks. Vähemalt aasta esimese vikerkaare nägemise üle rõõmustavad paljud. Täna hilisõhtul Tartust kodu poole sõites paistis alguses pisike hägune jupike vikerkaart, siis muutus see üha selgemaks ja suuremaks, omades juba ka kaare teist otsa. Mida kilomeetreid edasi, seda lummavamaks pilt muutus. Ma polnud veel kunagi varem näinud, kuidas vikerkaar algab otse maapinnalt ja kuidas puud vikerkaarest läbi kumavad. Terve kaar oli täna taevalaotuses! Olin nii võlutud, et jätsin auto teepeenrale seisma. Ahmisin seda pilti silmadega endasse, fotokat polnud.

Üks küpsuse märke on võime tunda end mugavalt inimeste seas, kes on meist erinevad.

Inimene, kes oskab juhtida teisi, on kahtlemata tugev inimene. Kuid inimene, kes oskab juhtida iseennast, on kordades tugevam.

Teen, mis suudan, sellega, mis mul on, seal, kus olen.

Väike hääl versus Pätu

Väikese hääle taltsutamise lugu tekitas elevust. Minult on küsitud, et kas see on nagu Pätu. Ei, pigem on see sisekõne iseendaga. See olen mina ise, kes oma harjumuste ja hoiakute alusel toodab mõtteid, mis ei toeta minu ettevõtmisi. Selline väike hääl on tegelikult meis kõigis, absoluutselt. Tema on see, kes ütleb, et miski asi on liig raske või riskantne, et seda ei tasu ette võtta. Või et tee nii või naa. Kuulata, mida su väike hääl sulle ütleb! Vahel on tal ka õigus.

Eliitlaager 2010

21.-23.mai






Pildistanud Gitta Veber
www.fotograafgitta.com
Happy Days Fotod

Väikese hääle taltsutamine

Väike hääl ühe mõttega kiusas mind täna päev läbi. Mõttega ühest sündmusest ja kuupäevast. Ronis mööda selgroogu üles ja helistas siis kõrva ääres kellukest. Kõige ootamatumal ajal. Isegi siis, kui olin süvenenud inglisekeelsete tekstide lugemisse ja kirjutamisse. „Stopp!“ pidin ma sageli oma väiksele häälele ütlema. Ja vahel päris karmilt. „Sa ei saa praegu midagi teha, see kõik ei sõltu sinust. Tegele asjadega, mis on sinu võimuses!“ Korraks õnnestus mul väike hääl õla pealt alla raputada, kuni ta jälle üles ronis.

Praegu, õhtul, kui ma seda teksti kirjutan, on väike hääl vist ära väsinud. Õnneks. Vähemalt ei sega ta mind hetkel. Asun taas oma inglisekeelsete projektide kallale.

Muideks, soovitan lugeda: Blair Singer "Väikese hääle taltsutamine". Ilmavalgust nägi eestikeelne raamat selle aasta veebruaris.

Domeeni registreerimine

Internetiturunduse Eliitlaagris 2010 õppisin, kui tähtis on domeen, selle lühidus ja meeldejäävus ning suhe kasutajaga. Tegelesin eile õhtul sellega veidi ja nüüd on mul olemas omanimeline domeen ehk siis raili.ee, igavesti minu. Päris lihtne oli, kuid igaks juhuks küsisin veel info domeeni parkimise kohta üle, et kas ma ikka sain õigesti aru. Domeeni registreerimiseks kasutasin portaali www.zone.ee, domeene saab otsida ja kontrollida portaalis www.eenet.ee. Tegelikult ikka päris igaüks nii lihtsalt oma nimega domeeni ei saa, selleks aga piisab ka FIE-ks olemisest.

Mis ma selle domeeniga peale hakkan? Varsti kolin oma blogi uude kohta ja siis saab selle aadressiks olema www.raili.ee. Kõigil lihtsam kasutada. Või mis Sina arvad?

Osaühingu registreerimine

Kaua tehtud – kaunikene! Vähemalt kaheksa aastat mõtteis laagerdunud idee sai täna teoks. Aega võttis ca 1 tund. Võimalik, et ka vähem, lihtsalt ei vaadanud varem Äriregistrist järele. Täiesti valutu protseduur :) Vaja oli välja mõelda nimi (minul juba ammu olemas) ja EMTAK-i kood (selgines eile õhtul). Ja muidugi raha. Nüüd veel vaja teha käik panka muutmaks e-stardikonto OÜ päriskontoks ja võibki hakata raha liigutama :)

Mille taga siis see alustamine oli, küsid. Lihtsalt oma ettevõtmatuse taga. Polnud nagu erilist vajadust. FIE-na sai kõik asjad ära aetud. Viimasel ajal aga olen täheldanud kergelt negatiivset suhtumist FIE-sse. Pahasti pole küll keegi õnneks öelnud. Võimalik, et ma lihtsalt kujutasin endale seda suhtumist ette, et see oli ainult minu mõtetes nii. Ja teine põhjus OÜ registreerimiseks oligi asjaolu, et olen seda mõtet endas nii kaua kandnud ja muudatused ei saa toimuda, kui ei tee ühtegi sammu. Esimene samm siis tehtud.

Internetiturunduse Eliitlaager 2010

Kell saab kohe kümme õhtul. Teine koolituspäev lõppes äsja. Asjalik, informatiivne, väsitav. Kohati pidin ennast ikka päris korralikult pingutama. Siis, kui jutt läks internetiturunduse tehnilise külje peale. Väga palju kasu sain veebilehtede kiirabist ehk Eliitlaagris osalejate veebilehtede kommenteerimisest. Peep Laja ja Priit Kallase kui internetiturunduse gurude kommentaaridel on kulla hind.

Homme hommikul jätkame.

Looduslikud pühapaigad ja maausk

Eestlane on suures osas maausuline. Isegi kui ta ise seda endale ei teadvusta, pole Maavalla Koja liige. Loodus on meie jaoks oluline. Talukohta koduks või suvekoduks otsides jääb pilk kindlasti esmalt pidama põlispuudele. Võimsate tammede-pärnade all asuv majake tundub oluliselt kaunim kui siis, kui ta asuks keset lagedat põldu. Nädalavahetustel, eriti ilusa ilmaga, kipume linnast ära loodusesse, metsa. Ennast laadima. Me küll ei tunnista enda laadimist, kuid meie keha teab, mida tal vaja on. Ja kuni me oma keha tundeid ses osas alla ei suru, laseme tal ennast juhtida, on meil ka vaimne tasakaal.

Maausku pole keegi kunagi kunstlikult loonud. See on tekkinud ja muutunud koos rahvaga lugematute põlvkondade jooksul. Olles lahutamatu tervik meie maa, kultuuri ja maakeeltega, on ta midagi enamat kui religioon. Maausk on maailmatunnetus, pärimus ja elulaad.

Hing on maal, tulel, veel, taimedel, loomadel, lindudel, kividel ja kõigel, mis üldse on. Inimene on üks hingeliste seas.

Maarahva pühamu on hiis koos oma puude, kivide ja veega. Pühad on ka üksikult seisvad teatud põlispuud, kivid ja allikad. Maarahvas teab paiku ja käib nende juures rahu, jõudu ja väge ammutamas. Üha rohkem ja rohkem. Ja nooremad.

RMK-l on käsil looduslike pühapaikade kaardistamine. Äärmiselt tänuväärne ettevõtmine, leian. Ja mahukas, kui seda tööd teha südamega ja põhjalikult. Sest igal ajaloolisel külal oli oma pühapaik, vähemalt üks. Veel on inimesi, kes oskavad juhatada nende juurde ja pajatada lugusid. Veel on võimalik seda pärimust talletada. Et me teaks, kust ammutada rahu ja jõudu.

Aitäh Ahtole, Tiidule ja Monikale!

Huvitav, mida Sina arvad maausust ja looduslikest pühapaikadest.

Teisipäevakud pole vennad

Kui ootad ka täna eilse teisipäevaku kohta minult rõõmusõnumeid, siis seekord jäävad need tulemata. Aja poolest polnud küll kõige viletsam jooks, kuid rahule endaga ei saa ma absoluutselt jääda. Energiaväli oli väga häiritud, tundsin seda lausa füüsiliselt – ei, ma polnud väsinud ega kurb ega vihane ega ärevuses. Seda tunnet ei oska ma veel kirjeldada nagu ka üht teist tunnet hiljem metsas. Oma energiavälja korrastamist ja aukude lappimist energiaväljas tuleb mul veel ka õppida. Tegin kaks suurt apsakat. Ühte punkti otsisin liiga kaua, eksisin raiesmikul lihtsalt ära ja ei saanud enam aru, kus olen. Läksin küll uuesti tee peale tagasi, kuid miskipärast kaldusin taas suunalt kõrvale. Nagu kuri vaim oleks peal istunud. Täpselt selline tunne tuli metsas olles. Õige suuna leidmiseks pidin abi paluma. Ja teine viga tuli sellest, et olin kaardil ühendanud vale punkti. Päästis minu poolt kaardi servale kirjutatud raja legend ehk siis punktid numbritega. Seda jälgides saigi viga avastatud.
Vürtsi lisas kogu eilsele jooksule kahe punkti vahel olev nõgese põld ja muidugi soe ilm, millest tingituna olid mul jalas poolde säärde ulatuvad püksid. Vere lahmamisest (raiesmikud on toredad :) ) ja nõgestest polnud aga aega välja teha. Jalad allpool põlve näevad „kaunid“ välja :)
Järjest enam oskan tegeleda ka analüüsiga pärast jooksu. Tehnika salvestab kõik andmed arvutisse, finišis trükitakse välja sedelike (nagu kassatšekk), kus saab täpselt näha kui kaua kulus aega punkti leidmiseks ja milline oli keskmine liikumiskiirus konkreetsete punktide vahel. Arvuti tabel näitab veel lisaks seda, mitmes oli sinu tulemus lõikude läbimisel. Eile olin ühel lõigul parim. Mulle on alati numbrid meeldinud, kohati on nad palju kõnekamad kui sõnad ja annavad kiiremini infot. :)

Niitmine

Esimene niitmine tänavu siis tehtud. Tean, et paljudel juba ammu ja võib-olla isegi juba teist korda niidetud. Tean ka, et mida kõrgem rohi, seda raskem on niita. Ja et siis jääb rohi vaaludena ja et tuleb kokku rehitseda ja ära vedada. Muidu jääb liiga paks kiht ja kahjustab selle all olevat muru. Kuid kõigest sellest hoolimata polnud mingit tahtmist maale minna. Täna siis lõpuks leidsin endas piisavalt jõudu. Oli ka viimane aeg, sest rohi juba paiguti poolde säärde. Uskumatu! Mind motiveerisid meenunud pildid ja tunded värskelt niidetud õuest. Kütuse bensiinist ja õlist sain segatud. Trimmeri käivitamiseks piisas täiesti minu jõust. Lülitil aga võttis talveunest ärkamine aega, ei tahtnud ta kuidagi ise vajalikku asendisse tagasi minna. Pikapeale siiski lüliti alistus, kuid mulle tundub, et trimmeriga pole ikka kõik päris korras – vahepeal kõlas mootori hääl kuidagi liiga kõrgena. Või ma lihtsalt ei mäleta enam, möödunud suvel sai vähe trimmerdatud. Ja kütust kulub ka nagu rohkem, minu mäletamist mööda jagus varasemalt paagitäiest pooleteiseks tunniks. Muidugi saaks traktoriga tunduvalt ilusam. Aga see on nüüd see koht, kus ma olen veel väikene inimene ehk probleem on minu jaoks liiga suur. Pole käru, pole konksu ja ei tea, kas pärast enam saab traktorit sellesse kindlasse paika hoiule …

Täna siis kolm paagitäit ja ca kolm tundi, niitmist jagub veel umbes kolmeks päevaks, siis uuele ringile. Mhm, mingi maagiline number kolm siin :).

Kuus nädalat

Aprilli alguse seminaris saime ülesandeks tegeleda iga päev mingi füüsilise trenniga, kasvõi ainult 3 minutit. Ikka selleks, et õppida harjumusi muutma. Ja ka selleks, et pea on palju puhtam ja mõtted selgemad, kui keha on terve. Miks ma valisin ülakeha tõsted, kirjutasin ühes varasemas postituses. Tänaseks on möödas kuus nädalat – ja ma teen ikka veel oma harjutusi! Absoluutselt Iga päev! Kunagi varem pole ma sellega nii kaua vastu pidanud. Nüüdseks on harjutused mulle lausa harjumuseks saanud. Nagu hammaste pesemine näiteks. Alustasin 16-ga, kahe nädalaga jõudsin 55 peale ja eilne tulemus oli juba 140! Aega kulub ca 10 minutit ainult. Enesetunne on väga hea nii füüsilises kui ka vaimses mõttes – mu vorm paraneb järjest, ma olen suuteline oma harjumusi, uskumusi, mõtteid muutma. Mu enesehinnang ja enesekindlus on suurenenud. Ma oskan ennast paremini väärtustada.

Uued väljendid minu sõnavaras

Mis on investeering? Mis on hea ja halb investeering? Kas pangalaenuga ostetud kodu on investeering?

Tänu Egertile tean ma nüüd, mis on optsioon, call, put, lühikeseks v. pikaks müüma, married put, protected put, futuur, covered call, naked call, ATM, ITM, OTM, volatiivsus, swingtrader, tehniline ja fundamentaalne analüüs jt.

3 tundi intensiivkursust eile õhtul:)

Tõusulainel

Eilne metsajooks oli taas edukas – ajaliselt küll sekundeid aeglasem kui eelmine, kuid ikkagi oma klassi parim. Kusjuures selles klassis ei jookse mitte ainult minuvanused naised, vaid on ka tunduvalt nooremaid ja isegi mehi. Ehk siis segaklass. Sain kinnitust, et eelmise korra tulemus polnud juhuslik, et ma olen suuteline, kui keskendun. Kaart püsis õigetpidi käes, kompass aitas. Vea tegin sellega, et valisin otsetee üle raiesmiku. Kaotasin kõvasti aega. Kokkuvõttes olen endaga siiski väga rahul.

Esmaspäevaõhtune telefonikõne ühelt healt sõbralt Tallinnast ja eilne õnnestunud päev tõstsid tublisti mu energianivood, mille sügavikku kukutamisele ma veidi rohkem kui nädal tagasi ei suutnud vastu seista. Tulemus – täna hommikul kell 5 suundusin keldrit koristama. :)

Mõtlemine

Kuhu poole sõidab buss – paremale või vasakule?



Lasteaialapsed vastasid, et vasakule, sest bussi ust pole näha, see on teisel pool.

Mis alusel toimib sinu mõtlemine …

Kompliment

„Tere päikesekiir!“ ütles mulle äsja uksel kohtudes üks inimene, kellega ma tegelikkuses eriti palju kokku ei puutu. Aitäh talle!

See lause ja minus tekkinud tunne panid mind mõtlema komplimentidele, mida ja kuidas me tavatseme öelda. Eestlane on juba õppinud teatud määral komplimente tegema, kuigi need kipuvad olema üsna ühetüübilised ja traditsioonilised. Samuti minul. Ka vastuvõtmist tuleb harjutada. Enamasti kipume kärmelt vastama, et „Oh mis mina“ või „Mis sa nüüd“ või „See pole midagi erilist, ma teen oma tööd“ või „See juba mitu aastat vana, kapist leidsin“ või „Ei ma ei näe täna üldse hea välja“ jne. jne. Selliste vastustega võtame ära ütleja rõõmu. Tänagem ja laskem ka ütlejal tunda rõõmu heateost!

Läti päev

Aluksne templimägi








Eilne päev möödus Läti, täpsemalt Aluksne piirkonna vaatamisväärsustega tutvudes. Aitäh Siirile selle toreda võimaluse eest!

Erilise mulje jättis mulle loodusmuuseum nimega Keskkonna labürint. See ühele abielupaarile kuuluv eramuuseum tegutseb juba 15 aastat ja asub Vietinghoff´ide 19.saj teises pooles inglise uusgooti stiilis ehitatud lossis otse Aluksne peatänava ääres. Tänav ise on ehitatud tunduvalt hiljem, ka suur osa endisaegsest pargist jäi ette majadele. Raske on ette kujutada, et kunagi moodustas loss ja park ühtse terviku. Pargis oli küll võimalik märgata hooldatust, kuid näib, et eurorahad pole siiakanti veel eriti jõudnud. Ja põhiliselt panustatakse vist läti turistile. Siiski sai Glücki tammede juures lugeda võimalusest kuulata tutvustavat teksti oma autoraadiost, valides teatud jaama. Ka eesti keeles. Meil jäi seekord proovimata.

Tagasi loodusmuuseumi juurde. Lossi katkisest peatrepist üles ronides ja lagunevas fassaadis olevast veidi parema väljanägemisega uksest sisenedes satub külastaja lätikeelsete stendidega varustatud väikesesse ruumi, kus on näha ka mõningaid ilmetuid kivimeid. Kõrvaltoas saad osta pileti, grupi puhul on omanik hinna suhtes üsna paindlik, tavahind 1.50 latti ehk siis korrutada 22-ga. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama kõiki neid positiivselt üllatavaid momente selles pealtnäha tagasihoidlikus muuseumis. Tõeliselt valjuhäälse woooooow!, mis minu puhul pole kuigi tavaline, vallandas minus aga värvide mäng, tõeline toredus ja muinasjutulisus, mida nägime, kui kivimeid oli veidi aega valgustatud ultravioletse lambiga ja siis kõik tuled ära kustutati. Seda peab oma silmaga nägema! Vene keel toimis kõnekeelena, voldikud nii eesti, inglise kui saksa keeles.

Aluksne ja Võru kirikul on olnud sama arhitekt, see on täiesti ära tuntav, kuigi Aluksne kirik hiilgab suuremate arhitektuuriliste toredustega, mida ma pole täheldanud kusagil mujal Euroopa kirikutes. Pigem meenutas ruum mõnd lossi saali. Väikesel grupil soovitan osta pilet kõrvalasuvast piiblimuuseumist - seal saab näha esimest lätikeelset piiblit, tõlgitud sealsamas Aluksnes mõned aastad varem kui eestikeelne piibel - ja ronida kiriku torni. Mitte ainult selle vaate pärast, mis sealt avaneb, vaid ka uhke laia puidust trepi pärast.

Õhkamapanevaid vaateid, nagu näiteks Templimäelt Aluksne järvele, on veelgi. Samuti vaimustasid mind arhitektuuri poolest Gaujiena ja Zvartava mõisakompleksid, millest tagasiteel läbi põikasime.

Zeltini metsa rajati nõukogude ajal ülisalajane raketiväebaas, kus olevat olnud isegi tuumapeadega raketid. Tänaseks on hooned lagunenud, lageraie avanud vaated endistele pinnase ja puudega kaetud raketiangaaridele. Betoonplaatidest tee küll sõidetav, kuid kui pole kaasas teejuhti, ei soovita kõrvalteedele kalduda. Teed moodustavad ruudustiku, teeviitasid pole, sinna võidki ekslema jääda.

Veel torkas silma, et söötis ja hoolisemata maalappe ning talukohti oli tunduvalt rohkem kui Eestis. Arhitektuur tuntavalt teistsugune, mulle meeldib eestimaine. Maanteeäärse puhtuse osas aga on eestlastel lätlastelt õppida.

Väljakutsed on minu proovikivid

Kõik juhtub põhjusega. Või ma olen ise endale seda mõtetes soovinud. Väljakutsed on minu proovikivi. Positiivsele või negatiivsele keskendumine on ainult programm, nagu näit. arvutil, seda saab endalt maha või juurde harjutada. Küll aeganõudev, kuid pühendumuse korral täiesti võimalik. Olen enda peal kogenud.

Kõigel on ainult see tähendus, mida ise annad. Ükski asi pole tegelikult halb või hea, vaid need on meie hinnangud, mis omakorda on pärit meie uskumustest. Kui mul tekib tugev reaktsioon, et mingi asi on vale, siis on see hea koht endasse vaatamiseks. Minus tekkiv emotsioon pole tegelikult seotud teise inimesega, vaid selle emotsiooni lõi minu uskumus minu enda sees. Lahendan seda, vaatan, mis selle lõi!

Üks suuremaid põhjusi, miks inimesed end õnnetuna tunnevad, on raskus aktsepteerida asju ja olukordi nii nagu nad on. Andmata hinnanguid, soovimata teistsugust olukorda. Mõistetakse kohut selle asemel, et öelda: „ See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on“.

Probleemist

Harv Eker: „Kui sulle tundub, et sul on suur probleem, siis sa pole veel probleemist üle kasvanud. Oled piiratud vaadetega inimene“.

Iga probleemi on võimalik lahendada, kui jagada see suur probleem väikesteks osadeks. Ja osata energiat suunata. Või koolitada ja kasvatada end probleemi tasemest kõrgemale. Kõik võimalused on tegelikult olemas, sageli me ei näe neid, sest suur probleem katab kogu vaatevälja ära. Ja materjalist (uskumused, veendumused) sõltub, kas suudame kuuma vihje vastu võtta või ütleme, et see pole võimalik. Oma võimaluste piiramine on sama, mis iganenud ideedest kinnihoidmine. Hiilgavaid võimalusi ei nähta silmadega, neid nähakse mõistusega. Küünilisus pimestab, analüüs aga avab nägemise.

Arvepidamine oma edusammude üle kasvõi päeviku vormis aitab näha progressi. Olen tänulik nii heade asjade kui ka väljakutsete eest. Eriti tänulik olen ma nende kogemuste eest, mis viivad mind mugavustsoonist välja.

Viiendik teekonnast läbitud

Viis teisipäevakut ehk siis viiendik tänavuaastastest on selja taga. Ja ikka tõusvas joones. Kaart püsib mul nüüd enamasti õiget pidi käes :), kompassist on ka abi. Eile siis parim tulemus ehk esimene nii oma klassis kui rajal! Kui juba eelmisel korral jäin ajaga üsnagi rahule, siis seekord oli aeg veel 10 minutit parem ehk 4 km (linnulennult) läbimiseks kulus 40:03 minutit. Muidugi võivad tegijad siin muiata, kuid minu jaoks on see superhea tulemus. Arenguruumi on veel kaardi lugemises, aga kohe kindlasti jooksukiiruses ja vastupidavuses.

Elu on see …

Elu on see, mis juhtub sinuga ajal, kui teed teisi plaane … , kirjutab Epp Petrone oma blogis 3.mail. Kümnesse! Kuidas ma küll ise selle peale pole tulnud! Oma eilse päeva tunnen selles sõnumis ära. Mitte küll täpselt sama probleemi, nagu Epu perel, kuid see päev oli minu jaoks sama õpetlik, toimus sama äratundmine. Tegelikult hõljuvad vastused ja lahendused ja võimalused kogu aeg meie ümber. Meist endist sõltub, kuivõrd valmis me oleme neid märkama ja neist kinni haarama, kuivõrd paindlik on meie mõtlemine.
Eilne päev aitas mind suure sammu edasi! Aitäh!