Suvi on siis läbi. See füüsiline osa suvest. Jah. Täna algas kool. Kuigi kool polnud minu pildil, saabus see ikka taas minu ellu. Ma polnud piisavalt täpne oma soovi väljendama ja saingi. Tegelesin just oma firma augustikuu raamatupidamisega ja seepärast pole ime, et ka siin nüüd arvud mu pähe kargavad. Ligi 87% oma elust olen olnud kooliga tihedamalt seotud – 11 aastat õpilasena, siis 5 aastat ülikooli ja ülejäänud aja oma teadmisi edasi jagades. Viimased ligi 10 aastat küll mitte enam põhikohaga. Miski hoiab mind kooli küljes ja tõmbab ikka ja jälle sinnapoole. Ütlen küll endale, et aitab, ja siis olen eneselegi märkamatult taas oma jah-sõna andnud. Seekord siis kaks päeva nädalas 11 tundi gümnaasiumiastmes.
Suvi oli kaunis, võrratult kaunis. Väga mitmes mõttes. Tegus. Täis elamusi ja tundeid. Ka õppetunde. Oli piisavalt hetki, mida oleks võinud siin jagada, kuid miskipärast arvuti taha asudes polnud selleks enam tahtmist. Võib-olla pididki need jääma ainult minu hetkedeks. Ainult mina nägin neid hetki sellistena. Teiste jaoks polnud neis ehk seda võlu ja sära. Võib-olla. Mis-iganes.
Suvi jätkub mu hinges, mu mõtteis. On ju mu enda teha, milliseid mõtteid ja tundeid endasse lasen, milliseid soove välja saadan. Põnev on jälgida, kuidas need soovid manifesteeruvad, vahel kiiremini kui oodata oskan. Armastus ja andestamine on kõikvõimsad ja panevad energiad liikuma. Kehas saab olla ainult üks emotsioon. Ei saa nutta, kui suunurgad on ülespoole, naeratuse asendis. Ja oma suunurkade tõstmine on meie kõigi võimuses.
Mõnus, oi kui mõnus on olla!
