Cowboy Exchange

Oli see nüüd tingitud allpoolmainitud raputusest või oleks ma ka muidu selleni jõudnud, kuid detsembri keskpaigas räägiti mulle mängust nimega Cashflow. Tänaseks olen seda käinud Tartus mängimas juba viiel korral ja ootan pikisilmi järgmist mängupäeva. Täna tahan aga siiski pajatada hoopis ühest teisest ettevõtmisest, kuhu ma jõudsin tänu Cashflow klubis käimisele – nimelt Cowboy Exchange. Lühidalt öeldes on see asjade vahetamine põhimõttel, et mõlemad on tehinguga rahul. Võib ka juhtuda, et see, mida mina vajan, on kellelgi, kuid tema ei vaja seda, mis on minul. Siis tuleb mängu kolmas, neljas või kes teab veel mitmes inimene ja lõpuks võin ma saada oma unistuse. Rahal pole siin väärtust, raha pole üldse mängus. Mängus on ainult see väärtus, mis konkreetsel asjal minu jaoks on. Nii vahetasin ma täna oma vitamiinikorvi (minu enda tehtud sõstramahl, köögiviljasalat ja mustasõstra-vaarika toormoos) + helmestega kaunistatud vilditud süda, mida ma peatset sõbrapäeva silmas pidades veel täna öösel meisterdasin 1953.a. Šveitsis välja antud hõbemündi vastu. Kõik saksa keele ja saksa keelt kõnelevate maadega seonduv on mulle mu ülikoolis omandatud professiooni tõttu hingelähedane, sellest siis ka mu valik. Mündi omanikul oli tegelikult valida kolme asja vahel, ta oleks võinud ka neist kõigist loobuda, kuid mul läks õnneks. Olen ülimalt rahul. Kogu seda ettevõtmist jälgida oli ülimalt põnev. Tehti uskumatuid vahetusi. Minus tekkis hasart, mida ma ei tähelda enda puhul just väga sageli. Ajataju kadus. Kahju oli lõpetada. Kuid iga hea asi saab kord otsa …

Mina ja tehnika

Kuigi minu töö seisneb põhiliselt inimestega suhtlemises, kasutan igapäevaselt väga palju arvutit. Kuni kõik toimib, ei saa nagu arugi, kuivõrd sõltuvad me tänapäeva tehnikast oleme. Mitu päeva oli meie server maas, kirjad ei liikunud. Ja kuna veateade saadetakse alles neljandal päeval, ei saanud ka meie suhtluspartnerid teada, et me pole nende sõnumeid kätte saanud. Sageli on sõnumid kiireloomulised, vajavad vastamist veel samal päeval. Ja kui sa siis ei reageeri, oled mängust väljas või rongist maas.
Istun hetkel täistunni ekspressis ja sõidan Tallinna poole. Valisin selle bussi just wifi kasutamise võimaluse pärast. Kuid minu arvuti kõlbab kasutamiseks ainult lauana või kirjutusmasinana. Aru ma ei saa, administraator ei saa, keegi ei saa – ühendust näitab (ja veel väga kiiret), Skype on, kuid netti ei lase. Kirjad ei tule sisse. Välja loomulikult ei saa ka miskit saata. Ja see pole esimene kord. Laitmatult toimib ainult kontoris kas siis sabaga (juhtmega) või wifis olles. Mispärast ma selle läpaka siis üldse kaasa vedasin! Ainult raskuseks käe otsa! Tahaks kõva häälega hundi moodi ulguda selle peale. Olin ju arvestanud, et saan teatud olulised asjad korda ajada. Ja enne reedet pole siis lootustki, kaks raisatud päeva! Võib ju küll väita, et nüüd saab mõne muu asjaga tegeleda, ka telefoni teel asju ajada. Kuid see oluline, mida tegema pidin, on ainult netipõhine! Mõnda aega saan ennast vähemalt mõtete kirjapanekuga maandada … Ja veel lohutas kolleeg, et nüüd ei vii tuul mind minema (raskus ju käe otsas) 
Noored täitsid jaanuari alguses elektrooniliselt avalduse sünnitoetuse saamiseks. Raha aga ei tulnud ega tulnud. Säästudki kõik juba otsas. Hakkasid siis täna uurima ja selgus, et hoolimata elektroonilise avalduse esitamisest oli ikka vaja isiklikult sotsiaalametisse kohale ilmuda.  No milleks siis e-riik, milleks siis üldse anda inimestele lootust, et asju saab ajada lihtsalt? Olen olnud ikka ID-kaardi pooldaja, püüdsin selle vajalikkuses ka teisi veenda. Ma ju näen igapäevaselt, kuivõrd lihtne on ettevõtjaportaali kaudu Äriregistriga asju ajada. Tõsi küll, ka see süsteem ei ole veel täiuslik ja ei arvesta kõikide erisustega. Kuid siiski ajaline ja rahaline kokkuhoid. Tuleb aga meeles pidada, et digiallkirja andmisel on kuulimiit!!!  10 allkirja kuus!!! Majas, kus meie ruume rendime, on õnneks ostetud praktiliselt piiramatu arv allkirju. Seeläbi saan väga paljusid aidata, osutades neile tehnilist tuge.
Üks „tehnikavidin“, mis minu elust on alates novembri lõpust (nüüdseks juba siis kaks kuud) praktiliselt kadunud, on televiisor. Ma ei saa väita, et oleksin olnud telerist sõltuvuses, kuid kui olin kodus, siis õhtuti maandusin tavaliselt paariks-kolmeks tunniks helesinise ekraani ees ja mingilt kanalilt leidsin ikka, mida vaadata-kuulata. Viimase kahe kuu jooksul olen teleri sisse lülitanud kolmel korral, neist kolmandal mängis see ainult taustaks ja saadet, mida vaadata tahtsin, tegelikult ei näinud. Nüüdseks olen juhtmegi vooluvõrgust välja tõmmanud. Uudiseid loen internetist (kui seda on) ja muu pole üldse oluline.

Innovatsioon minu mõtlemises ja tegutsemises

Novembri keskpaigas käisin kahepäevasel innovaatilise mõtlemise koolitusel. Osalt oli see mulle kohustuslik, teisalt aga oli mul teema vastu ka huvi. Tundsin, et mu mõtlemine on kusagil kinni. Senised ponnistused mõtlemise stampidest lahti saada polnud vilja kandnud. Seega läksin rõõmuga vastu sellele, mis mind ees ootas. Ja ma ei pidanud pettuma.
See keeruline sõna innovatsioon, mis esmapilgul tundub olevat alles mõne aasta tagune leiutis, pole midagi muud, kui teistmoodi mõtlemine, käitumine, asjade kasutamine. Nii on enamik meist ühel või teisel eluetapil innovaatilised, tahame me seda või mitte. Jah, tõepoolest, innovatsioon ei teki iseenesest. Et mõtlen, et nüüd hakkan innovaatiliseks ja olengi. Innovatsioonilise mõtlemine või tegutsemine avaldub alles pärast raputust, nagu ütles Alex koolitusel. Ja juba mõni päev hiljem sain ma sellise raputuse osaliseks, mis pööras minu senise elu pea peale. Kui varasemat, minu senist käitumist arvestades oleksin endasse tõmbunud, ennast haletsenud, inimesi vältinud, anunud lohutust ja kaasatundmist, tahtnud olla tolmukübeke kaugel pimedas nurgas, kus keegi mind ei märka, siis nüüd, otse vastupidi lõin ma selja sirgu, särasin, liikusin inimeste keskel, rääkisin rahulikult ja naeratades oma raputusest (ja nautisin, kui keegi seda ei uskunud), võtsin ette tegevusi, mida olin ammu mõtetes kandnud, kuid milleni ma polnud tegudes jõudnud (hakkasin näiteks ise remonti tegema). Kõik see pakkus mulle suurt naudingut ja rahulolu. Õppisin tohutult väga lühikese perioodi jooksul. Sain palju uusi tuttavaid, kes mind ehk neile eneselegi teadmata edasi aitavad. Olen jõudnud uue kvaliteedini oma elus. Kiiremini, kui ma ise või keegi teine seda oleks osanud loota. Ma pole siiski veel päris kohale jõudnud, teise servani on veel pikk maa käia. Et siis taas trepist üles ronida ja vaadata elule veel kõrgemalt.
Jah, mul läheb täna hästi. Tänu selle, et lasin endas vallanduda innovatsiooni, et ma ei jäänud nukrutsema senise elu ja hirmude kammitsatesse, et avasin enda ja mõtlen kõiges positiivselt.

15.01.2010