Suvi on siis läbi. See füüsiline osa suvest. Jah. Täna algas kool. Kuigi kool polnud minu pildil, saabus see ikka taas minu ellu. Ma polnud piisavalt täpne oma soovi väljendama ja saingi. Tegelesin just oma firma augustikuu raamatupidamisega ja seepärast pole ime, et ka siin nüüd arvud mu pähe kargavad. Ligi 87% oma elust olen olnud kooliga tihedamalt seotud – 11 aastat õpilasena, siis 5 aastat ülikooli ja ülejäänud aja oma teadmisi edasi jagades. Viimased ligi 10 aastat küll mitte enam põhikohaga. Miski hoiab mind kooli küljes ja tõmbab ikka ja jälle sinnapoole. Ütlen küll endale, et aitab, ja siis olen eneselegi märkamatult taas oma jah-sõna andnud. Seekord siis kaks päeva nädalas 11 tundi gümnaasiumiastmes.
Suvi oli kaunis, võrratult kaunis. Väga mitmes mõttes. Tegus. Täis elamusi ja tundeid. Ka õppetunde. Oli piisavalt hetki, mida oleks võinud siin jagada, kuid miskipärast arvuti taha asudes polnud selleks enam tahtmist. Võib-olla pididki need jääma ainult minu hetkedeks. Ainult mina nägin neid hetki sellistena. Teiste jaoks polnud neis ehk seda võlu ja sära. Võib-olla. Mis-iganes.
Suvi jätkub mu hinges, mu mõtteis. On ju mu enda teha, milliseid mõtteid ja tundeid endasse lasen, milliseid soove välja saadan. Põnev on jälgida, kuidas need soovid manifesteeruvad, vahel kiiremini kui oodata oskan. Armastus ja andestamine on kõikvõimsad ja panevad energiad liikuma. Kehas saab olla ainult üks emotsioon. Ei saa nutta, kui suunurgad on ülespoole, naeratuse asendis. Ja oma suunurkade tõstmine on meie kõigi võimuses.
Mõnus, oi kui mõnus on olla!
Thursday, September 1, 2011
Wednesday, July 27, 2011
Domeeni karantiin
Ei, mitte garantii, ikka karantiin. Nagu haiguste puhul. Ennekuulmatu minu jaoks. Ja nii ennekuulmatu, et pani lausa taas kirjutama. Peale kahekuulist vaheaega.
Niisiis: möödunud suvel registreerisin enda nimele neli domeeni, millede aastane aeg hakkas järjest otsa saama. Otsustasin kahte neist pikendada, ühte hiljem pikendada (eeldan, et seda keegi peale minu ei vaja) ja neljandast loobuda. Ja aitäh Zonele ja Veebimajutusele, kes mulle juba aegsasti meeldetuletusi saatsid. Miks ma aga ikkagi kirjutan? Mis pani minus kõik nii lainetama, et üle ääre hakkas ajama? See, et nendes meeldetuletustes polnud mitte poole sõnagagi juttu karantiinist. Ka pole ma seda kohanud üheski uudises ega hakanud silma ka eelnimetatute veebilehtedel. Ma mõistan, et firmadel on nende domeenide registreerimise ja hoidmisega omad kulud, kuid kuna kõik see domeenide värk on ju tegelikult uus asi, siis üks hea firma, kes hoolitseb oma klientide eest, võiks klienti teavitada ka sellest, mis edaspidi juhtub. Piisanuks ühest reast meeldetuletuskirjas ja lojaalsus oleks olnud garanteeritud. Hetkel on minu usaldus kõikuma löönud.
Mida siis tähendab domeeni karantiin? Seda, et kui domeeni registreerimise aeg ümber saab ja pole vormistatud pikendust, siis uue pikenduse saamiseks ei piisa ainult aastatasu maksmisest, vaid tuleb tasuda ka karantiinist vabastamise eest 19 eurot.
Minu õnneks juhtus see lugu domeeniga, millest kavatsesin loobuda.
Niisiis: möödunud suvel registreerisin enda nimele neli domeeni, millede aastane aeg hakkas järjest otsa saama. Otsustasin kahte neist pikendada, ühte hiljem pikendada (eeldan, et seda keegi peale minu ei vaja) ja neljandast loobuda. Ja aitäh Zonele ja Veebimajutusele, kes mulle juba aegsasti meeldetuletusi saatsid. Miks ma aga ikkagi kirjutan? Mis pani minus kõik nii lainetama, et üle ääre hakkas ajama? See, et nendes meeldetuletustes polnud mitte poole sõnagagi juttu karantiinist. Ka pole ma seda kohanud üheski uudises ega hakanud silma ka eelnimetatute veebilehtedel. Ma mõistan, et firmadel on nende domeenide registreerimise ja hoidmisega omad kulud, kuid kuna kõik see domeenide värk on ju tegelikult uus asi, siis üks hea firma, kes hoolitseb oma klientide eest, võiks klienti teavitada ka sellest, mis edaspidi juhtub. Piisanuks ühest reast meeldetuletuskirjas ja lojaalsus oleks olnud garanteeritud. Hetkel on minu usaldus kõikuma löönud.
Mida siis tähendab domeeni karantiin? Seda, et kui domeeni registreerimise aeg ümber saab ja pole vormistatud pikendust, siis uue pikenduse saamiseks ei piisa ainult aastatasu maksmisest, vaid tuleb tasuda ka karantiinist vabastamise eest 19 eurot.
Minu õnneks juhtus see lugu domeeniga, millest kavatsesin loobuda.
Sunday, May 22, 2011
MMI 2011 London,
T. Harv Eker ise laval, mina esireas,
3 korda 13 tundi inglise keele intensiivi ja eneseületust - it was great!
Nii palju ja mõni veel oli meid, eestlasi seekord kohal. Brittide ja londonlaste järel suuruselt kolmas grupp. Eestlased on õpihimulised ja seda osatakse Londonis hinnata. Piisas ainult Eestit mainida ja kohe avanesid uued uksed.
1200 inimest erinevatest maailma nurkadest - kilomeetrid ei loe kui on tahtmine.
VIP-pilet "jalutas" tänu Kaiale ise kätte. Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Energy and power! Astusin uuele levelile.
KÕIK ON VÕIMALIK!
T. Harv Eker ise laval, mina esireas,
3 korda 13 tundi inglise keele intensiivi ja eneseületust - it was great!
Nii palju ja mõni veel oli meid, eestlasi seekord kohal. Brittide ja londonlaste järel suuruselt kolmas grupp. Eestlased on õpihimulised ja seda osatakse Londonis hinnata. Piisas ainult Eestit mainida ja kohe avanesid uued uksed.
1200 inimest erinevatest maailma nurkadest - kilomeetrid ei loe kui on tahtmine.
VIP-pilet "jalutas" tänu Kaiale ise kätte. Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Energy and power! Astusin uuele levelile.
KÕIK ON VÕIMALIK!
Friday, April 29, 2011
Äratuntav
Leib, punaste südamete järgi. Juba mitmeid kordi mainitud. Ja mul on selle üle ääretult hea meel. Palju häid asju tuleb meie juurde pealtnäha juhuslikult. Tegelikult hõljuvad nad kogu aeg meie ümber, kuid sageli me ei märka neid. Mina napsasin ühest neist kinni, novembris, vahetult enne oma esimesele laadale minekut. Ja minu brändiks ta jäigi.
Seekord kuulub mu tänu Evelile, kes vihje andis. Ise ma televiisorit ei vaata, ka mitte interneti kaudu. Leidsin otsitava saate siiski üles: ETV 23.04 „Sõida maale.“ Tartu Lõunakeskuse taluturu lugu algab 25-ndal minutil, minu leibadel peatub kaamerasilm mõneks sekundiks minutil 31,23. Kaks neid ainult ongi seekord veel korvi jäänud.
Vaata siin:
Seekord kuulub mu tänu Evelile, kes vihje andis. Ise ma televiisorit ei vaata, ka mitte interneti kaudu. Leidsin otsitava saate siiski üles: ETV 23.04 „Sõida maale.“ Tartu Lõunakeskuse taluturu lugu algab 25-ndal minutil, minu leibadel peatub kaamerasilm mõneks sekundiks minutil 31,23. Kaks neid ainult ongi seekord veel korvi jäänud.
Vaata siin:
Wednesday, April 27, 2011
Juhiloa vahetus
Tekkis juba tunne, et mu juhiluba kehtib igavesti, sest aeg-ajalt tuli vahetada pangakaarte uute vastu, juhiluba aga kehtis ja kehtis. Siiski jõuavad ka mu juhiloa teenistuspäevad peagi lõpule. Märkasin seda juba talvel ja vastupidiselt oma tavapärasele tegutsemisele käivitasin vahetusprotsessi üsna aegsasti. Polnud aimugi, mida selleks vaja ja kui palju see kõik maksab. Oletasin, et pilte vaja. Hea siiski, et ennatlikult fotograafi juurde ei tormanud. Muidugi oleks võinud ju googeldada ka, aga kuna olin ARK-i büroost möödumas, astusin sisse ja sain kiirelt ja lahkelt juhtnöörid.
Perearst, kelle käest oli algatuseks vaja saada tervisetõend, oli selleks päevaks oma töö juba lõpetanud. Teadsin, et praksis peaks olema veel avatud ja õde seal. „Saan vähemalt vastuvõtuaja“, mõtlesin. - „Tulge sisse, teeme mõõtmised ära, homme hommikul saab arsti käest allkirja ka.“ – Uh, see käis küll kiiresti.
Hommikul olin kokkulepitud ajal kohal, vahetasin 13 eurot juba allkirjastatud paberi vastu ja suundusin ARK-i büroosse. Kapis sai pildid tehtud – naljakas oli, häälega anti juhatust. Taburetti ei jõudnud ma piisavalt kiiresti üles kerida (enne mind oli tõenäoliselt keegi väga pikk mees end pildistanud), et saada oma silmad pildimasina silmadega ühele joonele ja esimene pilt tuli minu varrukast, mis taburetti kerib. Teisele ja kolmandale jäi juba mu nägu ka ikka peale. Kästi valida enda jaoks kõige meeldivam ja see märgistada. Tegelikult ei oma minu jaoks mingit tähtsust, milline ma dokumendi pildil välja näen. Peaasi, et olen äratuntavalt mina.
Klienditeenindaja teiselpool klaasi toksis miskit mu tervisetõendilt arvutisse. Uudistasin ajaviiteks imelikku aknakesega aparaadikest letil ja ei osanud tema funktsiooni ära aimata. Sain aga õige pea vastuse. Seadme vahele lükati valge paberileht, kirjutasin sellele oma allkirja ja see skänniti otsekohe arvutisse. Lahe. Dokumendile siis ei peagi enam ise allkirja panema, kõik saab tehtud digitaalselt. Pildid tulid ka pildimasinast otse arvutisse. Raha küsiti 25.56.
Nädala pärast saan uue juhiloa kätte. Rahakotis tuleb väike ümberkolimine, vana juhiluba oli veel suuremõõtmeline ja sobis tegelikult päris hästi oma lahtrisse. Küll ka uuele koha leiame.
Kogu protseduur läks üsna kiiresti. Ja raha tuli ka välja käia vähem kui paagitäie tankimise eest.
Perearst, kelle käest oli algatuseks vaja saada tervisetõend, oli selleks päevaks oma töö juba lõpetanud. Teadsin, et praksis peaks olema veel avatud ja õde seal. „Saan vähemalt vastuvõtuaja“, mõtlesin. - „Tulge sisse, teeme mõõtmised ära, homme hommikul saab arsti käest allkirja ka.“ – Uh, see käis küll kiiresti.
Hommikul olin kokkulepitud ajal kohal, vahetasin 13 eurot juba allkirjastatud paberi vastu ja suundusin ARK-i büroosse. Kapis sai pildid tehtud – naljakas oli, häälega anti juhatust. Taburetti ei jõudnud ma piisavalt kiiresti üles kerida (enne mind oli tõenäoliselt keegi väga pikk mees end pildistanud), et saada oma silmad pildimasina silmadega ühele joonele ja esimene pilt tuli minu varrukast, mis taburetti kerib. Teisele ja kolmandale jäi juba mu nägu ka ikka peale. Kästi valida enda jaoks kõige meeldivam ja see märgistada. Tegelikult ei oma minu jaoks mingit tähtsust, milline ma dokumendi pildil välja näen. Peaasi, et olen äratuntavalt mina.
Klienditeenindaja teiselpool klaasi toksis miskit mu tervisetõendilt arvutisse. Uudistasin ajaviiteks imelikku aknakesega aparaadikest letil ja ei osanud tema funktsiooni ära aimata. Sain aga õige pea vastuse. Seadme vahele lükati valge paberileht, kirjutasin sellele oma allkirja ja see skänniti otsekohe arvutisse. Lahe. Dokumendile siis ei peagi enam ise allkirja panema, kõik saab tehtud digitaalselt. Pildid tulid ka pildimasinast otse arvutisse. Raha küsiti 25.56.
Nädala pärast saan uue juhiloa kätte. Rahakotis tuleb väike ümberkolimine, vana juhiluba oli veel suuremõõtmeline ja sobis tegelikult päris hästi oma lahtrisse. Küll ka uuele koha leiame.
Kogu protseduur läks üsna kiiresti. Ja raha tuli ka välja käia vähem kui paagitäie tankimise eest.
Sunday, April 24, 2011
Avatud süda
Võid ju küll mõelda, et oled avatud ja puha, suudad armastada kõiki olenemata sellest, kes nad on või mida nad teinud on. Kuid kui olukord käes, alles siis saad teada, kas see ka tegelikult nii on. Eilse proovikatsumise läbisin edukalt. Jälgisin hoolega oma mõtteid ja tundeid ning naeratust. Ei, ma ei kontrollinud neid, ei tekitanud teadlikult endas head tunnet. Ma tõepoolest jälgisin nagu kõrvaltvaataja, mis minu sees toimus. Ja olen rahul ning tänulik selle muutuse eest. Veel aasta tagasi vaatasin ma sellistele inimestele kui mitte põlguse, siis pahameelega küll. Nii avatud süda kui andestamine tekitavad ütlemata hea tunde.
See hetk, millest ma räägin, oli laadal, kus oma leibu müüsin. Märkasin eemal kahte meest, kes erinesid teistest laadakülastajatest oluliselt. Nende välimus rääkis sellest, et nemad on valinud tavalisest teistsugusema elu. „Kindlasti tulevad nad ka siia,“ mõtlesin. „Tõenäoliselt on nad ka näljased ja söövad kogu mu degusteerimiseks välja pandud leiva ära. Ja potentsiaalseid ostjaid peletavad nad ka kindlasti eemale.“ Vana programm oli käivitunud, eelarvamused jõudsid hetkest ette, kuid nüüd ma oskasin juba seda vana programmi välja lülitada ja hoiduda enda üleskütmisest, olla hetkes.
Nii oligi. Ühtäkki seisid nad minu laua ees. Noorem, kes oma nägu ainult põgusalt mütsinoka alt paista lasi, paistis vaid pealt kahekümnene olevat. „Me oleme metsast,“ kostis vanem. „Kas tohib proovida?“ osutas ta mu leivataldriku poole. Ulatasin talle tiku, sest need olid taldrikul just otsa saanud. „Proua, kui te ei pahanda, ma võtan veel ühe“. Noogutasin naeratades. Nad tänasid maitsva suutäie eest ja lahkusid. Taldrik polnudki tühi. Ja ma tean, et mu süda on tõepoolest avatud.
See hetk, millest ma räägin, oli laadal, kus oma leibu müüsin. Märkasin eemal kahte meest, kes erinesid teistest laadakülastajatest oluliselt. Nende välimus rääkis sellest, et nemad on valinud tavalisest teistsugusema elu. „Kindlasti tulevad nad ka siia,“ mõtlesin. „Tõenäoliselt on nad ka näljased ja söövad kogu mu degusteerimiseks välja pandud leiva ära. Ja potentsiaalseid ostjaid peletavad nad ka kindlasti eemale.“ Vana programm oli käivitunud, eelarvamused jõudsid hetkest ette, kuid nüüd ma oskasin juba seda vana programmi välja lülitada ja hoiduda enda üleskütmisest, olla hetkes.
Nii oligi. Ühtäkki seisid nad minu laua ees. Noorem, kes oma nägu ainult põgusalt mütsinoka alt paista lasi, paistis vaid pealt kahekümnene olevat. „Me oleme metsast,“ kostis vanem. „Kas tohib proovida?“ osutas ta mu leivataldriku poole. Ulatasin talle tiku, sest need olid taldrikul just otsa saanud. „Proua, kui te ei pahanda, ma võtan veel ühe“. Noogutasin naeratades. Nad tänasid maitsva suutäie eest ja lahkusid. Taldrik polnudki tühi. Ja ma tean, et mu süda on tõepoolest avatud.
Saturday, April 16, 2011
Vari eneses
Foto: Rosie Hardy
Vari meis endis on kõik see, mida me ei taha, et teised näeksid. Sageli toimub see varjamine tahtlikult, kuid see võib toimuda ka tahtmatult. Valetame nii teistele kui endale, uskudes, et seda pole olemas. Meie vari sünnib meie varajases nooruses läbi sõnumite, mida saame meid ümbritsevatelt inimestelt. Vari kasvab koos meiega. Vari muudab meie arusaama iseendast ja haavab meie tervet minapilti. Kui me neid omadusi alla surume, eitame kogu oma olemust.
Kõigis meis on olemas see vari, tume pool ja kui me ei lase tal end ohutul viisil väljendada, teda pidevalt alla surume, hakkab ta kuhjuma ja sellest saab tohutu jõud, mis võib hävitada nii meie enda kui ka teiste elud.
Mõnikord on see vari meis nii sügavale alla surutud, et me ei teagi tema olemasolust. Me ei pruugi karta mitte ainult teiste poolt taunitavaid omadusi ehk väiksust, vaid ka oma suurust. Me kanname need omadused teadmatult üle teistele, selle asemel, et neid omaks tunnistada. Me näeme teiste vigu ja imetleme teiste mingeid omadusi märkamata, et need on tegelikult meie enda vead ja omadused. Vaadates neile otsa, tunnistades neid, neid mitte häbenedes saad olla tõeliselt vaba. Kui sa ei tegele oma varjuga, tegeleb tema sinuga. See, millele sa vastu seisad, jääb püsima.
Saturday, April 9, 2011
Pirukas
Ketlyni pirukas neljapäeval oli nii suurepärane, et vääris järeletegemist. Kohe täna. Pikemalt venitades oleks tõenäoliselt meelest läinud. Poeskäik sattus küll esialgu veidi ohtu, kuna Lota keeldus järjekindlalt sukkpükse jalga panemast, kuid pärast uinakut oli ta meeleldi nõus välja minema. Ketlyni retsept sai muidugi ära väänatud, nagu mul ikka kombeks on. Ja ega ma kõigi koguste kohta ka väga täpselt ei oska kosta, mul käib söögitegemine tunde järgi. Üldjuhul õnnestub. Kassatšeki pealt näen, et suvekõrvitsat oli 500 g ja hakkliha üle 300 g.
Hakkisin kaks sibulat ja praadisin pannil kergelt läbi, lisasin hakkliha ja riivitud porgandi. Suvikõrvitsa koorisin ja riivisin. Kogu eelnevale lisasin ühe muna, klaasitäie jahu, soola, pipart, riivitud juustu. Panin kõik võiga määritud vormi ja valasin üle viiest lahtiklopitud munast ja piimast seguga, värviks puistasin peale pizzamaitseainet. Küpsetasin ahjus ca 50 minutit. Ahjuust praotades tulvas kööki äärmiselt isuäratav lõhn, välimus ja maitse ainult kinnitasid veel seda.
Sellesse vormirooga sobib suvikõrvitsa kõrvale veel palju teisi köögivilju – täpselt nii nagu parasjagu tahtmist ja võimalusi. Suurepärane suutäis taimetoitlastele, kui hakkliha ära jätta.
Kaitse
Parim kaitse on rünnak. Kas ikka on? Ego jaoks küll. Sest ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded – mulle tehakse liiga. Järgneb kaitsehoiak, siis rünnak. Kaitstakse illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet.
Ego ajab arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Ego ei oska vahet teha sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduse alal.
Kuid tõde ei vaja kaitset. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda ja inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.
Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su enda ebateadlikuks. Ebateadlikkust ei saa kunagi võita seda rünnates. Sa tugevdad seda, mille vastu võitled ja püsima jääb see, millele vastupanu osutad.
Sõdivast mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab vaenlast või võidu korral loob peagi uue, sageli veelgi hullema.
Olles Olemises pole miski elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Ära kaob olukorra absoluutne tõsidus. Ära kaob vajadus kaitseks ja sõdimiseks. Toimuvasse suhtun lugupidamisega.
Ego ajab arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Ego ei oska vahet teha sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduse alal.
Kuid tõde ei vaja kaitset. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda ja inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.
Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su enda ebateadlikuks. Ebateadlikkust ei saa kunagi võita seda rünnates. Sa tugevdad seda, mille vastu võitled ja püsima jääb see, millele vastupanu osutad.
Sõdivast mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab vaenlast või võidu korral loob peagi uue, sageli veelgi hullema.
Olles Olemises pole miski elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Ära kaob olukorra absoluutne tõsidus. Ära kaob vajadus kaitseks ja sõdimiseks. Toimuvasse suhtun lugupidamisega.
Sunday, April 3, 2011
Kõik, mida vajad on olemas
Ainult et selle leidmine ja kättesaamine käib mõnikord väga suure ringiga.
Viimane nädal, nagu suur osa eelmistestki on möödunud internetis surfates ja Tartus kodutehnika poode kammides. Leibade küpsetamiseks vajan suuremat ahju. Olin juba välja valinud ahju, mis mahult ja hinnalt mulle täiesti sobis, kui selgus, et majas, kus ma oma tegevust arendan, on tööstusvool välja võetud ja pole lootustki seda sinna tagasi saada. Kaks valikut – leida uus ruum või proovida toime tulla väiksema võimsusega ahjuga. Valisin viimase variandi, et püsikuludelt kokku hoida. Kui tahad saada võrdlustabeleid ahjude kohta, siis tuleb need sul endal teha. Erinevad tootjad kasutavad erinevaid tehnilisi kirjeldusi, seega on tabeli koostamine äärmiselt loominguline töö. Joonistelt saab kätte ahju välismõõdud millimeetrites, küpsetusruumi suurust näidatakse aga liitrites, minul vaja teada seda ka millimeetrites, et arvutada, mitu vormi ja kuidas nad ahju mahuvad.
Minu soov tavaahjust suuremat saada tekitas enamikes müüjates hämmingut. 68-liitrisest, tavalisele kodutarbijale mõeldud ahjust polnud nad kuulnudki, rääkimata 90-liitrisest. Tellimisvõimalust poe kaudu enamasti pole või on see piiratud neil müügis olevate tootjate omaga. Baumatic, mis minule internetis silma jäi, nende hulka ei kuulu. Miele pakub ka suuremaid ahjusid, lisaks veel mõned tootjad. Sain paar vihjet.
Otsin käsikaudu edasi ust, mis mind pimedast ruumist välja aitab.
Tuesday, March 29, 2011
Millest toitub ego?
Üks ego meelisstrateegiaid enda tugevdamisel on kurtmine. Iga kaebus on mõttemeele loodud väike lugu, millesse sa täielikult usud. Pole tähtis, kas kurdad kuuldavalt või ainult oma mõttes, ego toidad ikkagi. Kurtmist ei tohi muidugi segi ajada veast või ebakohast teada andmisega, mida tehakse millegi heastamiseks. Kurtmisest loobumine ei pea tähendama kehva kvaliteedi või käitumisega leppimist.
Ego kleebib suurima mõnuga teistele negatiivseid silte, öeldes seda neile otse näkku, rääkides teistele või ka ainult oma mõtetes. Ja ego paisub …
Kurtmise ja sildistamisega käib kaasas halvakspanu, mis väljendab kibestumust, meelepaha, solvumist, haavumist. Mõnikord ei eksisteerigi seda „viga“, mida kellegi juures märganud oled, vaid see on sinu mõttemeele, ego poolt esile kutsutud väärtõlgendus. Egol on kalduvus näha vaenlasi, näha teisi ekslikena ning ennast õige ja kõrgemalseisvana. Egol on vajadus tunda üleolekut.
Egole on olulised lood. Mida suurem draama, seda suurem energia. Samastumine, ohvrimentaliteet annavad egole jõudu juurde.
Haiguse üle kurtmine ja haigusega samastumine (mina, südamehaige) tugevdavad ego, mistõttu võtabki paranemine rohkem aega või haigus muutub krooniliseks. Kaasaegne meditsiin tunnistab, et on olemas seos negatiivsete emotsionaalsete seisundite ja füüsiliste haiguste vahel. Tuleb aga vahet teha ego poolt esile kutsutud positiivsetel emotsioonidel ning sügavamatel tunnetel, mis tulenevad sinu loomulikust Olemisest. Ego positiivsetes emotsioonides sisalduvad juba vastandid, milleks need tunded kiiresti muutuda võivad, kui oodatud sündmus läbi saab või ego ootustele ei vasta (armastusest saab vihkamine, ootusest saab altveetuse või pettumustunne).
Ego toitub omamisest, asjadest, kuulsatest tuttavatest, tähtsatest sündmustest – kõigest, millega ta saab kiidelda, mis tekitavad temas üleolekutunde.
Millele reageerid teistes, see on olemas sinu enese egos. Millele reageerid teistes, seda tugevdad enese egos.
Ego kleebib suurima mõnuga teistele negatiivseid silte, öeldes seda neile otse näkku, rääkides teistele või ka ainult oma mõtetes. Ja ego paisub …
Kurtmise ja sildistamisega käib kaasas halvakspanu, mis väljendab kibestumust, meelepaha, solvumist, haavumist. Mõnikord ei eksisteerigi seda „viga“, mida kellegi juures märganud oled, vaid see on sinu mõttemeele, ego poolt esile kutsutud väärtõlgendus. Egol on kalduvus näha vaenlasi, näha teisi ekslikena ning ennast õige ja kõrgemalseisvana. Egol on vajadus tunda üleolekut.
Egole on olulised lood. Mida suurem draama, seda suurem energia. Samastumine, ohvrimentaliteet annavad egole jõudu juurde.
Haiguse üle kurtmine ja haigusega samastumine (mina, südamehaige) tugevdavad ego, mistõttu võtabki paranemine rohkem aega või haigus muutub krooniliseks. Kaasaegne meditsiin tunnistab, et on olemas seos negatiivsete emotsionaalsete seisundite ja füüsiliste haiguste vahel. Tuleb aga vahet teha ego poolt esile kutsutud positiivsetel emotsioonidel ning sügavamatel tunnetel, mis tulenevad sinu loomulikust Olemisest. Ego positiivsetes emotsioonides sisalduvad juba vastandid, milleks need tunded kiiresti muutuda võivad, kui oodatud sündmus läbi saab või ego ootustele ei vasta (armastusest saab vihkamine, ootusest saab altveetuse või pettumustunne).
Ego toitub omamisest, asjadest, kuulsatest tuttavatest, tähtsatest sündmustest – kõigest, millega ta saab kiidelda, mis tekitavad temas üleolekutunde.
Millele reageerid teistes, see on olemas sinu enese egos. Millele reageerid teistes, seda tugevdad enese egos.
Saturday, March 26, 2011
Ego
Meid kõiki saadab ego, mis tähendab mina. Ühel pool on mina ja teisel pool kõik teised, kõik muu. Ego püüab kaitsta iseennast ja määrata oma ümbrust. Ego määrab, kuidas me näeme iseennast suhetes teistega. Ego on inimese mõtteharjumuste summa. Egol on vorm ja sisu. Ego ei ole tegelikult ei hea ega halb, oluline on ta ära tunda ja mitte samastuda egoga. Oluline on egoga tegeleda, teda arendada, lahustada.
Üks peamisi egokeskseid mõttemudeleid on enda õige ja teiste ekslikena nägemine, aga ka kalduvus võrdsustada omamine Olemisega: oman, järelikult olen. Ego elab võrdlustes. See, kuidas teised sind näevad, muutub selleks, kuidas ise ennast näed. Ego arusaam enese väärtustest on enamasti seotud teiste silmis omatava väärtusega. Isegi kui ütled, et sulle ei lähe korda, mida teised sinust arvavad, siis kas oled ikka enda vastu aus? Kuigi ma tean oma väärtusi, vajasin ma veel mõni aeg tagasi aeg-ajalt tagasipeegeldust teistelt, kinnitust, et ma olen tubli ja õigel teel. Hetkel saan ma ilma nende peegeldusteta hakkama.
Sageli samastub ego asjadega, nagu ma mõned postitused tagasi ka kirjutasin. Kuid omandist lahtiütlemine egost automaatselt ei vabasta. Ego on visa ja otsib samastamiseks midagi muud, otsib äravõetu asemele uue. Klammerdumine asjadesse kaob iseenesest, kui sa ei otsi nendest enam iseennast. Klammerdumist näitab, kui tunned ennast millegi kadumise puhul häirituna ja ärritatuna. Kui näed oma klammerdumist, pole samastumine asjadega enam täielik. See on teadvuse muutumise algus. Varu kannatust selleks teekonnaks. Ego sisu võib muutuda, teda elus hoidev mõttestruktuur aga mitte nii kergesti. Pärale jõudes valdab sind aga imeline tunne, minuga vähemalt oli nii. Minu kappides on palju ruumi ja mul on selle üle väga hea meel. Mhm, mul pole hea meel mitte iseenda ja oma saavutuse üle, vaid et kappides on ruumi!
Egost kirjutan ma veel ja veel, Eckhart Tolle inspireerib mind.
Üks peamisi egokeskseid mõttemudeleid on enda õige ja teiste ekslikena nägemine, aga ka kalduvus võrdsustada omamine Olemisega: oman, järelikult olen. Ego elab võrdlustes. See, kuidas teised sind näevad, muutub selleks, kuidas ise ennast näed. Ego arusaam enese väärtustest on enamasti seotud teiste silmis omatava väärtusega. Isegi kui ütled, et sulle ei lähe korda, mida teised sinust arvavad, siis kas oled ikka enda vastu aus? Kuigi ma tean oma väärtusi, vajasin ma veel mõni aeg tagasi aeg-ajalt tagasipeegeldust teistelt, kinnitust, et ma olen tubli ja õigel teel. Hetkel saan ma ilma nende peegeldusteta hakkama.
Sageli samastub ego asjadega, nagu ma mõned postitused tagasi ka kirjutasin. Kuid omandist lahtiütlemine egost automaatselt ei vabasta. Ego on visa ja otsib samastamiseks midagi muud, otsib äravõetu asemele uue. Klammerdumine asjadesse kaob iseenesest, kui sa ei otsi nendest enam iseennast. Klammerdumist näitab, kui tunned ennast millegi kadumise puhul häirituna ja ärritatuna. Kui näed oma klammerdumist, pole samastumine asjadega enam täielik. See on teadvuse muutumise algus. Varu kannatust selleks teekonnaks. Ego sisu võib muutuda, teda elus hoidev mõttestruktuur aga mitte nii kergesti. Pärale jõudes valdab sind aga imeline tunne, minuga vähemalt oli nii. Minu kappides on palju ruumi ja mul on selle üle väga hea meel. Mhm, mul pole hea meel mitte iseenda ja oma saavutuse üle, vaid et kappides on ruumi!
Egost kirjutan ma veel ja veel, Eckhart Tolle inspireerib mind.
Wednesday, March 23, 2011
Reageerimisest
Kiire reageerimine on edukate inimeste üks tunnuseid. Kuid reageerimisel ja reageerimisel on vahe. Kiire otsustamine ei tähenda alati kiiret reageerimist. Edukad inimesed on lapsepõlvest saadik harjutanud orienteerumist valikuvõimaluste mitmekesisuses. Enamik inimesi seevastu ei märka valikuvõimalusi ja see ongi paljude probleemide põhjuseks.
Muidugi on hetki, kus on vaja kiiresti reageerida. Seda aitab meil teha reptiilaju, nagu krokodillil näiteks. Reptiilajul on sisse- ja väljalülitus: on toit – ei ole toitu, on oht – ei ole ohtu. Imetaja limbilisel ajul on mitmeastmeline lülitus, koer uriseb enne haukuma hakkamist. Inimese aju on juba järgmine tasand. Elu poolt pealesurutud tempo mängib valdavalt meie reptiil- ja limbilise ajuga, me oleme ses suhtes siis üsna primitiivsed. Elu provotseerib meid.
Mis siis teha? Võta tempo korraks maha, istu ja sul tulevad palju paremad mõtted ja täpsemad lahendused, sa ei reageeri üle. Vastused hakkavad sinust endast esile kerkima. Hommik on õhtust targem, teame me kõik. Jah, endasse vaadates näen hulgaliselt hetki, kus oleks tahtnud kiiresti reageerida, olen aga aja korraks maha võtnud ja seejärel mõistnud, et mu reageering oleks olnud täiesti kohatu ja vale, ma oleks teinud täiesti valesid otsuseid valede järelduste põhjal. Aeg, mis kulub endast vastuste leidmisele, lüheneb üha. Selleks on aga vaja järjekindlalt endaga tegeleda.
Muidugi on hetki, kus on vaja kiiresti reageerida. Seda aitab meil teha reptiilaju, nagu krokodillil näiteks. Reptiilajul on sisse- ja väljalülitus: on toit – ei ole toitu, on oht – ei ole ohtu. Imetaja limbilisel ajul on mitmeastmeline lülitus, koer uriseb enne haukuma hakkamist. Inimese aju on juba järgmine tasand. Elu poolt pealesurutud tempo mängib valdavalt meie reptiil- ja limbilise ajuga, me oleme ses suhtes siis üsna primitiivsed. Elu provotseerib meid.
Mis siis teha? Võta tempo korraks maha, istu ja sul tulevad palju paremad mõtted ja täpsemad lahendused, sa ei reageeri üle. Vastused hakkavad sinust endast esile kerkima. Hommik on õhtust targem, teame me kõik. Jah, endasse vaadates näen hulgaliselt hetki, kus oleks tahtnud kiiresti reageerida, olen aga aja korraks maha võtnud ja seejärel mõistnud, et mu reageering oleks olnud täiesti kohatu ja vale, ma oleks teinud täiesti valesid otsuseid valede järelduste põhjal. Aeg, mis kulub endast vastuste leidmisele, lüheneb üha. Selleks on aga vaja järjekindlalt endaga tegeleda.
Monday, March 21, 2011
Kuidas leida rahu endas
Vaatasin eile hommikul videot, kus Janno Seeder ja Kaido Pajumaa vestlesid endas rahu leidmise teemal. Kaido oli selle FB-sse postitanud. Mulle läks pihta. Üksjagu. Sest olen ise teemaga tegelenud ja enda peal praktiseerinud, pea aasta jagu juba. Edukalt. Sellest räägivad mulle minu enesetunne ja teiste kommentaarid (Sa särad! Sinust kiirgab nii palju energiat! Imetlen su julgust selliseid samme ette võtta! Jne. jne).
Rahu leidmisel endas ei saa olla läbematu, ei saa kunagi valmis. Need soovid tuleb minetada, ära unustada. Me oleme alati teel, liikudes samm sammult suurema eneseleidmise poole.
Kõige lihtsam on muuta oma suhtumist. Mis tundega ma käin tööl? Mis tundega ma teen seda või teist? Mis tundega ma suhtlen inimestega? Selle tunde muutmine on igaühe enda võimuses. Jah, on küll. Kas sa keskendud mõtetes tööle, mis sulle tegelikult ei meeldi? Olukordadele, mis sind närvi ajavad? Raskustele, millega kokku puutud? Või hoopis meeldivatele töökaaslastele? Õppetundidele, mida seda tööd tehes saad? Vabadusele? Palgale, mis võib-olla on küll väike, aga kui poleks seda töökohta, poleks ka ehk sedagi raha? Töökoht asub kodu lähedal? Kindlasti on veel mingid meeldivad tegurid, mida sügavalt järele mõeldes leiad. Jälgi oma tundeid erinevatele asjadele mõeldes. Ja ma olen kindel, et märkad peagi erinevusi.
Meile on peale surutud tempo, mis muutub üha kiiremaks kuni ühel hetkel ei suuda sellele enam vastu panna ja lõng katkeb. Inimestele meeldib selle tempoga kaasa minna, teadlikult pauside loomine on tunduvalt raskem. Tormamise käigus on meie tähelepanu viidud meist endist välja – meil on tingimuslik õnn, tingimuslik armastus, tingimuslik tark olemine jne. jne. Ollakse õnnelik alles siis, kui saavutatakse see või teine olukord, asi. Kuid siis avastatakse, et õnnest on ikka veel miskit puudu, asutakse seda taga ajama, tekib nõiaring. Rahulolematus tekib inimeses hetkel, kui ta ei saa oma tahtmist. Rahulolematus saab alguse ka sellest, kui me paneme oma meelerahu sõltuvusse eesmärgist. Eesmärgistamine peab välja kasvama meelerahust.
Meelerahu ja õnnes olemist luuakse hetkes olemisega – naudi seda, vajadusel kohandu. Ka vaikuses olemisega.
Vaikuses olemist võib alustada vähesest – minut või kaks, aega pidevalt pikendades. Algul mõtted ründavad, kuid neid jääb üha vähemaks. Luues endale vaikuse hetki, hakkad kasutusele võtma elu teisi osasid, saad endast teadlikuks, terviklikumaks. Üha rohkem räägitakse mediteerimisest, kuid teadlikke vaikusehetki võib oma päevadesse luua ka meeldivate tegevuste kaudu, nagu näputöö, joonistamine, maalimine, suusatamine vms. Kui selliseid tegevusi pole, võib neid hakata teadlikult looma. Vaata endasse ja sa leiad üllatavaid asju. See on nagu kolikamber või pööning, kus paksu tolmukihi alla on peidetud suured väärtused.
Igas päevas on võimalik leida hetki enda jaoks, neid on küll ja küll. Hommikul dušši all ei pea me mõtlema tegevustele, mis on vaja päeva jooksul ära teha, võib hoopis vaadata endasse. Sama on ühistranspordiga tööle sõites või autos kõrvalistmel istudes. Rooli taga istudes tuleb siiski olla mitte vaikuses, vaid hetkes. Sellekohase õppetunni sain nädal tagasi. Vaikuse hetkedes me õpime armastama ennast sellisena nagu me oleme. Me teeme ruumi altruistlikele meeleseisunditele, mis on seotud armastuse ja tänulikkusega, inspiratsiooni, geniaalsuse ja entusiasmiga. Neis loomulikes seisundites peaksime viibima kogu aeg.
Janno lubas lahkelt video linki jagada.
Rahu leidmisel endas ei saa olla läbematu, ei saa kunagi valmis. Need soovid tuleb minetada, ära unustada. Me oleme alati teel, liikudes samm sammult suurema eneseleidmise poole.
Kõige lihtsam on muuta oma suhtumist. Mis tundega ma käin tööl? Mis tundega ma teen seda või teist? Mis tundega ma suhtlen inimestega? Selle tunde muutmine on igaühe enda võimuses. Jah, on küll. Kas sa keskendud mõtetes tööle, mis sulle tegelikult ei meeldi? Olukordadele, mis sind närvi ajavad? Raskustele, millega kokku puutud? Või hoopis meeldivatele töökaaslastele? Õppetundidele, mida seda tööd tehes saad? Vabadusele? Palgale, mis võib-olla on küll väike, aga kui poleks seda töökohta, poleks ka ehk sedagi raha? Töökoht asub kodu lähedal? Kindlasti on veel mingid meeldivad tegurid, mida sügavalt järele mõeldes leiad. Jälgi oma tundeid erinevatele asjadele mõeldes. Ja ma olen kindel, et märkad peagi erinevusi.
Meile on peale surutud tempo, mis muutub üha kiiremaks kuni ühel hetkel ei suuda sellele enam vastu panna ja lõng katkeb. Inimestele meeldib selle tempoga kaasa minna, teadlikult pauside loomine on tunduvalt raskem. Tormamise käigus on meie tähelepanu viidud meist endist välja – meil on tingimuslik õnn, tingimuslik armastus, tingimuslik tark olemine jne. jne. Ollakse õnnelik alles siis, kui saavutatakse see või teine olukord, asi. Kuid siis avastatakse, et õnnest on ikka veel miskit puudu, asutakse seda taga ajama, tekib nõiaring. Rahulolematus tekib inimeses hetkel, kui ta ei saa oma tahtmist. Rahulolematus saab alguse ka sellest, kui me paneme oma meelerahu sõltuvusse eesmärgist. Eesmärgistamine peab välja kasvama meelerahust.
Meelerahu ja õnnes olemist luuakse hetkes olemisega – naudi seda, vajadusel kohandu. Ka vaikuses olemisega.
Vaikuses olemist võib alustada vähesest – minut või kaks, aega pidevalt pikendades. Algul mõtted ründavad, kuid neid jääb üha vähemaks. Luues endale vaikuse hetki, hakkad kasutusele võtma elu teisi osasid, saad endast teadlikuks, terviklikumaks. Üha rohkem räägitakse mediteerimisest, kuid teadlikke vaikusehetki võib oma päevadesse luua ka meeldivate tegevuste kaudu, nagu näputöö, joonistamine, maalimine, suusatamine vms. Kui selliseid tegevusi pole, võib neid hakata teadlikult looma. Vaata endasse ja sa leiad üllatavaid asju. See on nagu kolikamber või pööning, kus paksu tolmukihi alla on peidetud suured väärtused.
Igas päevas on võimalik leida hetki enda jaoks, neid on küll ja küll. Hommikul dušši all ei pea me mõtlema tegevustele, mis on vaja päeva jooksul ära teha, võib hoopis vaadata endasse. Sama on ühistranspordiga tööle sõites või autos kõrvalistmel istudes. Rooli taga istudes tuleb siiski olla mitte vaikuses, vaid hetkes. Sellekohase õppetunni sain nädal tagasi. Vaikuse hetkedes me õpime armastama ennast sellisena nagu me oleme. Me teeme ruumi altruistlikele meeleseisunditele, mis on seotud armastuse ja tänulikkusega, inspiratsiooni, geniaalsuse ja entusiasmiga. Neis loomulikes seisundites peaksime viibima kogu aeg.
Janno lubas lahkelt video linki jagada.
Sunday, March 20, 2011
Tee
Lubasin eilses postituses anda teada, kuidas maitses uus tee, mille Selverist ostsin. Suurepäraselt, julgen soovitada. Tegemist oli siis musta teega, millele oli lisatud rukkilille ja bergamoti õisi. London earl grey. Urban teagarden. 75 grammine pakk. Lahtine tee loomulikult, ma tahan ise oma tee kangust doseerida. Toodetud Sri Lankas. Midagi sarnast sain kunagi Selverist kampaaniatootena sinises metallkarbis, aga ka hiljuti Prismast. Karbi võrra kallim.
Ja veel soovitan Tartust Aardla hulgist ostetud kuivatatud mustikatega Tseiloni rohelist teed. Hi Choice. Tootjamaa samuti Sri Lanka.
Mu lemmiktee on aga Taanist toodud leedripuu õitega roheline tee. Oskab keegi juhatada, kas taolist ka Eestimaal kusagil saada on?
Saturday, March 19, 2011
Toit
Toidu teemal on loodud tohutult palju – raamatuid ja ajakirju, teaduslikke ja populaarteaduslikke, lühisõnumeid ja artikleid, filme ja pilte, laule ja … Korraldatakse hulgaliselt messe ja üritusi. Mind ajendas oma mõtteid sel teemal kirja panema eile õhtul nähtud film „What if?“ („Mis oleks kui“ , v.t. www.lektoorium.ee).
Keha vajab energiat, teadagi. Meie programmid ütlevad, et energiat saame toidust. Nii on meid kasvatatud ja õpetatud. Kui tunneme end loiuna, tuleb süüa. Kui oleme stressis ja energiat kulub palju, sööme. Pingelise mõttetegevuse kõrvale šokolaadi näksimine tundub andvat laengu. Vähemalt korra päevas tuleb süüa sooja toitu, ütleb enamike programm. Erinevaid asju. Taimseid ja loomseid. Tooreid ja küpsetatud. Väikestes kogustes, aga sageli. Siis püsime terved ja energilised. Miks aga sellegipoolest neid nõuandeid järgivad inimesed tunnevad kevadväsimust? Neil jääb vajaka energiast? Ja mina, kes ma eelnimetatud reegleid eiran, käin enamasti ringi nagu Duracelli jänes? Et siis toit polegi ainuke energiaallikas? Või pole toit üldse energiaallikas?
Filmis kõlanud mõte, et söömine on rohkem mõnu kui vajadus tundub mulle vägagi tõesena. Miks otsitakse siis poest järjest erinevaid maitseid? Kui toit oleks vajadus, piisaks meile ju ühest jogurtisordist, ühest leivasordist, ühest juustusordist, ühest vorstisordist jne. jne. Erinevad juurviljad sisaldavad erinevaid mineraale, seetõttu päris ühe juurviljaga hakkama ei saa. Võib järeldada, et inimene rahuldab toiduga hoopis mingeid muid vajadusi kui energia saamise vajadust. Vaata mida ja millal sa sööd, jälgi ennast. Mina avastasin, et ma tõepoolest söön mõnutunde saamiseks – olgu see siis täiskõhutunne või mõni eriliselt meeldiv maitseelamus. Või asendustegevusena mõtlemise ajal.
Aeg-ajalt on kuulda olnud inimestest, kes juba aastaid pole midagi söönud ega joonud. Arstid on neid igati uurinud, nad on olnud valvekaamerate valvsa pilgu all, kuid pettusi pole tuvastatud ja need inimesed on täie tervise juures. Väidetavalt saavad nad oma eluks vajaliku energia mujalt. Paljud meist on kogenud, et millegi äärmiselt meeldivaga tegeledes unustatakse söömine sootuks, kuid energiatase on laes. Ja armunud - toituvad õhust ja armastusest! Samas teame ka buliimikutest ja anorektikutest, kelle elupäevad kiirelt lõppevad kui nad ravi ei saa ja sööma ei hakka.
Miks siis ikkagi selline vastuolu? Millest inimene ammutab oma eluks vajaliku?
Filmis väideti, et oluline on energia, mitte toit. Meie toit on muundatud päikeseenergia, kõige lähedasem sellele on toores ning elav taimetoit. Lihatoit on kolmandajärguline. Päikeseenergia abil arendame me oma ajuripatsit ja käbinääret, kus toimub metabolism (ainevahetus) ja energia jagunemine. Ajust liigub see energia kõikidesse meeleorganitesse ja laeb neid.
Kas sellepärast kiputaksegi alateadlikult soojale maale päikese alla ja varakevadel esimeste päikesekiirte kätte? Või loodusesse? Mere äärde? Tuleb meelde üks aastatetagune suvi, kus teadlikult vältisin päikese käes olemist, toast väljusin alles õhtul ja oi kui raske oli järgnev talv!
Vaatasin ennast kõrvalt kui täna asju poes korvi ladusin, teadlikult - kõik ainult mõnutunde rahuldamiseks: kaks tahvlit šokolaadi, kohupiimapasta, sulatatud juust ja rukkililleõitega must tee. Seda viimast valisin ikka päris kaua, otsisin suurepärast maitseelamust, selle õnnestumisest võin homme pajatada.
Millest siis mina oma energiat ammutan? Mu enda küpsetatud rukkileivast, mis moodustab mu põhitoidu ning minust kiirguva tänulikkuse ja armastuse tagasipeegeldustest, ka päikesest.
Keha vajab energiat, teadagi. Meie programmid ütlevad, et energiat saame toidust. Nii on meid kasvatatud ja õpetatud. Kui tunneme end loiuna, tuleb süüa. Kui oleme stressis ja energiat kulub palju, sööme. Pingelise mõttetegevuse kõrvale šokolaadi näksimine tundub andvat laengu. Vähemalt korra päevas tuleb süüa sooja toitu, ütleb enamike programm. Erinevaid asju. Taimseid ja loomseid. Tooreid ja küpsetatud. Väikestes kogustes, aga sageli. Siis püsime terved ja energilised. Miks aga sellegipoolest neid nõuandeid järgivad inimesed tunnevad kevadväsimust? Neil jääb vajaka energiast? Ja mina, kes ma eelnimetatud reegleid eiran, käin enamasti ringi nagu Duracelli jänes? Et siis toit polegi ainuke energiaallikas? Või pole toit üldse energiaallikas?
Filmis kõlanud mõte, et söömine on rohkem mõnu kui vajadus tundub mulle vägagi tõesena. Miks otsitakse siis poest järjest erinevaid maitseid? Kui toit oleks vajadus, piisaks meile ju ühest jogurtisordist, ühest leivasordist, ühest juustusordist, ühest vorstisordist jne. jne. Erinevad juurviljad sisaldavad erinevaid mineraale, seetõttu päris ühe juurviljaga hakkama ei saa. Võib järeldada, et inimene rahuldab toiduga hoopis mingeid muid vajadusi kui energia saamise vajadust. Vaata mida ja millal sa sööd, jälgi ennast. Mina avastasin, et ma tõepoolest söön mõnutunde saamiseks – olgu see siis täiskõhutunne või mõni eriliselt meeldiv maitseelamus. Või asendustegevusena mõtlemise ajal.
Aeg-ajalt on kuulda olnud inimestest, kes juba aastaid pole midagi söönud ega joonud. Arstid on neid igati uurinud, nad on olnud valvekaamerate valvsa pilgu all, kuid pettusi pole tuvastatud ja need inimesed on täie tervise juures. Väidetavalt saavad nad oma eluks vajaliku energia mujalt. Paljud meist on kogenud, et millegi äärmiselt meeldivaga tegeledes unustatakse söömine sootuks, kuid energiatase on laes. Ja armunud - toituvad õhust ja armastusest! Samas teame ka buliimikutest ja anorektikutest, kelle elupäevad kiirelt lõppevad kui nad ravi ei saa ja sööma ei hakka.
Miks siis ikkagi selline vastuolu? Millest inimene ammutab oma eluks vajaliku?
Filmis väideti, et oluline on energia, mitte toit. Meie toit on muundatud päikeseenergia, kõige lähedasem sellele on toores ning elav taimetoit. Lihatoit on kolmandajärguline. Päikeseenergia abil arendame me oma ajuripatsit ja käbinääret, kus toimub metabolism (ainevahetus) ja energia jagunemine. Ajust liigub see energia kõikidesse meeleorganitesse ja laeb neid.
Kas sellepärast kiputaksegi alateadlikult soojale maale päikese alla ja varakevadel esimeste päikesekiirte kätte? Või loodusesse? Mere äärde? Tuleb meelde üks aastatetagune suvi, kus teadlikult vältisin päikese käes olemist, toast väljusin alles õhtul ja oi kui raske oli järgnev talv!
Vaatasin ennast kõrvalt kui täna asju poes korvi ladusin, teadlikult - kõik ainult mõnutunde rahuldamiseks: kaks tahvlit šokolaadi, kohupiimapasta, sulatatud juust ja rukkililleõitega must tee. Seda viimast valisin ikka päris kaua, otsisin suurepärast maitseelamust, selle õnnestumisest võin homme pajatada.
Millest siis mina oma energiat ammutan? Mu enda küpsetatud rukkileivast, mis moodustab mu põhitoidu ning minust kiirguva tänulikkuse ja armastuse tagasipeegeldustest, ka päikesest.
Monday, March 14, 2011
Asjad
Võtsin ette oma riidekapi. Ühe kotitäie tõstsin prügikonteinerisse, teine ootab edasijagamist. Sorteerimisel lähtusin sellest kuidas need riided mulle selga passivad. Muidugi võiks ju suureks jäänud asju väiksemaks teha, kuid lihtsam on need ära anda ja saada asemele veidi väiksemad. Jälgisin end selle tegevuse juures ja märkasin, et erinevalt varasemast ei vallanud mind konkreetsete riidetükkide puhul enam mingid mälestused ega emotsioonid. Need küll meenusid, kuid ei sundinud mind aastaid kasutult kapis seisnud kampsuneid-pluuse neid sinna tagasi panema. Sama tunnen ma oma teiste asjade vastu. Raamaturiiulist kirjutasin millalgi hilissügisel juba.
Mu mõttestruktuurid ja sisu on muutunud. Mul pole enam vaja ennast läbi asjade identifitseerida ega asju oma enesetähendusele lisada. Minu puhul ei toimi reklaamitrikk, mis veenab inimesi, et asjad annavad palju juurde sellele, kuidas inimesed end näevad või kuidas teised neid näevad. Ja nii ei ostetagi paljudel juhtudel mitte toodet, vaid identiteeti. Disainerkaubad kaotaksid oma psühholoogilise väärtuse, kui igaüks võiks neid osta. Nende materiaalne väärtus ulatub kõigest murdosani makstud summast.
Erinevad inimesed samastuvad erinevate asjadega, see sõltub vanusest, soost, sissetulekust, sotsiaalsest klassist ja paljudest muudest teguritest. Tegelikkuses aga enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja seetõttu toidetakse aina tarbimisühiskonda, jätkates otsimist ja ostmist. Samas peab tõdema, et selles füüsilises dimensioonis, kus meie väline „mina“ elab, on asjad osaliselt ka vältimatud ja vajalikud. Nii vajame me elukohta, riideid, mööblit, tööriistu, liiklusvahendeid. Iseasi milliseid. Mõningaid asju väärtustame nende ilu või mõne omaduse tõttu. Kuid täites oma elu asjadega kaotatakse ära tegelik „mina“.
Kas väärtustan ennast seotuse pärast omatavate asjadega? – Ei, ma väärtustan ennast oma oskuste, avatuse ja armastuse pärast. Kuid ma luban endale vahetevahel siiski enda meelest ilusaid riideid, eelkõige mugavaid. Ma justkui premeerin ennast oma väärtuste eest.
Kas mingid asjad annavad mulle tähtsus- või üleolekutunde? – Ei, mul pole selliseid asju ja ma isegi ei tea, mis need võiks olla. Ma saan väga hästi hakkama ilma selle tundeta.
Kas ma tunnen end mõnede asjade puudumise tõttu alaväärsena? – Ei. Mu auto on küll kohati üsna roostetanud, kuid tähtis on, et ta on sõidukorras. Mul pole iPad-i ega muid taolisi vidinaid, pole tundnud praktilist vajadust nende järele. Mu telefon ja läpakas on mitmeid aastaid vanad. Hetkel aktuaalne printeri ostmine tuleneb sellest, et mul on seda riistapuud oma töös lihtsalt vaja. Ka tolmuimejaga on sama lugu.
Kas ma tunnen vimma või viha, kui teistel on midagi, mida minul pole? – Ei, milleks.
Mul on hea meel seda kõike ausalt tõdeda. Ma olen kontaktis iseendaga ja tean, milline on minu tegelik „mina“. Vahel püüab ego seda küll varjutada, kuid järjest enam tunnen ma tema trikitamised ära. Mina valin oma mõtted ja tunded, mitte minu ego. Ja ma olen õnnelik.
Mu mõttestruktuurid ja sisu on muutunud. Mul pole enam vaja ennast läbi asjade identifitseerida ega asju oma enesetähendusele lisada. Minu puhul ei toimi reklaamitrikk, mis veenab inimesi, et asjad annavad palju juurde sellele, kuidas inimesed end näevad või kuidas teised neid näevad. Ja nii ei ostetagi paljudel juhtudel mitte toodet, vaid identiteeti. Disainerkaubad kaotaksid oma psühholoogilise väärtuse, kui igaüks võiks neid osta. Nende materiaalne väärtus ulatub kõigest murdosani makstud summast.
Erinevad inimesed samastuvad erinevate asjadega, see sõltub vanusest, soost, sissetulekust, sotsiaalsest klassist ja paljudest muudest teguritest. Tegelikkuses aga enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja seetõttu toidetakse aina tarbimisühiskonda, jätkates otsimist ja ostmist. Samas peab tõdema, et selles füüsilises dimensioonis, kus meie väline „mina“ elab, on asjad osaliselt ka vältimatud ja vajalikud. Nii vajame me elukohta, riideid, mööblit, tööriistu, liiklusvahendeid. Iseasi milliseid. Mõningaid asju väärtustame nende ilu või mõne omaduse tõttu. Kuid täites oma elu asjadega kaotatakse ära tegelik „mina“.
Kas väärtustan ennast seotuse pärast omatavate asjadega? – Ei, ma väärtustan ennast oma oskuste, avatuse ja armastuse pärast. Kuid ma luban endale vahetevahel siiski enda meelest ilusaid riideid, eelkõige mugavaid. Ma justkui premeerin ennast oma väärtuste eest.
Kas mingid asjad annavad mulle tähtsus- või üleolekutunde? – Ei, mul pole selliseid asju ja ma isegi ei tea, mis need võiks olla. Ma saan väga hästi hakkama ilma selle tundeta.
Kas ma tunnen end mõnede asjade puudumise tõttu alaväärsena? – Ei. Mu auto on küll kohati üsna roostetanud, kuid tähtis on, et ta on sõidukorras. Mul pole iPad-i ega muid taolisi vidinaid, pole tundnud praktilist vajadust nende järele. Mu telefon ja läpakas on mitmeid aastaid vanad. Hetkel aktuaalne printeri ostmine tuleneb sellest, et mul on seda riistapuud oma töös lihtsalt vaja. Ka tolmuimejaga on sama lugu.
Kas ma tunnen vimma või viha, kui teistel on midagi, mida minul pole? – Ei, milleks.
Mul on hea meel seda kõike ausalt tõdeda. Ma olen kontaktis iseendaga ja tean, milline on minu tegelik „mina“. Vahel püüab ego seda küll varjutada, kuid järjest enam tunnen ma tema trikitamised ära. Mina valin oma mõtted ja tunded, mitte minu ego. Ja ma olen õnnelik.
Wednesday, March 9, 2011
Naeratus
„Sul on kaunis naeratus,“ ütles mulle täna hommikul üks võõras mees, ootas ära mu „Aitäh!“ ja astus edasi. Harjumatu oli eesti mehe suust sellist lauset kuulda. Täna polnud ei naistepäev ega ka mu sünnipäev.
Igatahes oli päev juba hommikul täie ette läinud!
Igatahes oli päev juba hommikul täie ette läinud!
Tuesday, March 8, 2011
Naised armastavad lilli
Refereerides Eckhart Tolle’ t:
Taimestik oli maakera pinda katnud juba miljoneid aastaid, kui esimene lill avas oma õie päikesele. Tõenäoliselt ei püsinud ta kaua ning õied jäid edaspidigi üksikuteks ja haruldasteks, sest ümbritsevad tingimused ei soosinud veel laialdast õidepuhkemist. Nagu esimesed vara-varakevadised õied, mis oma peakesed lumevaiba alt välja pistavad.
Palju hiljem hakkasid need õrnad ja aromaatsed lilled etendama olulist osa teiste liikide teadvuse arengus. Järjest enam paelusid nad inimolendeid, mõjudes lummavalt. Inimteadvuse arenedes olid lilled ilmselt esimesed, mida inimesed kasu saamata väärtustasid. Ilma et oleksid neist oma ellujäämises kuidagi sõltunud. Ja kuna mehed tunnevad vastutust pere ellujäämise, sealhulgas toidulaua eest, kas siis siit ongi arenenud meeste ütelus: „Ärge kinkige mulle lilli, ma ei söö neid“ …
Lilled inspireerisid lugematuid kunstnikke, poeete ja müstikuid. Lillede lõhn polnud mitte ainult õrn ja inimeste jaoks meeldiv, vaid tõi hõngu ka vaimuilmast.
Lilles ilu nägemine võib kas või põgusalt avada inimolendite silmad ilule, mis on oluliseks osaks nende enda sisemisest olemusest, nende tõelisest loomusest. Ilu esmakordne äratundmine oli üks tähtsamaid sündmusi inimteadvuse arengus. Rõõmu- ja armastusetunne on selle äratundmisega sisemiselt seotud. Ilma et seda täielikult mõistaksime, hakkavad lilled meile kehastama kõige kõrgemat, kõige pühamat ja kõige vormimatut meis endis. Lilleõied, kaduvamad, õhulisemad ja õrnemad kui taimed, millest nad on võrsunud, saavad otsekui sõnumitoojateks , otsekui sillaks füüsilist kuju omava maailma ja kujus väljendamatu vahel.
Lilledel, nagu ka kristallidel, vääriskividel ja lindudel on olnud inimhingele eriline tähendus.
Enamik inimesi näeb vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemist olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga.
Mõtisklegem lillede üle ja õppigem neilt elamist …
Sunday, March 6, 2011
Maraton jätkub
Suusamaraton läks sujuvalt üle töömaratoniks. Kokkulepped olid küll juba varem tehtud, kuid nüüd realiseerusid. Tasuvalt. Isegi e-hääletuse magasin maha. Täna pole ka veel välja jõudnud, kuid kodanikukohus vajab siiski täitmist. Mina ju otsustan, keda ma tahan Toompeal näha. Aega on veel kolm tundi. Jõuan.
Korrastasin oma raamatupidamist. Kui ikka järjekindlalt tabelisse ei kanna, on hiljem tunduvalt ajakulukam. Arved ja tšekid olid õnneks kõik kenasti olemas. Külmkapimeetod töötab. Täiustasin oma tabelit, et oleks ülevaatlikum. Või läheks siiski üle raamatupidamisprogrammi peale? Tõenäoliselt.
Homseks on veel hulk ülesandeid täita. Tegudele!
Korrastasin oma raamatupidamist. Kui ikka järjekindlalt tabelisse ei kanna, on hiljem tunduvalt ajakulukam. Arved ja tšekid olid õnneks kõik kenasti olemas. Külmkapimeetod töötab. Täiustasin oma tabelit, et oleks ülevaatlikum. Või läheks siiski üle raamatupidamisprogrammi peale? Tõenäoliselt.
Homseks on veel hulk ülesandeid täita. Tegudele!
Monday, February 21, 2011
Ja maraton saigi läbi
Super! Järgmine aasta taas stardis! Ja muidugi arvestades tänavusi õppetunde. Neid oli üksjagu.
Üks suuremaid, mis mult enne starti väga palju energiat röövis, oli otsus vahetada saapaid. Mõtlesin, et suuremad on külma ilmaga etemad, neile mahub kaks paari paksemaid sokke sisse. Tegin hommikul lühikese proovisõidu, klappis. Ja stardis äkitsi ei tunnistanud klambrid neid saapaid, plõksis muudkui lahti. Kiire hädakõne Otepääle – tooge mu teised saapad! Pooletunnine hilinemine stardiga aga võimaldas mul teha oma sõitu – keegi ei jäänud mulle jalgu ja mina teistele. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem suusatajaid jäi mu selja taha, ka lühema raja sõitjaid. Numbri järgi sai tuvastada. Üksjagu poolikuid suusakeppe leidus rajal. Ja kindaid, ka mütse.
Ilm oli super, päike paistis parasjagu, nii et lumi ei pimestanud. Päikeseprille polnudki vaja. Riietus võimaldas teha kiiret sõitu, kui ainult libisemine ja pidamine oleksid paremad olnud. Viimase häda vastu sai toidupunktis abi.
Jagasin teekonna etappideks, vastavalt toidupunktidele. Eesmärk jõuda järgmisesse, et siis vastavalt enesetundele uus otsus teha. Kuni lõpuni välja. Pisarad hakkasid voolama pärast finišipiiksu, emotsioonid olid laes. Kas ma tõesti sain sellega hakkama?!?! Üks medal pandi kaela ja teine, šokolaadist pisteti pihku, ju siis ikka sain.
Suusad tahtsid veel jätkata, ei lasknud saapaid lahti. Üks abivalmis noormees oli nõus oma kuuma kohvi ohverdama. Sai siiski ilma hakkama, mehelikule jõule andsid jäätunud klambrid järele. Kuivad riided selga. Supiisu polnud. Asusin bussi otsima. Vabatahtlikud kollastes jopedes tegid suurepäraselt oma tööd, aga bussiparkla osas oli neil teine teadmine. Kui lõpuks rohkem kui poole tunni pärast jalgu järgi vedades suure ringiga bussini jõudsin, olid näpud külmunud, valu oli kohutav. No nii – terve päev oli sõrmede-varvastega ok, ja nüüd siis alles pärast võistlust selline jama. Lõpp hea, kõik hea, sõrmed soojenesid üles ja valu andis järele.
Täna on imeline tunne, ikka veel, hoolimata sellest, et väljas on raske jalga jala ette saada. Ja et minu sõiduaja sisse on arvestatud ka see pool tundi, mil ma oma saapaid ootasin. Aitäh kõigile mu toetajatele! Like-de ja kommentaaride arv küündis sünnipäevaõnnitluste tasemeni. Olen üliõnnelik nii enda kui toetajate üle!
Saturday, February 19, 2011
Maratoniks valmis
Jah, vaimus juba ammu, füüsiliselt ka. Varustusega on nagu on. Tuleb võtta halvimast parim. Sageli saab ka kodukootud vahenditega hakkama, ei pea profivarustus olema. Homne päev siiski testib seda minu teooriat.
Maratoni toimkond soovitas korralikult süüa ja energiat koguda. Täna päev otsa olen ma seda hoolega teinud. Vormitäis sooja magusat rosinatega mitmeviljakaraskit kadus üsna kiiresti mu kõhtu. Shokolaadist rääkimata. Nüüd on vastikult raske olla. Magamaminekuni on veel aega ja varsti olen oma köögist väga kaugel, mis tähendab, et läheb ainult kergemaks.
Soovitatakse soojalt riidesse panna. Alustuseks tuleb vist endast korralik kubujuss teha. Stardipaigas pidi kõvasti aega minema enne kui rajale saab. Igatahes pakkisin ma kõikvõimalikud soojemad riided kotti, homme vaatan, mis selga läheb. Ajaleht veel kõige alla? Mhm … soovitatakse küll. Ühe pleedi võtan igaks juhuks ka kaasa, finišis hea ümber võtta, arvan. Tegelikult on mul ju olemas ainult paarikordne pealtvaataja kogemus, sedagi paarikümne aasta eest. Suusatajana lähen esmakordselt maratonirajale.
Iga natukese aja tagant tsekkasin ilmaportaali. Kõige olulisem leht täna minu jaoks. Homme päevaks lubab ilmataat.ee -11, mis peaks ju päris ok olema suusatamiseks. Teised portaalid hirmutavad kohutavate numbritega. Näis. Plaastri kõrvade ja nina kinniteipimiseks unustasin osta, ehk saab ilma hakkama. Päikeseprillid … kus need mul veel on? Uh, leidsin ühed, kummist sai kiirelt turvavöö meisterdatud. Kui segavad, lähevad esimeses vahepunktis annetuseks …
Varsti on aeg hakata Otepääle sõitma. Homseks valmis. Ma tulen, Maraton!
Monday, February 14, 2011
Martsipani-kohupiima tort
Mulle meeldib küpsetada. Enamasti on need olnud lihtsad vormikoogid, nii magusad kui soolased. Kunagi väga ammu sai suviti tehtud ka marjatorti, põhjaks biskviit ja katteks tarretis. Aga see oli tõesti väga ammu, oma paarkümmend aastat tagasi. Ja ega ma tookord oma saavutustega eriti rahul polnud. Väljanägemine oli hea, süüa kõlbas, aga miskit oli nagu puudu. Viimasel ajal tulevad minu ahjust leivad ja mu leivaäril läheb väga hästi.
Umbes paar nädalat tagasi palus üks tuttav facebooki kaudu poja sünnipäevaks torditegija abi. Ise oli ta tervisega pahuksis ja tordimeistrid ülekoormatud. Muidugi oleks ju võinud leppida ka poetordiga, aga …
Mhm, aitan teda? Vajatakse torti, mina aga olen teinud kooke. Maitsvaid, suus sulavaid. Kuid tordil on teine mekk ja välimus.
Suuskadel mäest alla vuhisedes oleks nagu tuul mulle pähe sõnumi toonud – sa saad hakkama, võta ainult ette. Ok, kui ta pole veel kedagi leidnud, annan endast märku, otsustasin. Kuid abilisi oli teisigi. Aga otsus kohupiima-martsipanitorti teha oli sündinud. Laupäeval sai see ka siis teoks. Maitses suurepäraselt, maasika toormoos lisas oma nüansi, välja nägi selline:
Umbes paar nädalat tagasi palus üks tuttav facebooki kaudu poja sünnipäevaks torditegija abi. Ise oli ta tervisega pahuksis ja tordimeistrid ülekoormatud. Muidugi oleks ju võinud leppida ka poetordiga, aga …
Mhm, aitan teda? Vajatakse torti, mina aga olen teinud kooke. Maitsvaid, suus sulavaid. Kuid tordil on teine mekk ja välimus.
Suuskadel mäest alla vuhisedes oleks nagu tuul mulle pähe sõnumi toonud – sa saad hakkama, võta ainult ette. Ok, kui ta pole veel kedagi leidnud, annan endast märku, otsustasin. Kuid abilisi oli teisigi. Aga otsus kohupiima-martsipanitorti teha oli sündinud. Laupäeval sai see ka siis teoks. Maitses suurepäraselt, maasika toormoos lisas oma nüansi, välja nägi selline:
Tuesday, February 8, 2011
Mahl. Mahl?
Poeriiulid on täis mahlapakke ja –pudeleid. Üks kirjum kui teine, üks ilusam ja kutsuvam kui teine. Pakil kenasti kirjas, mis sees. Vahepeal väga peenes kirjas, et silm ei seleta lugeda. Teavitamisnõue aga täidetud. Erinevad nimetused nagu mahlajook, mahl, mehu ja teab mis veel. Klaaritatud või hägune. Kontsentraadist või nn. naturaalne. Igaühel meist oma põhjus, miks ta just seda või teist mahla ostab.
Kuivõrd me üldse süveneme sellesse, mida me mahla juues endale sisse kallame. Usaldame tootjat – ega ta meile ju halba taha. Loomulikult ei taha. Kuid suurtootmine on suurtootmine, kus olulist rolli mängib ikkagi raha. Ka teadus on sageli rakendatud rahavankri ette – kuidas saada marjast või puuviljast kätte võimalikult palju vedelikku. Erinevate marjade kestarakkudel on erineva paksusega membraanid, mis tähendab seda, et kättesaadav mahlakogus on üsnagi erinev, isegi alla 50%. Heal juhul läheb ülejäänu kuivatamisele, siis jahvatamisele ja jõuab ringiga toidulauale. Halvemal juhul rändab jääk lihtsalt komposti. Mida vähem saadakse marjadest mahla, seda kõrgemaks kujuneb mahla omahind.
Nii ongi leiutatud erinevaid trikke ja võtteid, mis aitavad või võimaldavad marjadest saada oluliselt rohkem mahla kätte kui lihtsalt pressimise teel.. Sõstarde puhul on teatud-tuntud aurutamine. Vähem aga teame, et sama hästi aitab rakumembraani lõhkuda ja seega rohkem mahla pressida, kui marju eelnevalt sügavkülmutada. Täitsa ok minu meelest.
See, millest ma aga alles möödunud nädalal esmakordselt kuulsin, mis seadusega on täiesti lubatud ja millest ei pea isegi pakendil teavitama, kuna see pole mahla koostisosa, vaid tehnoloogilise protsessi osa, on ensümeerimine. Marjadele lisatakse ensüüme ehk teatud liiki baktereid, mis paari tunni jooksul lõhustavad membraanid ja nii võib näiteks mustadest sõstardest kätte saada isegi üle 70% mahla. Kuumutamisel pidid need bakterid hävima ja olema meie organismile siis täiesti kahjutud. Kas ikka on? Tehnoloogia pole ju sadu aastaid vana …
Veel üks tähelepanek. Eriti õunamahla puhul. Millist mahla eelistatakse? Hägust? Selget? Enamasti vist selget, tundub mulle. Aga kas ka teate, kuidas seda selget mahla saadakse? Klaaritatakse. Saviga näiteks. Või želatiiniga. Raskusjõu mõjul vajuvad mahlas heljuvad viljaliha osakesed koos saviga põhja. Vähemalt silmale nähtavaid saviosakesi ei peaks mahlas leiduma. Aga mittenähtavaid?
Mina igatahes eelistan nüüd veelgi rohkem kodus aurutatud ja pressitud mahlu, olgugi see tegevus aja- ja energiamahukas. Vähemalt ma tean, mida endale sisse kallan.
Friday, February 4, 2011
Kohvi(ku)elamus
Päris hulk aastaid ei joonud ma üldse kohvi. Mulle meeldis küll kohvi lõhn ja seda jooki teistele valmistada, kuid ise piirdusin teega. Odavatest teesortidest poeriiulil vaatasin ma alati mööda, otsisin peenemaid ja eksklusiivsemaid maitseid. Ega valikut väga palju polegi, peab tunnistama. Eredamalt on mällu sööbinud Lübecki martsipanitee ja mõned Taanist pärit teed, mida aga meie kaubanduses ju pole. Minu kohvikogemused piirdusid ainult sellega, mis varasemalt poest saada oli või mida igal pool söögikohtades pakuti. Seepärast polnud ka kohvi joomisest loobumine mingi raskus, nagu ma tagantjärele näen. Viletsast asjast saab ju kergesti lahti lasta. Oktoobrist alates olen taas hakanud rohkem kohvi poole vaatama, eriti kui vaja und peletada.
Pärast eilset aga ei saa ma seda tumedat ollust kruusis enam kohviks nimetada. Oli üks kokkusaamine Tallinnas Gourmet Coffee´s Koidula tänaval Kadriorus, veel tänagi igatsen ma taga seda aroomi, neid maitseid. Kohviku poolt pakutavast suurest kohvivalikust jõudsin proovida ainult kahte – Kenya Kangunu AA ja Panama Los Lajones. Maitsevahe oli selgelt tuntav. Kuigi väga maitsvad mõlemad, meeldis Kenya kohvi mulle siiski veidi rohkem. Sellised head tummised joogid (andke kohvigurmaanid mulle andeks, kui sõna *tummine* ei sobi). Parimatest kohviistandustest, kohapeal klaasseina taga röstimiskojas röstitud ubadest. Gourmet Coffee kodulehel http://www.gourmetcoffee.ee saad lugeda ligi paarikümne erineva sordi kohta – mis istandusest, kuidas töödeldud, millal korjatud, kohvi iseloomustus ja palju muud infot. Kõike saab kohapeal proovida ja poekesest kaasa osta. Lisaks kohvile erinevaid teesorte. Ja nagu sageli juhtub – kui valikuvõimalus on liiga suur, jääbki ostmata. Ma tean siiski kindlalt, et käike sinna tuleb veel.
Mitte ainult kohvi polnud see, mis mind hurmas – interjöör, teenindus, väga maitsvad quiched (neli erinevat sorti sai ära proovida) ja Anni Arro võrratud kirsi- ja mustsõstratordid olid äärmiselt motiveerivad.
Suur aitäh kohviku- ja Comeniuse rahvale!
Pärast eilset aga ei saa ma seda tumedat ollust kruusis enam kohviks nimetada. Oli üks kokkusaamine Tallinnas Gourmet Coffee´s Koidula tänaval Kadriorus, veel tänagi igatsen ma taga seda aroomi, neid maitseid. Kohviku poolt pakutavast suurest kohvivalikust jõudsin proovida ainult kahte – Kenya Kangunu AA ja Panama Los Lajones. Maitsevahe oli selgelt tuntav. Kuigi väga maitsvad mõlemad, meeldis Kenya kohvi mulle siiski veidi rohkem. Sellised head tummised joogid (andke kohvigurmaanid mulle andeks, kui sõna *tummine* ei sobi). Parimatest kohviistandustest, kohapeal klaasseina taga röstimiskojas röstitud ubadest. Gourmet Coffee kodulehel http://www.gourmetcoffee.ee saad lugeda ligi paarikümne erineva sordi kohta – mis istandusest, kuidas töödeldud, millal korjatud, kohvi iseloomustus ja palju muud infot. Kõike saab kohapeal proovida ja poekesest kaasa osta. Lisaks kohvile erinevaid teesorte. Ja nagu sageli juhtub – kui valikuvõimalus on liiga suur, jääbki ostmata. Ma tean siiski kindlalt, et käike sinna tuleb veel.
Mitte ainult kohvi polnud see, mis mind hurmas – interjöör, teenindus, väga maitsvad quiched (neli erinevat sorti sai ära proovida) ja Anni Arro võrratud kirsi- ja mustsõstratordid olid äärmiselt motiveerivad.
Suur aitäh kohviku- ja Comeniuse rahvale!
Thursday, February 3, 2011
Suusatamine – täna ei. Aga väärtustatud klient.
Minu viimased postitused keerlevad kõik suusatamise ümber. Nagu ka minu päevad. Kuni niikaugele välja, et täna hommikul kell 7 silmi lahti lüües lugesin ja arvutasin kokku minuteid, kas jõuan enne Tallinna poole startimist veel ka oma 10 km suusaringi ära teha. Mis siis, et asfalt oli lompides ja taevast tuli ka üsna märga ollust. Minutitest jäi siiski väheseks. Võtsin rahulikult. Suusavaba päeva. Esimese alates 1.jaanuarist. Tallinnas läbisin vahemaad jalgsi, sai mingigi koormuse.
Startisin Tartu suunas rahulikult. Esmaspäeval sain kiirustamise tõttu oma õppetunni. Piisab. Päris kõiki tulemusi veel ei tea. Nädala-paari jooksul selgub, kuivõrd see pangakontot mõjutab.
Tartus hommikul väga meeldiv kogemus. Ootamatu lahendus. Kiidan ja ülistan. Selgituseks: pühapäeval unustasin oma kliendikaardi Aardla Hulgilattu. Kui avastasin, oli pood juba kinni. Alles esmaspäeva hilisõhtul saatsin juhatajale meili. Vastuses andis ta teada, et nad olid uurinud videosalvestusi ja oli näha, kuidas järgmine klient lahkus koos minu kliendikaardiga ning nad teevad mulle tasuta uue kaardi. Ja oligi nii, aitäh! Aitäh! Aitäh! Et nad viitsisid tegeleda ja videoid uurida ja ei laiutanud niisama käsi. Et tegid tasuta uue kaardi (minu enda viga oli ju siiski). Et näitasid üles hoolivust ka oma väikekliendi suhtes. Tundsin end tõeliselt väärtustatuna.
Startisin Tartu suunas rahulikult. Esmaspäeval sain kiirustamise tõttu oma õppetunni. Piisab. Päris kõiki tulemusi veel ei tea. Nädala-paari jooksul selgub, kuivõrd see pangakontot mõjutab.
Tartus hommikul väga meeldiv kogemus. Ootamatu lahendus. Kiidan ja ülistan. Selgituseks: pühapäeval unustasin oma kliendikaardi Aardla Hulgilattu. Kui avastasin, oli pood juba kinni. Alles esmaspäeva hilisõhtul saatsin juhatajale meili. Vastuses andis ta teada, et nad olid uurinud videosalvestusi ja oli näha, kuidas järgmine klient lahkus koos minu kliendikaardiga ning nad teevad mulle tasuta uue kaardi. Ja oligi nii, aitäh! Aitäh! Aitäh! Et nad viitsisid tegeleda ja videoid uurida ja ei laiutanud niisama käsi. Et tegid tasuta uue kaardi (minu enda viga oli ju siiski). Et näitasid üles hoolivust ka oma väikekliendi suhtes. Tundsin end tõeliselt väärtustatuna.
Sunday, January 30, 2011
Kolmas suusapaar
No varsti juba nagu proffidel, kuu aja jooksul juba kolmas. Ja üha paremaks läheb. Tuulasin keldri lae all ja leidsingi. Pikkuselt täpselt kahe eelneva paari vahel. Visu. Pärnu. Ja klamber sobis. Kunagi igiammu tõenäoliselt määritud ka. Ei hakanud ise igaks juhuks mäkerdama. Tegin kohe hommikul prooviringid, klappis. Sain otse sellistest tõusudest üles, kust varem ainult käärsammul. Lauskmaal see ideaalne pidamine ei seganud, laskumised võib tuisulume kaela ajada.
Kui terve nädal piirdusin raske 10 km-ga ja eile pingutasin ainult 5 välja, siis täna võtsin mängleva kergusega oma 15. Kinnituisanud rajal, olles ise nagu rajatraktor. Ainuke „hull“ pühapäeva varahommikul. Mul oli enda üle ääretult hea meel.
Kui terve nädal piirdusin raske 10 km-ga ja eile pingutasin ainult 5 välja, siis täna võtsin mängleva kergusega oma 15. Kinnituisanud rajal, olles ise nagu rajatraktor. Ainuke „hull“ pühapäeva varahommikul. Mul oli enda üle ääretult hea meel.
Saturday, January 29, 2011
Libisemine on pöördvõrdeline pidamisega
Tõestatud. Mida parem pidamine, seda kehvem libisemine. Kuni selleni välja, et keha tahab laskumisel kiiremini edasi liikuda kui jalad ja suusad seda suudavad. Kuku või pikali. Eriti vastutuules. Samas hea tasakaaluharjutus. Kehale. Pigem kepikõnd suuskadel kui suusatamine. Kätele korralik koormus. Motivatsioon …
Maratonini on kolm nädalat. Tänavuaastaseid suusapäevi 29 selja taga.
Maratonini on kolm nädalat. Tänavuaastaseid suusapäevi 29 selja taga.
Saturday, January 22, 2011
Kahekümne teine suusapäev
Jah, jaanuarikuu 22. päev on käimas ja minu suusakalendris samapalju päevi tähistatud. Olen tänulik, et mul on see olnud võimalik. Igas mõttes võimalik.
Olles lõpetanud 10-nda kilomeetri, ütles pilk kellale, et olen täna üsna kiire olnud. „Teen ühe kahekilomeetrise ringi veel, aega ja võhma on,“ mõtlesin. „Ja siis tänaseks aitab.“ Eneselegi märkamatult olin ringi lõpus pööranud hoopis 5-km rajale. Wow! Keha teadis, milleks ta võimeline on! Nii juhtub, kui mõistus välja lülitada ja mul on selle üle tohutult hea meel! Mõistus ütles ju, et ainult 2 km ja mitte rohkem. Tegelikkuses olin suuteline palju rohkemaks! Lülita mõistus välja, lase oma sisemisel jõul ennast juhtida ja sa näed, milleks sa võimeline oled.
Me ei teadvusta endale, kuid me laseme enamiku ajast end juhtida oma programmidel, vanadel programmidel, mis on meisse istutatud lapsepõlves ja mida on elu jooksul aina süvendatud. Harva välja vahetatud. Ma ei saa sellega hakkama … see on liiga raske … mis teised minust arvavad … mul peab olema ikka üks kindel töökoht … mul peab olema tingimata oma korter v. maja … ma pean ikka mehe ja laste eest hoolitsema kuigi ma ise tahan näiteks hoopis maalida … ma olen ainult siis teiste poolt aktsepteeritud, kui olen rikas ja kõrgel ametikohal, mul on teatud auto … jne. jne. Need on ainult programmid. Nagu arvutil, nagu robotil. Kuid kas me oleme kõige selle juures õnnelik? Vaevalt, või siis pseudoõnnelik. Samas on nii lihtne neid programme üle kirjutada, nagu arvutil. Vaja ainult tunda vastavaid tehnikaid. Ma tean, millest ma räägin. Olen ise seda teinud. Mitmete programmidega. Hinges on kergus, rahulolu ja õnnetunne, kuigi „normaalne“ inimene ju nii ei teeks ja ei oleks. Eileõhtune film The Shift kinnitas, et ma olen õigel teel. Ja rääkis palju muudki veel. Sellest aga edaspidi.
Tagasi suusatamise juurde. Kuna elasin koolist vaevalt 100 m kaugusel ja hiljem minu laste kooliskäimise ajal viis tee suusarajale meie majast mööda, pole ma tunda saanud seda suuskade kaasas tassimise valu ja vaeva. Vahet polnud, kas sporditund oli päeva lõpus või keskel, ikka jõudis kodust läbi lipata. Samas ma mõistan neid, kes leidsid sadu põhjuseid, miks mitte suusatama minna ja olid nõus isegi puuduliku veerandihindega. Kõigi nende vajalike asjade kaasastassimiseks jäi kahest käest väheseks. Ja autoga tol ajal lapsi kooli ei sõidutatud. Ajad on uued, mis omal ajal tundus püha ja puutumatu, on saanud uue vormi. Sporditundi pean silmas. Põlva ÜG tavalisest tunniplaanist on suusaveerandi sporditunnid välja võetud. Ah et polegi kehalist kasvatust? On küll, ainult et pärastlõunasel ajal ja lisaks veel laupäeva ennelõunal. Igaüks saab valida omale aja ja koha vastavalt suusatunniplaanile. Ja saab näiteks koos olla oma sõpradega mõnest teisest klassist. Kui ikka suusatamine mitte kuidagi ei sobi, saab selle asendada kepikõnniga. Oma normtunnid tuleb siiski täis teha, kasvõi paari esimese nädalaga. Valikuvabadus, planeerimise ja vastutustunde arendamine. Fantastiline minu meelest.
Olles lõpetanud 10-nda kilomeetri, ütles pilk kellale, et olen täna üsna kiire olnud. „Teen ühe kahekilomeetrise ringi veel, aega ja võhma on,“ mõtlesin. „Ja siis tänaseks aitab.“ Eneselegi märkamatult olin ringi lõpus pööranud hoopis 5-km rajale. Wow! Keha teadis, milleks ta võimeline on! Nii juhtub, kui mõistus välja lülitada ja mul on selle üle tohutult hea meel! Mõistus ütles ju, et ainult 2 km ja mitte rohkem. Tegelikkuses olin suuteline palju rohkemaks! Lülita mõistus välja, lase oma sisemisel jõul ennast juhtida ja sa näed, milleks sa võimeline oled.
Me ei teadvusta endale, kuid me laseme enamiku ajast end juhtida oma programmidel, vanadel programmidel, mis on meisse istutatud lapsepõlves ja mida on elu jooksul aina süvendatud. Harva välja vahetatud. Ma ei saa sellega hakkama … see on liiga raske … mis teised minust arvavad … mul peab olema ikka üks kindel töökoht … mul peab olema tingimata oma korter v. maja … ma pean ikka mehe ja laste eest hoolitsema kuigi ma ise tahan näiteks hoopis maalida … ma olen ainult siis teiste poolt aktsepteeritud, kui olen rikas ja kõrgel ametikohal, mul on teatud auto … jne. jne. Need on ainult programmid. Nagu arvutil, nagu robotil. Kuid kas me oleme kõige selle juures õnnelik? Vaevalt, või siis pseudoõnnelik. Samas on nii lihtne neid programme üle kirjutada, nagu arvutil. Vaja ainult tunda vastavaid tehnikaid. Ma tean, millest ma räägin. Olen ise seda teinud. Mitmete programmidega. Hinges on kergus, rahulolu ja õnnetunne, kuigi „normaalne“ inimene ju nii ei teeks ja ei oleks. Eileõhtune film The Shift kinnitas, et ma olen õigel teel. Ja rääkis palju muudki veel. Sellest aga edaspidi.
Tagasi suusatamise juurde. Kuna elasin koolist vaevalt 100 m kaugusel ja hiljem minu laste kooliskäimise ajal viis tee suusarajale meie majast mööda, pole ma tunda saanud seda suuskade kaasas tassimise valu ja vaeva. Vahet polnud, kas sporditund oli päeva lõpus või keskel, ikka jõudis kodust läbi lipata. Samas ma mõistan neid, kes leidsid sadu põhjuseid, miks mitte suusatama minna ja olid nõus isegi puuduliku veerandihindega. Kõigi nende vajalike asjade kaasastassimiseks jäi kahest käest väheseks. Ja autoga tol ajal lapsi kooli ei sõidutatud. Ajad on uued, mis omal ajal tundus püha ja puutumatu, on saanud uue vormi. Sporditundi pean silmas. Põlva ÜG tavalisest tunniplaanist on suusaveerandi sporditunnid välja võetud. Ah et polegi kehalist kasvatust? On küll, ainult et pärastlõunasel ajal ja lisaks veel laupäeva ennelõunal. Igaüks saab valida omale aja ja koha vastavalt suusatunniplaanile. Ja saab näiteks koos olla oma sõpradega mõnest teisest klassist. Kui ikka suusatamine mitte kuidagi ei sobi, saab selle asendada kepikõnniga. Oma normtunnid tuleb siiski täis teha, kasvõi paari esimese nädalaga. Valikuvabadus, planeerimise ja vastutustunde arendamine. Fantastiline minu meelest.
Friday, January 21, 2011
Ideaalne tööpäev
Täpselt selline päev, nagu ma oma ideaalis ette kujutasin, kuigi päev pole kaugeltki veel läbi! Magasin, kuni und jagus – veidi peale kella kaheksat olin siiski juba jalul. Nii tervistav on ärgata rahulikult, kui keha selleks valmis on, mitte äkitsi äratuskella helina peale. Ja vahetevahel ka nädala sees saan seda nüüd endale lubada. Jõin rahulikult oma hommikukohvi, tee oli otsa saanud ja juba oktoobris tegelikult hakkasin taas väikestviisi kohvi peale üle minema. Segasin taigna ja panin leivad kerkima. Rahulikult, aega oli piisavalt.
Kell 10 kohtusin kliendiga. Kontorit mul praegu pole, koju ei tahtnud kutsuda, kuid hotelli restoran on sellisel kellaajal ka päris hea kohtumispaik. Tunnike läbirääkimisi ja lõime käed. Olen tänulik selle usalduse eest!
Ja siis suusatama! Valges, päris rajal, mitte laternate valguses ja ärauisutatud jäljes. Uskumatult palju rahvast oli Mammastes sellisel ennelõunasel ajal. Keegi hüüdis õpetajat, keegi emmet-issit … Äärmiselt sportliku välimusega meesterahvaid tuiskas mööda … Pered … On täna ikka reede? Või juba laupäev? Kas nad ei peagi tööl olema? Või on nad ettevõtjad ja ise oma tegevuste planeerijad nagu mina nüüd? Või on neil hoopis talvepuhkus? Ah mis vahet, igatahes meeldib neile lumi ja värske õhk.
Kuni leivad ahjus küpsesid, vaatasin läbi oma posti ja vastasin kirjadele. Rahulikult.
Filmiõhtu Tartus tõotab tulla põnev, The Shift. Ei, mitte kinos, küll siiski avatud seltskonnas. Arutelu, mhm … , rahulikult, reede ju.
Tundub, et tänane lemmiksõna on ’rahulikult’ . :)
Kell 10 kohtusin kliendiga. Kontorit mul praegu pole, koju ei tahtnud kutsuda, kuid hotelli restoran on sellisel kellaajal ka päris hea kohtumispaik. Tunnike läbirääkimisi ja lõime käed. Olen tänulik selle usalduse eest!
Ja siis suusatama! Valges, päris rajal, mitte laternate valguses ja ärauisutatud jäljes. Uskumatult palju rahvast oli Mammastes sellisel ennelõunasel ajal. Keegi hüüdis õpetajat, keegi emmet-issit … Äärmiselt sportliku välimusega meesterahvaid tuiskas mööda … Pered … On täna ikka reede? Või juba laupäev? Kas nad ei peagi tööl olema? Või on nad ettevõtjad ja ise oma tegevuste planeerijad nagu mina nüüd? Või on neil hoopis talvepuhkus? Ah mis vahet, igatahes meeldib neile lumi ja värske õhk.
Kuni leivad ahjus küpsesid, vaatasin läbi oma posti ja vastasin kirjadele. Rahulikult.
Filmiõhtu Tartus tõotab tulla põnev, The Shift. Ei, mitte kinos, küll siiski avatud seltskonnas. Arutelu, mhm … , rahulikult, reede ju.
Tundub, et tänane lemmiksõna on ’rahulikult’ . :)
Monday, January 17, 2011
Ikka suusatamisest
Laupäevane eesmärk läbida maratoniraja viimane osa Palu punktist Elvani sai täidetud. Mairi oli nii lahke, et sõidutas mind stardikohta ja ootas Elvas kuni ma saabusin. Aega kulus arvatust tunduvalt rohkem. Jõudu oli mul piisavalt, ka rada oli oodatust lihtsam. Sain aga teada, mida tähendavad määrimata suusad. Järsemaid tõuse sai võtta käärsammuga, saatuslikuks said just lauged tõusud, kus suusk libises rohkem tagasi kui edasi. Ja enamik tõuse olidki lauged. Hästivarustatud ja treenitud mehed vuhisesid uisusammul minust kui postist mööda. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, minul oli oma siht – Elva ja klassikaline tehnika. Raja lõpupoole õnnestus ka minul mõnedest suuskadel olijatest mööduda :)
Pühapäevast päeva planeerisin nii- ja naamoodi. Parim variant, mis võimaldas kõik ära teha, oli minna hommikul kell 8 suusatama. Aknast välja vaadates tundusid autod kuidagi kummalised. Viskasin pilgu ilm.ee-sse. Ohoo, -17 kraadi. Päris lahe! Lesson x: kuidas külma ilmaga suusatamiseks riietuda. Tegelikult ei tundunudki väljas olles külm nii kole, päris mõnus oli. Suusk ainult libises taas rohkem tagasi kui edasi. Sündis kindel otsus esmaspäeval sammud spordipoodi seada. Ja ma polnud ainuke unetu, pool üheksa suundusid kolm vaprat kepikõnninaist metsa.
Hommikune külm andis õhtuks järele ja jõudis hommikuks sulani. Sellist kiilasjääd polnud ma ammu näinud. Minu mõte sammud spordipoodi seada ei saanud tõeks, kindlam oli sinna autoga sõita. Asfalt oli ju lahti sulanud. Ja neli ratast on vahel kindlamini maas kui kaks jalga. Sain oma määrded kätte, natuke õpetussõnu ka, miskit meenus ka minevikust. Kas see oli nüüd tänu määrimisele või mis, aga oma suusaringid sain suht kerge vaevaga täna tehtud. Väike hääl küll üritas veidi piniseda, kuid tulutult. Mina juhin oma elu.
Jaanuari 17-ndal päeval selle aasta 17-s suusasõit ehk siis iga päev vähemalt tunnike suuskadel.
Pühapäevast päeva planeerisin nii- ja naamoodi. Parim variant, mis võimaldas kõik ära teha, oli minna hommikul kell 8 suusatama. Aknast välja vaadates tundusid autod kuidagi kummalised. Viskasin pilgu ilm.ee-sse. Ohoo, -17 kraadi. Päris lahe! Lesson x: kuidas külma ilmaga suusatamiseks riietuda. Tegelikult ei tundunudki väljas olles külm nii kole, päris mõnus oli. Suusk ainult libises taas rohkem tagasi kui edasi. Sündis kindel otsus esmaspäeval sammud spordipoodi seada. Ja ma polnud ainuke unetu, pool üheksa suundusid kolm vaprat kepikõnninaist metsa.
Hommikune külm andis õhtuks järele ja jõudis hommikuks sulani. Sellist kiilasjääd polnud ma ammu näinud. Minu mõte sammud spordipoodi seada ei saanud tõeks, kindlam oli sinna autoga sõita. Asfalt oli ju lahti sulanud. Ja neli ratast on vahel kindlamini maas kui kaks jalga. Sain oma määrded kätte, natuke õpetussõnu ka, miskit meenus ka minevikust. Kas see oli nüüd tänu määrimisele või mis, aga oma suusaringid sain suht kerge vaevaga täna tehtud. Väike hääl küll üritas veidi piniseda, kuid tulutult. Mina juhin oma elu.
Jaanuari 17-ndal päeval selle aasta 17-s suusasõit ehk siis iga päev vähemalt tunnike suuskadel.
Friday, January 14, 2011
Viimane tööpäev
Arvasin, et täna tuleb rahulik päev. Kolleegid käisid eile juba tänamas – kes puhkusel, kes haige ja kel vaba päev, eile kõik kohal. Silma märjaks ei võtnud – olin ju ise otsuse teinud – aga armas oli küll kuulda, mida head öeldi. Selliste hetkede nimel tasub elada. Ma ei vaja väga palju tunnustust, tean ise oma väärtust, kuid kui seda vahetevahel ka väljastpoolt kinnitatakse, tõstab enesetunnet küll.
Niisiis olin planeerinud tänaseks veel mõnede viimaste tegevuste ärategemise, kaks klienti, asjade sorteerimise ja pakkimise ning veel mõned tegevused. Klientidega läks kauem, lõunapausiga läks kauem, viimaste tegevuste ärategemisega läks kauem, telefon helises pidevalt, asjade sorteerimiseni ei jõudnudki – tõstsin kõik sahtlis oleva lihtsalt kotti, et siis kodus ükskord sorteerida või ka otse lõkkesse kanda :). Ühe kapi unustasin sootuks üle vaadata, pühendan sellele veel laupäeva hommiku.
Koristaja küsis, et kas ma kolin kuhugi. Jah, päris minema, täna oli viimane tööpäev, vastasin. - Ah et ka koondati? Igal pool muudkui koondatakse, näed teine koristaja lasti ka lahti … - Ta oleks veel vist ei-tea-kui-kaua seda haletsemist jätkanud, kuid ma teatasin resoluutselt, et ise täiesti vabatahtlikult lahkun. Ta vaatas mind nagu kummitust … Võib-olla ma olengi …
Niisiis olin planeerinud tänaseks veel mõnede viimaste tegevuste ärategemise, kaks klienti, asjade sorteerimise ja pakkimise ning veel mõned tegevused. Klientidega läks kauem, lõunapausiga läks kauem, viimaste tegevuste ärategemisega läks kauem, telefon helises pidevalt, asjade sorteerimiseni ei jõudnudki – tõstsin kõik sahtlis oleva lihtsalt kotti, et siis kodus ükskord sorteerida või ka otse lõkkesse kanda :). Ühe kapi unustasin sootuks üle vaadata, pühendan sellele veel laupäeva hommiku.
Koristaja küsis, et kas ma kolin kuhugi. Jah, päris minema, täna oli viimane tööpäev, vastasin. - Ah et ka koondati? Igal pool muudkui koondatakse, näed teine koristaja lasti ka lahti … - Ta oleks veel vist ei-tea-kui-kaua seda haletsemist jätkanud, kuid ma teatasin resoluutselt, et ise täiesti vabatahtlikult lahkun. Ta vaatas mind nagu kummitust … Võib-olla ma olengi …
Sunday, January 9, 2011
Üheksas suusapäev
Üks tänastest eesmärkidest oli suusatamine Mammastes, kus tõusud ja langused on väidetavalt kohati isegi raskemad kui Otepääl. Plaanis oli see ette võtta kohe hommikul, kui rahvast vähem. 9.35 aga polnudki ma esimene, üks mees vuhises juba rajale.
Öösel ja varahommikul sadas jäidet, rada oli ikka üks korralik jäärenn. Meenus, kuidas mitmed aastad tagasi ma ennast neist mägedest üles punnitasin. Paari kilomeetriga tookord piirdusingi, rohkemaks polnud jaksu. Ei lasknud ma end neist mälupiltidest heidutada, minu mõttevorm oli tugev. Tõusudel said käed korraliku koormuse – ei, siiski mitte käpuli ronides. Ahaa, käärsammu polnudki ma veel harjutanud! Kui saapad said tugevamini kinni nööritud, tuli ka käärsamm korralikult välja. Mis ikka kunagi selgeks õpitud, see mälust ei kao, ka mitte kehamälust.
Langused olid ägedad! Oh seda kiirust! Korra tuli ka külili asend ära proovida – jäin viita uurima ja kaotasin valvsuse, ei märganud kurvi. Järgmistel ringidel juba teadsin, mis mind sel kohal ees ootab ja kõik laabus suurepäraselt.
Viidapanija ja minu loogika ei ühtinud. Püüdsin ikka alguses aru saada, kuid siis loobusin. Lasin end lihtsalt juhtida sügavalt sissesõidetud rajast. Läbitud kilomeetrite arvu ma ei teagi.
Suusastaadionile tagasi jõudes avanes ilus pilt – perekondlik pühapäev. Muusika mängis, autosid ja rahvast oli juurde tulnud. Kes kelgutas, kes suusatas, kes pidas talipiknikku. Minu eesmärk oli täidetud, võtsin suuna kodu poole. Leivad ootasid ahju panemist.
Öösel ja varahommikul sadas jäidet, rada oli ikka üks korralik jäärenn. Meenus, kuidas mitmed aastad tagasi ma ennast neist mägedest üles punnitasin. Paari kilomeetriga tookord piirdusingi, rohkemaks polnud jaksu. Ei lasknud ma end neist mälupiltidest heidutada, minu mõttevorm oli tugev. Tõusudel said käed korraliku koormuse – ei, siiski mitte käpuli ronides. Ahaa, käärsammu polnudki ma veel harjutanud! Kui saapad said tugevamini kinni nööritud, tuli ka käärsamm korralikult välja. Mis ikka kunagi selgeks õpitud, see mälust ei kao, ka mitte kehamälust.
Langused olid ägedad! Oh seda kiirust! Korra tuli ka külili asend ära proovida – jäin viita uurima ja kaotasin valvsuse, ei märganud kurvi. Järgmistel ringidel juba teadsin, mis mind sel kohal ees ootab ja kõik laabus suurepäraselt.
Viidapanija ja minu loogika ei ühtinud. Püüdsin ikka alguses aru saada, kuid siis loobusin. Lasin end lihtsalt juhtida sügavalt sissesõidetud rajast. Läbitud kilomeetrite arvu ma ei teagi.
Suusastaadionile tagasi jõudes avanes ilus pilt – perekondlik pühapäev. Muusika mängis, autosid ja rahvast oli juurde tulnud. Kes kelgutas, kes suusatas, kes pidas talipiknikku. Minu eesmärk oli täidetud, võtsin suuna kodu poole. Leivad ootasid ahju panemist.
Saturday, January 8, 2011
Vana programm
Seitsmendal päeval hakkas vana programm tööle. Täiega. Nägin, kuidas kõikvõimalikud vabandused ujusid lagedale. Ikka et tuiskab ja et tuul on kõva ja et olen juba niigi tubli olnud ja mida iganes veel. „Ühe korra võib ju vahele jätta, profisportlased ei treeni ka ju iga päev“, sosistas trikitaja mulle kõrva, „sul on lugemist ja muudki head teha“. „Ei, ei, nii see ei lähe. MINA ju täidan lubadusi, olgu need antud teistele või endale. Ja MUL on eesmärk!“
Mina võitsin. Kui välja ja suusad alla sain, oli kõik taas ok. Trikitaja oli kadunud. Programm lahustunud. Tagasi jõudes oli hinges ülev tunne, I did it!
Täna, kaheksandal suusapäeval ei tekkinud küsimustki, kas minna või mitte. Tavapärase kümne ringi asemel tegin viisteist.
Mina võitsin. Kui välja ja suusad alla sain, oli kõik taas ok. Trikitaja oli kadunud. Programm lahustunud. Tagasi jõudes oli hinges ülev tunne, I did it!
Täna, kaheksandal suusapäeval ei tekkinud küsimustki, kas minna või mitte. Tavapärase kümne ringi asemel tegin viisteist.
Saturday, January 1, 2011
Start maratoniks valmistumisele on antud
Selle talve esimene suusaring siis tehtud. Olen tublim kui möödunud talvel, mil sain suuskadele 6.veebruaril ja tohutult palju tublim eelnevatest talvedest, mil ei saanud suuski keldristki välja. Kuigi endale seatud ajagraafikust olen nädalake maas – igasugu muud tegevused tundusid prioriteetsemad – olen siiski kindel, et maratoni ajaks olen piisavalt suusakilomeetreid kogunud.
Vanade suuskade saaga jätkus. Kui pühapäevasuusatajale kõlbavad ka puusuusad, siis maratonirajale tuleb ikka midagi kergemat alla saada. Valikus olid kahed Visud, ühtedel aastanumbriks 1986, teised tõenäoliselt samast ajastust. Väga head nägid välja, mõlemad paarid. Omal ajal kasutati neid võistlustel, ma tean. Saabastega olid lood kehvemad, ikka oma neli-viis numbrit suuremad. Võta või jäta. Võtsin. Nöörid kõvasti kinni ja ei tulnudki jalast ära. Varbaid sai ka lahedalt liigutada, nii ei hakanud neil külm. Harjutamiseks sobivad, kuid maratoniks vajan siiski uusi, arvan. Ehk siis uusi vanu, mis sobivad klambritega. Kolme auguga, nina laius 45 mm. Suurus 38. On kellelgi pakkuda?
Ja siis vajan veel määrdeõpetajat.
Vanade suuskade saaga jätkus. Kui pühapäevasuusatajale kõlbavad ka puusuusad, siis maratonirajale tuleb ikka midagi kergemat alla saada. Valikus olid kahed Visud, ühtedel aastanumbriks 1986, teised tõenäoliselt samast ajastust. Väga head nägid välja, mõlemad paarid. Omal ajal kasutati neid võistlustel, ma tean. Saabastega olid lood kehvemad, ikka oma neli-viis numbrit suuremad. Võta või jäta. Võtsin. Nöörid kõvasti kinni ja ei tulnudki jalast ära. Varbaid sai ka lahedalt liigutada, nii ei hakanud neil külm. Harjutamiseks sobivad, kuid maratoniks vajan siiski uusi, arvan. Ehk siis uusi vanu, mis sobivad klambritega. Kolme auguga, nina laius 45 mm. Suurus 38. On kellelgi pakkuda?
Ja siis vajan veel määrdeõpetajat.
Subscribe to:
Posts (Atom)