Mõtete juhtimine

Inimesel on tegelikult olemas täielik kontroll selle materjali üle, mis viie meele kaudu tema alateadvusse jõuab, kuid enamasti ta ei rakenda seda kontrolli. Ta kas ei oska või ei taha, kas mugavusest või meelega. Dominantsed mõtted, millel inimene lubab olla oma teadvuses, lähevad üle alateadvusse ja mõjutavad seda oma sisuga. Nii võime nende dominantsete mõtetega lõigata endal ära kogu arengutee või hoopis vastupidi – saada iseenda käivitajaks. Alateadvus on nagu taimelava, kus hakkab idanema umbrohi, kui sinna pole külvatud soovitud taimede seemneid. Ja emotsioonid on nagu soe suvine vihmasagar, mis aitab neil taimedel kasvada, olgu siis umbrohi või soovitud taimed.

Lihtne? Tegelikult jah. Kuid siiski tuleb kõige eest tasuda. Alateadvuse mõjutamise hind on püsivus. Samamoodi, nagu treenitakse edukaks sportlaseks saamise nimel, nagu harjutatakse tundide kaupa pilli saamaks suurepäraseks muusikuks. Kui palju meil on püsivust treenimiseks ja harjutamiseks? Kas seda saab suurendada? Saab, tuleb olla järjekindel ja distsiplineeritud, esimeste raskuste puhul mitte alla anda. Taas lihtne? Jah. Ja järjest lihtsamaks läheb. Tean omast käest.

Piparkook

Filigraanne töö. Tõeliselt mõnus üllatus.

Aitäh, Ulla!

Suusatama!

Panin ennast kirja Tartu suusamaratonile, 31 km distantsile. Osalustasu maksin ka ära. Tõega. Nüüd vähemalt on eesmärk harjutamiseks. Juhhuuuu!!!

Milleks?

Tean väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad sellest, mis mõtteid omale luban. Teoorias tugev ja praktikas korduvalt enda peal kogenud. Toimib väga hästi, kui tehnika selge. Siiski on hetki, kus tekib tahtmine kõigele käega lüüa. Milleks pingutada, milleks ikka edasi rühkida, mida see kõik annab, miks peaks mind üldse kunagi mäletatama? Ja ikka samas vaimus edasi. Mis ma kõige selle pagasiga peale hakkan – maine teekond lõppeb ju nagunii mingil hetkel. Maine? Miks öeldakse maine teekond? Kas ikka on veel mingi teine teekond? Väidetavalt ja. Ma ei tea. Pole kogenud. Tahan uskuda ja siis jälle mitte.

Mulle tundub, et mõistan inimesi, kes näiteks rasket haigust põdedes võitlusest loobuvad. Mille nimel võidelda? Et näha ja kogeda veel midagi … Milleks?

Tean ka väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad füüsilisest koormusest. Taas teoorias tugev ja praktikas kogenud. Kuid siiski enamasti viimase aasta jooksul olen läinud seda teed, et need napid 800 meetrit töökohani sõidan autoga, leides alati endale mõne vabanduse – kord on mul palju asju vaja kaasa võtta, kord vaja kuhugi edasi sõita, kord on mul kiire, kord sajab vihma või on maa lumelörtsine. Jne. jne. Täna hommikul, vaadates autot lumevaiba all leidsin, et kergem on läpakas näpu otsa võtta ja jalgsi tööle minna. Kergem? Mis sõna see siis nüüd oli? Kas ma tõesti tegutsen selle alusel, mis on kergem? Pole nagu minu moodi … On see nüüd enesekaitse? Või allaandmine? Mõtted, mis tulid mu pähe mööda värsket valget lumevaipa kõndides ja milledel ma lasin oma peas rahus olla polnud kaugeltki sellised, mis toetavad mu viimase aja eesmärke. Eesmärki olla tulemuslik. Kuid minus oli rahu. Isegi kui maine teekond peaks kohe lõppema …

Äkitselt astus ühest uksest otse minu ette üks mees. Kena soliidse välimusega, hästi riides. Peaaegu oleksime kokku põrganud. Minust käis plõks läbi. Wow! Mis see siis nüüd oli? Mida mulle sellega öelda taheti? Selle lõhnapilvega, mille sisse ma hetkeks sattusin? Nii tugevat ja meeldivat lõhnaemotsiooni polnud ma ammu kogenud, kuigi meeldivaid lõhnu keerleb pidevalt mu ümber. Ja meeldivaid inimesi. Ja meeldivaid olukordi.

Ma arvan teadvat …

Minu ees on uued väljakutsed. Mul on veel, mida õppida ja kogeda …

Sisekaemus

Vaatan oma sisemusse. Osa pilte on selged, osad hägusemad. Mingi hulk pilte on kaetud paksu kihiga, mille alt värvide ja kontuuride kättesaamiseks tuleb ikka päris palju vaeva näha. Enamik pilte on värvikirevad, kuid leidub ka erinevas tonaalsuses halle pildikesi. Kas ma oskan neid pilte lugeda? Mitte alati kohe, kuigi püüan hoolega. Mind rahustab teadmine, et see piltide lugemise oskus aina suureneb. Kui mitte täna-homme, siis mõne aja pärast kindlasti leian vastused.

Armastan raamatuid. Minu jaoks olid need pühad ja puutumatud. Minu käsi ei tõusnud kunagi, et raamatut minema visata. Ükskõik kui kapsaks see oli loetud või kas mul seda kunagi üldse vaja on läinud. Paar nädalat tagasi aga alustasin sorteerimisega. Jupikaupa, üks riiul korraga. Umbes kolmandik raamatutest ei jõudnud tagasi riiulisse. Osad neist leidsid juba uued omanikud, osad lähevad siiski ümbertöötlemisele saamaks uue väärtuse. Kaustadesse kogunenud õppematerjalidest valdava enamiku saatus oli paberikonteiner. Ainult mina tean, mis toimus ja toimub, kuivõrd kergelt või raskelt kõik see tuleb …

Vaadates sissepoole näen end pildil, mis mitte kuidagi ei sarnane praeguse reaalsusega.

Kas see on hullumeelsus?

„Sa oled ikka päris hull inimene“, ütles eile mulle üks kolleeg. Jah, teatud mõttes on tal õigus. Sest ükski nn. normaalne inimene ei riski nii, nagu mina seda praegu teen. Teadlikult. Sellises vanuses. Sellise töötuse taseme juures. Ma ei tea, kus ma olen kuu või paari pärast, kuid ma tean, et olen sellest töökohast välja kasvanud. Töökohast, mis veel paar aastat tagasi tundus mulle unelmate paigana, maapealse paradiisina, millest tuli kümne küünega kinni hoida. Töökohast, mis õpetas mulle rohkem kui keskkooli -ja ülikooliaastad kokku. Töökohast, mis võimaldas mul areneda ja ilma näha, suhelda inimestega ja neid aidata, otsustada, vastutada, võita …. Seitsme tööaasta jooksul olen kahel aastal tunnistatud Eesti parimaks mittetulundusühenduste konsultandiks ja ühel aastal olnud nominent ehk siis kolme parema hulgas. Ja nüüd olen ma otsustanud kõigele sellele selja pöörata.

„Sul on veel võimalus ümber mõelda,“ ütles kolleeg. Ei, mu otsus on kindel. Edukad inimesed koguvad infot, otsustavad selle põhjal kiiresti ja muudavad harva oma otsust. Mina kogusin infot peamiselt oma sisemusest, aga ka väliskeskkonnast ja leian, et vahetusest võidavad kõik. Jutuajamine juhatajaga on peetud, tal on aega uue inimese järele ringi vaadata.

„Sa särad,“ kõlas komplimendina kolleegi suust. Võib arvata, et ta ei uskunud mu juttu teadmatusest. Et ma ise küll tean, aga ei taha teistele veel öelda. Ei saa ju muidu nii muretu olla minu kohustuste (pangalaen eelkõige), kogemuste, suhtumise ja vastutustunde juures. Saab küll. Minus on rahu. Ja õnnetunne. Olgugi, et ma ei tea, mis tulevik toob. Aga ma olen kindel, et midagi väga head. Olen hakanud märkama vihjeid sellele enda ümber. Rahu ja õnnetunde sain otsuse tegemisega.

Ma märkan, otsustan ja tegutsen.

Leib, leib, leib …

Kell on pool viis hommikul. Mu köögilaual jahtub kaks ahjutäit käsitsi valmistatud värsket rukkileiba, levitades hõrgutavat lõhna tõenäoliselt kogu trepikojas ja ventilatsioonilõõri kaudu ka püstakus. Huvitav, kas naabrid magada ka saavad? Silme ette kerkis pilt multikast (seda võtet on tegelikult väga paljudes kasutatud), kus lõhnapilved tiirutavad kellegi, enamasti magaja nina ümber, pannes teda naljakalt käituma. Igatahes läks ka minu suu praegu laialt muigele.

Ma pole elukutseline pagar. Vähemalt praegu mitte. Leiba küpsetan, sest see tegevus pakub mulle rahuldust, tekitab väga hea enesetunde. Mu omaküpsetatud leib moodustab mu põhitoiduse, varustades mind kogu päevaks vajaliku energiaga ja rohkemgi veel. Mu unevajadus on vähenenud vähemalt kolmandiku võrra. Kui siia lisada veel telekavaatamisest vabanenud aeg, siis polegi imestada, et kuidas ma nii palju jõuan.

Sellisel kellaajal küpsetada on tegelikult mul esimene kord. Veel eile päevalgi ei uskunud ma, et seda teen, kuigi juuretis oli juba käima pandud. Pidasin iseendaga ikka päris suured lahingud maha. Võit on järjekordne tõendus minu sihikindlusest ja eesmärgi poole liikumisest, selle üle on mul tohutu heameel. Öise leivaküpsetamise ning võitluse põhjus peitub täna Kanepis peetavas leivalaadas.

Varasemalt paari nädala tagant kordunud leivateost on välja kasvamas midagi hoopis suuremat. Külas käinud sõprade-tuttavate kiidusõnad ja palved neile leiba küpsetada on mind innustanud, lisanud mu hobile energiat. Tänaseks on mul olemas kõik vajalikud load, tegelen tootearenduse, pakendi ja turundusega. Kindel on aga, et ’Raili koduleib’ oli, on ja jääb väikepartiiliseks käsitöötooteks.

Värviline vahtraleht

Olen värviline kerge vahtraleht sügistuulte meelevallas. Kord pillutab tuul mu porilompi, kus ma tunnen, et lõpp on kohe-kohe käes, eluring on täis, aeg muutuda huumuseks ja toitvaks pinnaseks uuele elule. Siis aga tõstab tuul mu lombist välja, seab veel rohelisele murukamarale sügispäikese kätte kuivama ja mul on tunne, et lumi ja talvekülmad on üsna kaugel, mulle on antud veel hulk päevi, mil saan oma ilu ja värvikirevusega rõõmustada nii lapsi kui täiskasvanuid, kõiki, kes oskavad osa saada värvide mängust. Nende kilked ja hõisked panevad mind mu lehetippe kergitama, et nad mind märkaksid, üles nopiksid ja koju vaasi viiksid, peitu vihma ja külma tuule eest. Koju, sooja tuppa, kus saan kasulik olla silmailu ja rõõmu pakkujana.

Minu unistus on aga olla osa herbaariumist, kuhu on kokku kogutud erinevad taimed, õied, lehed … Herbaariumist, mis aitab targemaks saada, maailmapilti avardada …. Herbaariumist, mida lehitsetakse heldimuse ja armastusega …

Uudishimu

Minu uudishimu on kuhugi kadunud. Ja ma ei tea kuna ja kus ma ta ära kaotasin. Ma olen küll õpihimuline, kuid õpihimu ja uudishimu on kaks ise asja. Ühest küljest oleks nagu hea mitte olla uudishimulik - siis ei uuri ja ei torgi väga. Teisest küljest aga on just vaja olla uudishimulik. Nagu väike laps, kes kõike uurib ja uudistab. See on arengu üks oluline komponent.

Otsustasin oma uudishimu üles otsida.

Visiitkaart

Aastate jooksul on neid palju kogunenud. Nii eesti- kui välismaised, mitmetes erinevates keeltes. Olen ju tööalaselt väga paljude inimestega kokku puutunud ja kontakte vahetanud. Enamasti on kaardikesed ikka ühte mõõtu, et mahuks kaarditaskusse või mappi. On valgeid, ühe- ja mitmevärvilisi, on logo või fotoga, on ühe- ja kahepoolseid, on horisontaalseid ja vertikaalseid, on tavalisel õhemal ja klantspaberil. Üks uhkema kujundusega kui teine. Ka erikujulisi. Vahepeal tundus juba, et visiitkaardist on saamas omaette kunstiteos.

Eile õhtul puutusin kokku taas uudse lähenemisega visiitkaardile. Mu veidi hämmastunud pilgule kõlas vastuseks, et trükitud kaardid said lihtsalt otsa. Ja tegelikult oli see igavesti äge lahendus, küll veidi kallim tavalisest visiitkaardist, aga igaüks teab ju ise oma väärtust ja sellest lähtuv peab ju olema ka kuvand endast. Rahatähtedel on mõlemal pool piisavalt suur valge ala, kuhu annab pastakaga kenasti peale kirjutada …

Igatahes meeldis mulle nii idee, teostus kui ka jälgida kõrvalt inimeste reaktsioone!

Miks mulle meeldib tõlgi amet

Olen tõlk, vahetevahel, hobitõlk. Suurima heameelega.

Miks?

Mitmel põhjusel. Mulle meeldib ennast proovile panna, oma võimeid testida. Suulist järeltõlget tehes ei tea kunagi, mida kõneleja järgmisena ütleb. Tuleb tabada tema tõsimeelsust, irooniat, nalju ja kes teab mida kõike veel. Vahel tuleb olla puhver, vahel siluja, vahel turundaja või esindaja.

Vajaliku sõna puudumisel tegutseb aju nagu raal ja otsib mälusoppidest ja –sahtlitest üles kõikvõimalikud vasted ja ümberseletused. Seletamatult õnnis tunne on anda edasi täpselt, loogiliselt ja voolavalt teise inimese mõtteid, jäädes samas tema stiili juurde. Ja kui kõneleja ennast rääkima unustab, saab testida oma mälu …

Mulle meeldib, kuidas sakslastele meeldib, kuidas ma saksa keelt räägin :) Ja kuulata nende komplimente :)

Tõlgina pääsen ma ligi sellistele inimestele, keda ma muidu elus ehk ei kohtakski ja satun sellistesse paikadesse, kuhu mul tavainimesena asja pole. Ettevõtetesse, üritustele, kodudesse … Olen saanud tasuta reisida, saades selle eest veel palkagi.

Tõsi, kõige meeldiva kõrval kätkeb see amet ka üksjagu ebameeldivat. Kuid selle unustamises olen ma väga andekas. Seega pole siin ka miskit kirja panna. :)

Ütlen suure tänu mu kunagisele saksa keele õpetajale Salme Harkmaale, kes märkamatult suunas mind omal ajal keelt õppima. Tänu keeleoskusele on mu elu olnud tunduvalt sisukam. Ja usun, et seda sisu tuleb veelgi.

Auto ja kits

Ausalt öeldes ei teadnud ma tänaseni, mida teha siis, kui autolt löögi saanud loom jääb teele lamama. Olin küll seda küsimust endale mõtteis esitanud, kuid vastust polnud otsinud. Täna siis sain targemaks. Õnneks polnud mina ei selle auto roolis ega ka mitte kaasreisija, sõitsin piisavalt kaugel tema järel. Mõne kilomeetri pärast kohale jõudes laiutas juht ainult käsi, tõenäoliselt oli ta kerges šokis. Nii tuli minul tegutseda, laipa ei saanud ju keset teed vedelema jätta.

Helistasin päästeametis töötavale tuttavale jahimehele. Kuna tegemist polnud tema jahipiirkonnaga, ei tohtinud tema tulla koristama. Sain aga teada, et pean helistama 1313, keskkonnateenistus oli vist see koht, kõnekeskus mingis Eestimaa paigas. Ma ei taibanud kohe maakonda öelda, rääkisin ristmikust. Teiselpool küsiti maantee nime – kust mina pean teadma! Vahel on teed väga kummalise loogika järgi nimetatud, näit. Jõhvi - Valga maantee. Siiski mina ühel pool seletamas ja kõne vastuvõtja teisel pool näpuga kaardil järge ajamas loodetavasti viisime ikka otsad kokku ja kohalikele jahimeestele suudeti piisavat infot anda. Tagasi mulle igatahes ei helistatud, kuigi telefoninumber pandi kirja.

Meie tagasitee viis mujalt kaudu.

Juhtimine

Majgrit saatis mulle lingi CV keskuse juhtimismängule, oli ise ära lahendanud. „Aa, see vana lugu talumehest, kes pidi hundi, kitse ja kapsapea üle jõe toimetama!“ – vilksatas mõte. “See ju nii lihtne!“ „Ainult et neid, keda üle vedama peab, on veidi rohkem“.

Tuhkagi. Algus läks libedalt. Parv muudkui liugles üle vee edasi-tagasi. Kusagil lõpu poole proovisin mis ma proovisin, ikka näitas errorit ehk reeglite kohaselt nii ei saanud. Siis äkitsi klappis kõik. Pagan, läksin hasarti ja kiirusele rõhudes ei jätnud meelde, kuidas. Aeg oli igatahes 4 min. ja mingi hulk sekundeid. Proovisin uuesti, ei õnnestunud enam. Ikka uuesti ja uuesti. Ei miskit.

Järgmisel päeval ehk eile ei andnud hing rahu. Võtsin uuesti ette. Ei-tea-mitmenda korra peale taas klappis, ülesanne lahendatud! Kuna ma aga keskendusin tulemusele mitte protsessile, jäid vajalikud sammud taas tähelepanuta. Algus ja lõpp said selgeks.

Olin seda ülesannet juba nii mitmeid kordi plõksinud, et arvuti ees koogutamisest väsinud selga voodis sirutades hakkasid pildid silme ees jooksma. Ei pidanudki arvutiga koos olema. Kuid lahendust see visualiseerimine siiski kahjuks ei toonud. Algus ja lõpp on teada, keskpaik ehk protsess mitte. Ega mind ei üllata see, olen ju DISC-meetodi järgi tugev C ja I, mis Kaido sõnade järgi on tegelikult üsna haruldane kombinatsioon. Analüüs ja looming käsikäes.

Ma jõuan taas lahenduseni. Kindlasti. Ainult et lähipäevadel on töö tähtsam. Võib-olla tegeleb mu alateadvus sellega edasi ja annab mulle ühel päeval ise lahenduse.

Leivanädal ja ettevõtlusnädal – mulle sobivad mõlemad.

Käimas on leivanädal. Juba XIII-s. Ja ettevõtlusnädal. Ei-tea-mitmes. Mina küpsetan leiba ja olen ettevõtja. Seega on mul praegu kaks nädalat.

Leivanädala eestvedajaks on Eesti Leivaliit. Pressiteade tõotas palju. Võib-olla kohtadel käibki äge tegevus, kuid kajastamist leiab peale pressiteate erinevate modifikatsioonide vähe ettevõtmisi. Googeldasin ühel õhtul pikalt ja leidsin ainult kolm ettevõtmist, mis laiemale avalikkusele suunatud. Karilatsi Talurahvamuuseum Põlvamaal tutvustab 5.-7.oktoobrini seda, kuidas vanasti leib lauale jõudis. 10.oktoobril toimub Suure-Jaani kirikus tänujumalateenistus ja Olustvere leivakojas leivapäeva lõpetamine. Koolide-lasteaedade veebilehtedel oli ka vihjeid või otseseid leivanädala kajastusi, need mõeldud siiski rohkem omadele. Vähe minu meelest. Või oleme juba harjunud oma rukkileivaga ja ta ei vajagi enam rohkem tutvustamist …

Ettevõtlusnädalate eestvedajaks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, partneriteks maakondlikud arenduskeskused ja Tallinnas-Tartus linnavalitsused. Vaadates kogu seda nänni ja trükiste hulka, mida kolleeg järjest oma tööruumi nurka kuhjas (need valmistati keskselt kõikidele maakondadele) ja täna pakkis, et homsel ettevõtluspäeval osalejatele laiali jagada, tundsin selgesti suurt vahetegemist ettevõtjate ja mittetulundussektori vahel. Hoolimata kõigist neist ilusatest juttudest ja vabatahtlikkuse tunnustamisest kõrgematel tasanditel. Näen igapäevaselt kuivõrd palju panustavad inimesed oma aega, energiat, teadmisi ja isiklikku raha kogukonna arendamiseks ja abivajajate toetamiseks. Mitmel aastal oleme tunnustanud oma maakonna inimesi pisikese meenega, mitte ainult üksikuid tippe kalli kingitusega, vaid ikka 60 – 80 inimest. Tänu nende silmades ja sõnades on pannud mind terveks järgmiseks aastaks pingutama. Tänavu leidis rahastaja, et see devalveerib kogu tunnustamise ja tõmbas tänumeenetele kriipsu peale. Me saame aga hakkama. Ma ei tea veel päris täpselt, kuidas, aga tean kindlalt, et saame.

Homsel ettevõtluspäeval olen siis kahes rollis – kõigepealt kolleegi abilisena, siis ettevõtjana ja lõpuks jälle abilisena.

Mõnus!!!!!!

Ilma pean silmas! Tegin pika tiiru väljas, lasin päikesel ennast paitada ja laadisin patareisid.

Varahommikul oli temperatuur miinustesse langenud, auto klaasid olid kergelt jääs. Imeilus tähistaevas öösel tegelikult ennustas seda. Minu armsal Focusel on esi- ja tagaklaasisoojendus, mis oluliselt vähendab mu vaeva külmal ajal.

Nüüd on taas aeg sukelduda konverentsi ettevalmistustesse ja mõningate dokumentide kommenteerimisse, mis mulle vahepeal laekunud on.

Tartus avati Ahi

Nagu juba septembri algusest tavaks saanud, leidis ka see neljapäeva õhtu mind koolituselt. Päev oli olnud pingeline, tegevused vaheldusid ootamatult, nõudes ümberlülitamiseks omajagu energiat. Eelmine lühike öö andis end tunda. Isegi kruusitäis kohvi tuli päeval turgutamiseks appi võtta, sel aastal juba neljas. Huvitav, kas minust saab taas kohvijooja … Kõigest hoolimata oli kogu päev meeleolu ülev, olin eelnevalt üle valatud mitmete positiivsete sündmustega.

Kaidot kuulates vajusin aga üha enam norgu, see paistis minust lausa välja, Ketlyn igatahes mainis ära. Põhjus väga lihtne – äratundmine, et jagan end liiga paljude väikeste asjade vahel, mida teha tahan, kaob fookus ja profiks saamine seisab seetõttu mägede taga. Tulemused tulevad aga ainult proff olles. Et siis prioriteedid ja fookus paika püsimaks kiirteel. Lisaks nädala planeerimisele võtan ette ka päevade planeerimise nii, et kavandan teatud tegevustele teatud aja oma päevaplaanis ja hoian sellest ka kinni. Mida aga teha ootamatustega, mis tavatsevad sisse sõita? Vaatan töö käigus. Vähemalt esialgu.

Koolituse lõpus tundsin, et vajan turgutust. Võtsin rõõmuga vastu ettepaneku minna kuhugi istuma ja õhtust sööma. Maandusime kolmekesi Big Benis. Küsisin jasmiiniteed ja sain, ainult et kotikeses. Jäi ju küsimata, et kas neil puruteed ka on. Kook pidi ettekandja sõnul olema pehme, kunagi ta seda vist tõesti oli. Tegelikult siiski söödav, kuigi maitseelamus, mida ootasin, jäi saamata. See oli ju ainult MINU ootus. Jutt, mida lauas veeretasime müügi ja ettevõtluse teemal, andis tunduvalt suurema elamuse. Märkamatult oli käes südaöö, laiali minna veel ei raatsinud, hammas oli verel. Mis siis, et ööklubis käiakse teistsuguste riiete ja jalanõudega. Ainukesed piirangud, mis meid takistavad, on meie endi seatud.

Ega siis muud, kui Ahju, mis just sel õhtul Turu tänavas avati! Pattaya oma interjööri ja sisuga on ehk igaveseks Tartust kadunud, asemel on Ahi, mis lubab Tartu kuumaks kütta. Ja kuumust sel õhtul jätkus. Meie saabudes olid seitsmest saadik pidutsenud kutsetega külalised juba parajas hoos. Ja kuna ka meil oli eelsoojendus tehtud (alkohol jäi sellest kindlalt välja), läks sulandumine libedalt. Seda enam, et nägin paari tuttavat, kes mind kuumalt kallistama tõttasid. Nii armas!

Vapustava elamuse andis Peeter Jõgioja oma trummi- ja tuleshowga, abiks sama osav noormees, kelle nimi jäigi tuvastamata. Vahelduseks tuldi lavalt publiku sekka, 5-6 trummi spetsiaalsete rakmetega kõhu peal ja taskud täis trummipulki. „Ohoo, nad kavatsevad neid ikka hoolega puruks taguda“, käis mõte läbi pea. Nii rajuks siiski ei läinud, pulgad olid publikule, et saaks kaasa trummeldada. Ja suveniiriks. Põlevate trummipulkadega mängu polnud ma senini isegi mitte videos näinud. Tahaks veel ja veel … seda rütmi, mis pani iga keharaku ennast liigutama. Energia tekkimise aluseks on teadupärast liikumine …

DJ-puldist mängitav muusika oli sama hea, rütmikas ja kaasakiskuv. Tantsupõrand parajalt täidetud. Nautisin täiega oma keha, oma liigutusi, suhtlemist ja melu enda ümber. Sain korraliku energialaksu. Koduteel vaatasid esiklaasist sisse tähed ja poolkuu, mis vägagi meenutas lapsepõlveaegset sidrunimarmelaadi. Hoolimata kolmetunnisest ööunest olen täna piirdunud ainult kruusitäie rohelise teega ja tunnen ennast täiesti produktiivsena.



Mitmed tunnid hiljem: googeldasin veidi ja leidsin lehe, mis andis mitmele mu küsimusele vastuse. Pildi järgi oli Peetri kaastrummariks eile Siim. Vaata trummishowd lehel http://www.drtrumm.ee/drumshow.html

Kuidas koostada arvet välismaale

Kuigi mul on tulnud teha tööd ka piiri taga, on senini töö eest tasujad olnud ikkagi Eesti ettevõtted. Nüüd siis jõudis aeg ka minu ettevõtlusmaailma avardumiseni. „Mis see siis ikka on, tõlgin oma arve inglise keelde ja panen teele“, mõtlesin. Netist leidsin ka mitmeid inglisekeelseid näidiseid, millede abil oli üsna lihtne sõnu ümber seada.

Siis aga tulid küsimused. Minu firma on käibemaksukohustuslane. Kuidas on siis käibemaksuga? Teadupärast erinevates riikides ju erinev. Kas märgin 20% nagu Eestis või 0%? Tuli oodata esmaspäevani, et kolleegi käest küsida, tal kogemus. Sain selgust. Sõltub sellest, kas arve maksja on oma riigis käibemaksukohustuslane või mitte. Kui on, siis märgitakse 0% ehk arve läheb ilma käibemaksuta. Kui aga pole käibemaksukohustuslane, siis lisandub käibemaks 20%. Kiri päringuga käibemaksukohustusluse kohta läks teele. Muideks, inglisekeelne lühend käibemaksu kohta on VAT.

Rahvusvahelisel arvel on vaja näidata IBAN ja SWIFT. IBAN on konto rahvusvaheline number, kus konto tavanumbrile lisanduvad ettepoole tähed EE ja veel neli numbrit. See on ilusti näha, kui netis oma konto avan. Uurisin mis ma uurisin, aga SWIFT-i ei leidnud ma kusagilt, küll aga oli olemas lühend BIC. Kuna aga ilma selle koodita ei saa rahvusvahelist ülekannet teha, ma tean, helistasin panka. Selgus, et SWIFT ja BIC on üks ja seesama. Mure lahendatud!
Arve läks täna ennelõunal meiliga teele. Raha saab lugeda täna? Homme? Ülehomme? – eks näis, ootame!

Vajad abi? Kirjuta mulle!


Minu lisakommentaar 01.10: raha liigutamisel üle piiri on ülekandetasu kordades suurem kui riigisisese ülekande puhul. Veidi ehmatav oli, et minul kui raha saajal tuleb ka maksta. Vaikimisi on seatud, et ülekandetasu läheb pooleks, ehk siis kumbki maksab 90 krooni. Samas on võimalik ka määrata nii, et arve maksja tasub ka ülekandetasu või siis hoopis arve esitaja. Sain targemaks, tean edaspidi arvestada.

Teisipäevakud läbi - sügis!

Järjekordne märk sügise saabumisest – orienteerumisteisipäevakud said tänasega selleks aastaks otsa. Vihma tibas, pidasin endaga veidike võitlust, et kas minna või mitte. „Ok, lähen vaatan, kuidas raja pikkuse ja punktide arvuga on“, ütlesin endale. Seda enam, et siinsamas lähedal. „Ahah, päris hea, 3 km ja 10 KP“. Kuidagi iseenesest viisid jalad laua juurde, kus müüdi kaarte. „No kui raha on juba välja käidud, siis peab ikka metsa ka minema“, oli mu järgmine mõte.

Rahvast tuli aina juurde. Hoolimata vihmast ja jahedast ilmast. Noori ja vanu, päris väikseid lapsi ja päris eakaid, üksi ja kaaslasega, sportlasi ja asjaarmastajaid, isegi väikebussitäis kuperjanovlasi. Uskumatult hea tunne on nende „hullude“ hulka kuuluda. Paljud tuttavad vangutavad pead, kui kuulevad, et jälle metsa jooksma lähen. Igaühel oma arvamus.

Loomulikult oli mets märg ja maa libe. Ja noorendikud tihedad, nagu alati. Ja pisikese Orajõe perv uskumatult järsk ja kõrge. Suutsin kaks noorendikku omavahel segi ajada ja totaalselt mööda panna. Õnneks oli suur tee orientiiriks kuulde- ja nägemiskaugusel, aega kaotasin aga megalt. Kõrvus kõlasid pidevalt Napoleon Hilli sõnad kullakaevuritest, mis olid ju siis juba mu oma sisekõneks ja veendumuseks saanud. Selle üle on ainult heameel!

Raiesmiku oksad tirisid pidevalt tossupaelu lahti, sinna ma oma prillid siis käest poetasin. Selle ehmatava avastuse peale finišis mõtlesin küll esimese hooga tagasi minna, aga see oleks võrdunud nõela otsimisega heinakuhjast. Ju see siis oli nüüd selge märk, et mul ikka oli uusi prille vaja, olin sellest tegelikult juba kevadest saadik rääkinud.

Tegelikult on mul kahju, et teisipäevakud otsa said, olin juba selle rütmiga päris ära harjunud. Samas on mida oodata – kevadisi teisipäevakuid. Tibud ehk tulemused pole veel päris kokku loetud. Finišiprotokollis on eelmise nädala seisuga 593 erinevat nime, neist 18 on osalenud kõikidel etappidel. Minul jäi osa vahele, olen sellega 112-s :) . Oma klassis aga paremuselt 2. kohal.

Olen õnnelik ja rahul, et vastu pidasin. Sain enda kohta palju teada, rõõmustavat muidugi. Oma elu eesmärkide seadmisel ja suuna valikul toetun kogemustele, mis sain metsas kaardi ja kompassiga ringi lipates. Neist õppetundidest olen kirjutanud oma varasemates postitustes. Uus kevad leiab mind kindlasti taas metsast, ikka kaardi ja kompassiga :)

Jaki uus nägu

Roheline velvetjakk sai mõned aastad tagasi Saksamaalt ostetud. Materjal oli väga mõnus. Varruka otsad olid tõenäoliselt mõeldud üleskeeramiseks, muidu meenutasid nad Arlekiini pikki varrukaid. Üleskeeratuna olid otsad aga ebapraktilised, jäädes klaviatuuri ja randme vahele ning pidevalt kuhugi kinni, paberid aina lendasid laualt põrandale. Samuti häiris mind krae oma pikkade teravate nurkadega ning ühtlane tume värv. Taaskasutuskursusel pidasin Liisiga nõu, varrukad said lühemaks võetud, krae kaotas oma teravad nurgad. Hele broderiipits andis poisilikule jakile naiseliku välimuse. Päris kriitvalge asemel valisin elevandiluukarva pitsi. Olen ise rahul, kolleegidel jätkus samuti kiidusõnu.

Takistused ilmnevad lihtsalt selleks, et mõõta, kui väga sa midagi soovid.
Robin Sharma

Keeran end päikese poole ja varjud langevad minu selja taha!

Sibulaleib

Sellest, miks ja kuidas ma sibulaleiba tegin, saab lugeda lehel koduleib.ee

Euro tulek

Euro tulekut toetab pool Eesti elanikest, kirjutab tänane Postimees. Võrreldes augustiga on toetajate arv kasvanud 2%. Ka mina kuulun nüüd juba toetajate hulka. Veel pool aastat tagasi olin ma emotsionaalselt krooni küljes kinni. Mulle meeldis enamike eesti paberrahade kujundus, mulle meeldis nende suurus, mulle meeldis, et see oli Eesti OMA raha. Muidugi olin ma veidi nõutu, kui vahetult enne piiri taha sõitmist meenus, et rahavahetus on taas kord kuhugi tahaplaanile jäänud. Vajamineva pisku sai siiski ka sadamas või lennujaamas vahetada, miskit oli sageli eelmistest reisidest rahakotti jäänud, pangakaart aitas alati välja. Ükski ost ei jäänud tegemata sularaha puudusel.

Mis mind siis on pannud meelt muutma? Majandusinimeste väide, et majandusele mõjub see hästi jne. jne. küll mitte. Jutt jutuks, selles valdkonnas pole ma pädev. Mulle võib ükskõik mida rääkida. Lähtun ikka oma kogemustest. Ja see kogemus on, et ajast, mil arvetel on kohustuslik näidata hindu ka eurodes, on pilt väga kirjuks läinud. Eriti, kui arvel on rohkem ridu ja rahastaja tahab, et iga rea hind oleks eraldi ka eurodes välja toodud! Absurdne minu meelest. Niimoodi üksikridade tulemusi kokku liites ja lõppsummaga võrreldes saab sageli tulemuseks, et 2+2 võrdub 3,99 või 4,01. Nuta või naera, aga numbrid ei klapi.

Tulgu see euro siis juba rutem, vähemalt läheb arvetega lihtsamaks!

Kuidas ma ise manni valmistasin

Ökofestivali rõivaste taaskasutuse kursusele oli Liis Tallinnast kaasa tarinud õmblusmannekeenid ehk mannid, nagu neid kasutajate keeles nimetatakse. Puust ja riidega kaetud. Sain hamba verele ja kodus surfasin kohe netis vaatamaks pakkumisi. Karnaluksi lehelt õmblustarvikute alt leidsin spetsiaalselt õmblemiseks mõeldud ja reguleeritava suurusega manni, hinnaks 3900 krooni. Natuke liiga kallis minu kui hobiõmbleja jaoks, kel õmblemistuhin käib lainetena. Kusagil nägin veel plastmassist manne, hind alates 850 krooni, mõeldud nähtavasti poodidele rõivakollektsioonide väljapanekuks. Vanad kuulutused, kus müüdi kasutatud manne. Edasi kolades leidsin aga kirjelduse, kuidas ise manni teha. Päris lahe, mõtlesin, proovin!

Möödunud pühapäeval võtsingi siis 2 rulli teipi ja ühe pusa, mis oli oma aja ära elanud. T-särk sobib muidu ka. Virge keris terve rullitäie teipi mulle pusa peale ümber, päris naljakas tunne oli. Kerida tuleb pigem lõdvemalt, et hingamisel mahuks rinnakorv ikka liikuma. Lõpuks lõikas Virge mu kinniteibitud pusa selja tagant katki, muud võimalust seda seljast saada polnud. Olin sellega arvestanud. Tagantjärele tarkus on, et teibitav riideese oleks piisavalt pikk, töö käigus ta lüheneb tunduvalt. Mina lahendasin olukorra nii, et kerisin vana köögirätiku ümber puusade ja teipisin kinni, hiljem ühendasin ülemise ja alumise osa lihtsalt omavahel teibiga.

Järgnes manni täitmine vanade ajalehtedega. Neid kulus omajagu. Oli vaja jälgida, et saaks ühtlane, inimene ka ju ikka proportsioonis. Puusadele andsin veel kumerust ja mahtu sellega, et panin mitu kihti ajalehti ja jälle teipisin. Muidugi võiks manni nüüd katta ajalehtede ja pva-liimiga ja üle tõmmata riidega. Edaspidi. Põrandalambi vars sobis mannile jalaks, küll veidi liiga pikk, kuid parema puudumisel käib küll. Kui valgust vaja, tõstan manni lihtsalt kõrvale ja panen lambi asemele.
Eks aeg näitab, kuivõrd palju abi mul sellest omatehtud mannist on ja kas ma ikka peaksin endale mõne korralikuma soetama.

Kuidas ma ilma veeta kartuleid keetsin

Ei, mitte hajameelsusest, vaid ikka meelega. Tahtsin proovida. Ja õnnestus.

Mõte läks idanema augusti alguses, kui külas olles nägin imepotti, milles keedeti kartuleid-porgandeid-lillkapsast ilma veeta ja soolata. Võrdluseks kõrval juurikate traditsiooniline keetmine. Maitsevahe oli äratuntav, ilma veeta keetmise kasuks muidugi. Poti hinda kuuldes mu eufooria langes.

Alateadvus aga töötas edasi selle teemaga. Mis on selles imepotis erilist, mille poolest ta erineb minu tavalistest keedupottidest? Välimuselt samasugusest materjalist, terasest. Kolmekihiline põhi, nagu minu potil. Kas ka samast materjalist vahekiht, seda ma muidugi ei tea. Potikaanes leidsin imeväikese erinevuse – imepoti oma tekitas piisava hulga auru ja soojuse tekkimisel nn. luku, s.t. et kaas ei käinud enam vabalt ringi. Oluline oli õige temperatuur, pigem madal kui kõrge.

Igatahes otsustasin katsetada. Koorisin kartulid, pesin ja lõikasin nad veidi väiksemateks tükkideks, mis siiski ühe ampsu jaoks jäid veel liiga suureks. Panin potti ja märja käe küljest raputasin kaks korda veidi niiskust juurde. Tõesti ainult raputasin, mitte ai pannud peoga vett. Soola ei lisanud. Minu pliidil on võimalik reguleerida kuumust 1-st kuni 9-ni. Valisin alustuseks 7. Märgadest kartulitest hakkas tekkima veeaur, seda oli lausa kuulda. Reguleerisin temperatuuri väiksemaks, 3 peale ja lasin kartulitel niimoodi potis 20 minutit haududa, potti aeg-ajalt raputades. Kaant ei kergitanud, et seda vähest auru mitte välja lasta.

Kartulid said ilusad kollased ja parajalt pehmed. Sort muidugi oli ka hea. Pudrukartulitega, mis muidu laiali pudenevad, tahan ka katsetada. Ning teiste temperatuuridega, alustuseks 6 näiteks. Õige pisut olid kartulid küll põhja külge jäänud, kuid need jäänused ligunesid pesus ruttu lahti. Pudrupotti ei saa ka ju päris tühjaks, ikka jääb miskit seinte ja põhja külge. Lisasin veidi soola (päris ilma sobis muidugi ka süüa), tükike võid sulas kuumadel kartulitel kiiresti. Kõrvale tomatit ja kurki – ülimõnus värviline lõunasöök oli valmis.

Käibemaksukohustuslase aruanded

Minu firma on nüüd juba pea kolm kuud olnud käibemaksukohustuslane. Maksuametis arvelevõtmisest kirjutasin ma ühes juunikuises postituses. Nüüdseks olen juba kahel korral ka aruanded esitanud ja esimesed kogemused käes. Kõik toimib, kui ennast raamatupidamise ja muu vajalikuga järje peal hoida. Selle vähesega, mis mu firmal praegu teha on, tulen ma ise toime. Raamatupidamiseks kasutan exceli tabelit. Põhjaks võtsin ühe koolituse materjalid ja kohendasin seda vastavalt oma vajadustele. Muidugi võiks võtta ka raamatupidamisprogrammi, neid on netist võimalik ka tasuta saada, kui kandeid on vähe. Mina tahan aga endale seda süsteemi korralikult selgeks teha, eks hiljem võib ka juba programmide peale mõelda. Siiski läheb raamatupidamise tegemiseks vaja eelteadmisi, mille põhjal ennast edasi arendada.

ARUANNETEST

Käibemaksukohustuslasel tuleb Maksu- ja Tolliametile esitada iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks eelmise kuu kohta TSD ehk siis tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon, isegi kui palka pole makstud. 20.-ndaks kuupäevaks tuleb esitada käibedeklaratsioon. Meilile tuleb ka automaatne meeldetuletus, et sa ikka kuupäevi maha ei magaks. Igati mugav. Muidugi võib deklaratsioonid juba kohe kuu alguses ära teha – mis tehtud, see hooleta. Käibedeklaratsioonis näitan eraldi ridadena minu poolt makstud käibemaksu, mida mul on õigus tagasi taotleda ja käibemaksuga maksustatava teenuse summa, kus süsteem ise arvutab minu poolt riigile makstava käibemaksu suuruse. Muidugi olen ma selle varem ka oma exceli tabeli abil juba välja arvutanud. Käibemaksu tagasisaamiseks peab tegema eraldi avalduse, muidu jääb summa ettemaksukontole, selle saldot on võimalik igal ajal näha lingi alt Nõuete saldod. Väikeste summade puhul pole mõistlik füüsilist raha edasi-tagasi liigutada, et siis ühel kuul küsin tagasi ja teisel maksan juurde. Maksuamet ise võtab makstava summa ettemaksukontolt maha. Kui seal aga pole piisavalt raha, pean siiski ise juurde maksma. E-maksuametist saan vaadata ja parandada ka oma eelnevaid deklaratsioone. Kui aga deklaratsioonid korrektselt tehtud, polegi ju vaja parandada.

Olen siiani igati rahul.

Rõivaste taaskasutuse seminari jätk

Ajaliselt järgnesid seminaripäevad küll teineteisele, siin aga tekkis väike ajaline nihe. See ei sega, arvan. Päris valmis me tööd ei saanud, mõtteid ja ideid saime aga küllaga. Tundsin, kuidas loovus puges arvukate kihtide alt üha ülespoole. Sügis ongi paras aeg näputööga tegelemiseks. Siin mõned pildid veel.

Kollane pluus, mida saab näha ka varasemas postituses seelikuks sätituna, sai traksid, vöö ja voodri.
















Must jakk, mis mulle niigi ilus tundus, läks ka lammutamisele ja täiendamisele. Ootan pikisilmi omanikult pilti.











Kandjale armsaks saanud punast kampsunit täiendavad roosast siidist nööbiliist, vöö ja varrukakaunistused.



Liisil, meie juhendajal oli kaasa võetud näidistena noorte disainerite ühenduse Hula ja Reet Ausi poolt disainitud rõivad, ikka vanadest asjadest ümber tehtud. Minu vaieldamatu lemmik oli kahest meeste päevasärgist õmmeldud kleit. Siin mõned näited.
















Miks me seda kõike tegime? Ühest küljest muidugi selleks, et õppida taas ühe võimalusega vähendama prügilate koormust ja säästma kangaste ning rõivaste tootmiseks kasutatavat energiat. Teisest küljest aga tõstab selline nokitsemine ja oma loovuse kasutamine enesetunnet. Vähemalt neil, kes armastavad õmmelda ja käsitööd teha.

Elu on orienteerumine

Üle mitmete nädalate käisin taas orienteerumisteisipäevakul. Esimesed kaks nädalat pausi tekkisid reisi tõttu, järgmistel nädalatel ei leidnud ma endas piisavalt energiat ja tõin ettekäändeks ülipalava ilma. Nüüd olin aga Markole ja Kaidole lubanud minna. Ja olen tänulik ning õnnelik, et ma sellega hakkama sain.

Ennelõunane äge vihmasadu pani kahtluseseemne idanema. Ja kui siis veel kalendrist nägin, et jooks toimub Veskimõisas, millega mul on juunikuust omad kurvad mälestused, ajasid kõhklused ja kahtlused oma võrsed minus kiiresti laiali, püüdes matta mind enda alla ja ulatada mulle kuhjaga igasugu vabandusi. Minus käis äge võitlus selle umbrohuga kuni väsisin ja otsustasin teha ühe uinaku. Seda enam, et olin täna tõusnud juba kell 4. Ärgates säras taevas päike. Olin välja puhanud ja rõõmus, valmis vastu minema katsumustele, mida see maastik küllaga pakkus.

Rada valides olin dilemma ees: kas võtta lühem ja väheste punktidega rada, mis tähendas kahte väga pikka ja rohkete eksimisvõimalustega jooksuotsa või hoopis pikem ja paljude punktidega, kus aga punktid olid raskemini leitavad. Valisin siiski oma tavapärase raja ehk siis lühema, 3,9 km linnulennult. Ühe pika otsaga sain päris kenasti hakkama. Teise puhul võtsin küll suuna õigesti, kuid kuna kahtlesin, uurisin pidevalt kaarti. Lõpuks suurele teele ehk eesmärgini jõudes ei saanud enam päris täpselt aru, kus ma välja tulin ja jõudsin punkti ringiga. Kohati üle pea ulatuvast lepa- ja nõgesevõsast andis ikka läbi ronida. Kaotasin tohutult aega.

Mis siis elul orienteerumisega pistmist? Väga palju.
• Kui ikka selget sihti ja eesmärki pole, tiirutad niisama ringi ja oma eluga kuhugi välja ei jõua.
• Kui eesmärk on liiga kaugel, on äärmiselt palju võimalusi teelt kõrvale kalduda ja eksida
• Kui märke ja kaarti lugeda ei oska, magad maha võimalused, ei näe ohtusid
• Teiste nõuanded, mis metsas võrdub teiste poolt tallatud rajaga, ei pruugi sind edasi aidata. Igaühel meist on käia oma rada, mis vahel ühtib, vahel ristub teistega. Pimesi teisi järgida ei saa.
• Rajal ehk eluteel tuleb ette hulgaliselt takistusi. Saad kõrvetada, sa komistad ja kukud, sa lööd end ära, sa jääd kuhugi kinni, su jalad saavad märjaks ja mudaseks …

Ja seda rida võiks jätkata veel ja veel …

Suvi on läbi

Suvi on läbi. Tütreke lendas täna Taani tagasi. Sõidutasin ta varahommikul lennujaama. Hüvastijätud on kurvad. Nüüd tuleb taas harjuda netisuhtlusega. Kuni jõuludeni.

Istusin Rüütli tänava Ruunipizza kõrges aknaorvas ja limpsisin krõbedas koduses vahvlis olevat mango-meloni jäätist, mu lemmikut. Lohutuseks. Väljas oli vihma hakanud sadama. Nagu nutaks taevas koos minuga. Kõik muu tundus kuidagi kaugel olevat, ainult mina ja jäätis. Mingi hetk jäi mu pilk peatuma vastasmajade akendel. Seal üleval kolmanda korruse katusekambris võiks elada, käis mõte läbi pea. Või otse raekoja platsi ääres. Kakskümmend ruutu põrandapinda, kõrge lagi, sellest piisab praegu.

Mul polnud kiiret, olin saanud vaba päeva eelmise nädala rabelemiste katteks. Istusin, vaatasin vihma ja inimesi tänaval. Neid polnud palju. Hommik ju. Ja vihmane. Ühtäkki tulin siis reaalsusesse tagasi. Jäätis oli otsa saanud. Läbi vihma ruttasin oma auto juurde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi tegemata.

Rõivaste taaskasutus

Täna siis tunduvalt naiselikum tegevus kui kahel eelmisel päeval – rõivaste taaskasutuse kursus. Minu organiseerida, loomulikult olin ka ise kohal. Juhendajaks Eesti kõige tuntuma ja Inglismaalgi tunnustatud kasutatud riiete disaineri Reet Ausi poolt soovitatud kunstiakadeemia tudeng Liis Plato. Tegelikult Põlvas sirgunud. Otsimisring tõi temani. Kümnesse! Äärmiselt viljakas päev minu jaoks! Jõud käib sellest teemast vähemalt üle. Ka kivid pakuvad suurt huvi, kuid nende lõhkumiseks jääb mu kehakaalust ja füüsisest vajaka.

Õppisin päris mitu nippi täna ära. Näiteks enne nahatükkide õmblemist on mõistlik need kummiliimiga omavahel ühendada, siis seisavad kindlalt paigal. Liimi saab hiljem kergelt maha hõõruda. Kui nööpnõeltega on riide paremalt poolt miskit kinnitatud, siis teatud pistega on võimalik nii traageldada, et saab pahemalt poolt masinaga õmmelda, näiteks volti või voodrit. Mannekeeni (puidust) peal on mõõtmatult mugavam proovida ja sättida. Need, mis Liis Tallinnast kaasa taris, olid enam-vähem minu mõõtu. Sain ideid ja julgust kangastega eksperimenteerimiseks, erinevate materjalide kokkusobitamiseks. Sügiskollektsioon on tulekul!

Juba selle lühikese ajaga võis näha kursuslaste käe läbi sündinud hämmastavaid tulemusi, kuigi päris valmis tööd veel ei saanud.

Must kootud kleit sai kirjust lapsekampsunist kaeluse kandi ja kampsuni varrukast väikese tasku.










Kollasest pluusist saab seelik



Meremehesärgi õlgu kaunistavad metallnööbid, samasugustega on kaetud särki kitsamaks tegevad voldid ees ja taga, kaunistuseks kuldne pael.


















Ootan põnevusega homset päeva! Aitäh!

Maakivikursuse teine päev

Rainise ja tema abiliste juhendamisel valmis kahe päevaga 5,8 meetrit kivimüüri, 50 cm kõrge ja 60 cm lai. Lisaks veel kerge grillahi. Ilm soosis meid. Parajalt soe, mis ei kuivatanud segu liiga kiiresti. Päikeseline. Mõnusad kaks päeva koos füüsilise koormusega vabas õhus! Ja mõnusa seltskonnaga! Ja uute teadmistega. Näha saab meie šedöövrit Veriora noorteka juures.

Aitäh kõigile osalistele ja kohalikele, kes meie olemist seal võimaldasid!

Maakivikursus ja televiisor

Ökofestival 2010 on siis nüüd saanud avastardi. Maakivikursusega ja seminariga Profilt profile.

Maakivi on kuum teema. Möödunud aastal täitus grupp poole päevaga. Tänavu olin puhkusel, aga oletan, et ega seekordki kauem läinud. Vähemalt kolm osalejat rääkisid, kuidas nad kohe, kui kukkus 1.juuli ehk siis registreerumise algus, panid oma nimed kirja. Et mitte taas ilma jääda nagu möödunud aastal. Ja helistajaid ja küsijaid jätkus, hoolimata punasest kirjast, mis teatas registreerumise lõppemisest . Mul oli neist nii kahju. Kuna tegemist oli ikka praktilise kursusega ja oli lubatud, et igaüks saab oma käega proovida kivide lõhkumist, müüri ladumist jm., siis ei saanud gruppi ka väga suureks ajada. Mitmed on juba nn. püsikliendid, nagu selgus, osaledes juba mitmendat aastat erinevatel kursustel. Seda oli suur rõõm kuulda.





ETV võttegrupp jäädvustas täna meie tegemisi, saade läheb eetrisse septembri esimesel ja teisel laupäeval. Selleks ajaks on möödunud minu viimasest kodusest telekavaatamisest üheksa kuud. Külas olles on küll vahel ekraanil toimuv köitnud mu tähelepanu, kuid seda ainult hetkeks. Aasta tagasi tundus mulle elu ilma televiisorita üsna võimatu, tahtsin kursis olla kõige toimuvaga. Nüüd aga hangin vajaliku info internetist, peatudes tõesti ainult neil uudistel ja teemadel, mida pean vajalikuks. Aja kokkuhoid missugune!

Reede, kolmeteistkümnes

Reede ja 13-s, müüt või tegelikkus? Ma pole ebausklik. Kuid nii palju õppetunde, kui ma sel päeval sain, pole ammu kogenud. Vähemalt sellises kontsentratsioonis mitte. Täiega! Tõenäoliselt pole kuupäevadel vahet, lihtsalt aeg oli selline. Olen õnnelik, et suutsin endas rahu ja tasakaalu nii kiiresti taastada. Kõigist tagasilöökidest hoolimata. Need on ainult lootused, mis purunevad, laulis Chalice. MINU lootused.

Nautisin Indigolapsi. Olid nii head kui ma arvasin. Tahan veel, väiksemas ruumis ja väiksema publikuga. Vaatasin-kuulasin Chalice pooleldi laval kõhutades, vist oli isegi suu ammuli. Nautisin melu ja rahvast enda ümber. Imetlesin tuležonglööride meisterlikkust. Tundsin vaimustust noorte innovaatilisusest ja rõõmu imeliselt soojast augustiööst. Südames oli soe tunne nähes koduaknas valgust. Olgugi, et see ajutine nähtus. Või peaksin kodust lahkudes jätma toas tule põlema …

Istusin veel pikalt maja kõrval suurel kivil ja vaatasin tähistaevast. Olin õnnelik, omamoodi õnnelik. Sel hetkel.

Uue Ajastu Festival

Täna, neljapäeval algas Põlvas pühapäeva õhtuni kestev Uue Ajastu Festival „Armastuse sagedus“, mille idee on kunsti ja muusika linnatänavatele toomine ning linnakodanike kaasamine peomeeleolu loomisesse. Korraldajad käsitlevad kogu linnaruumi kontserdipaiga ja galeriina., võib lugeda festivali kodulehelt.

Festivali ettevalmistusi Facebookis ja internetis jälgides tekkis minus juba teatud wow-tunne. Ometi taas midagi uut ja uued noored tegijad, kes ringiga taas Põlvasse on tagasi jõudnud. Festivali programm tekitas minus küll suurt huvi, kuid mu mõtted olid ainult oma korteri remondi küljes kinni. Tööpäeva lõpus põrkasin trepil kokku Lehariga, kes kutsus mind näituse avamisele. Sellisest kutsest ei saa ju ära öelda!

Hoone, mis vanemate põlvakate mälus seondub sööklaga, seisis pikki aastaid tondilossina peatänava ääres keset linna. Sel kevadel sai maja lõpuks uue katuse, aknad ja fassaadi. Sisetööd kõik tegemata. Tolmune. Küll aga suutsid noored seda ruumi väga oskuslikult näitusepinnana ära kasutada. Grupinäitusel sai näha mitme Põlvast pärit noore pilte: Riho Kall, Martin Ruus, Toomas Kuusing ja veel keegi, kelle nime mul ei õnnestunud tuvastada. Riho oli spetsiaalselt selle ürituse ja näituse tarbeks loonud seeria segatehnikas pilte, kus lõuendile trükitud fotole oli kollaažina lisatud kangast välja lõigatud hobused ja neile selga õlivärvidega maalitud ratsanikud – inspireerituna armastusfilmidest, kus prints tuleb valgel hobusel, nagu Riho avamisel ütles. Tõsi küll olid need hobused pigem Mammaste maastiku ehk siis pruuni värvi ja sadulas olid ka rohkem naisterahvaste moodi olevused. Imekaunite losside asemel sai taustal näha tööstusmaastikku. Olin sillas!






Värvikirevast kavast tahan reedel osa saada Indigolaste kontserdist. Paar nädalat tagasi sattusin YouTube´is kogemata nende lugudele , kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin endamisi, et tahaks nende kontserdile. Ja nüüd loen festivali programmist nende nime. Taas üks kingitus mulle!

Festivali programmi ja rohkem infot leiab lehelt uueajastufestival.ee

Eestimaa suvi

Kell saab kohe 10 õhtul. Väljas on juba pime, august ikkagi. Ritsikad siristavad, läbi avatud akna kostab see eriti valjult. Kaunis! On peaaegu tuulevaikne, ainult sirelipõõsas akna all liigub veidike. Temperatuur ilm.ee järgi on hetkel 30 kraadi. Uskumatu! No millist suve veel tahta … Mulle sobib … Olen tänulik selle kogemise eest!

Oma kaardid Google maps´iga

Varem pole vaja läinud. Täna veetsin sellega mitu aega. Algus oli koba, edasi läks punktide ja teede pealemärkimine juba kenasti. Päris valmis oma ülesandega siiski ei saanud, sest kahel kaardil väikeste teede rägastikus selle päris õige koha ülesleidmine käis üle jõu. Esmaspäeval, kui kolleeg tagasi, jätkan. Ja siis saab lingid osalejatele laiali saata.

Maps.google → tipi sisse otsitud objekt → My Maps → Great new map

Kaardile tuleb panna nimi, valida avaliku ja piiratud kasutaja vahel. Saab lisada kirjelduse, märkida konkreetne punkt ja teekond.

Kaardi aadressi saab kui klõpsata nupule Link. Pikk ja lohisev. Appi tuleb http://bit.ly/, millega saab lingi tunduvalt lühemaks. Ja siis kirjaga näit. edasi saata.

Kõik tegelikult väga lihtne. Vaja ainult kedagi, kes teeotsa peale juhatab (minu kirjatükk loodetavasti on üks neist), edasi juba julgust ise näppida ja katsetada.

Plink Plonk

Seda sõnapaari kuulsin esimest korda paar aastat tagasi, veebilehe aadressi märkasin nii mõnelgi autol. Möödunud suvel tärkas huvi, tänavu jõudsin kohale. Sain superelamuse! Kontserdist ja afterpartyst. Igati kasulikult veedetud laupäev. Oli täiesti õige otsus teha korteri remontimises väike vaheaeg ja pühendada see aeg muusikale ja suhtlemisele.

Enamasti ma ürituste puhul suurt eeltööd ei tee, lasen end kohapeal üllatada. Seekord kuulasin netist osalevate bändide lugusid. Parima mulje jättis inglaste SEELAND, pika nimega SWAMI COCO & THE MAXIMUM MEETHA ORCHESTRA Rootsist, mis mängib india muusikat ja koondab muusikud erinevatest maadest, tundus ka huvitav ja omapärane. Läbi arvuti kõlarite pole aga siiski see, mis kohapeal, teadagi. Olin põnevil.

Kell 2 sättis taevas end vihmale. Rahvast oli veel vähe. Saime enda valdusesse ühe suure tuubi ja mahtusime selles kenasti minu vihmavarju alla ära. Varbad jäid küll vihma kätte, kuid taevast langev vesi ja õhk olid soojad. Ilmataat pani rahva proovile, rahvas ei andnud alla ja pärast paaritunnist piserdamist otsustas ilmataat kraanid kinni keerata. Kuni lõpuni valitses superilm – ei külm ega kuum, täpselt paras. Rahvast aina tuli ja tuli juurde.

Bändid astusid üles vaheldumisi kahel laval. Vahele jäi ca 15 minutine paus, mis kulus teise lava juurde liikumiseks, kõhutäite soetamiseks ja suhtlemiseks. Tühja aega polnud, kõik sujus. Igal bändil oli lugusid, mis panid mind kõrvu kikitama ja tähelepanelikumalt kuulama. OPIUM FLIRT tõmbas mind juba lava ette. KAPITAN KORSAKOV Belgiast pani mind aga ennast ägedamalt liigutama. Viimasel oli publiku jaoks ka kõige rohkem mitte-muusikalisi üllatusi varuks. Ühtäkki tegi solist hiigelhüppe vähemalt pooleteise meetri kõrguselt lavalt publiku sekka, maandus jalgadele ja mängis oma kitarril edasi. Esinemise lõpul lennutas ta oma valge kitarri publikusse. Tiina-Katre, kes kitarri kinni püüdis, tõstis viisaka inimesena pilli lavale tagasi. Pill läks teist korda lendu, oli ikkagi publikule kingituseks mõeldud. Tiina-Katrel oli taas võimalus, mille ta miskipärast kasutamata jättis ja hiljem muidugi kahetses. Ja nagu ma pärast kuulsin, oli ta varem avaldanud soovi kitarrimängu õppida. Talle antigi kitarr, kahel korral, kuid ta ikkagi jäi sellest ilma. Kas me küsime asju, milleks me siiski veel valmis pole?

Pärast KAPITAN KORSAKOVI tundus peaesineja SEELAND äärmiselt rahulik. Elevust tekitasid minus nende kiiremad lood.

Popidiot afterpartyl klubis oli oma tuntud headuses. Lives polnud ma neid varem kuulnud-näinud, nüüd siis olin otse lava ees hüppamas. Massif Drum-Off (kaks trummarit sekundeerisid plaadimuusikale) - avastus minu jaoks - jätkas minu tantsumaratoni. Hoolimata palavusest ja õhupuudusest. Eelmise nädala teostamata soov sai kuhjaga täidetud.

Suur tänu korraldajatele ja seltskonnale!

Orhideed

Mul on kaks orhideed, mõlemad ilusa suure lilla õiega. Olin endale juba pikemat aega seda lille igatsenud, lootsin ümmarguseks sünnipäevaks saada, kuid ju ma ei väljendanud oma soovi piisavalt selgelt. Ostsin siis ise ühe Bauhofist, teise sain hiljem kingituseks. Üks jäi koju, teine kontorisse laua peale mind rõõmustama. Minu ja potilillede suhe on kõikuv – kord hoolitsen ma nende eest üle, kord unustan pikaks ajaks kastmata. Väetist ja uut mulda saavad nad üliharva. Enamik taimi pole sellisele suhtele vastu pidanud, kuid mõningad on mulle truuks jäänud.

3-nädalase suvepuhkuse ajal möödunud aastal tundis kontorilauale jäänud lilleke end üksikuna, minu tööle naastes olid õied närtsinud ja maha kukkunud. Kuna lehed olid veel ilusad, asusin teda vee ja ilusate sõnadega turgutama. Kodune orhidee langetas hilissügisel äkitsi kõik oma õied, nagu ei sobiks tal minu kurbuse kõrval õilmitseda. Kastsin mõlemat aeg-ajalt ja uurisin sageli elumärke, rõõmustades nagu väike laps iga uue ja suureneva lehekese ning võrsekese üle . Puhkusele jäädes võtsin kontorist kaasa ka oma orhidee. Ja mu ponnistus on vilja kandnud – üks lilledest kannab juba praegu rikkalikult õisi ja teine kasvatab õievarsi. Neid silmitsedes tunnen ma hinges seletamatut kergust.

Minult on küsitud mu lemmiklille kohta. Olin alati vastusega ebalev. On palju kauneid lilli. Kord meeldivad ühed, siis jälle teised. Tihti ebatraditsioonilised, nagu näiteks paradiisilinnulill. Suureõielised roosid, eriti suure kimbuna, on siiski alati kindla peale minek. Nüüd, kus ma olen poolteist aastat oma kahe orhideega koos olnud, tunnen ma, et need õied panevad ka mu hinge helisema.

Järgmisena tuleb minu juurde suure valge õiega orhidee …

Üllatused, üllatused …

Paar aastat tagasi tegin Eesti Postile avalduse minu kirjade suunamiseks aadressile, mis ei kajastu minu kohta elanikeregistris. Kõik sujus kenasti. Arvete ja muu säärase jaoks olen alati andnud toimiva aadressi, arved laekuvad siiski enamasti meilile.

Maikuus asutasin oma firma. Täna läksin postkontorisse firma kirjade suunamise avaldust tegema ja sain teada 1.juulist kehtima hakanud uuest korrast. Hea, et klienditeenindaja mind enne ikka valgustas. Nimelt tuleb nüüd avalduse eest maksta 100 krooni ja see avaldus kehtib ainult 6 kuud. Seega oli ka minu varasem avaldus kehtetu. Ma pole aga mingit teadet saanud. Oleksin heauskselt edasi oodanud. Saan aru Eesti Postist, selline ümbersuunamine on nende jaoks lisatöö ja töö eest tuleb ju maksta. Võib-olla nad teavitasid meedia kaudu uuest korrast, kuid mina olin ju juuni viimane nädal ära. Igatahes nüüd ma tean.

Postkasti ostmine tuleb lõppkokkuvõttes odavam, kui keegi seda möödaminnes just endaga kaasa ei võta …

Igas hetkes leidub head ja halba …

„Igas hetkes leidub head ja halba.
Seal kus lõpeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab küll jäljed rannalt,
aga hinges püsivad need …“

laulis täna õhtul Bonzo Rõuge kirikus kunagist Georg Otsa laulu. Toetamas teda Riho Sibul ja Alari Piispea. Kogu hingest. Ilus kontsert oli. Mõtlik ja rahulik. Pigem nukker kui rõõmus. Palsam minu leinavale hingele. Ikka ja jälle kerkisid üles küsimused, milledele vastust siinilmas pole. Miks küll võetakse ära noored tublid inimesed? Miks kustuvad nende eluküünlad nii kiiresti? Miks ei saa autojuhid sõita nii, et õnnetusi ei tekiks? Miks isegi linnas, kus kiirus väike, saab surma? Miks … miks … miks …

„Hoia Jumal Eestit“ kiriku rõdult, saateks orel, tõi kananaha ihule. Rahvas seisis püsti, aplaus ei tahtnud lõppeda … Aitäh kõigile, tänu kellele ma sellest osa sain!




Foto: Aivar Raav

Autoga Krimmi 10. ja 11. päev

Hommikune suplus viib viimsegi uneraasu. Hommikusöök venib pikaks, nii mõnus on olla! Mehed on Trafficu esikummiga töökojast tagasi (mälestus nädalatagusest löökaugust, nii kaua pidas vastu), parandus läks maksma ainult üks (!!!!!) grivna. Hall auto saab veel õli juurde ja sõit kodu suunas võib jätkuda.
Ukraina – Poola piirile jõuame õhtul kell 8. Järjekord, pikk sõiduautode järjekord. Ligi 2 km ja veel kahelt realt. Terve ööpäev, nagu me teada saame. Rein ja Erki lähevad asja uurima. Pakutakse võimalust 100 dollari eest per auto järjekorras edasi liikuda. Äkitsi läheb meil kiireks, haige Sass ja raha avavad väravad. Sellegipoolest kulub meil piiri ületamiseks ca 5 tundi. Istume autodes, pole kuhugi minna ja ega ei julgegi. Ei tea ju, millal ja kui kiiresti masinad edasi liiguvad.
Veidi peale südaööd oleme Poolas. Esimeses teeäärses kohvikus korjame endid taas kokku. Hämmastav, et teised kaks meid pimedas parklas märkasid. Otsustatakse ühe jutiga edasi sõita. Nüüd tahaks juba koju.
Kui kahte autot on parandatud, ega siis kolmaski pääse, Sharani genekas ütleb üles. Õnneks on tööpäev, oleme asustatud punktis, läheduses leidub korralik töökoda. Poolakas ei saa küll ei vene ei inglise keelest aru, kuid Erki leiab töömehe vaikival nõusolekul hästivarustatud seinalt vajalikud tööriistad.
Leedu äikesetormid meid enam ei üllata, kuigi tugev vihm sunnib mõnel korral autod tee äärde tõmbama. Leedu ja Läti ehk siis 7 tundi võtame ainult ühe lühikese tanklapeatusega. Sharanil on väga kiire kodu poole, see ei meeldi Läti politseile.
Veidi peale üheksat õhtul oleme tagasi Ruusmäel, reisi alguspunktis. Tallinna rahvas jääb veel siia ööbima, teistel on aeg hüvasti jätta.
Ilus reis oli. Tahan tagasi. Aitäh kogu seltskonnale!

Autoga Krimmi 9. päev

Pühapäeva hommik. Ärkame kõik vara hoolimata hilisest voodisseminekust. Siin pole kombeks magada, küll autos saab silma looja lasta. Kell 6 oleme oma pampudega väljas autode juures. Rahvas liigub juba randa. Korteriperemees tuleb võtmete järele, kõik on kombes.


Ees ootab ca 2300 km, võib-olla isegi rohkem. Eelmise õhtu äikesetormis teele uhutud muda, kivid ja palgid on kadunud. Ei jälgegi enam sellest. Kui ise poleks näinud, ei usuks. Ohutusele pööratakse ikka tõeliselt tähelepanu.

Liikumistempo on miskipärast väga aeglane. Tavaliselt liigutakse ikka kodu poole kiiremini kui kodust eemale. Kohvipausid tanklates venivad. Juttu jätkub. Üsna pea saab selgeks, et õhtuks me piirile ei jõua. Nädalaga on päevalillepõllud õide puhkenud, anname järgi kiusatusele seal veidi peitust mängida.


Enne Hersoni teeme tee ääres turupeatuse, et osta kaasa arbuuse. Ma ei suuda mööda vaadata nektariinidest ja aprikoosidest. Saan teada, et nektariine saadakse virsiku ristamisest erinevate puuviljadega, sellest ka erinevad maitsed. Ja aprikoosid maitsevad nagu ananass. Taas aretustöö tulemus. Pisikest kasvu tõmmu müüja tegutseb nii kiiresti, et ma ei suuda jälgida koguseid ja seetõttu kaasa arvutada. Lõpuks saan temalt kingituseks veel ühe meloni. Raha on otsas. Naabermüüja näeb siiski mu rahakoti vahel kupüüre vilkumas. Näitan ja räägime eesti rahast, mees on väga huvitatud, palju ei puudu, et ta müüks mulle kroonide eest veel puuvilju, kuid juba hõigatakse meid autode juurde. Kaup jääb katki.

Hristinivka nimelises linnakeses leiame paisjärve ja jääme telkima. Metsa all on veel mitmeid seltskondi, kes ööseks siiski oma kodudesse laekuvad. Metsaalune on potentsiaalsetest lõkkepuudest tühi. Meil aga neid vaja polegi, Reinul on kaasas väike gaasipliit. Sass on lõpuks nõus oma silmapõletikuga arsti juurde minema. Haiglas ei küsita tema käest ei reisikindlustust ega visiiditasu, lahkelt helistatakse veel silmaarstile, end koduteele sättinud apteeker tuleb tagasi rohtu müüma. Lääne maailmas sellist lahkust tihti ei kohta. Sass saab abi ja jääb hotelli ööbima.

Turult kaasa ostetud kartulid ja kukeseened rändavad potti. Õli maitseb tõeliselt päevalille järele, nagu väga ammustel aegadel lapsepõlves. Nii maitsvat ja rammusat hapukoort aga üldse ei mäleta. Meie 20%-line on selle kõrval täielik lurr. Ei puudu ka kurk ja tomat ja sibularattad, nagu see meil juba kombeks on saanud. Eine murul on jumalik.

Päevane higi tuleb järves maha. Öösel enne magamaminekut käin veel ühe tiiru vees. Uni on super.

Autoga Krimmi 8.päev

Laupäev. Viimane päev Gursufis. Ärkan vara, vaja ikka veel viimast võtta. Kai lööb ka kampa. Rannas sama seis mis eile. Leiame siiski veidi lahedama koha, võtame meelega end veidi laiemale, et meie omadel oleks hiljem kohta. Päikesepõletust pole ma senini saanud ja täna otsustan proovida ilma kreemita. Kõik on korras, kuigi veedan päris mitu tundi päikese käes. Pärast tunniajalist promenaadil patseerimist tunnen ainult sääremarjadel õhetust. Ju siis olin eelnevatel päevadel juba piisava krundi alla saanud. Olen rahul.

Jalutan promenaadil, klõpsin pilte, söön tšeburekki ja ostan mõned vidinad. Olime ühel õhtul Reinuga vaielnud pildistamise teemal. Et kellele neid pilte ikka vaja on, ega tuttavad neid ju eriti vaadata taha. Pildistan enda jaoks. Pildistan selleks, et neid vaadates meenutada ilusaid hetki, meenutada head meeleolu ja õnnetunnet.















Kell üks istume taas autodesse. Sihiks Marmorkoopad. Suund Gursufist Simferoopoli poole, teeviit juhatab. Viimased 10 km mäkke ronimist on kruusatee. Ilm on palav, käänuline tee tolmab, all haigutab kuristik. Ka mäe otsas on palav. Hurmav vaade!













Saame kohe koopasse. 1980-ndate lõpus avastatud ja külastajatele avatud koobas kujutab endast mitmete käikude ja saalidega süsteeme. Speleoloogide hinnangul kuulub planeedi viie ilusama koopa hulka. Väidetavalt üks Euroopa külastatavamaid. Seda arvestades oli muljetavaldav äärmiselt lühike ooteaeg. Korraga oli koopas ikka päris mitu gruppi. Giidiga loomulikult. Ja üksteist ei takistatud. Suurepärane korraldus.

Võimas. Sissepääs asub 920 m kõrgusel üle merepinna. 9-korruselise maja kõrgune. Trepid ja vaateplatvormid viivad üha allapoole. Muusika ja valgustus. Lood ja sõnalised pildikesed. Ülihea akustika. Pärast neid ei tihka enam meie Piusa koobastest nagu eriti rääkida. Lohutan ennast mõttega, et Eestimaa on väike ja suuremõõtmelised vaatamisväärsused ei mahukski siia ära.

Pildistamise eest küsitakse 10 grivnat iga aparaadi kohta. Minu seebikarp ei suuda nagunii seal häid pilte teha. Leidsin netist hulga pilte aadressilt http://photopark.com.ua/photo/Crimea/Marmurova/

Mäkkesõidul mõtlen korraks, et huvitav, kuidas siin suure vihmaga on. Ja mulle antaksegi vastus. Pärast tunniajast ringkäiku koopas väljume äikesetormi ja paduvihma kätte. Jääme esialgu küll ootama saju vähenemist, kuid siis otsustab Rein siiski teele asuda. Piisad on meeletult suured, kuid soojad. Läbimärgadena jõuame autodeni. Ja nagu teel olles selgub, on Reinu otsus õige. Juba selle lühikese ajaga on mägitee kohati kadunud – kas vee all või tohutute voogude poolt juba kuristikku uhutud. Mitmel korral käivad mehed väljas kraavi sügavust mõõtmas. 10 km läbimiseks kulub üle poole tunni. Asfaldile jõudes hingame kergendatult, kuid me ei tea veel, millised katsumused meid ees ootavad. Madalamad kohad on täielikult vee all. Mägedest on vesi maanteele kaasa toonud muda, suuri kive ja oksi ning palgikesi. Väga ohtlik. Möödasõitev auto paiskab Trafficu lahtisest aknast sisse sahmaka vett. Meie juhid on osavad, jõuame tervena kohale.

Äike on möödas. Päike paistab, vesi on mööda järske linnatänavaid merre voolanud. Äikesetormi jäljed on linnas vaevumärgatavad. Linna kohal vist polnudki see nii äge.

Õhtu leiab meid harjumuspäraselt promenaadilt, istume taas rannapealses kohvikus. Seltskond suureneb pidevalt, peagi on kogu grupp koos. Tõstame üha uusi laudu ja toole juurde. Joome veini ja õlut. Nukrus poeb kõigile hinge. Viimane õhtu siin. Keegi ei räägi koduigatsusest.

Midagi uut

Täna proovisin minu jaoks uut tegevust – rulluisutamist. Mumzuga Tähtveres. Ma pole suur uisutaja, kuigi uisutamine iseenesest mulle väga meeldib. Rullidele polnud ma senini veel saanud. Igaks juhuks varustasin end põlvekaitsmetega. Küünarnukikaitsmed olid suured ja randmekaitsmed tundusid tüütutena.

Uisutamises polnudki midagi keerulist. Keha võttis kohe õige asendi, kiirus aina kasvas. Mumzu veel imestas, et kas tõesti esimest korda. Nautisin, kuidas tuul kõrvus vuhises ja keha paitas. Nautisin keha liikumist. Nautisin kiirust. Nautisin Mumzu seltskonda. Nautisin tuju tõusu. Jälgisin hoolega oma liikumist ja suutsin seetõttu püsti jääda. Lühikestes pükstes ja topis asfaldil libiseda poleks üldse tore olnud. Kukkumised lapsepõlves on väga selgesti meeles … Järgmisel korral panen pikad riided selga.

Arutlesime Mumzuga, et mida ma veel teha tahan. Tahan mootorrattaga sõita (siiski ainult tagaistmel), ikka selle ehtsaga, võimsaga. Tahan langevarjuga hüpata, tahan golfi mängida, tahan tantsida, tahan veel paljusid asju. Langevarjuhüpete ja golfi osas hakkan uurima. Ühtegi tuttavat mootorratturit mul praegu veel pole. Teab keegi ehk soovitada?

Autoga Krimmi 7. päev

Kell 7 suundun randa. Vaba koha leidmisega on tükk tegu. Täna näitab Must meri ka lainetust. Mitte ohtlikult suurt, aga sellist mõnusat. Lasen end lainetel kanda – mõnus!

Kell 9 stardime Sevastoopoli suunas. 86 km sõitu üle mägede on imetlemisväärt. 343 000 elanikuga SEVASTOOPOL on strateegiliselt väga tähtis sadamalinn, kus baseeruvad ka vene sõja- ja allveelaevad. 1993.a. käisid Ukraina ja Venemaa vahel Sevastoopoli territoriaalse kuuluvuse osas ägedad vaidlused, mis tegelikult ikka veel edasi kestavad. Strateegiliselt tähtsaks teevad linnakese tema geograafiline asend ja laevatamistingimused. Kaubandus ja laevaehitus on jõudsalt arenenud alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Sevastoopol on oluline merebioloogiliste uuringute keskus. Delfiinide uurimise ja treenimisega on siin tegeletud juba ligi 70 aastat, algselt kasutati delfiine ülisalajastes allveeprogrammides.

Sevastoopoli lääneosas on alates 1827.aastast välja kaevatud kreeklaste poolt aastal 2500 e.m.a. rajatud linna varemed, seda on nimetatud ka Ukraina Pompeiks. Hoonetes võib ära tunda jooni Kreeka, Rooma ja Bütsantsi kultuurist. Taastatud on jupike tänavasillutise mosaiigist.










Tundub, et uue katedraali ja teiste hoonete ehitamiseks pole kive kaugelt tassitud.


Merele viib meid pisike kahemastiline mootorpurjekas.
Möödume arvukatest, peamiselt vene sõjalaevadest. Hiiglaslikku hospidalilaeva kasutatakse rahuajal tavalise haiglana. Veest piilub välja vene allveelaev. Möödume Amandus Adamsoni poolt loodud monumendist uputatud laevadele, ohvritele, mida meremehed tõid Sevastoopoli kaitsmisel.













Nostalgilised kollased kaljavaadid …










Linn jätab ilusa ja heakorrastatud mulje.

Tagasiteel näeme iga paari-kolmesaja meetri tagant bussipeatustes ja kõrvalteede otstel seismas miilitsaid, küll ühe-, küll mitmekaupa. Ja nii ca 65 km. Üritasime põhjust leida, oletused kiskusid naljakaks. Tegelikku põhjust ei saanudki teada.

Õhtu on soe ja sume, pime lõunamaa öö. Promenaad on paksult rahvast täis nagu jalakäijate tänav keskpäevases suurlinnas. Juurde on tekkinud uusi müügikohti ja uusi atraktsioone. Minu jaoks on põnevad plüüšist sebrad-ponid, milledel on rattad all ja mis ratsutamisliigutusi tehes teatud sisekonstruktsiooni abil edasi liiguvad. Mõeldud küll lastele, kuid nii mõnigi neist ratsutavatest lastest on minust suurem ja raskem. Veel veidi veini ja ma oleks poni seljas :)


Mererannale, kus päeval on päevitajad, on õhtuks tõstetud lauad ja toolid. Küünlad põlevad. Romantiline. Nagu filmides. Ja nüüd täiesti reaalselt minu ees. Üleeile siit mööda jalutades mõtlesin, et tahaks ka siin istuda. Ja täna mu unistus täitub! Vein maitseb hästi, meil on lõbus. Ühtäkki siiski tunnen vajadust muuli tippu jalutada. Istun ja lasen pingetel pisaratena välja voolata. Nagu eile mägedes. Mind hõigatakse, seltskond sätib minekule. Liigun osa teest nendega kaasa, kuid jään siis kuud, tähistaevast ja merd vaatama. Pilt on lummav …

Autoga Krimmi 6. päev

Neljapäev. Plaan on startida kell 9 Ai Petri mäele. Meie buss on totaalselt kinni pargitud, auto omaniku otsimine võrdub nõela otsimisega heinakuhjast. Rein tellib kaks kohalikku masinat koos juhiga. Poole kümne paiku läheb sõiduks. Saame muuhulgas teada, et 1-toaline korter Gursufis maksab ca 60 000 dollarit, selle rentimine ca 250 grivnat ööpäev. Suuremate korterite puhul lisandub iga toa eest ca 100 grivnat (1grivna= 1,74 eek).

Tee kerib mäkke. Kitsas, järskude kurvidega. Kuristik haigutab kord paremal, kord vasakul. Suure bussiga siia ei lubata. Umbes poolel teel teeme peatuse. Vaateplatvormile minekuks küsitakse raha. Vaade on küll kaunis, kuid kui seda ei näe, pole eriti ka millestki ilma jäänud. Võimalik on end pildistada kotkaga, muidugi raha eest. Võimas lind, tõeline kaunitar.

Sõidame edasi. Palavus asendub jahedusega. Sõidame läbi pilvede. Naljakas on vaadata, kuidas pilved meie ees risti üle tee kiirustavad. Tee kerib üha kõrgemale ja kõrgemale. Metsa enam pole, ainult madala taimestiku ja põõsastikuga kaetud või päris paljad kaljud. Lõpuks oleme päral. Meie ees avaneb järjekordne turistilõks, seekord krimmitatarlaste oma. Loendamatul hulgal söögikohakesi ja putkasid, kus müüakse suveniire, lambavillast ja -nahast tooteid (joped olid tõeliselt nunnud), ehteid, söögi- ja joogikraami ja jumal teab mida kõike veel. Tipus on tõeliselt külm. Ai Petri mägi on Ukraina üks tuulisemaid paiku, 125 päeval aastas puhub tuul kiirusega 50 m/sek. Meie seda õnneks tunda ei saa. Seltskond teeb mulle rõngasseina ja nii vahetan oma lühikesed püksid teksade vastu otse keset peaväljakut. Siin ei julge üksi kusagile minna. Tatarlased on tõeliselt pealetükkivad. Köisraudtee vagun läheb teele, sellega ei taha meist keegi täna sõita. Siinne köisraudtee on Euroopa üks pikimaid, 3,5 km. Ei tundu eriti turvaline. Olen Šveitsis ja Austrias sõitnud, elamus-kogemus olemas.













Võtame ette jalgsiretke veelgi kõrgemale. Punased nooled kividel näitavad kenasti teed.











Tipus olev silt väidab, et oleme 1234 m kõrgusel.












Taas on võimalik siduda lindike ja soovida midagi.

Tagasi tuleme väikese ringiga, aga turvalisemat teed pidi. Jääme vihma kätte ning üsna märgadena põikame praktiliselt esimesse ettejuhtuvasse restorani . Kõik need on siin pereettevõtted. Tatarlaste pered on suured, vähemalt 8 last. Kehtib täpne tööjaotus, kus liigutakse ühelt astmelt teisele ehk siis turistide püüdmisest väljas teenindajaks ja lõpuks kokaks restoranis. Mis nendele eelneb ja nende vahele jääb, ei uurinud. Igatahes tehakse kõik, et me ennast mugavalt tunneksime. Sass, kes meiega matka kaasa ei teinud, otsitakse üles ja tuuakse ka meie juurde. Sellist teenust pole kusagil kohanud, ikka peab ise oma grupi liikmed kokku korjama. Degusteerime veine, sööme lambaliha puljongit ja plovi. Kõik taas ääretult maitsev.






















Õhtu leiab enamiku seltskonnast meie korterist ja nagu juba traditsiooniks saanud, promenaadilt.