Äratuntav

Leib, punaste südamete järgi. Juba mitmeid kordi mainitud. Ja mul on selle üle ääretult hea meel. Palju häid asju tuleb meie juurde pealtnäha juhuslikult. Tegelikult hõljuvad nad kogu aeg meie ümber, kuid sageli me ei märka neid. Mina napsasin ühest neist kinni, novembris, vahetult enne oma esimesele laadale minekut. Ja minu brändiks ta jäigi.

Seekord kuulub mu tänu Evelile, kes vihje andis. Ise ma televiisorit ei vaata, ka mitte interneti kaudu. Leidsin otsitava saate siiski üles: ETV 23.04 „Sõida maale.“ Tartu Lõunakeskuse taluturu lugu algab 25-ndal minutil, minu leibadel peatub kaamerasilm mõneks sekundiks minutil 31,23. Kaks neid ainult ongi seekord veel korvi jäänud.

Vaata siin:

Juhiloa vahetus

Tekkis juba tunne, et mu juhiluba kehtib igavesti, sest aeg-ajalt tuli vahetada pangakaarte uute vastu, juhiluba aga kehtis ja kehtis. Siiski jõuavad ka mu juhiloa teenistuspäevad peagi lõpule. Märkasin seda juba talvel ja vastupidiselt oma tavapärasele tegutsemisele käivitasin vahetusprotsessi üsna aegsasti. Polnud aimugi, mida selleks vaja ja kui palju see kõik maksab. Oletasin, et pilte vaja. Hea siiski, et ennatlikult fotograafi juurde ei tormanud. Muidugi oleks võinud ju googeldada ka, aga kuna olin ARK-i büroost möödumas, astusin sisse ja sain kiirelt ja lahkelt juhtnöörid.

Perearst, kelle käest oli algatuseks vaja saada tervisetõend, oli selleks päevaks oma töö juba lõpetanud. Teadsin, et praksis peaks olema veel avatud ja õde seal. „Saan vähemalt vastuvõtuaja“, mõtlesin. - „Tulge sisse, teeme mõõtmised ära, homme hommikul saab arsti käest allkirja ka.“ – Uh, see käis küll kiiresti.

Hommikul olin kokkulepitud ajal kohal, vahetasin 13 eurot juba allkirjastatud paberi vastu ja suundusin ARK-i büroosse. Kapis sai pildid tehtud – naljakas oli, häälega anti juhatust. Taburetti ei jõudnud ma piisavalt kiiresti üles kerida (enne mind oli tõenäoliselt keegi väga pikk mees end pildistanud), et saada oma silmad pildimasina silmadega ühele joonele ja esimene pilt tuli minu varrukast, mis taburetti kerib. Teisele ja kolmandale jäi juba mu nägu ka ikka peale. Kästi valida enda jaoks kõige meeldivam ja see märgistada. Tegelikult ei oma minu jaoks mingit tähtsust, milline ma dokumendi pildil välja näen. Peaasi, et olen äratuntavalt mina.

Klienditeenindaja teiselpool klaasi toksis miskit mu tervisetõendilt arvutisse. Uudistasin ajaviiteks imelikku aknakesega aparaadikest letil ja ei osanud tema funktsiooni ära aimata. Sain aga õige pea vastuse. Seadme vahele lükati valge paberileht, kirjutasin sellele oma allkirja ja see skänniti otsekohe arvutisse. Lahe. Dokumendile siis ei peagi enam ise allkirja panema, kõik saab tehtud digitaalselt. Pildid tulid ka pildimasinast otse arvutisse. Raha küsiti 25.56.

Nädala pärast saan uue juhiloa kätte. Rahakotis tuleb väike ümberkolimine, vana juhiluba oli veel suuremõõtmeline ja sobis tegelikult päris hästi oma lahtrisse. Küll ka uuele koha leiame.

Kogu protseduur läks üsna kiiresti. Ja raha tuli ka välja käia vähem kui paagitäie tankimise eest.

Avatud süda

Võid ju küll mõelda, et oled avatud ja puha, suudad armastada kõiki olenemata sellest, kes nad on või mida nad teinud on. Kuid kui olukord käes, alles siis saad teada, kas see ka tegelikult nii on. Eilse proovikatsumise läbisin edukalt. Jälgisin hoolega oma mõtteid ja tundeid ning naeratust. Ei, ma ei kontrollinud neid, ei tekitanud teadlikult endas head tunnet. Ma tõepoolest jälgisin nagu kõrvaltvaataja, mis minu sees toimus. Ja olen rahul ning tänulik selle muutuse eest. Veel aasta tagasi vaatasin ma sellistele inimestele kui mitte põlguse, siis pahameelega küll. Nii avatud süda kui andestamine tekitavad ütlemata hea tunde.

See hetk, millest ma räägin, oli laadal, kus oma leibu müüsin. Märkasin eemal kahte meest, kes erinesid teistest laadakülastajatest oluliselt. Nende välimus rääkis sellest, et nemad on valinud tavalisest teistsugusema elu. „Kindlasti tulevad nad ka siia,“ mõtlesin. „Tõenäoliselt on nad ka näljased ja söövad kogu mu degusteerimiseks välja pandud leiva ära. Ja potentsiaalseid ostjaid peletavad nad ka kindlasti eemale.“ Vana programm oli käivitunud, eelarvamused jõudsid hetkest ette, kuid nüüd ma oskasin juba seda vana programmi välja lülitada ja hoiduda enda üleskütmisest, olla hetkes.


Nii oligi. Ühtäkki seisid nad minu laua ees. Noorem, kes oma nägu ainult põgusalt mütsinoka alt paista lasi, paistis vaid pealt kahekümnene olevat. „Me oleme metsast,“ kostis vanem. „Kas tohib proovida?“ osutas ta mu leivataldriku poole. Ulatasin talle tiku, sest need olid taldrikul just otsa saanud. „Proua, kui te ei pahanda, ma võtan veel ühe“. Noogutasin naeratades. Nad tänasid maitsva suutäie eest ja lahkusid. Taldrik polnudki tühi. Ja ma tean, et mu süda on tõepoolest avatud.

Vari eneses

Foto: Rosie Hardy

Vari meis endis on kõik see, mida me ei taha, et teised näeksid. Sageli toimub see varjamine tahtlikult, kuid see võib toimuda ka tahtmatult. Valetame nii teistele kui endale, uskudes, et seda pole olemas. Meie vari sünnib meie varajases nooruses läbi sõnumite, mida saame meid ümbritsevatelt inimestelt. Vari kasvab koos meiega. Vari muudab meie arusaama iseendast ja haavab meie tervet minapilti. Kui me neid omadusi alla surume, eitame kogu oma olemust.

Kõigis meis on olemas see vari, tume pool ja kui me ei lase tal end ohutul viisil väljendada, teda pidevalt alla surume, hakkab ta kuhjuma ja sellest saab tohutu jõud, mis võib hävitada nii meie enda kui ka teiste elud.

Mõnikord on see vari meis nii sügavale alla surutud, et me ei teagi tema olemasolust. Me ei pruugi karta mitte ainult teiste poolt taunitavaid omadusi ehk väiksust, vaid ka oma suurust. Me kanname need omadused teadmatult üle teistele, selle asemel, et neid omaks tunnistada. Me näeme teiste vigu ja imetleme teiste mingeid omadusi märkamata, et need on tegelikult meie enda vead ja omadused. Vaadates neile otsa, tunnistades neid, neid mitte häbenedes saad olla tõeliselt vaba. Kui sa ei tegele oma varjuga, tegeleb tema sinuga. See, millele sa vastu seisad, jääb püsima.

Pirukas

Ketlyni pirukas neljapäeval oli nii suurepärane, et vääris järeletegemist. Kohe täna. Pikemalt venitades oleks tõenäoliselt meelest läinud. Poeskäik sattus küll esialgu veidi ohtu, kuna Lota keeldus järjekindlalt sukkpükse jalga panemast, kuid pärast uinakut oli ta meeleldi nõus välja minema. Ketlyni retsept sai muidugi ära väänatud, nagu mul ikka kombeks on. Ja ega ma kõigi koguste kohta ka väga täpselt ei oska kosta, mul käib söögitegemine tunde järgi. Üldjuhul õnnestub. Kassatšeki pealt näen, et suvekõrvitsat oli 500 g ja hakkliha üle 300 g.

Hakkisin kaks sibulat ja praadisin pannil kergelt läbi, lisasin hakkliha ja riivitud porgandi. Suvikõrvitsa koorisin ja riivisin. Kogu eelnevale lisasin ühe muna, klaasitäie jahu, soola, pipart, riivitud juustu. Panin kõik võiga määritud vormi ja valasin üle viiest lahtiklopitud munast ja piimast seguga, värviks puistasin peale pizzamaitseainet. Küpsetasin ahjus ca 50 minutit. Ahjuust praotades tulvas kööki äärmiselt isuäratav lõhn, välimus ja maitse ainult kinnitasid veel seda.

Sellesse vormirooga sobib suvikõrvitsa kõrvale veel palju teisi köögivilju – täpselt nii nagu parasjagu tahtmist ja võimalusi. Suurepärane suutäis taimetoitlastele, kui hakkliha ära jätta.

Kaitse

Parim kaitse on rünnak. Kas ikka on? Ego jaoks küll. Sest ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded – mulle tehakse liiga. Järgneb kaitsehoiak, siis rünnak. Kaitstakse illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet.

Ego ajab arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Ego ei oska vahet teha sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduse alal.

Kuid tõde ei vaja kaitset. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda ja inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.

Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su enda ebateadlikuks. Ebateadlikkust ei saa kunagi võita seda rünnates. Sa tugevdad seda, mille vastu võitled ja püsima jääb see, millele vastupanu osutad.

Sõdivast mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab vaenlast või võidu korral loob peagi uue, sageli veelgi hullema.

Olles Olemises pole miski elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Ära kaob olukorra absoluutne tõsidus. Ära kaob vajadus kaitseks ja sõdimiseks. Toimuvasse suhtun lugupidamisega.

Kõik, mida vajad on olemas

Ainult et selle leidmine ja kättesaamine käib mõnikord väga suure ringiga.

Viimane nädal, nagu suur osa eelmistestki on möödunud internetis surfates ja Tartus kodutehnika poode kammides. Leibade küpsetamiseks vajan suuremat ahju. Olin juba välja valinud ahju, mis mahult ja hinnalt mulle täiesti sobis, kui selgus, et majas, kus ma oma tegevust arendan, on tööstusvool välja võetud ja pole lootustki seda sinna tagasi saada. Kaks valikut – leida uus ruum või proovida toime tulla väiksema võimsusega ahjuga. Valisin viimase variandi, et püsikuludelt kokku hoida. Kui tahad saada võrdlustabeleid ahjude kohta, siis tuleb need sul endal teha. Erinevad tootjad kasutavad erinevaid tehnilisi kirjeldusi, seega on tabeli koostamine äärmiselt loominguline töö. Joonistelt saab kätte ahju välismõõdud millimeetrites, küpsetusruumi suurust näidatakse aga liitrites, minul vaja teada seda ka millimeetrites, et arvutada, mitu vormi ja kuidas nad ahju mahuvad.

Minu soov tavaahjust suuremat saada tekitas enamikes müüjates hämmingut. 68-liitrisest, tavalisele kodutarbijale mõeldud ahjust polnud nad kuulnudki, rääkimata 90-liitrisest. Tellimisvõimalust poe kaudu enamasti pole või on see piiratud neil müügis olevate tootjate omaga. Baumatic, mis minule internetis silma jäi, nende hulka ei kuulu. Miele pakub ka suuremaid ahjusid, lisaks veel mõned tootjad. Sain paar vihjet.

Otsin käsikaudu edasi ust, mis mind pimedast ruumist välja aitab.