Värviline vahtraleht

Olen värviline kerge vahtraleht sügistuulte meelevallas. Kord pillutab tuul mu porilompi, kus ma tunnen, et lõpp on kohe-kohe käes, eluring on täis, aeg muutuda huumuseks ja toitvaks pinnaseks uuele elule. Siis aga tõstab tuul mu lombist välja, seab veel rohelisele murukamarale sügispäikese kätte kuivama ja mul on tunne, et lumi ja talvekülmad on üsna kaugel, mulle on antud veel hulk päevi, mil saan oma ilu ja värvikirevusega rõõmustada nii lapsi kui täiskasvanuid, kõiki, kes oskavad osa saada värvide mängust. Nende kilked ja hõisked panevad mind mu lehetippe kergitama, et nad mind märkaksid, üles nopiksid ja koju vaasi viiksid, peitu vihma ja külma tuule eest. Koju, sooja tuppa, kus saan kasulik olla silmailu ja rõõmu pakkujana.

Minu unistus on aga olla osa herbaariumist, kuhu on kokku kogutud erinevad taimed, õied, lehed … Herbaariumist, mis aitab targemaks saada, maailmapilti avardada …. Herbaariumist, mida lehitsetakse heldimuse ja armastusega …

Uudishimu

Minu uudishimu on kuhugi kadunud. Ja ma ei tea kuna ja kus ma ta ära kaotasin. Ma olen küll õpihimuline, kuid õpihimu ja uudishimu on kaks ise asja. Ühest küljest oleks nagu hea mitte olla uudishimulik - siis ei uuri ja ei torgi väga. Teisest küljest aga on just vaja olla uudishimulik. Nagu väike laps, kes kõike uurib ja uudistab. See on arengu üks oluline komponent.

Otsustasin oma uudishimu üles otsida.

Visiitkaart

Aastate jooksul on neid palju kogunenud. Nii eesti- kui välismaised, mitmetes erinevates keeltes. Olen ju tööalaselt väga paljude inimestega kokku puutunud ja kontakte vahetanud. Enamasti on kaardikesed ikka ühte mõõtu, et mahuks kaarditaskusse või mappi. On valgeid, ühe- ja mitmevärvilisi, on logo või fotoga, on ühe- ja kahepoolseid, on horisontaalseid ja vertikaalseid, on tavalisel õhemal ja klantspaberil. Üks uhkema kujundusega kui teine. Ka erikujulisi. Vahepeal tundus juba, et visiitkaardist on saamas omaette kunstiteos.

Eile õhtul puutusin kokku taas uudse lähenemisega visiitkaardile. Mu veidi hämmastunud pilgule kõlas vastuseks, et trükitud kaardid said lihtsalt otsa. Ja tegelikult oli see igavesti äge lahendus, küll veidi kallim tavalisest visiitkaardist, aga igaüks teab ju ise oma väärtust ja sellest lähtuv peab ju olema ka kuvand endast. Rahatähtedel on mõlemal pool piisavalt suur valge ala, kuhu annab pastakaga kenasti peale kirjutada …

Igatahes meeldis mulle nii idee, teostus kui ka jälgida kõrvalt inimeste reaktsioone!

Miks mulle meeldib tõlgi amet

Olen tõlk, vahetevahel, hobitõlk. Suurima heameelega.

Miks?

Mitmel põhjusel. Mulle meeldib ennast proovile panna, oma võimeid testida. Suulist järeltõlget tehes ei tea kunagi, mida kõneleja järgmisena ütleb. Tuleb tabada tema tõsimeelsust, irooniat, nalju ja kes teab mida kõike veel. Vahel tuleb olla puhver, vahel siluja, vahel turundaja või esindaja.

Vajaliku sõna puudumisel tegutseb aju nagu raal ja otsib mälusoppidest ja –sahtlitest üles kõikvõimalikud vasted ja ümberseletused. Seletamatult õnnis tunne on anda edasi täpselt, loogiliselt ja voolavalt teise inimese mõtteid, jäädes samas tema stiili juurde. Ja kui kõneleja ennast rääkima unustab, saab testida oma mälu …

Mulle meeldib, kuidas sakslastele meeldib, kuidas ma saksa keelt räägin :) Ja kuulata nende komplimente :)

Tõlgina pääsen ma ligi sellistele inimestele, keda ma muidu elus ehk ei kohtakski ja satun sellistesse paikadesse, kuhu mul tavainimesena asja pole. Ettevõtetesse, üritustele, kodudesse … Olen saanud tasuta reisida, saades selle eest veel palkagi.

Tõsi, kõige meeldiva kõrval kätkeb see amet ka üksjagu ebameeldivat. Kuid selle unustamises olen ma väga andekas. Seega pole siin ka miskit kirja panna. :)

Ütlen suure tänu mu kunagisele saksa keele õpetajale Salme Harkmaale, kes märkamatult suunas mind omal ajal keelt õppima. Tänu keeleoskusele on mu elu olnud tunduvalt sisukam. Ja usun, et seda sisu tuleb veelgi.

Auto ja kits

Ausalt öeldes ei teadnud ma tänaseni, mida teha siis, kui autolt löögi saanud loom jääb teele lamama. Olin küll seda küsimust endale mõtteis esitanud, kuid vastust polnud otsinud. Täna siis sain targemaks. Õnneks polnud mina ei selle auto roolis ega ka mitte kaasreisija, sõitsin piisavalt kaugel tema järel. Mõne kilomeetri pärast kohale jõudes laiutas juht ainult käsi, tõenäoliselt oli ta kerges šokis. Nii tuli minul tegutseda, laipa ei saanud ju keset teed vedelema jätta.

Helistasin päästeametis töötavale tuttavale jahimehele. Kuna tegemist polnud tema jahipiirkonnaga, ei tohtinud tema tulla koristama. Sain aga teada, et pean helistama 1313, keskkonnateenistus oli vist see koht, kõnekeskus mingis Eestimaa paigas. Ma ei taibanud kohe maakonda öelda, rääkisin ristmikust. Teiselpool küsiti maantee nime – kust mina pean teadma! Vahel on teed väga kummalise loogika järgi nimetatud, näit. Jõhvi - Valga maantee. Siiski mina ühel pool seletamas ja kõne vastuvõtja teisel pool näpuga kaardil järge ajamas loodetavasti viisime ikka otsad kokku ja kohalikele jahimeestele suudeti piisavat infot anda. Tagasi mulle igatahes ei helistatud, kuigi telefoninumber pandi kirja.

Meie tagasitee viis mujalt kaudu.

Juhtimine

Majgrit saatis mulle lingi CV keskuse juhtimismängule, oli ise ära lahendanud. „Aa, see vana lugu talumehest, kes pidi hundi, kitse ja kapsapea üle jõe toimetama!“ – vilksatas mõte. “See ju nii lihtne!“ „Ainult et neid, keda üle vedama peab, on veidi rohkem“.

Tuhkagi. Algus läks libedalt. Parv muudkui liugles üle vee edasi-tagasi. Kusagil lõpu poole proovisin mis ma proovisin, ikka näitas errorit ehk reeglite kohaselt nii ei saanud. Siis äkitsi klappis kõik. Pagan, läksin hasarti ja kiirusele rõhudes ei jätnud meelde, kuidas. Aeg oli igatahes 4 min. ja mingi hulk sekundeid. Proovisin uuesti, ei õnnestunud enam. Ikka uuesti ja uuesti. Ei miskit.

Järgmisel päeval ehk eile ei andnud hing rahu. Võtsin uuesti ette. Ei-tea-mitmenda korra peale taas klappis, ülesanne lahendatud! Kuna ma aga keskendusin tulemusele mitte protsessile, jäid vajalikud sammud taas tähelepanuta. Algus ja lõpp said selgeks.

Olin seda ülesannet juba nii mitmeid kordi plõksinud, et arvuti ees koogutamisest väsinud selga voodis sirutades hakkasid pildid silme ees jooksma. Ei pidanudki arvutiga koos olema. Kuid lahendust see visualiseerimine siiski kahjuks ei toonud. Algus ja lõpp on teada, keskpaik ehk protsess mitte. Ega mind ei üllata see, olen ju DISC-meetodi järgi tugev C ja I, mis Kaido sõnade järgi on tegelikult üsna haruldane kombinatsioon. Analüüs ja looming käsikäes.

Ma jõuan taas lahenduseni. Kindlasti. Ainult et lähipäevadel on töö tähtsam. Võib-olla tegeleb mu alateadvus sellega edasi ja annab mulle ühel päeval ise lahenduse.

Leivanädal ja ettevõtlusnädal – mulle sobivad mõlemad.

Käimas on leivanädal. Juba XIII-s. Ja ettevõtlusnädal. Ei-tea-mitmes. Mina küpsetan leiba ja olen ettevõtja. Seega on mul praegu kaks nädalat.

Leivanädala eestvedajaks on Eesti Leivaliit. Pressiteade tõotas palju. Võib-olla kohtadel käibki äge tegevus, kuid kajastamist leiab peale pressiteate erinevate modifikatsioonide vähe ettevõtmisi. Googeldasin ühel õhtul pikalt ja leidsin ainult kolm ettevõtmist, mis laiemale avalikkusele suunatud. Karilatsi Talurahvamuuseum Põlvamaal tutvustab 5.-7.oktoobrini seda, kuidas vanasti leib lauale jõudis. 10.oktoobril toimub Suure-Jaani kirikus tänujumalateenistus ja Olustvere leivakojas leivapäeva lõpetamine. Koolide-lasteaedade veebilehtedel oli ka vihjeid või otseseid leivanädala kajastusi, need mõeldud siiski rohkem omadele. Vähe minu meelest. Või oleme juba harjunud oma rukkileivaga ja ta ei vajagi enam rohkem tutvustamist …

Ettevõtlusnädalate eestvedajaks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, partneriteks maakondlikud arenduskeskused ja Tallinnas-Tartus linnavalitsused. Vaadates kogu seda nänni ja trükiste hulka, mida kolleeg järjest oma tööruumi nurka kuhjas (need valmistati keskselt kõikidele maakondadele) ja täna pakkis, et homsel ettevõtluspäeval osalejatele laiali jagada, tundsin selgesti suurt vahetegemist ettevõtjate ja mittetulundussektori vahel. Hoolimata kõigist neist ilusatest juttudest ja vabatahtlikkuse tunnustamisest kõrgematel tasanditel. Näen igapäevaselt kuivõrd palju panustavad inimesed oma aega, energiat, teadmisi ja isiklikku raha kogukonna arendamiseks ja abivajajate toetamiseks. Mitmel aastal oleme tunnustanud oma maakonna inimesi pisikese meenega, mitte ainult üksikuid tippe kalli kingitusega, vaid ikka 60 – 80 inimest. Tänu nende silmades ja sõnades on pannud mind terveks järgmiseks aastaks pingutama. Tänavu leidis rahastaja, et see devalveerib kogu tunnustamise ja tõmbas tänumeenetele kriipsu peale. Me saame aga hakkama. Ma ei tea veel päris täpselt, kuidas, aga tean kindlalt, et saame.

Homsel ettevõtluspäeval olen siis kahes rollis – kõigepealt kolleegi abilisena, siis ettevõtjana ja lõpuks jälle abilisena.

Mõnus!!!!!!

Ilma pean silmas! Tegin pika tiiru väljas, lasin päikesel ennast paitada ja laadisin patareisid.

Varahommikul oli temperatuur miinustesse langenud, auto klaasid olid kergelt jääs. Imeilus tähistaevas öösel tegelikult ennustas seda. Minu armsal Focusel on esi- ja tagaklaasisoojendus, mis oluliselt vähendab mu vaeva külmal ajal.

Nüüd on taas aeg sukelduda konverentsi ettevalmistustesse ja mõningate dokumentide kommenteerimisse, mis mulle vahepeal laekunud on.

Tartus avati Ahi

Nagu juba septembri algusest tavaks saanud, leidis ka see neljapäeva õhtu mind koolituselt. Päev oli olnud pingeline, tegevused vaheldusid ootamatult, nõudes ümberlülitamiseks omajagu energiat. Eelmine lühike öö andis end tunda. Isegi kruusitäis kohvi tuli päeval turgutamiseks appi võtta, sel aastal juba neljas. Huvitav, kas minust saab taas kohvijooja … Kõigest hoolimata oli kogu päev meeleolu ülev, olin eelnevalt üle valatud mitmete positiivsete sündmustega.

Kaidot kuulates vajusin aga üha enam norgu, see paistis minust lausa välja, Ketlyn igatahes mainis ära. Põhjus väga lihtne – äratundmine, et jagan end liiga paljude väikeste asjade vahel, mida teha tahan, kaob fookus ja profiks saamine seisab seetõttu mägede taga. Tulemused tulevad aga ainult proff olles. Et siis prioriteedid ja fookus paika püsimaks kiirteel. Lisaks nädala planeerimisele võtan ette ka päevade planeerimise nii, et kavandan teatud tegevustele teatud aja oma päevaplaanis ja hoian sellest ka kinni. Mida aga teha ootamatustega, mis tavatsevad sisse sõita? Vaatan töö käigus. Vähemalt esialgu.

Koolituse lõpus tundsin, et vajan turgutust. Võtsin rõõmuga vastu ettepaneku minna kuhugi istuma ja õhtust sööma. Maandusime kolmekesi Big Benis. Küsisin jasmiiniteed ja sain, ainult et kotikeses. Jäi ju küsimata, et kas neil puruteed ka on. Kook pidi ettekandja sõnul olema pehme, kunagi ta seda vist tõesti oli. Tegelikult siiski söödav, kuigi maitseelamus, mida ootasin, jäi saamata. See oli ju ainult MINU ootus. Jutt, mida lauas veeretasime müügi ja ettevõtluse teemal, andis tunduvalt suurema elamuse. Märkamatult oli käes südaöö, laiali minna veel ei raatsinud, hammas oli verel. Mis siis, et ööklubis käiakse teistsuguste riiete ja jalanõudega. Ainukesed piirangud, mis meid takistavad, on meie endi seatud.

Ega siis muud, kui Ahju, mis just sel õhtul Turu tänavas avati! Pattaya oma interjööri ja sisuga on ehk igaveseks Tartust kadunud, asemel on Ahi, mis lubab Tartu kuumaks kütta. Ja kuumust sel õhtul jätkus. Meie saabudes olid seitsmest saadik pidutsenud kutsetega külalised juba parajas hoos. Ja kuna ka meil oli eelsoojendus tehtud (alkohol jäi sellest kindlalt välja), läks sulandumine libedalt. Seda enam, et nägin paari tuttavat, kes mind kuumalt kallistama tõttasid. Nii armas!

Vapustava elamuse andis Peeter Jõgioja oma trummi- ja tuleshowga, abiks sama osav noormees, kelle nimi jäigi tuvastamata. Vahelduseks tuldi lavalt publiku sekka, 5-6 trummi spetsiaalsete rakmetega kõhu peal ja taskud täis trummipulki. „Ohoo, nad kavatsevad neid ikka hoolega puruks taguda“, käis mõte läbi pea. Nii rajuks siiski ei läinud, pulgad olid publikule, et saaks kaasa trummeldada. Ja suveniiriks. Põlevate trummipulkadega mängu polnud ma senini isegi mitte videos näinud. Tahaks veel ja veel … seda rütmi, mis pani iga keharaku ennast liigutama. Energia tekkimise aluseks on teadupärast liikumine …

DJ-puldist mängitav muusika oli sama hea, rütmikas ja kaasakiskuv. Tantsupõrand parajalt täidetud. Nautisin täiega oma keha, oma liigutusi, suhtlemist ja melu enda ümber. Sain korraliku energialaksu. Koduteel vaatasid esiklaasist sisse tähed ja poolkuu, mis vägagi meenutas lapsepõlveaegset sidrunimarmelaadi. Hoolimata kolmetunnisest ööunest olen täna piirdunud ainult kruusitäie rohelise teega ja tunnen ennast täiesti produktiivsena.



Mitmed tunnid hiljem: googeldasin veidi ja leidsin lehe, mis andis mitmele mu küsimusele vastuse. Pildi järgi oli Peetri kaastrummariks eile Siim. Vaata trummishowd lehel http://www.drtrumm.ee/drumshow.html