Orhideed

Mul on kaks orhideed, mõlemad ilusa suure lilla õiega. Olin endale juba pikemat aega seda lille igatsenud, lootsin ümmarguseks sünnipäevaks saada, kuid ju ma ei väljendanud oma soovi piisavalt selgelt. Ostsin siis ise ühe Bauhofist, teise sain hiljem kingituseks. Üks jäi koju, teine kontorisse laua peale mind rõõmustama. Minu ja potilillede suhe on kõikuv – kord hoolitsen ma nende eest üle, kord unustan pikaks ajaks kastmata. Väetist ja uut mulda saavad nad üliharva. Enamik taimi pole sellisele suhtele vastu pidanud, kuid mõningad on mulle truuks jäänud.

3-nädalase suvepuhkuse ajal möödunud aastal tundis kontorilauale jäänud lilleke end üksikuna, minu tööle naastes olid õied närtsinud ja maha kukkunud. Kuna lehed olid veel ilusad, asusin teda vee ja ilusate sõnadega turgutama. Kodune orhidee langetas hilissügisel äkitsi kõik oma õied, nagu ei sobiks tal minu kurbuse kõrval õilmitseda. Kastsin mõlemat aeg-ajalt ja uurisin sageli elumärke, rõõmustades nagu väike laps iga uue ja suureneva lehekese ning võrsekese üle . Puhkusele jäädes võtsin kontorist kaasa ka oma orhidee. Ja mu ponnistus on vilja kandnud – üks lilledest kannab juba praegu rikkalikult õisi ja teine kasvatab õievarsi. Neid silmitsedes tunnen ma hinges seletamatut kergust.

Minult on küsitud mu lemmiklille kohta. Olin alati vastusega ebalev. On palju kauneid lilli. Kord meeldivad ühed, siis jälle teised. Tihti ebatraditsioonilised, nagu näiteks paradiisilinnulill. Suureõielised roosid, eriti suure kimbuna, on siiski alati kindla peale minek. Nüüd, kus ma olen poolteist aastat oma kahe orhideega koos olnud, tunnen ma, et need õied panevad ka mu hinge helisema.

Järgmisena tuleb minu juurde suure valge õiega orhidee …

Üllatused, üllatused …

Paar aastat tagasi tegin Eesti Postile avalduse minu kirjade suunamiseks aadressile, mis ei kajastu minu kohta elanikeregistris. Kõik sujus kenasti. Arvete ja muu säärase jaoks olen alati andnud toimiva aadressi, arved laekuvad siiski enamasti meilile.

Maikuus asutasin oma firma. Täna läksin postkontorisse firma kirjade suunamise avaldust tegema ja sain teada 1.juulist kehtima hakanud uuest korrast. Hea, et klienditeenindaja mind enne ikka valgustas. Nimelt tuleb nüüd avalduse eest maksta 100 krooni ja see avaldus kehtib ainult 6 kuud. Seega oli ka minu varasem avaldus kehtetu. Ma pole aga mingit teadet saanud. Oleksin heauskselt edasi oodanud. Saan aru Eesti Postist, selline ümbersuunamine on nende jaoks lisatöö ja töö eest tuleb ju maksta. Võib-olla nad teavitasid meedia kaudu uuest korrast, kuid mina olin ju juuni viimane nädal ära. Igatahes nüüd ma tean.

Postkasti ostmine tuleb lõppkokkuvõttes odavam, kui keegi seda möödaminnes just endaga kaasa ei võta …

Igas hetkes leidub head ja halba …

„Igas hetkes leidub head ja halba.
Seal kus lõpeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab küll jäljed rannalt,
aga hinges püsivad need …“

laulis täna õhtul Bonzo Rõuge kirikus kunagist Georg Otsa laulu. Toetamas teda Riho Sibul ja Alari Piispea. Kogu hingest. Ilus kontsert oli. Mõtlik ja rahulik. Pigem nukker kui rõõmus. Palsam minu leinavale hingele. Ikka ja jälle kerkisid üles küsimused, milledele vastust siinilmas pole. Miks küll võetakse ära noored tublid inimesed? Miks kustuvad nende eluküünlad nii kiiresti? Miks ei saa autojuhid sõita nii, et õnnetusi ei tekiks? Miks isegi linnas, kus kiirus väike, saab surma? Miks … miks … miks …

„Hoia Jumal Eestit“ kiriku rõdult, saateks orel, tõi kananaha ihule. Rahvas seisis püsti, aplaus ei tahtnud lõppeda … Aitäh kõigile, tänu kellele ma sellest osa sain!




Foto: Aivar Raav

Autoga Krimmi 10. ja 11. päev

Hommikune suplus viib viimsegi uneraasu. Hommikusöök venib pikaks, nii mõnus on olla! Mehed on Trafficu esikummiga töökojast tagasi (mälestus nädalatagusest löökaugust, nii kaua pidas vastu), parandus läks maksma ainult üks (!!!!!) grivna. Hall auto saab veel õli juurde ja sõit kodu suunas võib jätkuda.
Ukraina – Poola piirile jõuame õhtul kell 8. Järjekord, pikk sõiduautode järjekord. Ligi 2 km ja veel kahelt realt. Terve ööpäev, nagu me teada saame. Rein ja Erki lähevad asja uurima. Pakutakse võimalust 100 dollari eest per auto järjekorras edasi liikuda. Äkitsi läheb meil kiireks, haige Sass ja raha avavad väravad. Sellegipoolest kulub meil piiri ületamiseks ca 5 tundi. Istume autodes, pole kuhugi minna ja ega ei julgegi. Ei tea ju, millal ja kui kiiresti masinad edasi liiguvad.
Veidi peale südaööd oleme Poolas. Esimeses teeäärses kohvikus korjame endid taas kokku. Hämmastav, et teised kaks meid pimedas parklas märkasid. Otsustatakse ühe jutiga edasi sõita. Nüüd tahaks juba koju.
Kui kahte autot on parandatud, ega siis kolmaski pääse, Sharani genekas ütleb üles. Õnneks on tööpäev, oleme asustatud punktis, läheduses leidub korralik töökoda. Poolakas ei saa küll ei vene ei inglise keelest aru, kuid Erki leiab töömehe vaikival nõusolekul hästivarustatud seinalt vajalikud tööriistad.
Leedu äikesetormid meid enam ei üllata, kuigi tugev vihm sunnib mõnel korral autod tee äärde tõmbama. Leedu ja Läti ehk siis 7 tundi võtame ainult ühe lühikese tanklapeatusega. Sharanil on väga kiire kodu poole, see ei meeldi Läti politseile.
Veidi peale üheksat õhtul oleme tagasi Ruusmäel, reisi alguspunktis. Tallinna rahvas jääb veel siia ööbima, teistel on aeg hüvasti jätta.
Ilus reis oli. Tahan tagasi. Aitäh kogu seltskonnale!

Autoga Krimmi 9. päev

Pühapäeva hommik. Ärkame kõik vara hoolimata hilisest voodisseminekust. Siin pole kombeks magada, küll autos saab silma looja lasta. Kell 6 oleme oma pampudega väljas autode juures. Rahvas liigub juba randa. Korteriperemees tuleb võtmete järele, kõik on kombes.


Ees ootab ca 2300 km, võib-olla isegi rohkem. Eelmise õhtu äikesetormis teele uhutud muda, kivid ja palgid on kadunud. Ei jälgegi enam sellest. Kui ise poleks näinud, ei usuks. Ohutusele pööratakse ikka tõeliselt tähelepanu.

Liikumistempo on miskipärast väga aeglane. Tavaliselt liigutakse ikka kodu poole kiiremini kui kodust eemale. Kohvipausid tanklates venivad. Juttu jätkub. Üsna pea saab selgeks, et õhtuks me piirile ei jõua. Nädalaga on päevalillepõllud õide puhkenud, anname järgi kiusatusele seal veidi peitust mängida.


Enne Hersoni teeme tee ääres turupeatuse, et osta kaasa arbuuse. Ma ei suuda mööda vaadata nektariinidest ja aprikoosidest. Saan teada, et nektariine saadakse virsiku ristamisest erinevate puuviljadega, sellest ka erinevad maitsed. Ja aprikoosid maitsevad nagu ananass. Taas aretustöö tulemus. Pisikest kasvu tõmmu müüja tegutseb nii kiiresti, et ma ei suuda jälgida koguseid ja seetõttu kaasa arvutada. Lõpuks saan temalt kingituseks veel ühe meloni. Raha on otsas. Naabermüüja näeb siiski mu rahakoti vahel kupüüre vilkumas. Näitan ja räägime eesti rahast, mees on väga huvitatud, palju ei puudu, et ta müüks mulle kroonide eest veel puuvilju, kuid juba hõigatakse meid autode juurde. Kaup jääb katki.

Hristinivka nimelises linnakeses leiame paisjärve ja jääme telkima. Metsa all on veel mitmeid seltskondi, kes ööseks siiski oma kodudesse laekuvad. Metsaalune on potentsiaalsetest lõkkepuudest tühi. Meil aga neid vaja polegi, Reinul on kaasas väike gaasipliit. Sass on lõpuks nõus oma silmapõletikuga arsti juurde minema. Haiglas ei küsita tema käest ei reisikindlustust ega visiiditasu, lahkelt helistatakse veel silmaarstile, end koduteele sättinud apteeker tuleb tagasi rohtu müüma. Lääne maailmas sellist lahkust tihti ei kohta. Sass saab abi ja jääb hotelli ööbima.

Turult kaasa ostetud kartulid ja kukeseened rändavad potti. Õli maitseb tõeliselt päevalille järele, nagu väga ammustel aegadel lapsepõlves. Nii maitsvat ja rammusat hapukoort aga üldse ei mäleta. Meie 20%-line on selle kõrval täielik lurr. Ei puudu ka kurk ja tomat ja sibularattad, nagu see meil juba kombeks on saanud. Eine murul on jumalik.

Päevane higi tuleb järves maha. Öösel enne magamaminekut käin veel ühe tiiru vees. Uni on super.

Autoga Krimmi 8.päev

Laupäev. Viimane päev Gursufis. Ärkan vara, vaja ikka veel viimast võtta. Kai lööb ka kampa. Rannas sama seis mis eile. Leiame siiski veidi lahedama koha, võtame meelega end veidi laiemale, et meie omadel oleks hiljem kohta. Päikesepõletust pole ma senini saanud ja täna otsustan proovida ilma kreemita. Kõik on korras, kuigi veedan päris mitu tundi päikese käes. Pärast tunniajalist promenaadil patseerimist tunnen ainult sääremarjadel õhetust. Ju siis olin eelnevatel päevadel juba piisava krundi alla saanud. Olen rahul.

Jalutan promenaadil, klõpsin pilte, söön tšeburekki ja ostan mõned vidinad. Olime ühel õhtul Reinuga vaielnud pildistamise teemal. Et kellele neid pilte ikka vaja on, ega tuttavad neid ju eriti vaadata taha. Pildistan enda jaoks. Pildistan selleks, et neid vaadates meenutada ilusaid hetki, meenutada head meeleolu ja õnnetunnet.















Kell üks istume taas autodesse. Sihiks Marmorkoopad. Suund Gursufist Simferoopoli poole, teeviit juhatab. Viimased 10 km mäkke ronimist on kruusatee. Ilm on palav, käänuline tee tolmab, all haigutab kuristik. Ka mäe otsas on palav. Hurmav vaade!













Saame kohe koopasse. 1980-ndate lõpus avastatud ja külastajatele avatud koobas kujutab endast mitmete käikude ja saalidega süsteeme. Speleoloogide hinnangul kuulub planeedi viie ilusama koopa hulka. Väidetavalt üks Euroopa külastatavamaid. Seda arvestades oli muljetavaldav äärmiselt lühike ooteaeg. Korraga oli koopas ikka päris mitu gruppi. Giidiga loomulikult. Ja üksteist ei takistatud. Suurepärane korraldus.

Võimas. Sissepääs asub 920 m kõrgusel üle merepinna. 9-korruselise maja kõrgune. Trepid ja vaateplatvormid viivad üha allapoole. Muusika ja valgustus. Lood ja sõnalised pildikesed. Ülihea akustika. Pärast neid ei tihka enam meie Piusa koobastest nagu eriti rääkida. Lohutan ennast mõttega, et Eestimaa on väike ja suuremõõtmelised vaatamisväärsused ei mahukski siia ära.

Pildistamise eest küsitakse 10 grivnat iga aparaadi kohta. Minu seebikarp ei suuda nagunii seal häid pilte teha. Leidsin netist hulga pilte aadressilt http://photopark.com.ua/photo/Crimea/Marmurova/

Mäkkesõidul mõtlen korraks, et huvitav, kuidas siin suure vihmaga on. Ja mulle antaksegi vastus. Pärast tunniajast ringkäiku koopas väljume äikesetormi ja paduvihma kätte. Jääme esialgu küll ootama saju vähenemist, kuid siis otsustab Rein siiski teele asuda. Piisad on meeletult suured, kuid soojad. Läbimärgadena jõuame autodeni. Ja nagu teel olles selgub, on Reinu otsus õige. Juba selle lühikese ajaga on mägitee kohati kadunud – kas vee all või tohutute voogude poolt juba kuristikku uhutud. Mitmel korral käivad mehed väljas kraavi sügavust mõõtmas. 10 km läbimiseks kulub üle poole tunni. Asfaldile jõudes hingame kergendatult, kuid me ei tea veel, millised katsumused meid ees ootavad. Madalamad kohad on täielikult vee all. Mägedest on vesi maanteele kaasa toonud muda, suuri kive ja oksi ning palgikesi. Väga ohtlik. Möödasõitev auto paiskab Trafficu lahtisest aknast sisse sahmaka vett. Meie juhid on osavad, jõuame tervena kohale.

Äike on möödas. Päike paistab, vesi on mööda järske linnatänavaid merre voolanud. Äikesetormi jäljed on linnas vaevumärgatavad. Linna kohal vist polnudki see nii äge.

Õhtu leiab meid harjumuspäraselt promenaadilt, istume taas rannapealses kohvikus. Seltskond suureneb pidevalt, peagi on kogu grupp koos. Tõstame üha uusi laudu ja toole juurde. Joome veini ja õlut. Nukrus poeb kõigile hinge. Viimane õhtu siin. Keegi ei räägi koduigatsusest.

Midagi uut

Täna proovisin minu jaoks uut tegevust – rulluisutamist. Mumzuga Tähtveres. Ma pole suur uisutaja, kuigi uisutamine iseenesest mulle väga meeldib. Rullidele polnud ma senini veel saanud. Igaks juhuks varustasin end põlvekaitsmetega. Küünarnukikaitsmed olid suured ja randmekaitsmed tundusid tüütutena.

Uisutamises polnudki midagi keerulist. Keha võttis kohe õige asendi, kiirus aina kasvas. Mumzu veel imestas, et kas tõesti esimest korda. Nautisin, kuidas tuul kõrvus vuhises ja keha paitas. Nautisin keha liikumist. Nautisin kiirust. Nautisin Mumzu seltskonda. Nautisin tuju tõusu. Jälgisin hoolega oma liikumist ja suutsin seetõttu püsti jääda. Lühikestes pükstes ja topis asfaldil libiseda poleks üldse tore olnud. Kukkumised lapsepõlves on väga selgesti meeles … Järgmisel korral panen pikad riided selga.

Arutlesime Mumzuga, et mida ma veel teha tahan. Tahan mootorrattaga sõita (siiski ainult tagaistmel), ikka selle ehtsaga, võimsaga. Tahan langevarjuga hüpata, tahan golfi mängida, tahan tantsida, tahan veel paljusid asju. Langevarjuhüpete ja golfi osas hakkan uurima. Ühtegi tuttavat mootorratturit mul praegu veel pole. Teab keegi ehk soovitada?

Autoga Krimmi 7. päev

Kell 7 suundun randa. Vaba koha leidmisega on tükk tegu. Täna näitab Must meri ka lainetust. Mitte ohtlikult suurt, aga sellist mõnusat. Lasen end lainetel kanda – mõnus!

Kell 9 stardime Sevastoopoli suunas. 86 km sõitu üle mägede on imetlemisväärt. 343 000 elanikuga SEVASTOOPOL on strateegiliselt väga tähtis sadamalinn, kus baseeruvad ka vene sõja- ja allveelaevad. 1993.a. käisid Ukraina ja Venemaa vahel Sevastoopoli territoriaalse kuuluvuse osas ägedad vaidlused, mis tegelikult ikka veel edasi kestavad. Strateegiliselt tähtsaks teevad linnakese tema geograafiline asend ja laevatamistingimused. Kaubandus ja laevaehitus on jõudsalt arenenud alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Sevastoopol on oluline merebioloogiliste uuringute keskus. Delfiinide uurimise ja treenimisega on siin tegeletud juba ligi 70 aastat, algselt kasutati delfiine ülisalajastes allveeprogrammides.

Sevastoopoli lääneosas on alates 1827.aastast välja kaevatud kreeklaste poolt aastal 2500 e.m.a. rajatud linna varemed, seda on nimetatud ka Ukraina Pompeiks. Hoonetes võib ära tunda jooni Kreeka, Rooma ja Bütsantsi kultuurist. Taastatud on jupike tänavasillutise mosaiigist.










Tundub, et uue katedraali ja teiste hoonete ehitamiseks pole kive kaugelt tassitud.


Merele viib meid pisike kahemastiline mootorpurjekas.
Möödume arvukatest, peamiselt vene sõjalaevadest. Hiiglaslikku hospidalilaeva kasutatakse rahuajal tavalise haiglana. Veest piilub välja vene allveelaev. Möödume Amandus Adamsoni poolt loodud monumendist uputatud laevadele, ohvritele, mida meremehed tõid Sevastoopoli kaitsmisel.













Nostalgilised kollased kaljavaadid …










Linn jätab ilusa ja heakorrastatud mulje.

Tagasiteel näeme iga paari-kolmesaja meetri tagant bussipeatustes ja kõrvalteede otstel seismas miilitsaid, küll ühe-, küll mitmekaupa. Ja nii ca 65 km. Üritasime põhjust leida, oletused kiskusid naljakaks. Tegelikku põhjust ei saanudki teada.

Õhtu on soe ja sume, pime lõunamaa öö. Promenaad on paksult rahvast täis nagu jalakäijate tänav keskpäevases suurlinnas. Juurde on tekkinud uusi müügikohti ja uusi atraktsioone. Minu jaoks on põnevad plüüšist sebrad-ponid, milledel on rattad all ja mis ratsutamisliigutusi tehes teatud sisekonstruktsiooni abil edasi liiguvad. Mõeldud küll lastele, kuid nii mõnigi neist ratsutavatest lastest on minust suurem ja raskem. Veel veidi veini ja ma oleks poni seljas :)


Mererannale, kus päeval on päevitajad, on õhtuks tõstetud lauad ja toolid. Küünlad põlevad. Romantiline. Nagu filmides. Ja nüüd täiesti reaalselt minu ees. Üleeile siit mööda jalutades mõtlesin, et tahaks ka siin istuda. Ja täna mu unistus täitub! Vein maitseb hästi, meil on lõbus. Ühtäkki siiski tunnen vajadust muuli tippu jalutada. Istun ja lasen pingetel pisaratena välja voolata. Nagu eile mägedes. Mind hõigatakse, seltskond sätib minekule. Liigun osa teest nendega kaasa, kuid jään siis kuud, tähistaevast ja merd vaatama. Pilt on lummav …

Autoga Krimmi 6. päev

Neljapäev. Plaan on startida kell 9 Ai Petri mäele. Meie buss on totaalselt kinni pargitud, auto omaniku otsimine võrdub nõela otsimisega heinakuhjast. Rein tellib kaks kohalikku masinat koos juhiga. Poole kümne paiku läheb sõiduks. Saame muuhulgas teada, et 1-toaline korter Gursufis maksab ca 60 000 dollarit, selle rentimine ca 250 grivnat ööpäev. Suuremate korterite puhul lisandub iga toa eest ca 100 grivnat (1grivna= 1,74 eek).

Tee kerib mäkke. Kitsas, järskude kurvidega. Kuristik haigutab kord paremal, kord vasakul. Suure bussiga siia ei lubata. Umbes poolel teel teeme peatuse. Vaateplatvormile minekuks küsitakse raha. Vaade on küll kaunis, kuid kui seda ei näe, pole eriti ka millestki ilma jäänud. Võimalik on end pildistada kotkaga, muidugi raha eest. Võimas lind, tõeline kaunitar.

Sõidame edasi. Palavus asendub jahedusega. Sõidame läbi pilvede. Naljakas on vaadata, kuidas pilved meie ees risti üle tee kiirustavad. Tee kerib üha kõrgemale ja kõrgemale. Metsa enam pole, ainult madala taimestiku ja põõsastikuga kaetud või päris paljad kaljud. Lõpuks oleme päral. Meie ees avaneb järjekordne turistilõks, seekord krimmitatarlaste oma. Loendamatul hulgal söögikohakesi ja putkasid, kus müüakse suveniire, lambavillast ja -nahast tooteid (joped olid tõeliselt nunnud), ehteid, söögi- ja joogikraami ja jumal teab mida kõike veel. Tipus on tõeliselt külm. Ai Petri mägi on Ukraina üks tuulisemaid paiku, 125 päeval aastas puhub tuul kiirusega 50 m/sek. Meie seda õnneks tunda ei saa. Seltskond teeb mulle rõngasseina ja nii vahetan oma lühikesed püksid teksade vastu otse keset peaväljakut. Siin ei julge üksi kusagile minna. Tatarlased on tõeliselt pealetükkivad. Köisraudtee vagun läheb teele, sellega ei taha meist keegi täna sõita. Siinne köisraudtee on Euroopa üks pikimaid, 3,5 km. Ei tundu eriti turvaline. Olen Šveitsis ja Austrias sõitnud, elamus-kogemus olemas.













Võtame ette jalgsiretke veelgi kõrgemale. Punased nooled kividel näitavad kenasti teed.











Tipus olev silt väidab, et oleme 1234 m kõrgusel.












Taas on võimalik siduda lindike ja soovida midagi.

Tagasi tuleme väikese ringiga, aga turvalisemat teed pidi. Jääme vihma kätte ning üsna märgadena põikame praktiliselt esimesse ettejuhtuvasse restorani . Kõik need on siin pereettevõtted. Tatarlaste pered on suured, vähemalt 8 last. Kehtib täpne tööjaotus, kus liigutakse ühelt astmelt teisele ehk siis turistide püüdmisest väljas teenindajaks ja lõpuks kokaks restoranis. Mis nendele eelneb ja nende vahele jääb, ei uurinud. Igatahes tehakse kõik, et me ennast mugavalt tunneksime. Sass, kes meiega matka kaasa ei teinud, otsitakse üles ja tuuakse ka meie juurde. Sellist teenust pole kusagil kohanud, ikka peab ise oma grupi liikmed kokku korjama. Degusteerime veine, sööme lambaliha puljongit ja plovi. Kõik taas ääretult maitsev.






















Õhtu leiab enamiku seltskonnast meie korterist ja nagu juba traditsiooniks saanud, promenaadilt.

Autoga Krimmi 5. päev

Kolmapäev. Ärkan varakult, juba enne kaheksat. Eile oli juttu, et randa minnakse vara. Keskpäevane päike teeb liiga. Haaran tee topsiga kaasa ja pistan leivatüki hammaste vahele, et mitte aega kaotada. Ja õigesti teen, sest vaba koha leidmisega on juba tegu. Ja nagu järgmistel päevadel selgub, on juba kell 7 sama seis. Viimasel hommikul kell 6, kui sätime endid koduteele, näeme puhkajaid meist ranna suunas mööduvat. Kell 10 on juba paras tagasi minna, päike on üsna äge.

Rannas lesides jälgin rahvast. Paljud on peredega. Naised kamandavad mehi ja lapsi. Vahel lausa piinlik kuulata. Aga ma võin ju kõrvad kinni ka panna. Paljud on päikesevarjudega. Need lüüakse lahti vaatamata, mis ümber on, kas naabrid ka varju tahavad. Suitsetamine pole rannas õnneks lubatud, selleks on spetsiaalsed nurgakesed. Aeg-ajalt läheb mööda kuuma maisi ja pirukamüüja. Ärgitan küll mitmel korral, kuid mais jääbki proovimata, raha pole rannas kaasas. Vett ja jäätist ei paku keegi, neil oleks tõenäoliselt suurem minek. Varahommikul loendan tühje rannalinu ja inimesi meres – arvud ei klapi. Selge, linadega broneeritakse omale järgmiseks päevaks koht. Kavalus. Rannast lahkumine on keeruline, tõeline slaalom päikesevarjude ja lebavate kehade vahel.


Pärastlõunal sõidame Jaltasse. Laevaga. Väike intsident tekib, kui ülemisel dekil nõutakse meie käest 20 grivnat lisaraha per Nase. Alumised istekohad on piletihinna sees. Lahtises osas aga kõik kohad juba hõivatud ja ruumis ei taha me olla. Vaidleme mis me vaidleme, lõpuks maksame siiski nõutud summa ära. Aga paha maik jääb sellest küll. Temperament, kultuur ja teenindusoskus on ikka hoopis teises dimensioonis. Lepituseks antakse meile viis purki alkoholivaba õlut. Ju nad said ise ka aru, milles probleem.

Esimene peatus on PÄÄSUPESA juures. 40 minutit pildistamiseks ja suveniiride ostmiseks. Pääsupesa on 40 m kõrgusel kaljul asuv keskaegse Rheini –äärse lossikese koopia. Lugematu hulk trepiastmeid tuleb läbida lossini jõudmiseks. Arheoloogilised kaevamised räägivad aga, et juba 1.sajandil elasid siin roomlased. Nemad ehitasid siin ka esimesed kindlustused. Umbes 700 aastat hiljem rajasid bütsantsi mungad keskmisele kaljule kloostri, millest pole midagi säilinud. Kui venelased vallutasid Krimmi, lasi kindral sellesse paika ehitada suvemaja, mis aga 19.sajandil lammutati, kui Krimmist sai aadlike lemmikkuurort ja praeguse Pääsupesa maad omandas üks rikas Moskva aadliproua. Tema lasigi ehitada kaljule lossikese, mis Bakuu naftamiljonäri, saksa päritolu parun von Steingeli kaasabil sai aastatel 1911/12 tänapäevase kuju. 1927.a. maavärisemise käigus sai hoone tugevasti kannatada. 1968 alustati restaureerimis- ja kindlustustöödega. Praegu asub lossis kallis itaalia restoran. Huvilised aga saavad teha tiiru ümber lossi.



Aeg lendab kiiresti, vaevalt jõuame laevale. Kolm meie hulgast on puudu, laevnikega rääkimine ei aita. Võtku takso ja sõitku Jaltasse, on vastuseks. Nende kolme seiklusi ma siinkohal kirjeldama ei hakka, igatahes on nad laeva väljumise ajaks kenasti taas meiega. Ja taksoga nad ei sõitnud. :)

JALTA elanike arv on ca 80 000, nendest 2/3 on venelased ja 25% ukrainlased, ülejäänud on krimmitatarlased ja teiste rahvuste esindajad. Jalta on 1961.a. rajatud maailma pikima (65 km) trollibussiliini lõpp-peatuseks. Kliima on Jaltas väga pehme, subtroopiline, veebruari keskmine õhutemperatuur on +4 kraadi. Lund sajab harva ja see sulab ka kohe kiiresti ära. Juuli keskime õhutemperatuur on +24 kraadi. Aastas paistab päike 2250 tundi. Kuna Mustalt merelt puhub pidevalt kerge merebriis, ei ole Jaltas kunagi põletavalt palav. Meile antakse aega poolteist tundi. Võtame Aire ja Aloga suvalise suuna ja kolame niisama veidi ringi. Fotoka aku on tühi, pilte teha ei saa. Midagi põnevat silma ei hakka. Enamik meie grupist lustib aga promenaadil, mis on täis turistilõkse. Ootan põnevusega Anne-Ly pilte :). Osa jääb Jalta ööelu nautima, osa sõidab laevaga tagasi Gursufi .

Suvi!

Suvi. Täiega! NAUDIN! Asfalt sulab. Mitte ainult linnas, vaid ka maanteel. Liivatatakse. Nagu talvel. Kes vingus, et Eestimaa on igav ja üksluine? Et pole rannailma? Vaheldust kuipalju – talvel -30, suvel +30.

PUHKUS! Ei mingeid kohustusi, ei kusagile kiiret. Juba kolmas nädal pole ma oma jalga kontorisse tõstnud. Uskumatu! Taas midagi uut minu kohta!

Vesi ja rand. Mulle meeldivad!

Üldjuhul saan parmude (nende lendavatega) ja sääskedega hästi läbi. Eile hommikul aga tahtsid tiivulised mind elusalt nahka pista. Ma vahepeal väga maitsvaks muutunud vist :). Mälestuseks sellest mulle sinikad – pole enne seda näinud. Nüüd vajan kehamaalinguid värvidega, mis paar-kolm nädalat vastu peavad. Kuni sinikad kadunud. Teab keegi ehk sellist võimalust?

Autoga Krimmi 4. päev

Ärkan peale 12-st. Pole enam väga-väga kaua sellise kellani maganud. Ka Anne-Ly ja Kaie on äsja tõusnud. Aegluubis sööme hommikust, kiiret pole kuhugi.

Täna on rannapäev. Ja puhkamise päev. Ma pole end kunagi pidanud rannainimeseks, minu jaoks on rannas lebotamine aja raiskamine ja aeg teadupärast on väärtuslik. Ilm on pilvealune, pigem hämar kui selge. Hilisel pärastlõunal suundume siiski randa, et ujuda. Leiame vaba pinna ja laotame end laiali. Nagu kõik teised. Päike piilub aralt pilve tagant. Ujume, lebotame, ujume lebotame … Ei olegi „valus“, mulle isegi meeldib. :) Tunnid kuluvad kiiresti. Õhtul nahk huugab. See pilvealune ilm oli spetsiaalselt meie jaoks, et me endid kohe esimesel päeval ära ei kõrvetaks. :)

Hilisõhtul suundume taas promenaadile.

Autoga Krimmi 3.päeva õhtu

Pärast tunniajast uinakut suundume randa. Ujuma. Rand on küll kitsas, kuid sellisel kellaajal on meile piisavalt ruumi. Vesi on soe, uskumatult soe. Ja ei tulegi kilomeetrit kõmpida, et kaelani märjaks saada! Mõned sammud kivisel põhjal ainult. Meri on rahulik, vesi täiesti läbipaistev. MÕNUS! Kas tõesti olen Musta mere voogudes! USKUMATU! Ujun koos läbipaistvate meduusidega, võtan neid kätte ja lasen jälle vette tagasi. Tunnen end jumalikult!

Tagasitee rätikuni on valus, väga valus. Oigan ikka täiega. Pole üldse minu moodi selliselt emotsioonidel ja tunnetel välja lasta tulla. Aga naljakas on, naerma ajab. Hoolimata valust. Tean, et tegelikult on see mulle hea. Mõjutab läbi jalatalla punktide kogu organismi. Ja seda on mulle vaja. Valu on märk organismi pingest. Nädala lõpus enam ei oiga, isegi naudin kividel käimist.

Teen pikema jalutuskäigu linnas. Üksi. Saan minna, kuhu tahan ja peatuda, kus tahan. Fotokas jäi tuppa. Pole harjunud seda kaasas kandma. Küll edaspidi pildistan, mõtlen. Kuid ainult silmadega pildistamiseks see jäigi. Kontrastid on suured. On väga ilusaid maju, aga ka täiesti mahajäetuid, milledel aknadki puruks pekstud. Ja seda tegelikult väga kuumas rannarajoonis. Tänavad on kitsad, möödasõitva auto eest tuleb end vastu kivimüüri suruda. Müürides on aedadesse viivad rauduksed. Ei ühtegi akent tänava poole. Vahel õnnestub üle müüri madalamal asuvasse aeda piiluda. Aiad on väikesed, suvetubasid võimalikult täis ehitatud. Viinamarjad moodustavad rohelise ruumi. Idüll. Selline näeb välja linnasüda.

Linnasüdamest eemal, kuid kohati ka selle sisse pikituna seisavad hrušovkad. Nagu neid meilgi näha võib. Majade vahel rohelus, luuviljalised, milledele ma ei oska nime anda, kuid mis maitsevad päris hästi. Viljade noppimiseks tuleb tõsiselt küünitada, ma pole ju esimene. Tänavanurkadel müüakse aed- ja puuvilju, turg on avatud hiliste õhtutundideni. Olen veidi pettunud puuviljade kõrgest hinnast, lootsin neid siin tunduvalt odavamalt saada. Aga nad on vähemalt värsked! Müüjad annavad lahkelt degusteerida. Ei mingit pesemist ja ei mingit kõhuprobleemi kogu reisi vältel.

Õhtuks on Rein broneerinud laua ühes kenas restoranis ja tellinud tataripärast plovi lambalihaga. Rikkalikult. Veini tuuakse morsikannuga, ka rikkalikult. Hea magus, tummine. Hiljem kondame promenaadil edasi-tagasi, istume baarides, lõbutseme … Nii mõnelgi venib õhtu lausa hommikusse välja. Aga selleks ju puhkus ongi!

Gursuf

Gursuf asub 16 km Jaltast ida pool, haldusterritoriaalselt kuulub Jalta koosseisu. Linnakeses on ca 8600 elanikku. See on üks vanimaid alaliselt asustatud punkte Krimmis. Arheoloogilised leiud pärinevad pronksiajastust. Juba Bütsantsi valitsemise ajal 6.saj rajati siin kindlustused. 15.saj lõpus vallutasid Gursufi türklased. Keskajal oli Gursuf jõukas kaubalinn mis seejärel muutus tähtsusetuks asulaks. Majanduslik tõus algas 19.sajandil.

1820.a. veetis Alexander Puškin Gursufis kolm nädalat, mida ta hiljem nimetas oma elu kõige õnnelikemateks minutiteks. Tema tolleaegses elumajas on tänapäeval muuseum. Ka Anton Tšehhovil oli Gursufis majake.

19.saj. lõpus ehitas rikas kaupmees Gubonin linnakesse 7 hotelli ja restorani. Seeläbi sai Gursufist rikaste aadlike meeliskuurort.
Vaatamisväärne on ajalooline, idamaaad meenutav linnasüda oma kitsaste tänavate ja krimmitatarlaste stiilis majadega. Linnakesest avaneb imeilus vaade Karumäele ehk Aй Dag´ile.

Autoga Krimmi 3. päev

3. päev leiab meid ratastelt. Jätkuvalt. Tee vaheldub väga laiast kitsani. Taas on hea jälgida omasid tulede järgi. Möödume laupkokkupõrkest, kolmas ka veel neil seljas. Veri. Palju verd. Aiasaadused laiali. Kiirabi veel pole, miilitsat ka. Kuid abilisi jätkub. Sõidame edasi. Hoobilt ärkvel.

Kahel pool laiub stepp. Viljapõllud. Kuni silm ulatub. Igav. Kuni jõuame Simferoopolisse. Äkitselt on maastik taas mägine ja üha mägisemaks läheb. Ja nüüd pole praktiliselt enam vahet, kus üks asustatud punkt lõpeb ja teine algab. Ainult sildid viitavad sellele. Stoppame trollide taga, Simferoopoli lennujaamast Jaltasse viib maailma pikim tolliliin. Kaks ja pool tundi.

Põnev. Tee on käänuline, üles ja alla. Korralikult kivimüüriga äärestatud. Jalakäijatele pole mõeldud. Ju siin jala ei käida. Ka rattaga ei sõideta.

Ühtäkki näitab teeviit Artekki! Wow!


Selgub, et meie järgmise nädala elupaik on Artekiga samas linnas, üsna kõrvuti. Nüüd siis oma silmaga nähtud, millest Sulevi käest nii lõpmata palju kuuldud.

TERE GURSUF!

Kell 10.30 ehk siis pärast 24-tunnist sõitu läbi Ukraina oleme lõpuks päral. Jaotume kolme korteri vahel. Dušši all higi maha, väike ringkäik, uinak. PUHKUS!!!

Mõtted, mõtted, mõtted ...

Püüan neid suunata. Suunata mind säästvatesse kanalitesse. Et ma mõtete voogudes ei upuks. Püüan neid hoida kinni tammi taga, kuid neid koguneb nii palju, et tamm murdub nende käes ja mõtete tulv matab mu enda alla. Rabelen, tõusen pinnale, ahmin õhku … ujun kaldale. Püüan eemalduda, kuid uued vood kisuvad mind kaasa. Haaran abikäest. Tunnen kindlat maad jalge all. Ja siis on ta jälle kadunud. Hulbin voogudes edasi-tagasi. Naudin päikest ja tähistaevast, kuni mõttelained taas pea kohal kokku löövad.

Ja kõik algab otsast peale …

Autoga Krimmi 2. päev

Uni oli suurepärane. Vaatasin küll mitmel korral kella, kuid uinusin otsekohe uuesti. Lõpuks tuli end siiski jalule ajada, ees ootas uus päev, 1300 km sõitu. Ujumisriided selga (ja rannas jälle seljast ära, kalamehed veidi kaugemal ei läinud meile korda), vette, tagasi, asjad kokku ja sööma. Valmismenüü, valida oli ainult kas sööd või ei söö. Ukraina borš, seitsmest kuklist kokku kerkinud sai (igaühele), kapsasalat (õliga polnud koonerdatud) ja õhukesed kartulipannkoogid, mille taigen tõenäoliselt pikast seismisest enne praadimist oli juba inetult halliks tõmbunud. Ei teed, ei kohvi. Tegelikult siiski kõik väga maitsev ja kõht sai pilgeni täis, hulk toitu jäi veel isegi lauale järele.

Olime üsna ajagraafikus, kui selgus, et ühel autol ei lähe käigud enam sisse. Kõik mehed olid peadpidi kapoti all. Tundus, et peadest oli abi ja pooletunnise hilinemisega saime liikuma.

Tee ääres hakkas silma arvukalt kukeseene- ja mustikamüüjaid. Istuti sealsamas teepervel üksinda või hulgakesi. Jälgiti mööduvaid autosid või taoti kaarte. Meil oli ainult üks siht silme ees. Selja taha jäi hulk hobuvankreid. Need tundusid olevat igapäevased liiklusvahendid, mis olid lausa registrinumbritega varustatud nagu autod. Päevatuled põlesid ainult uuematel automudelitel, kiiver polnud kaherattalistel kohustuslik. Agraarühiskond rokkis täiega – iga väiksemgi maalapike majade juures kasvatas juurvilja. Lehmad, kitsed ja kanad linnatänaval oli tavaline nähtus.

Teed olid enamasti joonsirged, kilomeetrite kaupa. Üsna palju neljarealisi, ka läbi külade. Mind hämmastas, millise perspektiivitundega olid omal ajal majad kahele poole teed ehitatud, et oli võimalik selline lai magistraal tõmmata. Või oli siis neljarealine tõesti juba ammustel aegadel siin olemas … Jäigi minu jaoks mõistatuseks. Palju oli tee-ehitust, aga ka teepatju, millele juba rohi oli peale kasvanud. Kontrast teede kvaliteedi osas väga suur. Viidamajandus praktiliselt olematu.

Huvi pakkusid mulle möödalibisevad kilomeetritepikkused ridakülad ja surnuaiad – enamikus helesinised, sekka ka kuldseid riste, kaunistatud erkroosade, valgete ja kollaste kunstlilledest pärgadega ning lintidega. Maastik ise oli igav, tasane. Kuldsed viljapõllud vaheldusid punaste mooniväljadega. Lutski kandis ilmusid äkitsi mäed ja kadusid sama äkitsi.

Tunnid kadusid, liikumiskiirus eilsega võrreldes kolmandiku võrra aeglasem. Trassil, kus oleks saanud kihutada, olid omad pidurid. Ma pole elus nii palju miilitsaid näinud kui sel reisil. Enamasti anti tuledega märku, kuid kahel korral tuli meil siiski ka trahvi maksta (summad õnneks väikesed, kokku 250 grivnat ainult).

Algselt oli plaanis teine öö telkides veeta, kuid autojuhid tundsid endas piisavat jõudu lõpuni vastu pidada. Ja see oli õige otsus, nagu hiljem selgus. Äikesetormiga tulnud paduvihma polnud mitte vähe. Pervomaiskis sattusime vee all varitsenud löökaugu lõksu – väikebussil paindusid esi- ja tagavelg kõveraks ning Sharan kaotas ilukilbid, mis küll õnneks üles leiti. Istusime siis tühja rehviga pühapäeva õhtul kell 10 võõras linnas, ümberringi sähvis kurjakuulutavalt. Õnneks hetkel ei sadanud. Mehed üritasid küll algeliste vahenditega ise hakkama saada, kuid läksid lõpuks ikkagi abi otsima. Ja ennäe – rehvitöökoda oligi avatud. Ainult 45 grivnat küsiti, see ju poolmuidu. Edasi sõites nägime linnas veel avatud rehvitöökodasid, ju siis oli suurem vajadus nende järele. Etteruttavalt ütlen, et nädala pärast tagasi sõites me seda auku enam ei näinud, oli ära parandatud.

Juhid juhtisid, ülejäänud magasid. Oli olnud kohutav äikesetorm, sellest ei tea ma midagi.

Lehmad, kitsed ja kanad linnänaval oli tavaline nähtus

Autoga Krimmi 1. päev

Olen nüüd juba mõned päevad tagasi oma puhkusereisilt Krimmi ja jõudnud ka taas kohaneda argipäevaga. Vahepeal sisseharjunud rütm annab aga endast tunda – peale lõunat tahaks teha ühe väikese uinaku, et siis õhtul taas erksana ringi trampida. Siinne elu käib aga teist rada pidi. Ülim aeg on kirja panna ka reisimuljed, mida, ma tean, pikisilmi oodatakse.

Start Krimmi suunas oli määratud 26.juuni kella 4-ks varahommikul. Muidugi jäin ma asjade pakkimisega viimase hetke peale. Lootsin oma varasematele reisikogemustele. Kuid kuna ma polnud käinud üheski kuurordis ja mul puudus igasugune ettekujutus sealsest elust-melust, olid mul kaasa saanud enamikus valed riided. Kohapeal müüdavad olid mulle kas suured või siis täiesti laste mudelid. Pidin läbi ajama selle piskuga, mis oli.

Pakkimise käigus avastasin, et plätu tald on liimist lahti tulnud. Tuiskasin kaubamajja, kuid seal polnud miskit sobivat. Mõni minut enne sulgemist sain Bauhofist liimi. Natuke käsitööd, plätu paariks tunniks vajutuse alla ja pidaski terve reisi kenasti vastu. Riiete ja plätu osas sain aga paraja õppetunni.
Veel enne südaööd jõudsin Ruusmäele. Osa seltskonnast sättis ennast juba magama. Saun oli kuum, valisin magamise asemel sauna ja supluse tiigis.

Kell 4.05 ehk siis üllatavalt plaanikohaselt võtsid üks väikebuss ja kaks mahtuniversaali, kokku 17 inimest, suuna lõuna poole. Nagu teel olles selgus, oli see täpselt paras seltskond. Pikema kolonni puhul oleks linnadest läbisõit läinud väga raskeks. Viidamajandus Ukrainas on üsna algstaadiumis, viitadele eriti loota ei saa. Tanklates müüdavatel linnakaartidel pole tänavanimesid. Korra aitas meid üks kaubikujuht linnast välja õigele teeotsale ja korra võtsime takso endale ette teed näitama.

Vähem kui seitsme tunniga oli Läti ja Leedu vallutatud, Poola läbimiseks kulus veel ca 8 tundi. Kokku ca 1000 km. Valgevene kaudu oleks tee olnud küll oluliselt lühem, kuid siis oleks vaja olnud Valgevene viisat ja kahte piiriületust. Meile piisas juba sellest ühest, nagu eriti tagasiteel kogesime. Poola jättis mulle üllatavalt sümpaatse mulje võrreldes umbes 10 aasta taguse ajaga, mil ma viimati sealt läbi sõitsin. Kadunud olid müügiputkad ja esimeste korruste akende trellid poekestel, linnad ja külad olid puhtad, haljasalad niidetud, hooned korda tehtud. Nautisin vaatepilti. Ainult keele osas polnud olukord paranenud, teenindajatelt tanklates oleks oodanud kasvõi algtasemel inglise keele oskust.

Piiriületuseks kulus ca 2 tundi. Arusaamatuks jäi, et miks oli vaja igaühel täita Ukrainasse sisenemiseks nn. immigratsiooni leht ja teine pool sellest hoolikalt tagasitulekuni alles hoida. Mingit pitsatit ega allkirja me sellele lehele kusagil võtma ei pidanud.

Ööbimiskohani Tšatški linnas jäi veel 50 km. Mulle tundus, et auto laguneb sellel teel kohe laiali ja olin juba mures, et kuidas järgnevad 1300 km niimoodi kaetud saab, kuid õnneks oli mu mure asjatu. Linnas ootas meid endine maavanem (poliitilise võimu vahetudes vahetatakse ka kohe kindlasti sellised asjamehed välja), sain oma elu esimese käesuudluse. :)

Majutusime metsanduskooli poiste ühiselamus. Neljakorruselisel hoonel olid vahetatud aknad, tuba remonditud, vooditel kriiskavvalge voodipesu. Head muljet varjutas erinev arusaam hügieenist. Majas polnud dušši - loputage end järves, oli soovitus. Pesuruumil polnud ust ega valgustust, kraan ainult külma vee jaoks. Ka WC oli vähemalt kahe korruse peale (või kogu ühika peale) ainult kolmekohaline, aukudega põrandas ja ilma usteta. Paber oli meil õnneks endal kaasas. Komandat, kes meid tubadesse jagas, oli tõeline meenutus nõukogude ajast. Olime siiski väga tänulikud, et saime üle tee olevas kohvikus kõhu korralikult täis süüa ja ennast mugavates voodites välja sirutada.

Esimene päev oli edukalt selja taga.